Lähivaade tippteadusele Endel Lippmaa 85. sünniaastapäeva asjus

Jaak Lippmaa

15. septembril täitunuks 85 erakordset aastat Endel Lippmaa elus. See sündmus annab suurepärase ettekäände filosofeerida teadlase ja teadusasutuse sümbioosi üle tippteaduslikus võtmes. Olgugi et üksikindiviidi teadvus on alati ajaliselt piiratud, sünnib selle aja jooksul märksa universaalsema iseloomuga teadmus, millest on tulevikku silmas pidades nii mõndagi õppida. Endel Lippmaa, keda paljud lihtsalt ETLiks kutsusid, kahte sajandit läbivat teadustegevust saab vaadelda mitme nurga alt. Allakirjutanu on selle teema vaagida võtnud professionaalsest ja perekondlikust perspektiivist. Minu lähivaade sai alguse 1961. aasta sügisel, kui ETLi perre sündis, piltlikult öeldes, kaks last – esmalt füüsika sektor ja nädal hiljem mina. Huvitaval kombel said mõlemad nimeks Lippmaa.

Nimelt hakati õige pea pärast asutamist Eesti Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudi füüsika sektorit kutsuma Lippmaa sektoriks. Ei mäleta küll, et ühtegi teist Eesti teadusasutust oleks nimetatud tema juhi nime järgi niisuguse vaieldamatu järjekindlusega, nagu seda tehti Lippmaa puhul. See tava tekkis seepärast, et sektoris tehti midagi sedavõrd erilist, et see tekitas huvi mitte ainult kitsas füüsikute ringis, vaid ka teadlaste seas laiemalt ning teatud ulatuses ka kauneid kunste viljelevate, loominguga tegelevate inimeste ja laiema avalikkuse hulgas. Lippmaa sektor oli koht, kuhu mindi küsima asjade kohta, mida mujal ei teatud. Sealt sai paljudele küsimustele vastuseid ja probleemidele lahendusi. Märksa vähem hoomatav oli kõrvalseisjale asjaolu, et Lippmaa sektoris tehti tippteadust selle kõige ehedamas mõttes ja viisil, mis rahvusvahelises teadusmaailmas oli hästi tuntud ja teatud. Sellest annavad tunnistust veel tänapäevalgi tsiteeritavad artiklid, mille valmimisaastad jäävad kaugele möödunud sajandisse. Nimeline asutus oli tunnustus ETLile kui äärmiselt laia silmaringiga inimesele, kes seadis oma sihiku alati maailmatasemel tippteadusele. Lippmaa sektori ja sellest välja kasvanud Lippmaa instituudi, ametliku nimetusega Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut (KBFI) fenomen selles seisnebki, et ETL ehitas moodsat kõnepruuki kasutades tervikliku ökosüsteemi, mis oli võimeline reageerima igale uuele väljakutsele ja jõudma tippu ning püsima seal. See, et ETL seda suutis on fait accompli ega vaja selgitust. Küll on õpetlik, kuidas ta seda tegi.

Teaduse tegemine on ETLi sõnul võimalik üksnes autoritaarse juhtimisstiiliga. Talle ei piisanud olemisest tippude seas. Tema eesmärgiks oli alati parim tulemus. Teisalt oli talle selge, et parima tulemuse saab vaid üks võistleja. Paljuski sellest tulenes ka ETLi eelistus rakendada teaduses autokraatlikku juhtimismudelit, mis sest, et ta ühiskonnas tervikuna tunnustas demokraatlikku riigikorraldust. Nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu, tähendasid mõlemad seisukohad talle vabadust. Teaduses on vabaduse kehastuseks tipptaseme saavutamine ja parima tulemuse saamine. Ühiskonnas on võimu eesmärgiks ühiskonnaliikmete isikuvabaduste tagamine. Selle eesmärgi saavutamiseks on demokraatia parim teadaolev vahend. Ühendavaks lüliks nende ainult näiliselt vastuoluliste vaatenurkade vahel on vabadus. Vastuolu on aga näilik, kuna tulenevalt erinevatest eesmärkidest ei saa tippkeskust võrrelda riigiga. Kuigi jah, sellistel puhkudel tarvitatakse vahel ka määratlust „riik riigis“.

Püüdlus akadeemilise vabaduse poole läbis dikteeriva determinandina nii Lippmaa sektori kui ka instituudi arengut. ETLile tähendas vabadus ennekõike akadeemilist vabadust ise valida uurimisteemasid tulenevalt nende olulisusest maailma mastaabis ja teostatavusest oma labori ressurssidega. Sisuliselt tähendas see valmisolekut tegutseda väga laia teemaderingiga, mille kitsendamist mis tahes väliste mõjurite poolt pidas ETL otseseks vastutegevuseks oma eesmärkidele. Välja arvatud objektiivsed piirangud, millega ta ise arvestas uute uurimissuundade valikul ning mis oleksid negatiivselt mõjutanud uurimistulemuse kvaliteeti. Vabadus tegutseda iseseisva teadlasena oli talle püha. Igasugune bürokraatia ja sisutühi tegevuse kooskõlastamine, mis ei aidanud karvavõrdki kaasa otsitava tulemuse kvaliteedile, tundus talle sügavalt mõttetu. See veendumus määras suures osas ka tema tegevusmudeli, mis sarnanes Max Plancki ühingus kasutatavaga.

Õigupoolest tähistas füüsika sektori loomine kannapööret ETLi senises tegevuses. Nimelt otsustas ETL hakata uurima tuumamagnetresonantsi (TMR). See radikaalne samm tugines veendumusel, et tuumamagnetresonants on nähtus, mis saab tulevikus üliolulise rolli nii analüütilises keemias kui ka paljudes teistes valdkondades, näiteks meditsiinis (MRT). ETL mõistis, et see nähtus on olemuslikult fundamentaalne ja maailma mastaabis ei ole seda võimalik ignoreerida. Valdkond tervikuna oli aga alles nii algfaasis, et konkurentsis püsimiseks vajalikud seadmed olid ka väiksemale laborile jõukohased. Esimestes katsetes kasutas ETL omaenda lühilaineraadiot. Loomulikult mitte kauaks, sest nii kuidas valdkond arenes, kasvasid ka tipus püsimise kulud. Siin astuski ilmekalt mängu ETLi lai silmaring ja sellest tulenev ettenägemisvõime. Tegemist oli riskantse volte-face’ga, millega ETL suundus täiesti uutele tundmatutele jahimaadele. Ometi ei tuginenud otsus kulli ja kirja viskamisele, vaid ainult ETLile teadaolevatele seostele ja faktidele. ETLi sõnastatud juhtmõte kõlab: „Eesti on liiga väike selleks, et siin teha keskpärast teadust.“

Kuidas siis tippu jõuda ja seal püsida? Ennekõike peab muidugi olema mõte, siht, idee. Paradoksaalselt ei ole geniaalse idee tuvastusretsepti veel suudetud leiutada. Ideid on paljudel ja palju, kuid mitte igaüks neist ei vii tipptulemuseni, küll aga tekitab ummikseisu nendes, kes peavad otsustama, mida finantseerida ja mida mitte. Antiikfilosoofia ega ajalugu ei anna meile siin just ülearu palju abi. Reeglina on Euroopa silma paistnud säravate ideede mahasalgamise ja nende autorite tuleriidale saatmisega. Tippe katsutakse ikka tasandada.

ETLi puhul samastub idee teke tema ülimalt laia silmaringiga. Silmaringi immanentseks omaduseks on tema laiendamiseks vajaliku teadmiste hulga ruutsõltuvus silmaringi laiuse kasvust. Silmaringi vähimgi laiendamine vajab sellega suurusjärgu võrra kiiremini kasvavat hulka uusi teadmisi.

Uute teadmiste hankimisse suhtus ETL samasuguse kirega nagu mis tahes uurimistöösse ning arendas selle vankumatu pühendumusega perfektsionismini. ETLi hommikud algasid BBC World Service’i ingliskeelsete uudistega. Vähemalt kord nädalas vaatas ta läbi kõik olulisemad ajakirjad, mis käsitlesid parasjagu käsil olevaid valdkondi, aga peamiselt siiski neid valdkondi, mida ei oldud veel uuritud. Nina alati valmis haistma millegi uue teket või tajuma millegi olulise puudumist kohas, kus see peaks kindlasti olema. Vajaliku teadusliku ülevaate saamiseks tellis ETL enda ja kolleegide tarbeks ajakirju Teaduste Akadeemia raamatukogule, instituudile eraldi ning äärmuslikel juhtudel ka koju. Eesmärgiks oli ikka toimuvaga pidevalt kursis olla. Lisandusid regulaarsed külastused raamatupoodidesse, kus teda huvitavad raamatud olid poodnikud teinekord juba kuhja ladunud ja need ootasid ärasaatmiseks ETLi heakskiitu. Tõsise teaduse vahele mahtus aga silmaringi laiendamiseks ka näiteks stiiliajakiri Vogue, mis instituudi raamatukogule usinasti ka väljaspool instituudi seinu tunnustust kogus. Kogu uurimistööks vajalik informatsioon pidi asuma võimalikult lähedal tulemuse tekke kohale. Aeg ei olnud raisata. Külastades 1990. aastal CERNi ja muidugi ka sealset raamatukogu mõistis ETL kiiresti, et juba lähitulevikus kolib kogu teadusinformatsioon internetti. Seepärast internet ETLi eestvõtmisel kiirelt Eestisse jõudiski.

Laboratoorium

ETL oli veendumusel, et teoreetikud ei saa juhtida eksperimentaalteadust sel lihtsal põhjusel, et teoreetiline teadus on mitte ainult elukauge, vaid ka eksperimentaalteadusest teisiti eesmärgistatud. Nimelt saab teoreetiline teadus uurida üksnes seda, mida ta eeldab. Samal ajal saavad eksperimentaatorid, piltlikult öeldes, oma mikroskoobi teist pidi pöörata ja taevas tähti uurida ilma midagi eeldamata. Kui aga sellise uurimise käigus peaks õnnestuma midagi huvitavat jälgida ning mõõta, siis saab midagi ka juba eeldada ja teoreetiliselt analüüsida. See fundamentaalne erinevus oli ETLile põhimõttelise tähendusega ja see oli ka põhjus, miks ta eksperimentaalteadusega tegeles. Lisaks loomulikult ka see filosoofiline tõdemus, et inimene võib loodust küll kirjeldada, kuid vastupidine protsess, et loodus hakkaks käituma vastavalt meie kirjeldustele, s.t. maailm ei eksisteeriks kirjeldusest eraldi, oli talle vastuvõetamatu.

Küberneetika instituudi ampluaa laiendamine Lippmaa sektori loomisega võis tunduda omal ajal kummalisena. Eriti olukorras, kus Lippmaa sektorisse hakkasid ilmuma pretsedenditult suured ja kaalukad magnetid otse Jaapanist, mis ähvardasid läbi maja vajuda ning laborile tuli valada topeltpõrandad. Miks pidi füüsikat tegema matemaatikute juures ja mitte üheski teises, pealtnäha just selleks loodud instituudis? ETLil oli sellistele küsimustele stampvastus: „Aga miks mitte?“ Ja tõepoolest, miks mitte! See tagas ju iseotsustamiseks vajaliku akadeemilise vabaduse ja ressursi. Lippmaa sektori tegevus oli üliedukas.

Olles pidevalt orienteeritud parimale tulemusele ja hoides nii ideed kui selle teostusretsepti ühes peas, oli võimalik efektiivselt vältida perspektiivitute valdkondade siginemist instituuti. Ta on ise öelnud, et perspektiivitute ideedega tal lihtsalt ei olnud aega tegelda. Retrospektiivis võib öelda, et ETLi silmaring võimaldas tal tõepoolest tegelda üksnes perspektiivikate valdkondadega uurimissuundi ainult juurde võttes ja neid siis ühendades ja vastastikku tugevdades.

Teadusaparatuuri hankimine oli teine valdkond, milles ETL osales pedantse täpsusega. Parima tulemuse saavutamiseks ei piisa poest ostetud seadmetest. Nendega saab igaüks keskpäraseid tulemusi tekitada. Vaja oli unikaalseid seadmeid soovitavalt üksik­eksemplaridena ning neid siis veel ise muuta ja täiendada. Selleks et tipus püsida, oli vaja luua väga spetsiifiline ja tihedalt integreeritud mõõtemeetodite kogum, mis sisemise sünergia kaudu võimaldaks uurida oluliselt laiemat nähtuste ringi, kui iga mõõtemeetod individuaalselt võetuna seda oleks suutnud. Sellise koosluse moodustamine on samuti omaette tipptulemus, mis hõlmab endas unikaalsete oskustega inimesi, kes on vabad tänapäeval üha tihemini esinevast seisukohast, et teha saab üksnes oma kitsa eriala sisse mahtuvaid asju. Peale selle väga spetsiifiline töökoda ja keemialabor, eksootiliste kemikaalide ja materjalide varud, seda loetelu võiks jätkata veel pikalt. Jah, tellida sellisest töökojast riidenagi läheks ilmselt väga kalliks. Kuid tellida sellest töökojast seade, mis oskab joonistada ruumilise kujutise aju või südame pisemastki veresoonest ja võimaliku ummistuse avastamiseks lisada sellele pildile veel ka vere voolukiirus igas soones? Täiesti võimalik. Või tellida aine, mille abil saaks muuta naftaproduktide tootmise kiiremaks ja puhtamaks ning eraldada bensiinist keskkonda väga saastavad lämmastik ja väävel? Aga palun! Selliste uurimistööde majanduslik efekt on hoopis teistes mastaapides kui tipplabori loomise kulu. Muidugi, selleks et see kõik nii ka töötaks, tuli kõik eksootilisemad lahendused teha iseseisvalt. Tipptulemuseks vajalikke erilahendusi tarnivaid ettevõtteid või asutusi eraldi ülal pidada ei ole majanduslikult põhjendatud. Põhimõtteliselt saab iga toodet müüa vaid ühe korra. Samal ajal tipplabori koosseisus õigustavad need tugiteenused ennast vägagi. Tegelikkuses toimib tipplaboratoorium mitmel rindel. Esiteks muidugi peaülesanne – saada oma uurimisvaldkonnas maailma parim tulemus. Teiseks, osaleda oma oskusteabe ja aparatuuriga teiste uurimisrühmade ja tippkeskuste töös. Kolmandaks, kasutada olemasolev aju- ja aparatuuri potentsiaal kõrgetasemeliste rakendusuuringute tegemiseks.

Kuidas seni kirjeldatu resoneerib ühiskonnaga? ETLi näite varal võib öelda, et väga hästi. Lippmaa sektoris ja instituudis loodud laboratooriumides tehti peale fundamentaaluuringute, mis tagasid suure rahvusvahelise tuntuse, ka palju rakendusuuringuid ning osaleti mitmes rahvusvahelises organisatsioonis. Olgu vaid mõne näitena toodud kõrge lahutusvõimega tuumamagnetresonants-spektroskoopia nii vedelikes kui tahkes faasis, tseoliitide katalüüsi uurimine naftakeemia tarbeks või arvutipargiga osalemine CERNi kõrge energia füüsika projektides. Eesti kui teaduspõhise riigi promotsioon on ka suurte teadusürituste korraldamine. Kindlasti mitte stiilis, et vaatame, kes oleks valmis Eestisse esinema tulema, vaid märksa suurema rahvusvahelise vastukajaga oma ala absoluutsete tipp­ürituste korraldamine. Hea näide on ligi 1300 osavõtjaga Ampere kongressi korraldamine Tallinnas 1978. aastal. Spordimaailmaga võrreldes kvalifitseerub sama tähtsusklassiga sündmuseks näiteks jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamine Eestis. Samuti ei saa alahinnata ETLi rolli fosforiidi kaevandamisega kaasneda võivate keskkonnaohtude riietamisel tippteaduslikku vastuvaieldamatuse rüüsse, mis võimaldas peatada kaevanduste rajamise suurriiklikul tasandil. Mitte poliitiliste, vaid ikka tippteaduslike meetoditega. Meetod töötas hästi ka täppisteadustest täiesti eraldi seisvas valdkonnas. Näiteks Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamisel ja Eesti taasiseseisvumisel. Lapsepõlvest pärit mälestus okupatsiooni taga olevast salaleppest aitas koostada plaani, mille eesmärk ei piirdunud pelgalt akadeemilise vabaduse laiendamisega. Vaja oli taastada Eesti iseseisvus. ETL on oma osalemist iseseisvuse taastamisel selgitanud ikka kui teadusprojekti, mis oli motiveeritud vabaduspüüdlustega.

Kui analüüsida Lippmaa sektori ja KBFI arengut, selgub ka põhjus, miks selline asutus ei tarvitse sobida näiteks ülikoolide raamistikku. Ülikoolidele peaks tippkeskuse omamine üldiselt meeldima, sest sellega kaasnevad hüved, näiteks maine kasv, külalisprofessorid ja lisaraha. Sümbioosi leidmiseks on tippkeskusel omakorda vaja raha, akadeemilist vabadust ja doktorante. Peamine probleem seisneb termodünaamilises paratamatuses, et tippkeskus kipub üldises teaduskeskkonnas lahustuma. Või siis: supipoti ühes servas ei saa keeta paksemat suppi kui teises servas. Tippkeskuse puhul on tegemist sisemiselt kooskõlalise tervikuga, mida ei saa tükeldada ja jagada muude uurimissuundadega. Õpetamine on seotud järjepidevuse ja põhitõdedega, tippteadus aga väga kiirete ja dünaamiliste kontseptuaalsete tõestuste otsimisega. Seda paradigmaatilist lõhet ei ole praktilises plaanis ilma tippkeskuse taset ohustamata võimalik ületada. Tippkeskuse pedagoogiline roll on pigem seotud internide, doktorantide ja „post-dokkide“ tegevusega. Reeglina ei jää tippkeskuse teadlastel üldises õppeprotsessis osalemiseks aga lihtsalt aega.

Tervikliku organismina loodud teadusasutuse tükeldamiste ja liitmistega saab tippteadust üksnes hävitada. Ei ole ühtegi kivisse raiutud tegevusmudelit, mis automaatselt rakendatuna muudaks olemasoleva paremaks. Isegi kui mudel pärineb välismaalt. On mudelite paljusus. Tuginedes Lippmaa instituudi näitele võib kindlalt väita, et seades eesmärgiks parima tulemuse saavutamise ei jää mõttetute asjadega tegelemiseks lihtsalt aega. Küll tekib ka Eestil oma mudel, kui teaduse hindamisel rakendada põhimõtet, et tippteaduses saab väärtustada üksnes tipptulemust. Teadus ei muutu paremaks, kui tükeldamine ja liitmine või üha uute ja uute eeskujude rakendamine muutuvad eesmärgiks iseeneses. Pole ju raske mõista, et kõigi skulptorite sulgemine ühte ateljeesse ei vii tippteoste sünnile. Troopilise kaunisõie väljarebimine kasvuhoonest ja istutamine kaerapõllule ei too kaasa ilusates õites kaerapõldu, vaid lõpeb kaunitari huku, halvemal juhul ka kaera kiratsemisega. Igasugune vägivaldne liitmine ja lahutamine toob ETLi sõnul kaasa üksnes ajakulu ja kaose.

Üldfilosoofilises plaanis võib öelda, et Eestis on tippteaduse viljelemine täiesti võimalik ja see on ka otstarbekas tegevus. Tippteaduse olemasolu on riigile väga tähtis. Parim tulemus sünnib koostöös ja eeldab teineteise mõistmist. Siin kirja pandu on aga mõeldud eeskujuks uute tipptulemuste saavutamisel selle loo peategelase näitel, kes on öelnud: „Niipaljukest raha Eestis ikka leidub, et siin tippteadust teha saaks.“

Aitäh, Endel Lippmaa. Aitäh, et andsid meile väärika eeskuju!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht