Loovides tundmatusse: arvutist-käsutäitjast tehisintelligentsini

Kas tead, et esimene miniarvuti Nõukogude Liidus projekteeriti ja tehti valmis Eestis Enn Tõugu juhtimisel? Millega see tegelikult hakkama sai?

„Tegelikult oli see oma ajast kõvasti ees. Oli selline masin, mida hiljem hakati ka miniarvutiks kutsuma. Miks? Sest mahtus ühte tuppa ära. Suhtlemine temaga käis nii, et söödeti talle andmed sisse, arvuti luges selle ära ja trükkis paberile välja. Asi käis juba enam-vähem normaalselt, kirjutusmasina klahvidega. Mujal maailmas oli selliseid ilmselt juba olemas, aga Nõukogude Liidus oli see küll esimene.“

Jüri Aarma, Akadeemik Enn Tõugu: Arvuti mõtleb juba praegu – Maaleht 25. V 2012.

Naljaga pooleks võib öelda, et akadeemik Enn Tõugust sai arvutiteadlane eksituse tulemusena. Tegelikult olevat ta tahtnud minna vanema venna eeskujul Westholmi gümnaasiumi, aga eksis uksega ja andis dokumendid Tallinna 20. keskkooli.1 Võimalik, et nimelt seepärast on temast saanud oma erialal peaaegu et eksimatuse etalon. Tema õpilased on viinud maailmateaduse eesliinile selliste programmeerimissüsteemide arendamise, milles üldse eksida ei saa. Tee sinna oli pikk. Enn Tõugu on ühe etapi kohta kirjutanud: „Kui vaatan tagasi meie peale nüüd, palju aastaid hiljem, siis näen ennast teiste seas kõige nooremana, kes on seejuures kärsitu, tunneb vajadust end tõestada kasvõi seepärast, et pole õigel erialal.“

Eriala osutus õigeks ja ajastus samuti. Enn Tõugu on üks neist, kes tõid arvutiteaduse Eestisse juba arvutite algaastatel. Midagi ei sündinud siis lihtsalt. Enne kui arvutit sai midagi kasulikku tegema panna, tuli see sageli endal valmis ehitada. Huvitaval kombel on tollase arvuti nimi STEM praegu ühiseks akronüümiks neljale teadusharule (sciences, technology, engineering, mathematics), millele rajavad terved riigid oma uuendatavat majandust. Ta on öelnud: „Me õppisime nende inseneride ja teadlaste käe all, kes olid konstrueerinud ja programmeerinud esimesed kompuutrid rakettide juhtimiseks, tuumapommide arvutamiseks, satelliitide trajektooride arvutamiseks jne. See oli põnev aeg. Arvutid täiustusid väga kiiresti. Vanu ja kuulsaid eksperte sel alal polnud – kõik olid noored, tähtsad olid vaid konkreetsed tulemused.“2

Enn Tõugu on mõneski mõttes eesti mitme põlvkonna arvutiteaduse „lapsevanem“. Nelikümmend aastat tagasi asus ta tööle teaduste akadeemia küberneetika instituuti: „Tegelikult alles siis avanes mul võimalus tegeleda just sellise tööga, mida olin tahtnud teha – pro­grammide automaatse sünteesi, deklaratiivsete keelte ja tehisintellektiga.“3Tema tollastest tegutsemissuundadest on alguse saanud praegune tarkvaraarendus, küberkaitse ja algoritmiteooria. Tema on üks neist, kelle kaudu küberneetika instituut ja Tallinna tehnikaülikooli arvutiteadus said nähtavaks suures osas laiast maailmast.

Peale panustamise arvutiteadlaste kasvatamisse ja tarkvaraharidusse on ta suutnud oma ideed kuuldavaks teha ning realiseerida nii Nõukogude teadussüsteemis kui ka ajal, mil maailm ümberringi radikaalselt muutus. Suur osa Enn Tõugu teadustegevusest toimus ajal, mil publitseerimine ja suhtlemine oli võimalik peamiselt vene keeles ja ainult ühe riigi piirides. Kuigi paljud tema teedrajavad tööd ei kajastu õiges proportsioonis praeguses statistikas, on ta hästi tuntud kogu maailmas. Rahvusvaheline renomee realiseerus valimise kaudu Stockholmi kuningliku tehnikaülikooli professoriks. Töötanud seal kümme aastat kuni pensionini, jätkas ta uuringuid ja õpetamist uuesti Eestis.

Juba iseseisvumiseelses Eestis loodud tugev arvutiteaduse koolkond tegi hiljem võimalikuks teadlaste kiire ümberorienteerumise. Tema loodud vundament on kaudselt ka infotehnoloogiaalaste idufirmade edu taga. Peaaegu kõik mõnikümmend aastat tagasi Eestis hariduse saanud tarkvarainsenerid ja arvutiteadlased on mõjutatud Enn Tõugu tegevusest. Tema õpilasi võib kohata kõikjal maailmas.

Kogenud purjetajana teab akadeemik Tõugu hästi, et paljudes pealtnäha lihtsates olukordades (nt mõnusa taganttuulega seilates või lõõgastunult internetis surfates) peituvad ohtlikud veealused karid. Purjetamine on üks kohtadest, kus tehisintellekti alged (ehk lihtne autopiloot) on ka heast purjetajast mitu korda parem roolimees. Ta on osanud selle teadmise vormida asjakohasteks teaduspõhisteks sõnumiteks nii oma valdkonna spetsialistidele kui ka laiale avalikkusele. Seda kõike on ta väärindanud aastakümnete vältel rahuliku ja mõnusa, sageli humoristliku ja vahel veidi sarkastilise, kuid alati mõjusa tegevuse kaudu teaduse populariseerimisel. Kui küsida, kuidas ta selle kõigega hakkama on saanud, ütleks ta: „Tegelikult on inimesel millegi tegemiseks aega just nii palju, kui ta seda ise võtab.“ Nõnda on ta võtnud aega nii teaduse kui ka mere jaoks, seilanud jahikaptenina koduvetel ja kaugemalgi. Liikumisrõõmu on pakkunud mäe- ja murdmaasuusatamine ning tennis, lugemisrõõmu laialdane keelteoskus.

1 Margus Maidla, Teaduste akadeemia – Eesti kollektiivne aju, 2014, lk 142.

2 Ibid., lk 143.

3 Ibid., lk 144.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming