Lõuna-Eesti rohelise ülikooli rektor

Mait Klaassen: „Iga õppejõud ja teadlane võiks Eesti sajanda sünnipäeva puhul avaldada ühe eestikeelse ülevaateartikli oma teaduspõllul toimuvast.“

MARGUS MAIDLA

Mait Klaasseni valis valimiskogu tagasi Eesti maaülikooli rektoriks möödunud aasta 29. septembril. Kokku on Mait Klaassen valitud EMÜ rektoriks neli korda, praegune ametiaeg algas 1. jaanuaril 2018 ja kestab viis aastat. Rektoraadi uues koosseisus alustas tööd õppevaldkonna eest vastutav õppeprorektor professor Endla Reintam, teadusprorektorina jätkab professor Ülle Jaakma.

Hea meelega alustaksin hoopis minevikust. Olete olnud maaülikooli (toonase põllumajandusülikooli) rektoriks 1993– 1997 ja hiljem uuesti alates 2008. aastast, vahepeal olnud kateedrijuhataja, haridusminister, Võru maavanem ja riigikogu X ja XI koosseisu liige. Ühesõnaga, olete olnud pea veerand sajandit administratiivtööl. Kui meenutada aega, mil veel teadust tegite, öelge palun, millega tegelesite.

Minu õppetöö ja teadustöö olid veidi erinevatest valdkondadest. Alguses õpetasin kirurgiat, ortopeediat ja hiljem farmakoloogiat. Teadustöö oli aga alates lõputööst pühendatud lehmade udarahaiguste uurimisele. Põhjus sellise temaatika valimiseks oli väga lihtne: toonaste lüpsitehnoloogiatega ei olnud võimalik toota piimatööstustele näiteks juustu valmistamiseks vajaliku kvaliteediga piima, sest väga palju esines udarapõletikke ning nende ravimiseks kasutatud antibiootikumide üle puudus piisav kontroll.

Teie 1989. aastal kaitstud kandidaaditöö kannab pealkirja „Mastiitide diagnostika, profülaktika ja ravi suurfarmide tingimustes“. Millest töö räägib?

Olin põhiliselt uurinud subkliiniliste mastiitide esinemist, nende tekkepõhjusi ja võimalikku profülaktikat eri meetoditega nii lüpsi- kui ka kinnisperioodil. Lihtsamalt ära seletades: toona võis täheldada, et lüpstava piima kohatine halb kvaliteet oli tingitud üldlevinud alaägedatest udarapõletikest, mille puhul ei ilmnenud veel kliinilisi tunnuseid, kuid piima kvaliteet oli halb ja ka toodangunäitajad polnud kiita. Uuringutes tegelesime nende põletike diagnostika, ravi ja ka profülaktikaga. Teema uudsus seisnes selles, et toona oldi väga suurte farmide vastu, sest see oli olemuslikult täiesti uus tehnoloogia ja eks sellest uudsusest, oskamatusest ja paljust muust tingituna tehti ka palju vigu, mis kõik peegeldus loomade tervises, piima ja piimatoodete kvaliteedis.

Mait Klaasseni arvates, kes sai sünnipäeval 23. jaanuaril president Kersti Kaljulaiult kaela maaülikooli rektori ametiraha, on oluline üle vaadata kogu meie metsanduspoliitika ja leppida kokku, kuidas ja milliste mahtudega me edasi jätkame, milliseks tahame oma metsi tulevikus kujundada ning kuidas me seda teeme.

Kristjan Teedema / Tartu Postimees / Scanpix

Miks üldse huvitusite maaeluga seotud (kõrg)haridusest?

Minul polnud eriti raske valida eriala, sest minu vanavanemad olid kõik seotud talupidamisega. Emapoolsed sugulased olid Vändra lähedalt Suurejõelt ja isapoolne suguvõsa on läbi mitmete rännakute ja elukohamuutuste jõudnud Kihnust Sindi ja Kullamaa kaudu Sauele. Kuna minu mõlemad vanemad olid loomaarstid, siis suure osa vabast ajast veetsin isaga koos haigete loomade juures. Võib öelda, et kasvasin loomaarsti autos. Teine võimalik variant oleks olnud õppida inseneriks, kuid loomad tõmbasid kuidagi rohkem. Vahest on põhjuseks ka see, et loomad on alati ausad, isegi siis, kui nad sind hammustavad. Sellisel juhul oled ise käitunud valesti. Pean ütlema, et loomaarstina töötatud aastate jooksul ei saanud ma kordagi hammustada ega löönud ka mind ükski loom kõvasti. Ju ma siis sain nendega hästi läbi!

Olete olnud maaülikooli rektor viimased kümme aastat. Tooge palun välja tähtsamad verstapostid ja saavutused.

Kui kümme aastat tagasi rektoriametisse asusin, oli just toimunud Eesti maaülikooli suurem struktuurireform, mille valmistas ette eelmine rektor professor Alar Karis. Toona sai minu esmaseks ülesandeks uue struktuuriga ülikooli stabiilsuse tagamine ja töö kiirendamine eelkõige doktoriõppes, mis samuti läks uutele alustele ja kaitsmisi oli väga vähe. Mõne aasta pärast oli aga selge, et ainult teaduskondade ja instituutide struktuuri ümbertegemisest ei piisa ja nii valmistasimegi ette uue, ülikooli akadeemilise tegevuse vastutusvaldkondadele vastava aluspõhja – struktuuri, mille aluseks on õppetoolid. Vähendasime struktuuriüksuste arvu 42lt 22le ja valisime juba ligi poolele õppetoolidest ka püsivad juhid. Meie ülikool on olnud mitu viimast aastat põllumajanduse valdkonnas maailma saja parima ülikooli hulgas. Samuti kuulume 1% enimtsiteeritud ülikoolide hulka taime- ja loomateadustes. Oleme saavutanud olukorra, kus meie vilistlaskogu käib regulaarselt koos ja jälgib ülikooli käekäiku. Kindlasti pole need saavutused rektori tehtud, kuid oma osa on siiski ka rektoril, kes suudab kolleege innustada ja tagada hea töökeskkonna.

Miks otsustasite kandideerida veel üheks ametiajaks? Kas leiate, et on veel (mõtte)värskust ja energiat panustada ülikooli arengusse?

Kandideerimise otsustasin eelkõige seetõttu, et algatatud reformid on veel pooleli, kõrgharidusseadustik, nagu ka meie oma ülikooli seadus, vajab kiiresti ettevalmistamist, ja mis kõige tähtsam – selliste inimestega (nii töötajad kui ka üliõpilased), nagu on Eesti maaülikoolis, on lausa rõõm töötada. Vaja on leida kontakt nendega, kellel on uued värsked ideed ning need siis ellu viia. Mul on ka üks veidi kummaline komme. Nimelt hoian oma kabineti ukse alati lahti, kui seal parasjagu ei käi nõupidamine, ja inimestel on alati võimalus oma ideedega minu poole pöörduda. Ma arvan, et seni, kuni rektoril on uks lahti, jõuavad ka kõik uued ja värsked ideed minuni ning vastupidi.

Räägime natuke kvantiteedist. Ülikoolil on 3000 üliõpilast ja ligi 1000 töötajat. Kas teie arvates on ülikooli suurus praegu optimaalne? Kui oleks soovi kasvada, kas siis on selleks võimalusi?

Neile arvudele otsa vaadates peame muidugi teadma, et ülikoolis olevate inimeste arv muutub kogu aeg. Kindlasti on üliõpilaste arvu vähenemise taga Eestis vähenenud sündide arv. Arvestada tuleb ka sellega, et muutunud on kogu majanduse struktuur, mis nõuab uute erialade loomist ja ka nendega harjumist. Seega on pidev töö õppekavade nüüdisajastamisel vajalik ja möödapääsmatu. Töötajate arvu suurus tuleneb aga mitmest asjaolust, millest vahest olulisim on see, et ülikoolis on väga palju teadusprojekte, palju koostööd ettevõtete ja riigiga, mille teostamiseks vajatakse ka inimesi. Mitteakadeemilise personali arvu mõjutavad meie välibaasid Polli, Rõhu, Märja, Järvselja jt, mis kõik on vajalikud teadus- ja õppetööks, kuid kus vajatakse palju mitteakadeemilist tööjõudu.

Olete maaülikooli strateegilises arengukavas erilisena välja toonud biomajanduse. Millega on tegu ja millest selline tähelepanu?

Selline fookus tuleneb meie ülikooli põhilistest uurimissuundadest ja vastutusvaldkondadest. Oleme vastutavad kogu põllumajanduse, metsanduse, veterinaarmeditsiini, keskkonnahoiu, magevete uurimise ja paljude muude valdkondade eest, mis kõik on seotud Eesti taastuvate loodusvarade kasutamise ja jätkusuutlikuna hoidmisega. Ehk kõige lihtsamalt seletades: tegeleme bioloogilist päritoluga ressursi kasutamisvõimaluste uurimise, jätkusuutlikkuse tagamise ja kõigi nende protsessidega, mis seda kasutamist võimaldavad. Olgu see siis põllumajandustootmine, metsandus, loodushoid, vesiehitised ja rajatised, toiduainete tootmise tehnoloogiad ja lõpuks küsimused, mida teha kogu selle tarbimise jääkidega ehk siis jäätmemajandus. See on väga lai teemaring ja meie ülikoolis on väärtusahelapõhiseks käsitluseks kõik vajalikud komponendid olemas.

13. detsembril toimus EMÜ peahoones sümpoosion „Teadlased kirjutavad eesti keeles“, samal ajal seisab ülikooli arengukavas edasine ingliskeelsete ainekavade avamine, rahvusvahelise üliõpilaskonna ja õppejõudude osakaalu suurendamine. Kas otsite siin sobivat tasakaalu?

Paraku on nõnda, et kui meie oma riigis ei jätku õppureid, siis tuleb vaadata veidi ringi ja aidata oma teadmistega neid, kes seda vajavad. Eestikeelseid õppureid on laiast ilmast vähe tulemas, sestap ka ingliskeelse õppe vajadus. Olen kindel, et meie ülikoolis saab välisüliõpilaste arv olema 10% lähedal. Siinjuures peab kindlasti märkima, et ülikoolid on alati olnud mitmekeelsed. Isegi sel kaugel ajal, mil mina olin üliõpilane, anti näiteks histoloogias terminoloogiat viies keeles. Ka siis oli meil palju muukeelseid õppureid, aga nad olid teisest piirkonnast ja õppekeelgi oli teine.

Mis puudutab aga eestikeelse terminoloogia ja erialakeele ohtu sattumist, siis seda saab ära hoida ülikoolide sihikindla tööga erialakeele arendamisel. See peaks tasakaalustama meie püüet avaldada teadustöid peamiselt ingliskeelsetes ajakirjades. Inglise keel on vajalik taseme hoidmiseks, kuid oma inauguratsioonikõnes tegin ettepaneku, et iga õppejõud ja teadlane võiks Eesti sajanda sünnipäeva puhul avaldada ühe eestikeelse ülevaateartikli oma teaduspõllul toimuvast. Ühest küljest lähendaks see teadlasi tavainimestele, et nad saaksid paremini aru ülikoolis toimuvast. Teisalt on sellised artiklid väga harivad ning kolmandast küljest on teaduslikult põhjendatud seisukohtade avaldamine ülioluline ka riigile, sest pelgalt oma põhjendamata arvamuse alusel otsuseid tehes ja ainult teaduspõhisusest rääkides ei looda nutikat riiki. Oma teadust tuleb ka kasutada. Koos eesti keeles avaldamisega saab samal ajal tegeleda terminoloogia korrastamise ja arendamisega.

Eesti maaülikool on tehnika- ja inseneriteadustes Lõuna-Eesti edasiviija ja arendaja, tõsi, on ka TTÜ Tartu kolledž. Kas teie arvates on Eestis, kitsamalt Lõuna-Eestis, perspektiivi tehnikateaduste arendamisele ja karjäärivõimalustele?

Olen üdini veendunud, et Lõuna-Eestis vajatakse tehnikahariduse keskust. Seda kas või seepärast, et pakkuda edasiviivat konkurentsi inseneeria valdkonnas ja samal ajal võimaldada selle hariduse saamist Tallinnast väljaspool. Ma olen sügavalt veendunud, et just inseneri­erialad on need, mille kaudu on võimalik meie riiki arendada nii, et meil on maailmale midagi öelda. Väga paljude valdkondade esindajad võivad minu peale küll pahased olla, aga olen veendunud, et elame inseneride abil loodud maailmas ja kui me ei taha minna tagasi kiviaega, peame hoolitsema insenerihariduse ja teaduse eest väga hoolikalt. Otsustajatel on lausa kohustus ja vastutus aru saada, et ilma meie oma insenerideta ei suuda me tänapäeval enamiku asjadega hakkama saada – ei põlluharimise, metsakasvatuse ega toiduvalmistamisega. Seega on inseneriteadustel tähtis osa ka meie ülikooli tegemistes biomajanduse alal. Loodusvarade oskuslik ja säästlik majandamine vajab nutikaid tehnilisi lahendusi ja uusi tehnoloogiaid.

Mis valdkonnas peate Eesti maaülikooli rahvusvaheliselt tõesti tugevaks? Mida on meil maailmale pakkuda?

Meie ülikoolis on üks vähestest Eesti teadlastest, kes kuulub maailma 3000 tuntuima teadlase hulka. Akadeemik Ülo Niinemets esindab taimefüsioloogiat. Kuid maaülikool on väga heal tasemel ka taimekaitse, piimalehmade aretuse, sigimise, söötmise ja pidamisega seotud teemadel. Ilma teaduseta ei oleks Eesti piimakari maailma kümne esimese hulgas. Ka metsabioloogia, kalade geneetika, hüdrobioloogia, biokütuste alal oleme heal tasemel. Käimasolev struktuurireform võimaldab suuremate ja tugevamate töögruppide kaudu veelgi tugevdada meie teadlaste positsiooni maailmas.

2008. aastal olete ellu kutsunud nn rohelise ülikooli arengusuuna ehk kontseptsiooni. Kuidas on selle teostamine edenenud?

Rohelise ülikooli kontseptsiooni oleme jälginud, kuid linnakust väljapoole nähtavat on seni olnud vähe. Siiski, rohelise ülikooli tegevust hakkab rohkem ka väliselt näha olema juba lähiajal, mil me rajame Kreutzwaldi tänava äärde spordihoone ja Metsamaja vahele aia, kuhu istutame Pollis aretatud viljapuud ning kus kõigil on tulevikus võimalik teha tutvust viljapuudega. Samuti lisandub lähitulevikus Torni ühiselamu juurde jalgrattamaja. Ka on ette valmistatud murualade hoolduse plaan.

Järk-järgult püüame niita vähem ning rikastame murualasid kevadlilledega. Oleme teinud ka teisi haljastustöid. Rohelise ülikooli töörühm on saanud sisse uue hoo ja töö käib. Lahendamisel on prügisorteerimise, energiatarbimise jälgimise jm küsimused. Rohelise mõttelaadi hingelähedaseks tegemine on pikk ja vaevaline protsess. Kohale hakkab see jõudma siis, kui jätame auto vabatahtlikult koju ja tuleme jalgsi tööle. Ka parklaid me siis enam nõnda palju ei vaja. See kõik võtab aega, aga liigume õiges suunas!

Alati huvitavad inimesi ka aineline olukord ja infrastruktuuri investeeringud. Kas maaülikool on valmis, millised on lähiaastate plaanid?

Enamik infrastruktuurist on meil korrastatud, kuid nagu Tallinna linn, nõnda ka Eesti maaülikool ei saa kunagi lõplikult valmis. Lähematesse plaanidesse kuulub kindlasti kalakasvatuse laboratooriumide ettevalmistamine ja paigutamine Kreutzwaldi 56 kompleksi. See projekt on valmis ja hange ette valmistatud. Vaja on tegeleda ka Rõhu aiandi ja teiste välibaaside arendamisega. Üldine suundumus uuel perioodil on: nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik! Kindlasti ruumiliselt me ei laiene, vaid optimeerime oma infrastruktuuri.

Tooge palun välja kolm eesmärki, mida rektorina soovite ilmtingimata teostada.

Esimene eesmärk on kindlasti lõpetada edukalt alustatud õppetoolide reform, leida kõigile õppetoolidele püsivate lepingutega kõrgetasemelised juhid ja aidata neid võimalikult aktiivselt. Teine prioriteet on kindlasti õppekavade kiire ja vajaduse korral ka kardinaalne uuendamine ning kolmandaks on meie töötajatele tingimuste loomine nii töötamiseks kui ka enesetäienduseks. Ja loomulikult koostöö ettevõtete ja avaliku sektoriga, tänu kellele ning kelle jaoks me ju tegelikult töötame.

Millest tuleneb tõlke ebakõla? Eesti Maaülikool ei vasta ju otseselt ingliskeelsele Estonian University of Life Science’ile?

Selline tõlke ebakõla pole tegelikult sisuline erinevus. Sõna „maa“ tähendab meie emakeeles mitte ainult maapinda, mulda, vastandit linnale, vaid ka kogu meie planeeti selle looduse mitmekesisuses. Inglise keeles paraku samaväärset vastet ei ole ja kõige lähedasem vaste ongi eluteadused – life sciences. Seega, mitte ainult seetõttu, et ka mitmed Euroopa põllumajandusülikoolid on samuti võtnud nimetuseks University of Life Sciences, vaid eelkõige seepärast, et kõikide nende ülikoolide uurimis- ja õpetamisvaldkond on laienenud kogu elusloodusele ja ammugi väljunud pelgalt põllumajandusega tegelemisest, kasutame seda nime. Põllumajandus mõjutab meie loodust ja keskkonda, ja ka vastupidi, seepärast on eluslooduse terviklik käsitlus jätkusuutlikuks arenguks väga oluline.

Rektorilt ei saa küsimata jätta põllumajanduse olukorra kohta. Või on õigem küsida hoopis maaelu olukorra kohta? Millised on kitsaskohad ja võimalused?

Pigem oleks siiski õigem rääkida maaelust, veelgi õigem oleks rääkida elust maal ehk siis väljaspool suuremaid linnu. Põllumajandus on oma arengus jõudnud sinnamaale, et ettevõtluse poolelt on suurem osa oma koha leidnud, metsanduse poole peal käivad praegu suured vaidlused, aga küllap needki leiavad lahenduse. Kogu muu tegevus on aga väga mitmekesine ja hõlmab nii laia inimtegevuse ala, et seda pole siinjuures võimalik pikalt kirjeldada. On palju piirkondi, kus on sädeinimesi, kelle eestvõttel käib kas mingi sektori ettevõtluse (Uma Mekk Võrumaal) arendamine või kultuurielu edendamine. Aktiivseid piirkondi on palju, kuid on ka piirkondi, mis kipuvad tühjaks jääma, kuna ei ole eestvedajaid. Seni, kuni oli tegemist väikeste valdadega, oli ka sellistel tühjenevatel piirkondadel kergem silma peal hoida. Pärast omavalitsuste liitmist peame pöörama veelgi rohkem tähelepanu äärealadele. Kui me seda ei tee ja ei tegutse, suureneb Eestis metsamaa pindala kiiresti veel väga paljude tuhandete hektarite võrra, sest seda maad enam ei kasutata.

Ometi on rõõmustav näha ka vastupidist liikumist: paljud kolivad maale elama. Seda protsessi ei saa sunniviisiliselt kummaski suunas mõjutada. Uued võimalused viivad tasapisi uue tasakaaluni. Kas see meile meeldib, ei oska öelda, sest soovid ja maitsed on erinevad. Nii nagu traktorite tulekuga alanud hobuste ja hiljem teiste põllumajandusloomade arvu vähenemine sõjajärgsetel aastatel viis selleni, et paljusid vanu heina- ja karjamaid enam ei vajatud ning maa kasvas metsa (metsamaad on nüüd üle kahe korra rohkem kui Eesti Vabariigi algusaastail). Nõnda viib inimeste kadumine väiketaludest ja metsaküladest jätkuvalt metsastumise suurenemiseni. Meie võimalus on maaelu mitmekesistamise meetme kaudu võimaldada rohkem tegevust väljaspool linnu. See on minu arvates ainus võimalus, millega seista vastu sotsiaalsele gravitatsioonile, mis viib üha enam inimesi linnadesse.

Kas puidurafineerimise tehas peab siia tulema? Milline on teie seisukoht?

Vaatleksin seda küsimust laiemalt, sest viimasel ajal ei ole jäänud palju neid asju, mille eest me võitleme, vaid on jäänud ainult asjad, mille vastu keegi võitleb. Jah, ma olen alati olnud uuenduste poolt ja olen seda ka tulevikus. Aga need uuendused peavad olema põhjendatud ja objektiivsete argumentidega kaetud. Ilmselt peame endale aru andma, et inimesed, kes mingit teemat on aastakümneid uurinud, teavad ja oskavad ka oma seisukohti põhjendada. Olgu see siis puiduressursi juurdekasv, Saaremaa silla mõju, tunneli otstarbekus, Ida-Viru õlitehas, Rail Baltic jne. Loomulikult teadlaste seisukohad erinevad, kuid vaidlustes selgubki tõde. Kindlasti peame põhjalikult hindama, millist mõju vastav tehnoloogia meie keskkonnale pikaajaliselt avaldab ning tulenevalt sellest otsima tehasele võimalikult hea asukoha. Kui sobivat asukohta pole võimalik Eestis leida, siis ei saa seda tehast ka rajada. Küll aga on minu meelest otsuste tegemisel alati nõutav eelkõige objektiivne uurimis­tulemus, mitte see, mida ma lihtsalt arvan. Konkreetse tehase jätaksin kõrvale ja juhiksin tähelepanu sellele, et palju olulisem on üle vaadata kogu meie metsandus­poliitika ja leppida kokku, kuidas ja milliste mahtudega me jätkame, milliseks tahame oma metsi kujundada ning kuidas me seda teeme. Lihtne on reguleerida RMK metsades toimuvat, sest tegemist on riigi omandiga. Palju keerukam on juhtida erametsandust, sest on igaühe otsustada, kuidas ta seaduste piires omandit kasutab. Ka on üsna võimatu reguleerida puidukaubandust, eelkõige eksporti.

Seega on minu soovitus istuda kokku ja leida ühised seisukohad võimalikult paljudes küsimustes, kuid panna kirja ka eriarvamused. Rakendada kooliskäimisest ja teadusest omandatud tarkusi. Pärast seda on juba palju kergem koos millegi eest, mitte vastu, võidelda. Halvim, mida me praegu teha saame, on avalikus ruumis süüdistada üksteist valetamises, ammugi kui endal vastav pädevus puudub. Seega – rahulikku meelt ja oskust kuulata kõiki osapooli ning küll siis ka valge suits korstnast tõusma hakkab. Olen nõus nende küsimustega vahemehena tegelema ja erinevaid osalisi kokku viima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht