Meie ja teised

Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia

LEIU HEAPOST

Äsja ilmus raamat „Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia“, mis on koostatud rahvusvaheliselt tuntud antropoloogi Karin Margi (1922–1999) kogutud laiaulatuslike materjalide põhjal. Sel puhul heidaksime pilgu raamatu saamise tagamaadele.

Tänapäeva ruttamise ja teadusprogressi ajastul on ehk mõneti kõrvale jäänud inimene ise kui rahva peamine väärtus. Inimeses – tema välistunnustes, geenides, kromosoomides, pärilikes tunnustes on talletunud tema ja kogu rahva kujunemise ajalugu.

Inimese uurimisega tegeleb füüsiline ehk bioloogiline antropoloogia, mida varem lihtsalt antropoloogiaks nimetati. Füüsilise antropoloogia uurimise aines on inimese bioloogiliste tunnuste mitmekesisus ajas ja ruumis. Inimese pärilike tunnuste uurimine on vaid väike osa antropoloogiast. Nende uurimiseks on mitmeid meetodeid. Eestlased on eestlasi ja Eesti vähemusrahvaid, aga ka meie hõimurahvaid uurinud eelkõige somatoloogiliselt, s.t inimese välistunnuste mõõtmise ja kirjeldamisega. Nii meie kaasaegse kui ka minevikuinimese mõõtmiste ja kirjeldamistega saavad selgemaks inimest ja kogu rahvast üldiselt iseloomustavad välistunnused ja nende ajaloolise kujunemise käik. Seega inimese mõõtmine aitab mõista meie kohta ajaloos ja maailmas.

Eestlaste (soomeugrilaste) antropoloogiast

Meie antropoloogilise uurimise algus ulatub tagasi 1814. aastasse, mil akadeemik Karl Ernst von Baer andis oma doktoriväitekirjas lühikese eestlaste välimuse kirjelduse. XIX sajandil ja XX sajandi alguses ilmus küll eestlaste antropoloogiat käsitlevaid töid, kuid enamasti sisaldavad need väikesearvulisi ja tihtipeale kitsalt lokaalseid andmeid ja uuringuid ning on sageli korraldatud tehniliselt ebarahuldavalt. Nelja (!) eestlase kolju juures leitud prognatismi (lõualuude hammaste piirkonna tugev eenduvus) ja ninamõõtude (ninaindeksi) suuruse järgi on prantsuse teadlased möödunud sajandi lõpuveerandil paigutanud eestlased isegi mongoliidsesse rahvarühma või indoeurooplaste ja mongoliidsete rahvaste vahepeale. Kujutlused eestlaste antropoloogilisest omapärast ja füüsilisest arengust olid kaunis puudulikud ja esines väga vääri kirjeldusi.

Enne Teist maailmasõda oli Euroopas rahvaste iseloomustamisel loodusteadlaste hulgas levinud teooria, mille järgi eestlased nagu teisedki „soomesugu rahvad“ kuuluvad rassiliselt mongolite hulka. Nn kollast rassi ei peetud tõuteooriates täisväärtuslikuks. Mõnes selleaegses õpperaamatuski on eestlased paigutatud mongoliidide hulka ja poetatud sinna eestlaste kohta äärmiselt ebaõigeid andmeid. Nii kirjutab Heinrich (Henrik) Koppel 1902. aastal: „Vanemad inimesed jätavad kohkudes töö seisma, kui nooremad neile jutustavad, missugused moonutused need eestlased suurema jao koolides tarvitusel olevate maateaduse ja ajalooraamatute järele olevat. Mõnigi kaugemal olija, kes meie maad ega meid endid ei tunne, tänab Jumalat, et ta üks niisugustest ei ole …“

Iseseisva Eesti ajal, 1920. – 1930. aastatel algas laialdane eestlaste antropoloogiline uurimine. Teerajajaks on siin olnud Juhan Aul (1897–1994), kes tegi 1930. aastatel põhjalikke antropoloogilisi mõõtmisi ning andis täpsetel mõõtmistel põhineva eestlaste antropoloogilise kirjelduse. See põhines tohutu suurel uuringul – üle 15 000 noore eesti mehe mõõtmisel. Aul esitas samuti eestlaste rassitüüpide kaardi. Ta kasutas meetodit, mille järgi iga indiviid klassifitseeriti vastavasse rassitüüpi. Auli järgi on Eestis levinud läbisegi peamiselt kaks välimuselt eristuvat antropoloogilist tüüpi eestlasi, neid on nimetatud läänebalti ja idabalti antropoloogiliseks tüübiks. Esimene neist on ülekaalus Lääne-Eestis, teine Ida-Eestis. Need tõutsoonid ei ole isoleeritud, vaid seotud suurte üleminekualadega, kannavad siin eriilmet ja täiendavad teineteist. Mõlemad kuuluvad europiidsesse suurrassi ja neid iseloomustavad ühtmoodi heledad silmad ja heledad juuksed. Aul tõstab esile eestlaste omapära, võrreldes ühelt poolt läänebalti tüüpi põhjarassi skandinaavia tüübiga ja idabalti tüüpi idapoolsema vormiga.

1938. aastal, olles Eestis tõusnud füüsilise antropoloogia suurimaks autoriteediks, vaatas Aul kriitiliselt tagasi Eesti Vabariigi eelsel ajal antropoloogia alal tehtule. Samuti tõdes ta, et ligikaudu 20aastase iseseisvusaasta jooksul oli tehtud palju tööd ja kõrvaldatud ka väärkujutlused eesti rahva kohta. Lõpuks võis Aul kindlalt väita, et eestlastel ei ole enamikku neist tunnustest, mida oli peetud omaseks rassilise eelarvamuse ajajärgul.

Samas ülevaates esitab ta Eesti antropoloogia mitmekülgsed põhimõtted ja tulevikuülesanded, mis on jäänud aktuaalseks tänapäevalgi, näiteks: „Me elame ruttamise ja enesekaitse ajajärgus. Me elame ajajärgus, kus iga üksiku rahva lugupidamine teiste rahvaste juures tähendab palju ja oleneb peamiselt sellest, kuivõrra ta ise seda lugupidamist intensiivse tööga, eeskätt vaimse tööga, suudab teiste rahvaste juures võita. Väikerahvaste kohta maksab see mitmekordselt. Seepärast, me peame käed külge panema kõikjal seal, kus me kindlat edu saavutada suudame oma rahvuslikus ja seega ka rahvusvahelises loomingus “ (Aul, 1938:26). Väärib mainimist, et Aul on mõõtnud kokku üle 50 000 eesti mehe, naise, lapse ja nooruki ning võrdluseks Eesti muulasi – rootslasi, sakslasi, venelasi – ja naaberrahvaste esindajaid lätlasi, vadjalasi, isureid, loodevenelasi, teinud uurimisandmete põhjal antropoloogilisi ülevaateid. Tänu Aulile olid eestlased kõige paremini antropoloogiliselt uuritud rahvaste seas.

Auli tööd jätkas antropoloog Karin Mark, kellest oli omal ajal Tartu ülikooli zooloogiat õppides saanud Juhan Auli õpilane ja assistent. Hilisemal ajal töötas ta teaduste akadeemia ajaloo instituudi teadurina. Selle instituudi üks uurimissuundi oli eestlaste ja naaberrahvaste etniline ajalugu. Kui Aul uuris põhjalikult peamiselt eestlaste somatoloogilisi tunnuseid, siis Mark pühendus esialgu eestlaste etnilise ajaloo uurimisele, s.t kuidas on kujunenud tänapäeva eestlastele omased tunnused, ning ta tugines meie ajaloolise ja esiajaloolise antropoloogilise materjali andmestikule. Nii on Mark XII–XIII sajandi Eesti territooriumil eristanud kaht antropoloogilist tüüpi, mis sarnanesid Auli somatoloogilistel andmetel kindlaks tehtuga ja levikuga Eestis. Peaaegu üle Eesti maa-alusest haudadest leitud koljud on enamasti massiivsed, pika pea ja kõrge näoga. Seda elanikkonda iseloomustas pikk kasv. Kirde-Eesti vadjapärastest kääbaskalmistutest, aga ka Kagu-Eesti kalmetest pärinevad koljud esindavad teist antropoloogilist tüüpi. Sellelaadsete antropoloogiliste välistunnustega elanikke on Margi järgi elanud Eesti territooriumil ka varasematel aegadel (Mark 1956, Mark jt 1994).

Järgnevalt seadis Mark eesmärgiks kõigi soome-ugri keelkonda kuuluvate rahvaste antropoloogia uurimise, et saada selge ettekujutus tänapäeva soome-ugri rahvaste rassilisest koostisest.

Selle väga töömahuka suurprojekti teostamiseks tuli korraldada iga-aastasi lähemaid ja kaugemaid uurimisretki. Need toimusidki järjekindlalt 1955. aastast kuni 1976. aastani, Eestis jätkus materjali kogumine kuni 1980. aastani. Nende ekspeditsioonide käigus uuriti lõputuna laiuvas Euraasias ugrilasi ning võrdluseks ka indoeurooplasi ja turgi rahvaid. Idas Siberi avarustes elavad handid, läänes Ahvenamaa soomerootslased, põhjas uuriti Lapimaa saame, lõunas Taga-Karpaatia ungarlasi.

Kõik mõõtmised ja kirjeldused tegi Mark ekspeditsioonidel isiklikult ühtlase programmi ja metoodika järgi, vältides sellega mõõtmistehnilisi erinevusi, mis paratamatult tekivad, kui mõõtjaid-kirjeldajaid on mitu. Küll oli tal aga tehnilisi abilisi. Kirjeldavate tunnuste täpseks määramiseks kasutas Mark oma joonistatud töövahendeid, kus iga tunnus oli esindatud oma standardsete variantidega. Need töövahendid on toodud ka raamatus.

Osaledes ekspeditsioonidel kas Margi abilisena või ise populatsioonigeneetilist materjali kogudes nii Lääne-Siberis, Volgamaadel, Taga-Karpaatias kui ka Eestis, oli mul võimalus jälgida seda täpsust, hoolt ja püsivust, millega Mark oma antropoloogilisi välitöid sooritas.

Ettevalmistused ekspeditsiooniks ja varustus

Ekspeditsiooni juhatajal oli kindlasti vaja kohalikele võimuorganitele ettenäitamiseks instituudi komandeeringut. Äärmiselt tähtis oli samuti teaduste akadeemialt ekspeditsiooni juhatajale antud pitsati ja allkirjadega dokument, kus oli kirjas uurimistöö eesmärk ja uurimiskoht ning paluti osutada ekspeditsioonile igakülgset abi. Ilma selle dokumendita ei oleks töö kõne allagi tulnud. Selle paberiga oli vaja minna kohalikku rajooni (linna) parteikomiteesse. Tavaliselt oli nimetatud asutus kergesti leitav, sest punane lipp paistis kaugelt kätte. Kui dokument oli korras, laabus ka töö. Oli siiski erandeid, näiteks veel 1972. aastal Taga-Karpaatia ekspeditsioonil ungarlaste juures ei lubatud töötada piiriäärses rajoonis. Ekspeditsioonile anti tavaliselt kohalik abimees – teejuht, kes 1950. aastatel täitis ka tõlgi ülesandeid, sest neil aastail ei saadud hästi kohalikega vene keeles jutule, eriti naistega. Mõnel korral (Marimaal ja Udmurtias) lähetas kohapealne uurimisinstituut ühe oma töötaja või üliõpilase (kellest sai hiljem folklorist, keeleteadlane või etnograafia õppejõud) ekspeditsiooni töö organiseerijaks. Tehnilise töö juures aitasid Marki ajaloo instituudi laborandid ja Tartu ülikooli bioloogia üliõpilased. Harilikult osales neil ekspeditsioonidel kuni kolm abilist.

Ekspeditsiooni kõige olulisem osa olid täpsed töövahendid: metallist standardsed mõõduriistad, mõõtsirklid kindlalt fikseeritult puidust karpides (et transpordil viga ei saaks), antropomeeter pikkuse mõõtmiseks, juuste värvuse hindamise skaalad, blanketid, fotoaparaat jms. Kogu varustus, kaalult üsnagi raske, vajas erilist hoolt ja tähelepanu kõikidel uurimisreisidel.

Peamised liiklusvahendid kaugemate idapoolsete hõimurahvaste juurde minekuks olid rongid ja võimsad maastikumasinad–veoautod – paari-kolme puidust põiklauaga istmega, ülal metallraamistiku küljes olevate aasadega, millest oli sõidu ajal vaja ühe käega kinni hoida, teise käega tuli hoida töövahendeid-pagasit, et need üle ääre ei põrkaks, ise aga tugevalt end pingile suruda, et kloppimist vähem oleks. Kui arvestada tollaseid teeolusid, osutusid need nn veotaksod isegi otstarbekaks. Peale rongi olid Lääne-Siberi avarustes obiugrilaste juurde jõudmiseks ja kohalikeks sõitudeks Obil ja selle lisajõgedel laevad. Lähemate hõimurahvaste, läänemeresoomlaste, aga ka Taga-Karpaatia ungarlaste juurde uurimisretkedele minekuks andis instituut ekspeditsiooni käsutusesse teaduste akadeemia autobaasi mikrobussi.

Töö kohapeal

Kohalik abiline, kes oli teadlik meie töö eesmärkidest, kogus mõõtmisele minevad keskealised mehed kolhoosist jm kokku ning suunas nad paari kuni kümne kaupa kolhoosikeskusse või klubiruumi meie ekspeditsiooni mõõtmispunkti. Sageli nõudis ootamine suurt kannatlikkust, sest töö intensiivsus ei olenenud meist. Inimesed olid sõbralikud, eriti kui kuulsid, kust on uurijad tulnud ja mis eesmärgil mõõtmisi-kirjeldamisi tehakse. Eriti meenub reis Obi aladele. Pikkadel rongisõitudel saime „põhjaliku ülevaate“ Lääne-Siberi oludest ja inimestest. Meile öeldi, et handid-mansid ei ole kuigi puhtad ega haritud. Kui mõõtmispunkti jõudsime, ootas ees meeldiv üllatus: kümmekond hanti istus hiirvaikselt reas (erinevalt näiteks tatarlastest, kes pidevalt, aga ikkagi heatahtlikult, ennast lärmakalt väljendasid). Hakkasime ühiseid sõnu pakkuma, nagu jõgi, kuu ja vesi, ning nad läksid elevile. Neil on ka sellised sõnad! Kui olime tutvustanud ekspeditsiooni eesmärki ja töö iseloomu, suhtusid nad meisse väga sõbralikult. Handid olid õnnelikud, et neil on kauged ja suured keelesugulased. Heatahtlikult ja sõbralikult võeti meie ekspeditsiooni vastu igas paigas, ka Obi lisajõel laeva trümmi ülesseatud mõõtmispunktis. Sinna tulid nad oma põdranahksete uhkete rahvarõivastega. Tööd tehti rahvapillimuusika saatel ja ehkki ruum oli pimedavõitu, sai kõik tehtud. Samas trümmi külmal raudpõrandal olid tookord ka meie ööasemed. Kile madratsi asemel all, tundus ase pehmegi.

Mõõdetud rahvad

Nende ekspeditsioonide käigus uuriti 22 rahvast, 133 rahvarühma: soome-ugri rahvastest mõõdeti eestlasi, isureid, ingerisoomlasi, soomlasi, karjalasi, vepslasi, saame, ersa- ja mokšamordvalasi, terjuhaane (vene keelele üle läinud mordvalaste rühm), karataisid (tatari keelele üle läinud mordvalaste rühm), marisid, sürja- ja permikomisid, udmurte, bessermane (ebaselge päritoluga udmurdi keelt kõnelev etniline rühm – L. H.), hante, mansisid, Taga-Karpaatia ungarlasi (kokku 112 rühma), neile võrdluseks naabruses asuvaid indoeuroopa rahvaid – soomerootslasi, venelasi (9 rühma) ja turgi rahvaid – tatarlasi, tšuvašše, baškiire (12 rühma). Kokku mõõdeti 12 651 inimesel 14 mõõdetavat ning 32 kirjeldatavat parameetrit. Keskmine mõõdetavate rühm oli võimaluse korral 100 inimest.

Mõned üldistavad kokkuvõtted oma materjalide põhjal avaldas Mark juba kogumistööde käigus. Samuti ilmus temalt pikemaid eriuurimusi üksikute soome-ugri rahvaste (soomlaste, saamide, mordvalaste jt) etnilisest antropoloogiast.

Erilist tähelepanu pööras Mark jätkuvalt aga eestlaste etnilisele ajaloole. 1970. aastail alustati tema eestvõttel vererühmade, hammastiku jms tunnuste uurimist etnilise ajaloo aspektist. Kõigist Eesti piirkondadest kogutud ainese põhjal avaldati 1994. aastal kollektiivne monograafia „Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega“, milles Mark käsitles eestlaste somatoloogiat võrrelduna kohalike vähemusrahvaste ja naaberrahvaste vastavate andmetega ning seostas monograafia kokkuvõttes antropoloogia uurimistulemusi arheoloogia ja keeleajaloo andmetega.

Oma suurteost soome-ugri rahvaste kohta trükiks ette valmistades analüüsis Mark kogutud materjali väga põhjalikult, kuid ta elulõng katkes 4. detsembril 1999 ja töö jäi lõpetamata. Jäid vaid unikaalsed materjalikogud ja nende analüüsi tulemusel koostatud käsikirjad.

Kuna materjal on kogutud ühtse metoodikaga ühe teadlase poolt väga laial territooriumil elavatelt Euraasia rahvastelt, pakuvad andmed kahtlemata suurt huvi nende rahvaste antropoloogia territoriaalsete morfoloogilis-geneetiliste, etnogeneetiliste, ajalooliste jms küsimuste edasisel uurimisel. Kogutud andmete vastu tundsid huvi mitme uurimiskeskuse teadlased Moskvast, Pariisist ja mujaltki. Tekkis vajadus andmetega edasi töötada, et uurimus üldsusele kättesaadavaks teha.