Mihkel Veiderma 27. XII 1929 – 25. X 2018

Mihkel Veiderma oli üks väheseid Eesti tippteadlasi, kes murdis suundumuse, et teadusest minnakse tööstusse ja sealt tagasi ei tulda. Samuti ujus ta vastuvoolu arvamusele, et teadlastele ei tohi usaldada suurte ja oluliste asjade juhtimist. Nõukogude Liidu keemiatööstuse ministeeriumi kõige nooremast peainsenerist (Maardu keemiakombinaadis 1956–1960) sai tippteadlane. Võimalik, et sellele aitas kaasa nõukoguliku plaanimajanduse raiskava olemuse tekitatud šokk, mis kutsus üles tegema teisiti: mõistlikult, kasumlikult ja säästvalt. Ta on ise hiljem öelnud, et „Nendes tingimustes on vaid süvenemine õpetamisse ja teadusuuringutesse ning enda harimine kultuurimaailmas edasiviivaks väärtuseks.“

Nii loodi tema initsiatiivil 1965. aastal Tallinna polütehnilise instituudi (praeguse Tallinna tehnikaülikooli) mineraalväetiste ja söötade probleemlaboratoorium. Just seal sai alguse pööre selle valdkonna mõtlemises: lihtsa fosforiidijahu põldudele puistamise asemel tuleb üle minna märksa kõrgemalt väärindatud toodete kasutamisele.

Aga ka järgmised kaunite nimedega tooted, nagu superfosfaat ja topeltsuperfosfaat, olid vaid mannetud sammud meie maa­varade kasutamisel. Mihkel Veiderma oli üks neist, kelle töö tulemusena on meil praegu maa sees alles tohutu väärtus − nimega fosforiit − ja selle lademete kohal normaalselt toimiv maastik.

Fosforiidi ja üldisemalt anorgaaniliste fosforühendite keemia maailmaklassi spetsialistina oli tal selge, kui valesti ja röövellikult seda tollastes tingimustes kasutati. Tema fosforiidiuuringud olid suunatud selle perspektiivse maavara väärindamisele (ehk selles peituva väärtuse võimendamisele) ja säästvale kasutamisele. Neid hurjutati siis populistide suu kaudu kõvasti. Ometi võimaldasid just sealt ilmsiks saanud ja kõigile kasutamiseks antud ümberlükkamatud faktid tollal fosforiidisõja võita. Et akadeemiku lai vaade võis kitsarinnalisi häirida, trügisid rambivalgusesse hoopis teised. Pikemas perspektiivis teenib adekvaatne teadmine aga kindlasti progressi. Lisaks on just akadeemikute ajaülene ülesanne vältida suuri rumalusi.

Kolleegid mäletavad akadeemik Mihkel Veidermad kui mitte ainult oskuslikku teadusdiplomaati, vaid ka haruldaselt sirge selja ja tugeva selgrooga isiksust. Raske on arvata, miks ta ütles intervjuus Margus Maidlale, et „teadusvälisest läbikäimisest võimuga tuleb kõrvale hoida“, kui ta ometi nimelt sellele suure osa oma elust pühendas. Võimalik, et selle taga oli kogemus europarlamendiga suhtlemisest. 2007. aastal otsustas Euroopa teaduste akadeemiate nõuandev koda (EASAC) koostada Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energia komisjoni jaoks visiooni Euroopa Liidu põlevkivitööstuse tulevikust. Koostajate eesotsas oli akadeemik Veiderma. See ülevaade (https://www.easac.eu/fileadmin/PDF_s/reports_statements/Study.pdf) on teadaolevalt ainus, kus EASAC on Eesti kogemuse alusel andnud nii kõrgel tasemel soovitusi. Europarlamendis sündis aga midagi ebatavalist. Roheliste ettepanekul (et mitte öelda survel) saadeti raport tagasi nõudega selle teaduslikke järeldusi kohendada. Et aga loodusseadusi hääletamise teel muuta ei saa, läks raport loomulikult samal kujul uuesti europarlamenti ja sama loomulikult ka aktsepteeriti.

Teadmine, et sellise suhtumisega tuleb teadlastel vahel arvestada ja siiski faktidele truuks jääda, saatis Mihkel Veidermad kahe aastakümne jooksul, mil ta oli akadeemiat teenimas. Aastatel 1988–1999 oli ta akadeemia asepresident, 1999–2004 peasekretär ning 2004–2009 juhatuse liige. Tollased alluvad on tänapäevani vaimustunud tema oskusest nii teadust puudutavate probleemide kui ka argiste asjaajamiste puhul alati keskenduda asjade sisulisele tähendusele ja vältida vormingulisi ülivõrdeid.

Tema suurim (kuigi väljapoole nähtamatu) panus oli akadeemia energeetika­nõukogu juhtimine ja hiljem selle töös osalemine. Nimelt see spetsialistide kogu manitses riigi juhte, et mingil juhul ei tohi müüa ei elektrijaamu ega raudteed. Sama kogu oli osaline soovitustes, et Eesti ei tohiks Nord Streami gaasijuhet aktsepteerida, kuid peaks seisma hea selle eest, et Euroopa Liidu toetatud veeldatud maagaasi (LNG) regionaalne terminal paikneks Eestis. Tulemusena oleme nautinud Euroopa jaoks ebatavalist esmaklassilist energia­varustuskindlust, müünud küll raudtee ära, aga üsna varsti maksnud kõvasti juurde, et see tagasi osta. Nüüd kuuleme Euroopa kolleegide sosinat, et nad oleksid pidanud juba tollal Nord Streami osas Eesti positsiooni jagama. Samuti peame tõdema, et Soomele delegeeritud LNG terminal jääb tõenäoliselt ehitamata.

Sageli imestame, miks või kuidas julges president Meri sõna võtta ja sekkuda teemadesse, mis presidendi ülesannetest kaugel väljaspool. Vastus on lihtne: ta kasutas maksimaalselt ära meie riigi akadeemilist võimekust ja panustas märksa vähem suhte­korraldusele. Mihkel Veiderma presidendi kantselei direktorina oli vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu loomise eestvedaja ja edasi pikalt selle toimimise mootor. Selle mõttekoja võimekust pakkuda riigi juhtidele sisulist tuge, professionaalset analüüsi ja julgeid stsenaariume ei ole suutnud korrata ei arengufond ega teadus- ja arendusnõukogu.

Enam kui poole sajandi vältel panustas akadeemik Veiderma Tallinna tehnikaülikooli arengusse ja järjest paremate spetsialistide kasvamisse. Seda õppejõuna ja viis aastat dekaanina, aga ennekõike teadlasena ja teadlaste järelkasvu eest hoolitsejana. Nii oli tema elutöö oluliseks osaks maa­varade keemia koolkonna loomine. Keskseks ülesandeks oli alus- ja rakendusuuringute ühildamine. Eesmärk oli ja on suur ja selge: tuleb leida Eesti mineraalsete maavarade põhimõtteliselt uued kasutusvõimalused. Sellised, mille kaudu meie teadus ja tööstus pääseks välja mugavustsoonist ja tõuseks kogu väärtusahelas järsult kõrgemale – sinna, kus on ühe endast lugupidava riigi koht. Omal ajal ulmelise ja kohati naljakana tundunud anorgaaniliste tööstusheitmete taaskasutamise või loodushoidliku ladustamise ülesanne on nüüd ringmajanduse keskne ülesanne. Nõnda ulatus akadeemik Veiderma pilk aastakümneid kaugemale kui paljudel teistel.

Küllap nimelt selle tõttu oli Mihkel Veiderma suurmeister paljude selliste kolleegide juhendajana ja innustajana, kelle horisont nii kaugele ei ulatunud, aga kes olid sellegipoolest veendunud, et akadeemik Veiderma on väärt kümneid auhindu ja tunnustusi. Neid laekus nii Eesti NSV-lt, Eesti riigilt, sõsarakadeemiatelt ja -ülikoolidelt kui ka teadusseltsidelt. Nende ühine sõnum on tänu akadeemik Veidermale selle eest, ta valis oma elutööks ülesande ehitada teadusest majanduse vedur.

Eesti Teaduste Akadeemia

Tallinna Tehnikaülikool

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht