Mikk Sarv 10. VIII 1951 – 6. IV 2018

Meie hulgast on lahkunud Mikk Sarv, avara ja avatud mõtlemisega eesti pärimus- ja looduskultuuri hoidja ning tundja, laulik, heli looja, kirjamees ja õpetaja ühes isikus.

Mikk Sarv sündis Tartus põllumajandusteadlase Hans Sarve ja agronoomi Veata perre keskmiseks pojaks. Tähtvere kodus elasid ka Miku vanavanemad ja klaverikunstnikust tädi Mall.

Mikk Sarv õppis Tartu ülikoolis bioloogiat, Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsandust ja Tallinna ülikoolis haridusteadusi (magistrikraad 2012). Elu jooksul pidas ta mitmeid ameteid: oli Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, insener metsamajanduse instituudis, näitleja ja muusikaala juhataja mitmes teatris, ekspert, nõunik, projektijuht, asemaavanem … Sellest institutsionaalsest jadast, töö­raamatu kirevast loetelust olulisem on aga see, et oma vaba mõttelennu ja innustusjõuga puhus ta hinge sisse mitmetele algatustele, ühendustele, liikumistele, sõnadele, mis on olnud tema meelest vajalikud ja olulised, panustades nõnda kõige rohkem eesti ja soome-ugri pärimuskultuuri, maaelu, loodushoiu, vabahariduse ja muude kodanikualgatuste edendamisse. Selles osas võib Mikku pidada oma vanaisa, matemaatikaprofessor Jaan Sarve järglaseks, kes oli samuti mitmesuguste seltside ja ühenduste rajajate hulgas. Mitte ainult mõelda teistmoodi ja näha, kuidas asjad peaksid olema, vaid ka selle nimel kogu oma veenvusega tegutseda, isegi kui mõni idee kõrvaltvaatajale esialgu võimatu või kummaline võis tunduda, oli Mikk Sarve olulisemaid jooni. Mikk oli inspireerija, eestkõneleja, ideekandja, kes võis olla oma mõtete ja unistustega ajast ees, kuid kes oskas vägevad ideed lihtsatesse sõnadesse vormida ja need inimestele lähedaseks teha. Ta oli alati avatud uutele ideedega ning tal oli siirast usku, julgust ja tahet oma mõtted ellu viia, vaimustuda ja teisi innustada, astuda juba sissetallatud teedelt kõrvale ja rajada uusi radu. Väga paljudele inimestele on ta sellel teel korda läinud kas kaasteelise, teenäitaja, innustaja või õpetajana.

Üks tema olulisemaid algatusi on Hellero asutajaliikmena koos vendade Heno ja Tõnniga rahvalaulu toomine uuesti rahva sekka, mis tähendas omas ajas ühtlasi ka rahvusluse toetamist. Rahvalaulude, eelkõige regilaulude mõtestaja, tutvustaja ja populariseerijana tegutses ta Hellero asutamisest saadik. Ta lõimis need ülima sundimatusega oma kõigisse muudesse tegemistesse – ja mitte ainult raamatutesse ning raadio- ja telesaadetesse, vaid ka projektijuhtimisse ja mis tahes koolitusse, pannes kaasa laulma ja laule looma ka need, kel varem rahvalauluga kokkupuudet polnud. Rahvamuusikaga oli seotud Mikk Sarve töö mitmete filmide heliloojana, pikaajaline koostöö sidus teda Rein Maraniga, kelle paljude loodusfilmide helitaust on Miku loodud ning enamasti ka tema enda, vendade ja sõprade osalusel valminud („Laanetaguse suvi“, „Sookured“, „Ilus on maa“ jt). Samamoodi tõi ta muusikaala juhatajana rahvapärimuse ja -muusika Ugala teatri ja Nukuteatri etendustesse.

Mikk tundis suurt huvi meie sugulasrahvaste vastu ning püüdis lahti mõtestada nende vaimset maailma. Saami ning teiste põhjarahvaste kultuuride tundmaõppimiseks ja vahendamiseks asutas ta koos mõttekaaslastega Eesti Saami Ühenduse (1988) ja oli selle esimene juhatuse esimees. Rapla maavalitsuses töötades lõi ta kaasa hõimupäevade korraldamises ja võttis vastu külalisi soome-ugri aladelt. Peale saamide külastas ta ka teisi soome-ugri rahvaid kas omaalgatuslikult või koos ansambliga Hellero.

Mikk oli looja ja ärgitaja paljudes ühiskondlikes ühisloomistes: tema algatusel või kaasabil korraldati seeria paleoastronoomia konverentse (1978–1985), loodi juba mainitud Eesti Saami Ühendus (1988), Eesti väikelinnade ja külade liikumine Kodukant (1993), taastati Eesti Vabaharidusliit (1994), rajati Eesti Ökoturismi Ühendus (1996), Eesti Koolimetsade Ühendus (2004). Ta juurutas Eesti koolides õuesõpet ning viis viimasel kümmekonnal aastal pärimuskultuurile tugineva sisekaemuspraktika tutvustamiseks ja õpetamiseks koos abikaasa Kristel Vilbastega läbi šamanismi kursusi.

Omamoodi vaatas Mikk Sarv ka sõnadele, võttes need justkui koost lahti ja pannes uuesti värskena kokku nende tähendused. Mikk mõtles välja ja/või tõi käibele mitmeid uusi sõnu ja mõisteid, nagu näiteks „õuesõpe“, „elurikkus“, „õhinapõhine“, „sädeinimene“, sõnadest räägivad ka tema raamatud. See pole teadus, vaid teadvustatud, läbitunnetatud mõtteilm. „Mõnus minek“ on väljend, mille Mikk Sarv pakkus maakeelse vastena välja sõnapaarile „sustainable development“, kuna „jätkusuutlik areng“ sobib pigem kontorikeelde. Üks tore Miku mõte oli, et kuulus idamaade õpetustest-uskudest pärit silp „om“ on tegelikult võru keeles olemas. Nende tähenduste üle mõtiskledes saab üsna kergesti nõus olla, olemise, ehk isegi „puhta olemise“ nentimine „jah, nii see om“.

Viimastel aegadel kirjutas Mikk Sarv teda huvitanud teemad ka raamatuteks. Ta oskas asjadest kirjutada nii, et seda on põnev lugeda ja pole ülearu keeruline. Raamatu on ta kirjutanud näiteks Hellero loost, kuust, sõnadest ja nende jõust. Koos abikaasa Kristel Vilbastega valmis 2017. aastal sugupuu-uurimist ja perepärimust populariseeriv raamat „Iseendast algav sugupuu“.

Miku üks oluline, meie oma regilaulust ja rahvausust pärit õpetus oli, et suhelda saab kõigi ja kõigega: puude, taimede, loomade, lindude, kivide, tuule, vee, maa, päikesega jne. Suhelda saab sõnade ja laulude abiga, mis õigel hetkel ja julge pealehakkamise korral justkui iseenesest meelde ja keelde kerkivad.

Metsahaned hellad linnud,

metsakured kurvad linnud,

teie käite kõrgeelta,

kõrgeelta, kaugeelta …

Head teed, Mikk!

Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Ökoturismi Ühendus

Eestimaa Looduse Fond

Hellero ja Väike Hellero

Liikumine Kodukant

Maakogu Kärajate Algatusrühm

Sihtasutus Fenno-Ugria

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht