Milline on teaduse tähtsus ja sotsiaal-majanduslik mõju?

Andres Koppel: „Struktuurifondide vähenemise perspektiiv kombineerituna sisemaise rahastuse ebaselgusega on tõsine mõtlemise koht.“

MARGUS MAIDLA

Eesti teadussüsteem on Euroopa mõistes kaunis unikaalne, paistes silma kahe olulise aspekti poolest. Esiteks sellega, et juba alates taasiseseisvumisest on teaduskorralduse arhitektid olnud teadlased ise. Arutlemata, kas see on hea või halb, peetakse justkui enesestmõistetavaks, et need, kes süsteemi tarbivad, on olnud ka alusprintsiipide kujundajad.

Teiseks on palju tunnustust saanud Eesti teadussüsteemi suhteliselt apoliitiline rahajagamise süsteem. Rahulolematuid on alati. Mõni kurdab, justkui oleks Tartu ülikoolil rohkem privileege, mõni arvab, et IT ja molekulaarbioloogia on eelistatumad valdkonnad, ja aeg-ajalt kostab humanitaarteadlaste kurtmist, et neile tehakse teiste valdkondade eelis­arendamise tõttu liiga. Faktid kinnitavad, et meie teadussüsteemis on läbi aegade oldud rahajagamisel küllaltki neutraalne ja poliitikast mõjutamata, mis ei ole mitmes meiega sarnase ajalooga riigis tavapärane.

Eesti teaduse kesksemaid küsimusi on tema roll ja tähendus väikeriigile. Heal tasemel teadlaskonda ja ülikoole on vaja selleks, et kasvatada ühiskonda edasiviivaid kõrge haridustasemega ettevõtjaid, poliitikuid, ühiskonnategelasi, ametnikkonda ja kultuuritegelasi. Kuid selline käsitus võib viia mugavustsooni. Järjest rohkem riike – eriti Põhjamaad, kus üks pioneere on Taani –, peab teadust ja ülikoole kogu ühiskondliku progressi peamiseks edasiviivaks jõuks.

Eestis otsitakse tasakaalu otsese rakenduskohustuseta hea teaduse kui teadlase tegevusvabadusel ja uudishimul põhineva tegevuse ja järjest kõvemini kostvate häälte, mis nõuavad teaduse ja teadlaste rakendamist vahetute sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamise vankri ette, vahel.

Teadussüsteemi üle kogu selle keerukuses arutleb Eesti Teadusagentuuri juht Andres Koppel.

Eesti Teadusagentuur (ETAg) tähistas hiljuti viiendat aastapäeva. Milline on teadusagentuuri sünnilugu ja tähtsamad arengu verstapostid?

Teadusagentuuri moodustamine oli Eesti teadussüsteemi arenguloos mõneti loogiline jätk. See ei tekkinud tühjale kohale. Teadusagentuur moodustati toonase liiga keerulise süsteemi lihtsustamiseks, seni eraldi seisnud osade ühte kimpu sidumiseks ja nende vahel sünergia loomiseks. Juriidiliselt tekkis ETAg Eesti Teadusfondi (ETF) ümberkorraldamise teel. Uuele asutusele anti ka teaduskompetentsi nõukogu (TKN) funktsioonid – nõuandmine haridus- ja teadusministeeriumile (HTM) institutsionaalsete uurimistoetuste eraldamiseks, samuti liideti siia Sihtasutuses Archimedes olnud välisteaduse koostöö keskus, kes abistas ja toetas teadlasi rahvusvahelise koostöö tegemisel. Veel toodi ETAgi alla teaduse populariseerimine, mis varem oli samuti suuresti Archimedeses. Lisandus uusi töid, mida varem keegi üldse ei teinud, nt teadust puudutavad analüütilised tööd. Kogu selle tegevuse ühisnimetaja on teadusele kaasaaitamine.

Kui vaadata meie sõsar­organi­satsioone teistes Euroopa riikides, siis sellist organisatsiooni, kuhu on koondatud nii palju tegevust – uurimistoetuste andmine, populariseerimine, rahvusvaheline teaduskoostöö, teaduse ühiskondliku mõjukuse kasvatamise suund – mujal ei olegi. Suurtes riikides on see tegevus jaotatud paljude organisatsioonide vahel. Viimasele viiele aastale järele vaadates tooksin välja kaks aspekti: esiteks oleme töötanud selle nimel, et kasvatada arusaamist teaduse ja teadlaste tähtsusest ja teiseks oleme aidanud korrastada teaduse rahastamist, luua selle eri osade koostoimeline süsteem.

Esimese ülesande lahendamine kulgeb küll väga visalt, siiski on siin arengus selgeid ilminguid paremuse poole. Rahastamissüsteemi edendamisel oleme jõudnud konkreetsete tegudeni. Kui teaduse rahastamissüsteem taasiseseisvumise järel loodi, oli see väga edumeelne ja aitas arengule hästi kaasa, aga ETAgi tekke ajaks oli see süsteem juba pisut ajale jalgu jäänud.

Teadussüsteemi loomisel oli üheks nurgakiviks teadustöö kvaliteedi väärtustamine. Rahastusmudel tugines suuresti konkurentsipõhistele uurimistoetustele. See väga tark algus pani aluse teaduse peamise väärtuse – kõrge kvaliteedi – tunnustamisele ja teiseks õpetas teadlasi edukalt rahvusvahelistel projektikonkurssidel hakkama saama. Konkurentsipõhise rahastuse domineerimise varjuküljeks oli see, et teadusasutuste endi strateegiliseks arendamiseks jäid ressursid väheseks. Juba enam kui kümme aastat tagasi hakkasid väliseksperdid viitama meie süsteemi liigsele kallutatusele konkurentsipõhisuse poole ja sellest tulenevatele puudustele. Teadusagentuur on teaduse rahastamise teemalist arutelu ülal hoidnud. Arvan, et see on meie viie aasta tegemistest üks olulisemaid saavutusi. Töötasime välja uurimistoetuste ja baasfinantseerimise uue kontseptsiooni ja praeguseks oleme jõudnud selleni, et tänavusest aastast muutus uurimistoetuste mehhanism lihtsamaks, loogilisemaks ja eesmärgipärasemaks. Hea on see, et ülikoolid on kaasa löönud baasfinantseerimise muutmisel teaduse tegevustoetuseks, kus teadusasutustel endil saab olema oma otsustes suurem roll ja vastutus.

Kui rääkida teadlastega ETAgi saavutustest, siis üksmeelselt tunnustatakse teaduse populariseerimist. Kriitilisemad ollakse rahastusmeetmete osas ja peamise etteheitena kõlab, et eelmine sihtfinantseerimise süsteem soosis väikeriigile kohaselt teadusasutustevahelist koostööd, ka koostööd asutuse sees, aga IUTid ja PUTid on toonud suurema konkurentsi ja vähem koostööd.

Personaalsed uurimistoetused ongi üksikteadlasele või väikesele uurimisrühmale antud toetused ja grupijuht otsustab, kellega ta koostööd teeb ja kellega mitte. Kui rahasumma on väike, siis tavaliselt ei jagu seda teiste asutustega koostööks. Aga piirangut ei ole. Seega ütleksin, et PUTide puhul ei ole see kriitika eriti asjakohane, koostööle suunamine ei ole selle meetme peamine eesmärk. Küll aga olen ma osalt nõus kriitikaga institutsionaalsete uurimistoetuste vähese „koostöövalmiduse“ kohta. See uurimistoetuse liik oli suunatud teadusasutustele ja ega neil suurt tahtmist teiste asutuste töötajaid kaasata ole olnud. Uute grantide puhul oleme püüdnud seda viga parandada ja koostööd soodustada. Grandi saamisel on oluline, et töö tegemiseks moodustataks parima tulemuseni viiv uurimisrühm, mille liikmed ei pea olema ühest asutusest. Kui uurimistoetuste summad on senisest suuremad, siis peaks see lubama rühma võtta ka teiste asutuste teadlasi. Aga eks tegelik koostöö sõltub ikka uurimisrühma juhist ja teadusasutuse otsustest. Kuidas koostöö toimima hakkab, kuidas liigub raha, kes kellega tööalaselt suhtleb, on teadusasutuste kokkuleppeasi, millesse ETAg ei sekku.

Räägime rahast ka. Strateegiadokumendiga „Teadmistepõhine Eesti 2020“ on riik võtnud kohustuse investeerida teadus- ja arendustegevusse 1% SKTst riigieelarvelisi vahendeid. Nüüd, kui on selgunud järgmise nelja aasta riigieelarve strateegia, me juba teame, et koalitsioon kohustust täita ei soovi ja tõusev trend on asendunud langeva trendiga. Kõiges ei saa süüdistada ainult rahapuudust. Kaua sa ikka vaesust ringi jagad ja süsteemi efektiivsemaks timmid.

See on tõesti kahetsusväärne olukord. Kuidas me ka ei vaataks, üks arengut piirav tegur on teadusele eraldatava raha vähesus. Selleks et rikkamatele riikidele järele jõuda, on meil vaja tõsta töö tootlikkust. Ilmselt ikkagi ei aduta, et pea ainsaks pikaajaliseks viisiks, kuidas seda teha, on investeerida teadus- ja arendustegevusse. Seega teadusse panustatav raha on investeering tulevikku, mitte igapäevane kulu, mille arvelt on raskematel aegadel võimalik kokku hoida.

Teadus- ja arendustegevuse tähtsuse mõistmisel on häda selles, et teadusliku tegevuse viljade valmimine võtab aega ja tulemused ei ole kohe nähtavad. Kui kehtestada uus maks, on mõju viibimatu: riigikassasse hakkab järgmisel päeval või kuul raha laekuma. Teadus- ja arendustegevuse mõju järgmisel päeval või isegi järgmisel aastal ei avaldu. Kui me aga vaatame teiste riikide kogemusi, on ilmselge, et see investeering tasub ära. Kava investeerida 1% avaliku sektori vahendeid teadus- ja arendustegevusse on strateegias kokku lepitud selleks, et oleks võimalik välja arendada terviklik teadus- ja arendustegevus, innovatsioonisüsteem ja saavutada kokkulepitud eesmärgid. Küsimus ei ole ainult uurimistoetustes, isegi mitte ainult rahas, vaid selles, et eesmärk on luua koherentselt toimiv süsteem.

Loomulikult on riigil raha vähe ja seda on vaja hoolega lugeda. Aga raha ei saa kunagi üleliia olema. Viimasel ajal on seoses uute ohtudega kerkinud ootamatuid vajadusi: on vaja tõsta kaitsekulutusi, tegelda rahvastikukriisi või mõne muu teemaga. Paraku ei lähe olud kergemaks, uusi ootamatuid ülesandeid tuleb üha juurde. Siinjuures peame alati mõtlema: kas me ikkagi ei peaks pigem investeerima, et olla tulevikus jõukamad?

Mul on tõesti kahju, et märtsis toimunud teadus- ja arendusnõukogu (TAN) jõudis pragmaatilise soovituseni säilitada olemasolev teaduse rahastuse määr ja loobuda selle kasvatamise eesmärgist. Aasta keskel avaldab statistikaamet uuemad andmed, eelinformatsiooni alusel peaks 2016. aasta riigi teadus ja arendustegevuse kulud olema umbes 0,84% SKTst, ning 2017. aasta lõpuks võib eeldada umbes kolme sajandikulist langust.* Oleme 1% eesmärgist ikka tublisti maas. Tõsi, ka olemasoleva taseme külmutamine on mingi garantii.

Kui SKT kasvab – praegused majandusprognoosid lubavad jälle helgemat tulevikku –, siis nominaalselt tuleb teadusele raha juurde. Aga paraku läheb ka edaspidi 1% eesmärgile jõudmine üha raskemaks, sest lõhe vajaduste ja võimaluste vahel kasvab püüdmatult suureks. Kui on täiesti selge, et 1% ongi saavutamatu eesmärk, siis tuleb seda tunnistada ja suured plaanid ümber teha. Minu arust peaks riigi valitsejatel olema vaprust seda öelda. Inimestele on oluline teada, mille järgi oma eluplaane teha. Eriti oluline on teada, kuidas riik teaduse tulevikku ette näeb, noortel, kes kavatsevad valida teadlase elukutse või on juba alustanud teadlaskarjääri esimestel redelipulkadel edasirühkimist. Nemad teevad oma elu muutvaid valikuid praegu kättesaadava info alusel. Missugust infot neile antakse, on seega tõsiste tagajärgedega. Oleme palju investeerinud teaduse infrastruktuuri ja selle väga heale tasemele viinud, aga kui me nüüd ei suuda seda infrastruktuuri kasutada, sest pole jaksu teadlastele palka maksta, siis oleme raha asjatult raisanud ja saatnud noortele vale signaali.

Kipub olema nii, et nendest asjadest arusaamisel ei ole ideoloogiaga suurt pistmist, kõik taandub kas peaministri või kureerivate ministrite arusaamadeni.

Mina ei oska seda kommenteerida, üldiselt on ju kõik poliitikud teadusse soojalt suhtunud ja peaministri igal aastalõpul riigikogule antud ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast on üks neid väheseid teemaarendusi, mis pälvib kõikidelt erakondadelt üksmeelse heakskiidu.

Tõsi on see, et eelmise valitsuse peaminister deklareeris üle-eelmise aasta lõpus, eelmise aasta alguses nelja kuu jooksul eri kanalites tervelt neljal korral, et eesmärk on igal juhul 1% määrani jõuda. Kas see nii ka juhtunud oleks, ei ole võimalik kuidagi tuvastada. Aga praegune koalitsioon on sellest eesmärgist nüüd kahetsusväärselt taganenud, korrektne oleks öelda, et see eesmärk on vähemalt lähiaastateks edasi lükatud. Paraku ega me selle poolest teiste riikide seas ka väga erandlikud ka ole. Neid riike, kes on oma teaduse rahastamise eesmärkidest suutnud kinni pidada, palju ei ole.

Olen mõelnud, miks see nii on. Ilmselt ei ole õige süüdistada ainult poliitikuid, et nad teaduse väärtust ei mõista ja rahaga kitsid on. Ilmselt on suur osa probleemist ka selles, et usaldus teadlaste ja poliitikute, õigemini ühiskonna kui terviku, vahel peab olema kahepoolne. Ühelt poolt on teadlastel ja teadusega seotud inimestel õigustatud ootus, et riigi valitsejad peavad kinni oma rahastamislubadustest, ja teiselt poolt peavad ka poliitikud ja ühiskond aru saama, mida teadlased selle rahaga teevad. Teadlaskond peab palju rohkem rääkima sellest, kuidas teadus ühiskonna, sealhulgas majanduse, hüvanguks töötab. Iseendast mõista, et teadusele eraldatud raha tuleb väga otstarbekalt kasutada, seetõttu on tähtis, et kõik teadusega tegelejad järgiksid ausa teaduse põhimõtteid. Teadusest on vaja rohkem rääkida. See on üldine ja kestev ülesanne ega olene sellest, milline on praeguse või tulevaste valitsuste koosseis.

Teadusgrantide kojutoomisel „Horisont 2020“ programmi raames on Eesti teadlased ju silmapaistvalt edukad.

Jah, nii see on, ja ettevõtjad on isegi edukamad kui teadlased. Rõõmustab, et edukad on ka meie väikeettevõtjad. Ei maksa arvata, et ELi grandid on suurettevõtete pärusmaa, vastupidi, nutikad väikeettevõtjad ja keskmise suurusega ettevõtjad on siin väga tublid. Eesti on võrdluses teiste riikidega üks edukamaid raamprogrammide „raha kojutoojaid“ üldse. Tõsi, ajas need arvud ja näidud taanduvad. Näiteks kaks aastat tagasi suutsid eesti teadlased ja ettevõtjad konkurentsipõhises keskkonnas „tagasi tuua“ 2,5 korda rohkem raha, kui Eesti ühiskassasse SKT alusel sisse maksis. Riikide võime avatud konkurentsis hakkama saada erineb ja ega see olukord lõpmatuseni kesta. Need, kes saavad ühiskassast tagasi palju vähem raha, kui sinna maksavad, on mõistagi rahulolematud, ja kui nad juhtuvad olema riigid, kes on keskmisest vaesemad, nt Poola ja Rumeenia, siis on probleem ka mõistetav. Sel moel lõhe edukate ja mitteedukate vahel aina kasvab.

Küsimus, kuidas ehitada ühtset tugevat Euroopa teadusruumi on üks keerulisemaid probleeme, millega teaduspoliitika peab hakkama saama. Aga tagasi Eesti juurde. Miks Eesti rahvusvahelises võrdluses tubli on? Võimalik, et üks põhjusi on võrdlemisi kitsi kodumaine rahastamine, kuid see ei ole ilmselt peapõhjus – paljude meiesarnase ajalooga riikide teadusolud on palju kesisemad. Arvan, et peamine edutegur on Eesti teadlaste ja ettevõtjate tublidus ja tahe teiste maade kolleegidega koostööd teha.

Räägime ühest teisest välismeetmest veel, pean silmas Euroopa Teadusnõukogu (European Research Council, ERC) grante. Praeguse seisuga pärineb sealt viis granti. Selle poolest meil ju hästi ei lähe, näiteks Ida- ja Kesk-Euroopa maade võrdluses on kõige edukam hoopis Küpros.

Põhjusi, miks me siin nii head ei ole, on ilmselt mitu. Vaatame hetkeks suurt pilti. ERC on oma algusajast peale välja andnud üle 7000 grandi. Kui arvestame, et Euroopa Liidus elab ligikaudu 500 miljonit, aga Eestis 1,3 miljonit elanikku, siis võiks rahuldavaks tulemuseks pidada, kui meie teadlased oleksid saanud mitte viis, vaid vähemalt 10–15 granti. Aga me tahame olla ju tublimad kui keskmised, seega võiks eesmärgiks võtta isegi rohkem, vahest isegi 20.

ERC grandi saamiseks on konkurents tõesti karm. Peame vaatama, mida saame selles võistluses paremaks läbilöömiseks rohkem ära teha. Mujalt ilmast on superedukuse näiteid võtta ju küll, näiteks Iisraelis asuvas Weizmanni instituudis on umbes 800 teadustöötaja kohta enam kui 80 ERC granti. Selliste suhtarvudeni me ilmselt ei jõua, aga palju paremad võiksime olla küll.

Teadusagentuur teeb süstemaatilist tööd, et suurendada ERC grantide saamise edukust: teeme treeninguid, õpetame teadlasi grante kirjutama, kutsume asjatundjaid nõustama. Anname välja väikesi toetusi neile, kes soovivad stažeerida edukate ERC grandihoidjate juures. See meede töötab koostöös ERCga, nad pakkusid meile sellise võimaluse välja ja me võtsime sellest kinni. Mitu inimest on selle grandi abil stažeerimas, ERC grandihoidjad võtavad hea meelega kolleege praktikale.

Kolmanda abivahendina oleme loonud rahalise toetuse teadlastele, kes on osalenud ERC granditaotlustes ja jõudnud kõrgele kohale, aga mitte finaali ehk rahaeralduseni. Anname neile üheaastase grandi, mis on mahult umbes keskmise personaalse uurimistoetuse suurune, tingimusel, et nad oma taotlust viimistleksid ja järgmisel aastal uuesti taotleksid.

Eks näe, kuidas need abivahendid töötavad. Igatahes kõmuliseks kuulsuseks tõusnud Renata Sõukand oli üks neist, kes meie õppeprogrammis osales ja konkurentsis edukaks osutus. Kui meie teadlaste suutlikkust ja ambitsioone arvestada, siis on lootust, et ERC grantide arvult võiksime kunagi oma praegust seisu neljakordistada küll. Lihtne see kindlasti ei ole.

Räägime veel rahast ja lisame süngeid värve. Tegutseme juba praegu alarahastamise tingimustes, aga teada on, et HTMi eelarve moodustub 50% ulatuses ELi struktuurivahenditest. Mis meist ja Eesti teaduse rahastamisest pärast 2020. aastat saab?

Jah, tõenäoliselt langeb Eesti järgmise ELi finantsraamistiku perioodil kõige nõrgemate riikide grupist välja. Eesti SKT tõuseb tõenäoliselt üle 75% ELi keskmisest (2016. aastal oli statistikaameti andmetel ELi 28 riigi arvestuses oma SKTga 74% – M. M.) ja seetõttu vähenevad meile makstavad toetused edaspidi arvatavasti veerandi kuni kolmandiku võrra. Leevendust pakub see, et kuigi eelarveperiood lõpeb 2020. aastal, siis praegused rahainstrumendid kestavad veel umbes kolm aastat. Praeguses kehtivas T&A tegevuse strateegias on see probleem välja toodud ja 2018. aastaks peaks selgeks saama, kuidas me struktuurifondide sõltuvusest pääseme. Seepärast me praegu nii palju sellest 1% eesmärgist räägimegi. Sõltuvusest võõrutamine võtab aega ja seda tuleb teha järk-järgult. ELi abiga oleme ulatuslikult uuendanud teadustaristut, kuid edasi peab hakkama amortisatsioonikulu kompenseerimiseks investeerima. Peame mõtlema, mis saab teaduse tippkeskustest – need tegutsevad praegu täielikult struktuurivahendite toel.

Meil käis maikuus rahvusvaheline eksperdikogu, kes viis läbi kord seitsme aasta tagant tehtavat korralist teaduse hindamist. Nende esmane reaktsioon oli siiras imestus selle üle, kui hea on Eesti teaduse infrastruktuur. Nad hoiatasid, et me peame hakkama tõsiselt mõtlema, kuidas teadus nendes uhketes hoonetes piisava kasulikkuse ja hõivega tegutseda saaks. Struktuurifondide vähenemise perspektiiv kombineerituna sisemaise rahastuse ebaselgusega on tõsine mõtlemise koht.

Mitu ülikooli (TTÜ, EMÜ) läheb üle tenuurisüsteemil põhinevale teadlase karjäärimudelile, teised kaaluvad samuti selle süsteemi eeliseid. Mis saab Eesti teadussüsteemis noortest, mida on teil öelda noorteadlastele?

Ülikoolides käivitatud tegevus teadlaskarjääri mudeli rakendamiseks (tenuur on selle üks osa) läheb suurepäraselt kokku rahastamismudeliga, milleni oleme paljude osalistega arutelude käigus jõudnud. Uus grandisüsteem ja ülikoolide tegevustoetus, mis areneb välja praegusest baasfinantseerimisest, moodustavad kooskõlalise terviku. Ülikoolid saavad kasvava tegevustoetuse arvelt luua andekatele noortele ja ka vanematele teadlastele grupijuhi koha, mille ümber koonduvad teistest rahastamisallikatest – milleks on uurimistoetused ja lepingulised tööd – finantseeritud teised grupi liikmed. Tõsi, neid ametikohti luuakse piiratud hulgal.

Selline süsteem ei ole midagi tavapäratut, pigem vastupidi, niimoodi töötab süsteem edukates teadusmaades. Süsteemi loomisel on raske küsimus, kuidas kindlustada selle tulevik, see tähendab, kuidas saavutada, et noortel andekatel teadlastel oleks võimalik oma teadlaskarjääri ette planeerida. Lihtne see ei ole, sest ühelt poolt on kokku lepitud, et riigi rahastatavate teadlaste arv ei tohi tõusta. Samal ajal on vaja teadlastele kindlustada konkurentsivõimelised, s.t edaspidises palgasurves kasvavad, palgad. Selle võrrandi tasakaalustamiseks on mitu võimalust. Peale avaliku süsteemi rahastamise ja akadeemiliste ametikohtade on vaja, et teadustöötajate kohti loodaks ettevõtlussektorisse, ministeeriumidesse ja riigiasutustesse. Nendes sektorites oleme muude maadega võrreldes kraadiga inimeste tööhõive näitajate poolest üsna taga, aga ühiskonda on vaja edendada, et targad inimesed jõuaksid igale poole. Teiseks on vaja jõuda lahendusteni, kuidas akadeemilises sektoris saaksid noored süsteemi siseneda ja areneda ning vanemad olijad sujuvalt väärikalt lahkuda kas osalisele õppetööle või mujale. Olukorra teeb keeruliseks see, et meie sotsiaalsüsteem on veel suhteliselt nõrk ja osalt püüab teadussüsteem kompenseerida selle puudusi. Noortel või keskeas teadlastel on moraalselt väga raske oma mentoreid ja õpetajaid süsteemist välja tõrjuda. Kuid karm tõde on see, et kui meil noori juurde ei tule, siis tulevikku ka ei ole. See kõik on tegelikus elus lahendamiseks väga keeruline võrrand, millest rääkida on lihtsam kui lahendusi leida.

Kui nüüd rahamured kõrvale jätta, mis on siis Eesti teaduse tähtsamad arengusuunad, ETAgi omad sealhulgas?

Ühe märkimisväärsemana tuleb nimetada riigi võimekuse kasvu tellida teadusuuringuid keerukate ühiskonda puudutavate otsuste tegemiseks. Mida keerukam ühiskond, seda olulisem on otsuste, sh poliitiliste otsuste, tegemisel tugineda sisukatele analüüsidele ja uuringutele. Seetõttu on väga oluline riigi rakendusuuringute programm akronüümiga RITA, mis aitab riigil üles ehitada talle vajalike rakendusuuringute süsteemi.

Uue arengusuunana toon välja kavatsuse paremini siduda teadust ja innovatsiooni. HTMi ja MKMi ning EASi ja ETAgi koostöös tahetakse teadlaste ideedest välja sortida praktilise rakenduse võimalusi. Üksikasjadest on praegu vahest vara rääkida, aga üks plaan on kutsuda ETAgis ellu uus grandi liik, mille eeskujuks on ERCst proof-of-concept-grandid. Mõtte tuum on selles, et toetada eksperimentaalarenduse grandiga neid uurijaid, kes oma senise PUTi või IUTi raames tehtud teadustöö tulemusena näevad võimalust sealt edasi liikuda konkreetsemale rakendusele, nt läbi analüüsida võimaliku ärimudeli ülesehitus. Teadlastele on vaja anda võimalus oma teadmised ärimudelisse sisestada.

Teadusagentuur kavatseb ülal hoida diskussiooni selle üle, milline on teaduse tähtsus ja selle sotsiaal-majanduslik mõju. Teadusagentuur ei tegutse mitte enda, vaid ühiskonna ja teadlaste huvides. See on keskkond, kus teadlased, teadus ja ühiskonna vajadused kokku saavad. Loodan, et järgmisel teadusagentuuri tähtpäeval on võimalik sedastada, et teadusagentuur on sellise keskkonnana ja reaktsioone soodustava katalüsaatorina hästi hakkama saanud.

* Intervjuu on tehtud juuni alguses, statistikaameti juuni lõpul avaldatud andmed näitasid 2016. aasta kohta paraku teaduse rahastamise vähenemist avalikust sektorist.