Millist teadust vajab Eesti? Ehk Teadussüsteemi mitmekesisusest ja järjepidevusest

MARGUS MAIDLA

Kas viimaste aastate tendents teadusasutusi vägisi liita ja kokku pressida on süsteemi elujõulisusele kasuks või kahjuks tulnud? Akadeemik Jüri Engelbrecht leiab, et olukord võiks palju parem olla. Väikeriikide teadustel on maailmas oma tegevusnišid ja nad on seal edukad. Kui hakata matkima suurte süsteemide mudelit, võib kaduda uudishimul põhinev tegutsemislust ja loomingulisus, pikema aja jooksul võib see otseselt hakata mõjutama kvaliteeti ja konkurentsivõimet.

Mida teie teadussüsteemi järjepidevusele mõeldes välja tooksite?

Jüri Engelbrecht: Järjepidevus teaduses tähendab pidevust teadusuuringutes ja see haarab nii traditsioonide varasalve kui ka uuenemise ideed, teadusloomingu tähtsaimaks motivatsiooniks tuleb pidada uudishimu ja teadmisjanu. Järjepidevus pole ühele või teisele teadlasele muretu elu tagamine, vaid on teadmiste akumuleerimise vahend. Järjepidevus on keskkonna ja kultuuri loomine, sealt kasvavad uued ideed (nagu ütles Endel Tulving: iga lahendatud probleem tekitab kaks uut probleemi) ja avardub silmaring. Kindlasti tähendab järjepidevus suurema pildi kujunemist ja pikaaegset tegevusplaani, eeskätt mõtteliselt. Järjepidevus tähendab reputatsiooni loomist nii teadlaskonnas kui ka ühiskonna silmis. Omaaegne teaduskompetentsi nõukogu (TKN) rõhutas, et sihtfinantseeritavad teemad peavad teadusuuringutes kindlustama järjepidevuse. Teemade kohta võttis TKN 2002. aastal seisukoha: „Teema on sihipäraste teadusuuringute üks järk, mis tulemuslikult lõppenud teema korral genereerib uute uuringute jätkamise samal või lähedasel teaduserialal.“ Ei tohi unustada, et on ka pärandteadmine, mis on harilikult väga õpetlik oma tulemuste ja keerdkäikudega. Praegune teadus- ja grandisüsteem väga hästi järjepidevust minu arust ei soosi.

Kas vihjate, et valdavaks vormiks on saanud projektipõhisus?

Maailmas ja eriti Eestis käib ringi projektitont. Projekt pole ju iseenesest halb nähtus, sest see paneb paika kindla tegevuse, määrab eesmärgid, tähtaja ja loodetud tulemused. Vahendeid, s.t eelkõige raha projektiks, on kindel hulk. Projekte on kindlasti vaja.

Ometi toob projektitont ja sellega kaasnev konkurents endaga kaasa ebakõlasid, seda eriti meie praeguses rabedas ühiskonnas:

– Teadusloome pole sisuliselt projekt, sest uued ideed saavad tulla vaid ettevalmistatud pinnale ja harilikult etteteatamata.

– Iga projekti ettevalmistamine ahvatleb ametnikke-bürokraate kehtestama näitajaid ehk indikaatoreid (kuidas me muidu edukust mõõdame?) ja nende täitmist ja raha kulutamise kontrollimist (kas näitajad täidetud, kas kulutused on abikõlblikud?).

– Indikaatorite, indeksite jne väärtustamine on nakkav. NN katataksofiilia ehk reastamise maania¹ on levinud ametnike seas, kuid ka osa teadlasi on neid pidanud vaat et elu eesmärgiks. Selleks on isegi retseptid välja töötatud: tegele vaid kuuma teemaga, tee koostööd vaid tuntud teadlasega jne.

– Algidee võib töö käigus teiseneda ning tulemus erineda projektis kavandatust, sh ka nn indikaatoritest.

– Projekti tuleb taotleda (tegija poolt) ja hinnata (rahastaja poolt); kui taotlus jääb rahastamata, tekib tegijal küsimus, mis saab edasi (tüüpsituatsioon Eestis). Samas väidavad ka noored teadlased (Eesti Noorte Teaduste Akadeemia ehk ENTA), et taotluste kirjutamine võtab väga palju väärtuslikku aega.

– Taotluste kirjutamine on omaette oskus; ühest küljest on see hea (mobiliseerib eesmärke seadma), teisest küljest peidab ohte, kui vormivõtted on eesmärgiks omaette ja sisuline pool jääb varju; see võib pärssida tegelikke uuringuid.

– Hindamisel kirjutatakse ekspertidele ette, mida tuleb taotluses arvestada ja mida mitte; juhtub, et eksperdid ei saa aru, mida neilt tahetakse, näiteks Eesti Teadusagentuur kurtis, et eksperdid ei saanud aru, mis on IUT ehk institutsionaalne uurimistoetus. Teaduse ajaloos on näiteid, kus teadustöö hinnatakse mitteoluliseks, s.t rahastamist mitteväärivaks, kuid teinekord on need uurimistööd saanud hiljem Nobeli auhinna.²

Tuleb tunnistada, et teinekord on vaja sundi, sest absoluutne vabadus teeb inimese laisaks, kõik ei ole ju teadlasehingega. Tihti pärsib projekt interdistsiplinaarsust, sest ühe valdkonna ekspert ei pruugi hindamisel alati aru saada suurema probleemi omapärast.

Millist teed pakute siis teie optimaalseks arenguks?

Ilmselt tuleb järjepidevuse ja projektsuse ehk tükiti tegemise vahel leida sobiv tasakaal. Teadlase seisukohalt tähendab see pikaajaliste ja lühiajaliste uuringute teadlikku ja mõtestatud sobitamist. Teisisõnu, tegemist on tasakaaluga ühiskonna (olgu tulemused olla ja mida kiiremini, seda parem!) ja teadlaskonna (vabadus uuringuteks) suhetes.

Kuigi teises kontekstis, on Juri Lotman niisuguse tasakaalu kujunemist analüüsinud kommunikatsioonisüsteemide suhetes.³ Kui käsitleda ühiskonda (süsteem a) ja teadusstruktuure (süsteem b) Lotmani mudeli järgi, on sobiv tema ütlusi meelde tuletada:

„Suhtlemine on võimatu, kui a ja b üldse ei lõiku, nende täielik kattumine (a ja b on identsed) muudab aga suhtlemise sisutuks.“

Ja edasi: „Ruumide a ja b kattuvast ühisosast saab nende suhtlemise loomulik lähteala.“

Kuid: „Selgub, et dialoogi ei muuda väärtuslikuks kattuv ala, vaid informatsioonivahetus mittekattuvate alade vahel.“

Arendades Lotmani ideed, võiks mõtiskleda järgmiselt.

Teadlane on ühiskonna liige, kes nii nagu teisedki muretseb ühiskonna käekäigu pärast. Teadlasi eristab aga teistest ühiskonna liikmetest see, et neil on suuremad teadmised. See aga tähendab, et neil on ka suurem vastutus – nii rõhutas Józef Rotblat, Nobeli rahupreemia laureaat.⁴ Sellest tulenevalt on ühisosa teaduse ja ühiskonna suhetes just need probleemid, mida ühiskonnal vaja läheb.

Samas on teadusel ka osa, mis ei ole otseselt seotud praeguste vajadustega. On ju teadlased sammuke või mitu ühiskonnast ees ja oskavad vaadata tulevikku. Tark ühiskond teab, et varem või hiljem on need teadmised samuti vajalikud (teinekord ootamatutes seostes) ja annab seepärast teadlastele osaliselt vabad käed (ühiskonna otseste huvide ja teaduse mittekattuv osa). Tuleb aga rõhutada Lotmani mainitud informatsioonivahetuse rolli ja võimalikke pingeid, mis informatsiooni vahetamisele või mittevahetamisele kaasnevad. Pingete tekkimisel on oma osa pragmaatikutel, kes tahavad näitajate täitmist ja koheseid tulemusi. Eesti ühiskonnale omaselt on usaldamatus samuti häiriv tegur. Samuti on pidev mantrate, nt innovatsioon, edetabeli koht jne, korrutamine devalveerinud mitme mõiste sisu. Näiteks on maineka andmebaasi PubMet artiklite analüüs⁵ aastate 1974–2014 kohta näidanud, et sõnade „innovatsioon“, „revolutsiooniline“ ja „uudne“ kasutamissagedus on suurenenud 2500%! Kas tõesti on teadlased selle aja jooksul muutunud 25 korda innovatiivsemaks? Teadus on juba oma loomult innovatiivne, ilma et seda alati suure kella külge pandaks. Indikaatorite väärtusest tänapäeva hinnangutes on samuti palju juttu olnud (Goodhart, Campbell, Velterop jt). Markantseteks näideteks on 3000 autoriga artiklid, mille tulemuste väärtuses pole põhjust kahelda. Kuid mida ütleb statistika?

Peame arvestama, et tegutseme piiratud ressursside tingimustes, kus väike riik ei saa kõiki soovijaid rahastada.

Eks ühiskonna tegevus ole seotud rahaliste vahenditega, nii ka teaduseelarve, mis suures osas sõltub riigi rahakotist. Jätame siin kõrvale ettevõtetele (majandusele) vajalike uuringute rahastamise, mis on omaette jutt. Küsimus on siin eelkõige tasakaalust ehk teaduse baasfinantseerimisest (järjepidevuse kindlustamine) ja projektide, s.t konkurentsil põhineva rahastamise vahel. Teaduste Akadeemias 2013. aastal toimunud rahvusvahelisel konverentsil arutati muude küsimuste kõrval ka seda tasakaalu. Gunnar Öquist, Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia kauaaegne peasekretär, luges sobivaks suhet 3 : 2 (s.t baas ja projekt), Thierry Courvoisier (tol ajal Šveitsi Teaduste Akadeemia president) arvas, et sobiv on suhe 2 : 1. Eesti Teadusagentuuri andmetel on Eestis 2016. aastal see suhe vastupidise kaaluga, ca 1 : 3, kui võrrelda baasi ja projekte, ning ca 1 : 10, kui võrrelda kogu rahastamist.

Teisisõnu: suurem osa meie teaduse rahastamisest on projektipõhine ja see on maailmas ainulaadne olukord. Kolleegid teistest maadest, kellele seda olukorda selgitan, ei taha hästi mu juttu uskuda. Eesti olukorra teeb omapäraseks veel asjaolu, et samad inimesed, kes viisid sisse praegu prevaleeriva projektteaduse, on nüüd mures, sest süsteemi puudused on selgelt näha. Ometi kõlasid omal ajal hoiatused, mida ei võetud kuulda. Nüüd on tehtud „uudne“ ettepanek minna üle suhtele 1 : 1. Paari aasta pärast toimub aga teadusrahastuse järsk vähenemine struktuurifondide ärakukkumise tõttu. Kas hind, et Maailma Majandusfoorumi (World Economic Forum, WEF) konkurentsivõime tabelis on Eesti aastatel 2015/2016 olnud kõrghariduse ja teadusinstitutsioonide kvaliteedilt kõrgel kohal, pole liiga kõrge? Kas selline olukord on jätkusuutlik?

Mida arvate koalitsiooni plaanitavast, et kuigi eelarve lastakse miinusesse, s.t kulutatakse rohkem kui tavaliselt, vähendatakse seejuures riigi investeeringuid teadus- ja arendustegevusele. Praeguse prognoosi järgi vähenevad investeeringud 2020. aastaks alla 0,7% SKTst, samal ajal kui meil oli varem püstitatud eesmärk saavutada selleks ajaks 1% SKTst? 2016. aastal oli määr 0,84% SKTst.

Ühinen nendega, kes arvavad, et riigieelarve tasakaal on oluline. Ilmselt on praeguse riigieelarve eelnõu koostajad pööranud tähelepanu ühe või teise jooksva küsimuse lahendamisele, mitte aga kaugemale tulevikule. Teaduse riigieelarvelise rahastamise prognoos on allakäigutrepil, mis on selge märk riigi suhtumisest ja annab signaali ka noortele, kes oma sihte seavad. Ikka ja jälle kordan, et teadusharidus, s.t arusaam teadmiste vajalikkusest, pole mõeldud teadlastele, vaid poliitikutele otsuste tegemisel, ja ametnikele, kes otsuseid ellu viivad. Ja kindlasti ka ajakirjanikele, kes meie tegevust kirjeldavad. Imestame, et mantrana kõlav innovatsioon ei anna kohe tulemusi. Sellega seoses tuleb mulle meelde üks omaaegne jutuajamine ühe maineka IKT korporatsiooni teadusdirektoriga. Ta mainis, et nad olid just avanud uue teaduslabori Budapestis. Miks, oli minu loomulik küsimus. Põhjus on lihtne, kõlas vastus, me teame, et Ungaris on matemaatika väga heal tasemel. Tõepoolest, teadustegevus on Ungaris olnud prestiižne läbi aegade. Meie poliitikud poevad paraku kõlavate sõnade taha, kuid arvud näitavad hoopis muud.

Oma kogemustele tuginedes võiksite praegust olukorda võrrelda varasema ajaga.

Omal ajal, Nõukogude Liidu pärandina oli teaduse rahastamine institutsionaalne. Sellest tekkis arusaam, et vabas maailmas peaks kõik olema sihipärane. Eesti Teadusfond tõi oma grantidega (projektid) rahastamise teadlastele lähemale ja omaaegne teaduskompetentsi nõukogu sihtfinantseerimine (järjepidevus) lõi kvaliteedireeglid ka töörühmadele. Siis arvati, et summad on väikesed ja seetõttu tuleb kõik munad ühte korvi panna. Teeme paremini, toome teaduse ühiskonnale lähemale – kõik kenad ideed, kuid teostus jäi läbi mõtlemata.

Olen olnud tunnistajaks paljudele reformidele Euroopa riikides ega tea ühtegi juhtu, kus reforme oleks tehtud ilma lisarahastuseta. Erandiks on Eesti. Algas rabelemine, mille vilju praegu näeme. Suurenenud on ametnike võim ning eetikareeglite vastu eksimusi nii poliitikutel kui ka ametnikel tuleb pidevalt ette, ei tahaks neist aga siin rääkida. Konkurentsil põhineva rahastamise reformi tulemusena on meil suuri ja tugevaid teaduskeskusi ja suundi (au ja kiitus tegijatele), üldmaastik on kaotanud aga väiksemaid tegijaid, puudub paindlikkus ja noortel on raske end karjääriredelile sättida. Taotluste mitterahuldamine ühe otsuse tõttu (ei meeldinud eksperdile või raha ei jätkunud) on jätnud unarusse mitmed teadusvaldkonnad. Koondades tähelepanu vähestele suureneb risk tulevikus midagi maha magada.

Kolleeg Raimund Ubar on öelnud, et meil on vaja mitte ainult vahitorne linnamüüris, vaid tervet linnamüüri. Rahastatud projektide täitjad on sunnitud vaatama oma näitajate poole, sest valitseb ebaselgus, mis juhtub siis, kui projekt tunnistatakse ebarahuldavaks. Loomulikult kammitseb selline suhtumine teadustööd. Lihtsama juhtimise sildi all on suuremad ülikoolid loonud ikka suuremaid allstruktuure. Paljud reformidega seotud ülikoolide teadlased on mures vaidlustele kulunud aja pärast. Tegelikult on ju kavandatav riigi haldusreform samal teel – ohus on mitmekesisus ja ajalooline mälu. See pole sugugi nostalgia, vaid püüe sisuliselt mõelda. Ohud Prokrustese sängi kasutamisest on teada juba antiikajast. Jätame kõrvale haldusreformi, mis on omaette teema ja tuleme teadussüsteemi juurde tagasi.

Kas paljudel, ka väikestel teadusasutustel, on teie arvates paremad väljavaated või on nad vaja kõik suurte ülikoolide alla suruda? Kas vorm on tähtsam kui sisu?

Kindlasti on kõige olulisem sisu, mitte aga formaat. Ütlesin juba varem, et Prokrustese sängi idee pole mõistlik. Loomulikult võib küsida, kuidas on lugu kriitilise massiga. Kõik teadusvaldkonnad ei vaja aga suurt põrgatit, kus loeb (suure) kollektiivi töö. Tänapäeva infovahetuse ja koostöövõimaluste juures saavad ka väiksemad teadusasutused kontakte arendada ja mitte end tunda üksikuna. Nende eeliseks on paindlikkus. Muide, Rootsi Kuninglikul Teaduste Akadeemial on olnud ja on mitu väikest uurimiskeskust, mis loodud uute suundade arendamiseks. Mitmel korral on pärast jalgade allasaamist suunatud need keskused ülikoolide juurde.

Usalduse küsimus on määrav. Näite võiks tuua Saksamaa Max Plancki Ühingu (MPG) instituutidest. Tõsi, tegemist on suure ja rikka maaga, kuid kui teadlane on valitud MPG instituudi laborijuhatajaks, siis on tal vabad käed oma uuringute läbiviimiseks.

Milline on siis meie perspektiiv?

Vaatame alustuseks mida ütlevad rahastajad? ETAg tunnistab⁶, et:

– Eesti jääb teaduskulutustelt arenenud riikidest tublisti maha,

– Eesti teadus sõltub väga suurel määral Euroopa Liidu toetustest,

– Eesti teaduse rahastamine on valdavalt konkurentsipõhine,

– doktorikraadiga töötajaid on edukate Euroopa riikidega võrreldes palju vähem,

– teadustöötajad ei jõua ettevõtetesse.

Positiivse poole pealt on aga Eesti teadus Euroopa Liidu raamprogrammides üha edukam.

Mõeldes 2018. aastale, mil Eesti tähistab 100. aastapäeva, on sobiv rääkida perspektiivist. Perspektiivi on vaja nii teadusalal kui ka teadlastel väljaspool seda. Teaduses on kõva konkurents, mis eriti mõjutab noori, kuid ei erasektor ega avalik sektor tervikuna ole huvitatud teaduskraadiga inimestest. Äsja tuule tiibadesse saanud Eesti Noorte Teaduste Akadeemia avamisel nentisid noored (andekad, särasilmsed) teadlased, et suurem osa projektide kirjutamisele kulutatud ajast läheb raisku. Samuti kõlas, et uurimisteema vahetamine või millegi uue katsetamine ei ole eriti soovitav, sest siis kannatab edukus järgmise projekti taotlemisel. Ning kõlas selge hinnang: Eesti projektipõhine teadussüsteem ei ole jätkusuutlik. Kui poliitikud ei kuula vanemaid kogenud teadlasi, kes sama juttu räägivad, siis peaks ju noori küll kuulama.

Seega tuleb kõigepealt küsida: millist teadust Eestis vajatakse? Seda ei ole muide reformide käigus siiani küsitud. Juttu on olnud vaid heast teadusest, s.o eesmärgist publitseerida maailma tipp­ajakirjades. Jah, kvaliteet teadusuuringutes on oluline ja ma ise olen alati toetanud teaduses kvaliteeti, kuid me peaksime vaatama ka ühiskonna poole ja nägema suurt pilti. Vaid üks palju asjatut ažiotaaži tekitanud raport soovitas suure pildina äriühingute eeskujul hakata teadusasutusi ühendama. Tundub, et kõige olulisem on, kas suudame eesmärkides (ilma igasuguste indeksite ja näitajateta) kokku leppida. Ja kui suudame, siis kuidas korraldame nii, et kavandatu hakkaks arenema ja noortel oleks motivatsioon ja perspektiiv?

Kuidas on mujal maailmas väikeriigi teadusel õnnestunud leida oma spetsialiseerumine? Ehk on teil mõnest teadussüsteemist hea näide?

Kõigil riikidel, olgu siis suurtel või väikestel, on oma eripära, mis paljuski on seotud ajaloo ja traditsioonidega. Ei saa võtta üle mingit valmis retsepti. Siiski on silma jäänud paindlikkus ning tuginemine teadlaste initsiatiivile. Nii on Islandi ülikoolis küll viis suuremat teaduskonda oma instituutidega, kuid lisaks veel mitukümmend teaduskeskust, mis Islandi suurust arvestades on üsna väikesed. Ljubljana ülikoolis on kokku 26 suuremat üksust. Ålborgi ülikoolis on viis teaduskonda ning umbes 40 teaduskeskust. Muide, ühest sellisest – Ålborgi kultuuripsühholoogia keskusest – rääkis hiljuti „Plekktrummis“ Jaan Valsiner. Mul on ka meeles, kuidas Šveitsis arutati tõsiselt, kuidas arendada nn orhideedistsipliine, s.t väga väikesi ja haruldasi valdkondi, mis teaduse peavoolusuundade kõrval on samuti olulised täiendamaks maailmapilti. Eks siin mängib oma osa ka ühiskonna suhtumine teadusuuringutesse.

Mis on teie ettepanek? Kuidas teadusasutuste struktuurireformi ja rahastamismeetmetega edasi liikuda?

Millegipärast tuletan meelde Nikolai Alumäed, kes oleks küsinud, kuidas on see võimalik, et targad inimesed on tekitanud sellise olukorra, et ohus on teaduse järjepidevus. Riik pole kuidagi jõudnud järgida teadusstrateegias kavandatut.

Ilmselt kõige olulisem on mentaliteedi muutmine ja teadmiste tähtsuse teadvustamine. See nõuab aga mitte ainult teadlaste häält, vaid ka ühiskonna, sealhulgas poliitikute, suhtumise muutumist. Mitte ilmaasjata ei loeta Prantsusmaal Grandes Écoles’ide, kust tulevad paljud poliitikud, plussiks seda, et lõpetanud on omale selgeks teinud sünteesi vajalikkuse. Teiste sõnadega tähendab süntees suurt pilti ja tulevikuvaadet, mitte aga ühe või teise erakonna eriarvamuste üle vaidlemist. Praeguse kitsikuse tingimustes tähendab terav konkurents teaduse rahastamisel ju teki enda poole tõmbamist ning seetõttu on oluline usalduse taastamine. Ega bürokraatia seda küll soodusta. Vaja oleks tõhustada teadusharidust, s.t arusaamu teadmistest nii ametnikele, poliitikutele kui ka kogu ühiskonnale. Tuleb tunnistada, et viimasel ajal on meil väga häid teadusajakirjanikke, mis loomulikult teeb meele rõõmsaks.

Paar näidet mentaliteedist. Teaduste Akadeemia tegi ministeeriumidele ettepaneku, et need rahastaksid professoreid-uurijaid, kelle teadustöö paari-kolme aasta jooksul käsitleb just antud valdkonna probleeme. Hea idee, kuid meil pole vahendeid – nii kõlas harilik vastus ja praegu on selline võimalus varjusurmas. Ja veel, kas leiavad doktorikraadiga noored võimalusi end realiseerida ka avalikus ja erasektoris? Ühe TTÜ doktorandi analüüs näitas, et huvi rakendada noori doktorikraadiga inimesi väljaspool teadusstruktuure meil lihtsalt puudub. Eks see näitab ühiskonna küpsuse taset ja arusaamu. Siin tuleb mulle meelde ühe omaaegse EASi kõrge ametniku tõdemus, miks Eestis innovatsioon ei edene. Põhjus on lihtne, ütles ta, füüsikaprofessorid järgivad füüsikaseadusi ega mõtle loovalt. Kommentaarid on liigsed.

Kui konkreetseks minna, siis on vaja jõuda kahetasandilise baasrahastamise ja konkurentsil põhineva projektteaduse rahastamismahtude muutmisele vähemalt kavandatud 1 : 1 tasemele. Tuleb meelde, et omal ajal Endel Lippmaa (ehk mees parima ninaga, nagu Tiit Kändler teda on nimetanud) luges sellist suhet teaduse arengu seisukohalt ebapiisavaks. Tõepoolest, kolleegid teistest maadest, nagu mainisin, soovitavad samuti panna väiksemat rõhku projektidele. Meie plaan on vähemalt liikumine õiges suunas.

Mida ütlete kokkuvõtteks?

Mulle üldiselt ei meeldi rääkida negatiivses toonis, kuid olukord lihtsalt sunnib selleks. Ometi tahaksin rõhutada, et teadus kultuuri osana ei sõltu oma põhiloomuses poliitikast ja areneb oludest hoolimata. Nii on alati leidunud mõtlevaid ja andekaid inimesi, kes vaatavad tulevikku ja püüavad teadmatuse kaljumüüri lahti murda, nagu ütles kunagi Harald Keres. Vaatamata rasketele probleemidele Eesti teaduskorralduses on hea meel tuumakatest tulemustest, mis on rahvusvaheliselt hästi tuntud. Eriti hea meel on andekatest noortest ja äsjamoodustatud ENTA on hea näide. Loomulikult ei tohi unustada ka teisi, näiteks Oxfordi-Cambridge’i klubi koondab neis mainekates ülikoolides õppinud noori. Ma loodan, et noorte hääl hakkab selgelt kõlama, sest olukord peaks ja võiks palju parem olla, kui seda on Eesti praegune teaduskorraldus. Ma soovin, et nad võiksid tulevikus öelda nii, nagu ütles Hirvo Surva laulupidu kommenteerides: mul on hea tunne, et olen sündinud siia maale.

Ei tahaks küll kasutada suuri sõnu, kuid praegusaja maailmas sõltub teaduse käekäigust riigi tulevik.

1 Termini autor on hollandi teaduskirjastaja Jan Velterop.

2 Stuart Firestein, Ignorance: How it Drives Science. Oxford University Press, 2012.

3 Juri Lotman, Kultuur ja plahvatus. Varrak, 2001.

4 Józef Rotblat (4. XI 1908 – 31. VIII 2005) oli Poolas sündinud füüsik, Nobeli rahuauhinna laureaat.

5 Paul E. Smaldino, Richard McElreath, The natural selection of bad science.2016. DOI: 10.1098/rsos.160384

6 Eesti teadust kajastav kogumik „Eesti teadus 2016“, Eesti Teadusagentuur.