Mis oleks, … kui me kuuleksime Higgsi bosonit?

Kunsti ja teaduse koostööst

EBE PILT, TARMO SOOMERE

Teadus ja religioon saavat läbi nagu kass ja koer. Aga teadus ja kunst? On neil üldse midagi ühist peale kunstiteaduse ja selle, et nende mõlema tänapäeva versioonidest lihtsurelik aru ei saa?

Natuke ehk ikka on. Mõlemad tahavad teha või üles leida midagi olulist, mida me varem ei teadnud või oleme ära unustanud, ja seda nii valjusti kui võimalik teistele kuulutada või näidata.

Kui need kaks õigesti kokku panna, kas saaksime tulemuseks ruumilise nägemise või kuulmise? Nii nagu meie kaks silma või kõrva koos võimaldavad. Et kui kunstnikud ja teadlased esitavad, mõlemad omal moel, suuri küsimusi maailma kohta, saaks ehk sel moel tuua teadlased välja oma nohikumaailmast või elevandiluutornist, sundida neid värsket mereõhku hingama ja enne mitte lahti lasta, kui senine kitsas vaatenurk on laiemaks venitatud, panetunud ja pahtunud mõttemallid kadunud ja vastust otsitakse ka neile küsimustele, mida lihtsurelikud oluliseks peavad.

Nelja aasta eest saadi näiteks sabast kinni saladuslikul Higgsi bosonil, mille olemasolu tõttu saab mõnel teisel elementaarosakesel olla mass ja selle tõttu meie maailm kogu oma keerukuses eksisteerida. Aga mis oleks, kui me kuuleksime Higgsi bosonit? Või teaksime, kas ta on sama värvi, mis armastus. Värv (värvilaeng), muide, on elementaarosakeste iseloomustamisel juba kasutusel.

COLLIDE@CERN

Need, kes on maailmateaduse eesliinil, ei peagi seda ideed nii kummaliseks, kui arvata võib. Näiteks maailma suurimas osakestefüüsika laboris CERNis (European Organization for Nuclear Research), selles kohas, kus Higgsi bosoni olemasolu tuvastati, on see aastaid toiminud. Maailmatasemel kunstnikud kutsutakse programmi COLLIDE@CERN¹ raames kolmeks kuuks CERNi laboritesse suhtlema ja töötama koos tippteadlastega. Umbes nii nagu paavsti valimisel pannakse kardinalid ühte majja ja enne välja ei lasta, kui ühine otsus tehtud. Sest muidu ei õpigi üksteisega rääkima ja mõtteid vahetama, ühisloomingust rääkimata. Selleks on vaja ajas ja ruumis mõnda aega ninapidi koos olla.

Üks neist tulemustest oli rahvale näha ja kuulda Kumus 11. XII 2015 – 28. II 2016.² Jaapani tuntud muusiku ja kunstniku Ryoji Ikeda häirivalt huvitav ruumiinstallatsioon esitas mitmemõõtmelise käsitluse maailma olemusest, asendades Michelangelo Sixtuse kabelis täiuslikkuseni viidud loomisakti kujundi mõnede elementaarosakeste, nagu bosonite ja fermionide, supersümmeetria teooria teatava interpretatsiooniga.

Art/Mosphere

Eestis on niisuguste ettevõtmiste veduriks enamasti kunstiinimesed. Nii vedas Loov Eesti hiljuti teaduste akadeemia rahvusvahelisse projekti Art/Mosphere, mille abil proovitakse kunsti ja teaduse koostoimes uuendada seda, kuidas lapsi õpetatakse. Merekultuuri aasta raames rääkis ja näitas teaduste akadeemia president 9. septembril lennusadamas mere osa kliimamuutustes ning kuidas kliimamuutused on mõjutanud meie igapäevaelu. Üheskoos käidi rannas laevalaineid jälgimas ja selliseid tegelasi otsimas, mille või kelle kaudu kunstnik Madis Katsi käe all uued teadmised kunstiks muuta.³

Mõni päev hiljem, 13. septembril arutati teaduse ja kunsti suhteid hoopis teisel tasandil kunstiakadeemia teaduskohvikus – kohvikus Must Puudel (teadaolevalt ilma kasside osaluseta). Mis võis tähendada seda, et hiirtel oli pidu. Hiirte all on mõeldud siin neid tublisid noori kunstiteadlasi, kes valmistusid 23. septembril teaduste akadeemias toimuvaks kolme minuti loengute galaõhtuks. Olulisim oli aga sündmuse sõnum: nii kunstnik, disainer kui ka arhitekt võib samal ajal olla hea teadlane.⁴

1 http://arts.cern/collide

2 http://kumu.ekm.ee/syndmus/ryoji-ikeda-supersummeetria

3 http://www.looveesti.ee/vesikaar-ja-taevaluud-selgitasid-opilastele-kliimamuutusi

4 Kunsti ja teaduse vahekorrast saab lugeda lähemalt: Sheila Mulrooney Eldred „Art–science collaborations: Change of perspective“, Nature 537, 125–126, 1. IX 2016, http://www.nature.com/nature/journal/v537/n7618/full/nj7618-125a.html