Mis teha II. Ihapoliitika

Ihapoliitika

MARGUS OTT

Tihti imestatakse, kuidas saab keegi käituda oma huvide vastaselt. Ometi nii individuaalses kui ka kollektiivses plaanis on väga tavaline, et tehakse midagi, mis ei ole kooskõlas sellega, mis peaks justkui olema inimese või kollektiivi objektiivne huvi. Kuidas on see võimalik? „Miks võitlevad inimesed oma orjuse eest, otsekui oleks tegu nende lunastusega?”¹ Selle seletamiseks ei piisa huvide tasandist, vaid tuleb rääkida ihast.

Kapitalistlik ihainvesteering

Gilles Deleuze ja Félix Guattari, kes tegelevad selle küsimusega teoses „Anti-Oidipus“, kust on nopitud äsja toodud tsitaat, paigutavad iha ühiskondlike formatsioonidega seoses kolmetisse evolutsioonikirjeldusse: metslaste primitiivne territoriaalne masin, barbarite despootlik masin ja tsiviliseeritud kapitalistlik masin. Ühiskondliku tootmise aluseks on algselt primitiivne ühiskondlik masin, kus iha investeeritakse mingite koodide alusel ühiskonnakehandisse, mingile alale, territooriumile. Sellele järgnev, muistsete suurriikide despootlik masin traageldab need kogukonnad kokku ja rekodeerib nad, tehes nad kõik sõltuvaks ühest keskmest (despoot) ja pressides neilt välja ülejääki – makse, lõive, ühiskondlikke töid. Kui despootlikus süsteemis jäävad need kogukonnasegmendid suhteliselt autonoomseks, siis kapitalistlik süsteem tungib palju sügavamale, dekodeerides kõik vanad koodid ning lõhkudes alad-territooriumid: inimestest saab pelk tööjõud ning inimestevahelistest suhetest kapitalisuhted. Territooriumid ja inimesed on haagitud kapitalivoogude külge ning määratletud nende järgi ressurssidena.

Teatavas mõttes voolab iha kapitalismis kõige vabamalt, piiramatumalt, aga teises mõttes allutatakse iha seal veel eriti rangele ja põhjalikule kontrollile, mis ulatub kaugemale ja sügavamale kui ükski despootlik või primitiivne masin oli suutnud ja see võib väljenduda veel palju laiaulatuslikumas, peenemas, äärmuslikus julmuses: tööliste kurnamine süsteemi sees, enklaavid tsentrumis mitmesuguste väljaarvatutega, perifeeria rüüstamine. Dekodeerimise ja deterritorialiseerimise tagajärjel ei ole inimestel enam endisi sotsiaalseid puhvreid, tagatisi ja pääseteid (vastastikune abi hõimus, mägedesse põgenemine impeeriumis), samal ajal kui uued puhvrid (heaoluriik) on esiteks löögi all ja teiseks nagunii laienevad üksnes maailma elanikkonna privilegeeritud eliidile (arenenud maad).

Ilmselt ei suudaks paljas kapitalism oma alasti repressiivsuses ja kurnamises püsima jääda, temaga kaasnevad lahutamatult mitmesugused taasalastamised ja näivad taaskodeeringud, millesse iha kinni püütakse: firma ja tema au, isamaa ja patriotism, rass ja rassism. Asjaomastele võib see pakkuda turvatunnet („saame jälle peremeesteks!“, „võtame kontrolli tagasi!“), aga ei tohi lasta ennast eksitada: see ei ole vana territoriaalsus, vaid anakronismid, radikaalsed uusmoodustised, nagu Hitleri käitatud germaani mütoloogia. Kui me tänapäeval räägime kodumaisest firmast, isamaast või rassist, siis hulbivad need globaalkapitalismi pinnal ning aitavad sellele kaasa, sest esiteks investeeritakse iha niimoodi kindlasse kohta, nii et see on hallatav; teiseks hoiab see inimeste tähelepanu eemal kapitalismi enese hoovustest, kanaliseerides selle imaginaar-sümboolsetesse struktuuridesse; ning kolmandaks sellistest taasalastamistest võrsuvad konfliktid ei tule kapitalismile üldsegi mitte kahjuks, pigem kasuks (kui näiteks riigis käib kodusõda, siis relvi saab müüa mõlemale poolele ning seda lihtsam on sealt piirkonnast poolmuidu toorainet hankida – kohalikud püssimehed panevad elanikkonna – sealhulgas lapsed – palju rohkem tööd vihtuma kui seda muidu tehtaks).

Paranoidne ja skisoidne suund

Mis valikut meil sellises olukorras siis on? Perspektiiv ei paista roosiline: ühest küljest inimesi ja keskkonda õgiv piiramatult voolav globaalkapitalism, teisest küljest anakronistlikud ja fašistlikud taasalastamised. Mõlemad näivad paratamatud. Kapitalismi vastu ei saa sõdida, nagu Marx seda kujutles ega teda asendada mõne teise, uue ja edasijõudnuma süsteemi sotsialismi või kommunismiga. Kapitalism on ainuline süsteem, iga ühiskondliku formatsiooni silmapiir – tal ei ole välist piiri, ta suudab kõik endasse hõlmata ja tal on küll sisemised piirid, aga kapitalism toimibki just nimelt nende piiride pideva edasinihutamise varal. Tundub, et me ei saa ära hoida seda, et investeerime oma iha mingitesse vormidesse, rühmadesse ning et need on välistuslikud või muutuvad selleks. Kuhu muidu oma jalg selles voolus toetada, mis muu meid püsti hoiaks?

Deleuze ja Guattari räägivad kahest iha suunast, paranoidsest ja skisoidsest. Paranoidne suund investeerib „molaarsetesse“ agregaatidesse, s.o vormidesse, tervikutesse (näiteks isamaa, rahvus, rass, aga ka indiviid ise kui tervik), skisoidne suund investeerib aga „molekulaarsesse“ ihatootmisse, s.t ihavoolude katkestamisse, ühendamisse ja teisendamisse, mis jäävad tervikutest ettepoole ning mille varal neid toodetakse.

Paranoidsed molaarsed tervikud allutavad sksioidset molekulaarset ihatootmist, represseerivad seda. Me peame selle molekulaarsele ihatootmisele ligi pääsema, aga me ei saa ka läbi ilma molaarsete vormideta, sest eks käib meie kunatine elu ju läbi teatavate konkreetsete kujude, vormide.

Avatud kujud

Nüüd võiks ehk mõelda niimoodi, et neid paranoidseid vorme on võimalik skisofreniseerida, s.t seostada vorm omaenda generatiivse alusega, mis neid toodab ja teisendab. Sellisel juhul võiks olla niimoodi, et meil on küll mingid vormid ja pealtnäha tervikud (indiviidid, rahvused jne), aga nad ei alluta, vaid avavad – mitte sulud-aedikud, vaid trampliinid-platsdarmid. Kuju olemismõte oleks siis olla pinnas edasisele muundumisele. Vormi ehk kuju mõte ei peituks tema sees, vaid tema piiril, kus toimub kontakt kujuvälisega. See eeldab küll ka kuju olemasolu, aga niivõrd kuivõrd ta toetab teatavat laadi läbikäimist piiril.

Niimoodi saab mõelda avatud vormidest ja neid mõtestada. Rühm, kogukond või rahvus on siis teatav ümbrusega lävimise muutuv vorm, millel on oma eripära ja pidevusseos üle pikema ajavahemiku ning mis suudab loovalt lõimida välist. Omaenda geneetilise, muunduva, ihatootva aluspõhjaga kontaktis olles püsib ta muunduva, plastilisena.

Tagasilangust anakronistlikesse taasalastamistesse toetab ilmselt ka hirm, et muidu globaalvool pühib üldse kõik kujud minema. Et näiteks rahvusvaheline tööliste koostöö on salaliidus tollesama dekodeeriva ja deterritorialiseeriva globaalkapitalismiga. Ometi just selline taasalastamine toidab todasama globaalkapitalismi, samal ajal kui säärane rahvusvaheline koostöö tavakodanike vahel aitaks seda vähemasti osaliselt mahendada, selle halbu külgi leevendada ning aitaks luua avatud kujusid, nagu me rääkisime. Siin ei näi valikut olevat. Ilma sellise mahendustööta kärisevad ühiskondlikud lõhed ühiskonna sees ja ühiskondade vahel nii suureks, et seda ei paranda enam mingi mahendus ega leevendus, vaid see leiab ägedama, kataklüsmilise lahenduse sõjas või revolutsioonis, mis tõepoolest ei piirdu kujude avaneva mõtestamisega, vaid kisub maha veel viimsed alles jäänud kujud ja vormid ning tuleb lagedale veelgi anakronistlikumate moodustistega (mida tõenäoliselt esitatakse taastamisena: kalifaadi taastamine, Euroopa keskaja taastamine, õndsa konfutsiaanluse taastamine …).

Avanevad ihainvesteeringud

Poliitika on suuresti muutunud turundamise asjaks, kus esmatähtis pole tõeväärtus, vaid loodav afektiivne mõju.² Seda olulisem on pidada silmas, et ei piisa argumenteerimisest: „Kas te siis ei näe, et teie enda huvides on teiste riikidega koostööd teha? Kas te siis ei näe, et endasse sulguv natsionalism on hukatuslik muu hulgas ka tollelesamale natsioonile endale?“ Iha on kerge suunata sulguvatesse vormidesse: siis on näha positiivne („meie“) ja negatiivne („nemad“) grupp, kuhu iha suunata. Eriti stressi- ja hirmuolukorras vaateväli aheneb ja ajaline hõlmavus kahaneb, nii et on kerge haarata esimese nähtava kuju järele, kellesse oma (v)iha investeerida.

Ometi on iha võimalik suunata avanevatesse vormidesse. De jure on see põhimõtteliselt alati ka tugevam, kuna suudab liita oma jõududega teise jõude ning ajas ja oludes pidevalt muunduda (andmaks välisstiimulitele adekvaatseid vastuseid). De facto osutub ta aga stressi- või olukorras sageli nõrgemaks ning selle tõttu vahel peetaksegi seda ekslikult nõrgemaks strateegiaks, kuna vaadeldav ajaskaala ei ole piisavalt avar.

Euroopas on kriisis nii traditsiooniline liberaalsus kui ka konservatiivsus, nii vasak- kui ka parempoolsus. Nad on pikalt rahuaja mugavates tingimustes võimul olnud ja teineteise nägu läinud (ja viimasel ajal on see nägu üha rohkem neoliberaalse majanduspoliitika tegu). Isegi kui nad argumenteerivad, ei puuduta see inimeste iha, vaid jääb võõrandunud teadvuse jutuks. Nõnda on nende asemele tulnud äärmusparempoolsed ja mõnes Euroopa riigis ka äärmusvasakpoolsed. Tsentristlik ja mõõdukas eluvõõras jutt puudutab praeguses lakkamatus majandussurutises järjest vähemaid. Üldises paanikas on kerge haarata sulguvate vormide järele, aga ometi on võimalik inimeste iha haakida ka avanevate vormidega.

See haarab iha küll, ja jätkusuutlikumalt kui sulguvad vormid. Näiteks on öeldud: „Te olete kuulnud, et on öeldud: armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?“ Sellised kirjakohad on muidugi hoolikalt taasalastatud (kristlusest on saanud koguni üks põhilisi taasalastamise kohti): „Jah, aga …“ me peame hoidma kristlikku kultuuri, traditsioonilisi väärtusi jne. Ometi on raske vaka all hoida selles kätketud dünamiiti – radikaalselt ja jätkuvalt ebatraditsioonilist väärtust: armasta … mitte üksnes lihtsalt võõrast, vaid koguni vaenlast …

See on lihtsalt üks näide sellest, kuidas avatud vormiga iha õngitsetakse. Enam ei saa rääkida vanade sõnadega, aga alati on võimalik leida sõnu, mis samal kombel suudavad iha õngitseda. Ei piisa huvidele ja omakasule apelleerimisest. Eestis on juba olemas poliitiline jõud, mis häbenemata ütleb, et indiviidist tähtsam on rahvus, taasalastades iha üle igasuguste isiklike huvide välistuslikku rahvuskehandisse, mille põhimõte on kapitalismiga kooskõlas (kapitali vaba liikumine, inimeste piiratud liikumine). Pole teada, kas kunagi tekib ka jõud, mis on suuteline iha õngitsema avatud kujudega.

Eelindividuaalne ihatootmine

Eelnev on tihedalt seotud sellega, kuidas me mõistame isikut. Üks asi on isiku huvid ja imaginaar-sümboolne identiteet, aga teine asi on ihaproduktsioon, mille peale too identiteet on ehitatud. Iha kõige üldisemalt on mikrotasandi süntees: voolud, nende katkestused, salvestised jne. See on meie igimuunduv põhi ja siit lähtub meie eripära. See on elutootmine, eluline muundumine – muundumine kui elu, mis on algusest peale ka ühiskondlik: laps investeerib iha emasse, isasse, kassi, koera, legosse, naabritesse, võõrastesse.

Teisest küljest on see toodang alati juba kantud mingitesse makrotasandi vormidesse, kujudesse, minapiltidesse ja -juttudesse. Sageli langevad need ihatoodangu peale tagasi, hakkavad seda ahistama, represseerima. Nüüd tuleb need kujud seostada neid tootva iha ja muundumisega. Nagu ühiskondlike kujude puhul, nõnda ka individuaalsete kujude puhul tekib kergesti hirm, et kui ma natukene lõdvendan oma minapildis paranoilist investeeringut, siis on kõik läinud, siis ei jää enam midagi alles. Ometi võib tegu olla lihtsalt kujude teistsuguse, skisoidse ja muundava kasutusega, mis suhestab selle kuju ihatoodanguga, mis teda toodab. Selle tulemuseks ei ole kujude üleüldine haihtumine, vaid lihtsalt plastilisemad, elavamad, elusamad, adekvaatsemad kujud. Just sellelt aluselt oleks võimalik moodustada teadvusetasandile kuuluvat 99% koostööd ja ühishuvi. See oleks ihaline lähtekoht üksikus, sellega ta on võimeline haakuma teistega ja moodustama avatud kooslusi.

Avanemise sulgemisi, taasalastamisi anakronistlikele vormidele toidab muu hulgas puhtuse, tervise või terviklikkuse hõllandus. Aga puhas ei ole mitte see, kelles pole mustust või kes selle kõrvaldab, vaid see, kelle puhtus ei sõltu puhtusest ja mustusest. Terve pole mitte see, kes lõhestavaid ja õõnestavaid tegureid alla surub, vaid see, kelle põhiline jõud tuleb just nendest lõhedest ja nihetest. Kes „ei mugandu käesoleva ajaga“, vaid on suuteline „muunduma meele uuenemise teel“, kui taas kord vanu sõnu tsiteerida.

1 Gilles Deleuze, Félix Guattari, L’anti-Œdipe, Paris, Minuit, 1972, lk 36–37, Mart Kanguri tõlge (mis peaks varsti ilmuma).

2 Poliitika seosele afektidega pööras olulist tähelepanu juba Spinoza (vt tema „Eetika“, Ilmamaa, 2016 ning järelsõna sellele). Selle kohta, kuidas turunduses kasutatakse afekte ning kuidas poliitikas on järjest enam hakatud kasutama turundusvõtteid, vt ka dokumentaalfilmi „Isedusesajand“