Monsanto dokumendid I

Maailma kasutatavaim pestitsiid ja korporatiivne teadus Kas peame ootama lõplikku teaduslikku tõde?

ÜLO NIINEMETS

Pestitsiidide kasutamine on üle kogu maailma tohutult kasvanud, kuid riskianalüüs ja võimalikele ohtudele reageerimine on väga aeglane. Järgnevalt Sirbis ilmuvas artikliseerias tuuakse välja, kuidas avalike institutsioonide teostatavates riskianalüüsides on korporatiivne eelretsenseerimata ja anonüümne „teadus“ suuresti asendanud sõltumatud eelretsenseeritavad teadusuuringud ning kuidas teaduslikke argumente üritavad kummutada agressiivsed korporatiivsed lobigrupid ja tööstuse kinnimakstud variautorid. Nõudes „lõplikku teaduslikku tõde“ on korporatsioonid leidnud hea viisi avalikkuse eksitamiseks ja kahjulike kemikaalide kasutuse piiramise lõputuks edasilükkamiseks. Artikliseerias näidatakse, kuidas Euroopa Liidus otsustusprotsessid venivad ja rõhutatakse ka seda, et Eesti riiklike institutsioonide kaasarääkimisvõime pestitsiiditeemalistes aruteludes on nõrk, sest on keskendutud eelkõige Euroopa Liidu positsiooni jälgimisele. Kuna Euroopa Komisjoni otsustusahel on pikk ja nõuab väga palju aega, siis ei ole selline olukord toimepidev. Võimalikele probleemidele reageerimiseks on lähitulevikus kindlasti vaja luua kemikaalialaste riskihinnangute riiklik teadusvõimekus.

Kuidas keelati DDT

Kuidas saavutati konsensus esimese laialt kasutatava pestitsiidi keelustamiseks? Putukamürk diklorodifenüültrikloroetaan (DDT, Eestis rahvapärase nimetusega dust) oli esimene laialdaselt kasutatav pestitsiid, mida kasutamise tippaegadel toodeti aastas enam kui 40 000 tonni. DDT putukamürgisuse avastas 1939. aastal Šveitsi teadlane Paul Hermann Müller, kes selle avastuse eest sai 1948. aastal Nobeli meditsiiniauhinna. DDTd hakati laialdaselt kasutati II maailmasõja ajal malaariat levitavate hallasääskede tõrjumiseks ja tüüfust levitavate kirpude, lestade ja täide tõrjeks ning hiljem (tööstuslik preparaat tuli esimest korda turule 1945. aastal USAs) hakati seda põllumajanduses hulgi kasutama taimekahjurite hävitamiseks. Juba varsti pärast laialdast kasutuselevõttu avaldati arvamust, et DDT on ohtlik nii keskkonnale kui ka tervisele ning et DDT tapab peale kahjulike putukate ka kasulikke putukaid, näiteks tolmeldajaid, samuti tapab linde ja imetajaid, ja seda isegi väikeste dooside korral,1 kuid teaduslik tõendusmaterjal oli tagasihoidlik. 1962. aastal ilmus USAs Rachel Carsoni raamat „Hääletu kevad“2 (eesti keeles 1968), mis käsitles taimekaitsevahendi DDT võimalikke kahjulikke mõjusid. See raamat sai avalikkuses tohutu tähelepanu osaliseks ning põhjustas ulatusliku keskkonnaalase liikumise, mille tulemusena keelustati lühikese ajaga paljudes riikides DDT kasutamine põllumajanduses – Wikipedia järgi Ungaris 1968, Nõukogude Liidus 1969–1970 (kuid ENE andmetel Eesti NSVs juba 19683), Norras ja Rootsis 1970, USAs ja Lääne-Saksamaal 1972. Samal ajal jätkasid Euroopa Liidus mõned riigid, nt Suurbritannia, DDT kasutamist pikka aega ning ELis hakkas DDT keeld kehtima 1983. aastal. Üle kogu maailma saavutati DDT kasutamiskeeld alles 2004. aastal, mil jõustus keskkonnas vastupidavate kloororgaaniliste pestitsiidide kasutamist reguleeriv Stockholmi konventsioon.4 Vastavalt Stockholmi konventsioonile võib DDTd kasutada ainult haigusetekitajate vektorite (eriti hallasääskede) kontrolli all hoidmiseks riskipiirkondades.

Kaadrid 1946. aasta reklaamist „Doomsday for Pests“ („Kahjurite viimnepäev“), mis reklaamis DDTd sisaldavat pestitsiidi Pestroy. Lisaks põllumajanduses kasutamisele julgustati inimesi pritsima DDTd seintele ja kasutama värvides.

Teaduslik tõde vs. korporatiivsed teadusuuringud

Kui Carsoni raamat ilmus, ei olnud veel lõplikke teaduslikke tõendeid DDT kahjuliku mõju kohta, need saadi üksjagu hiljem.5 Kuid kuna hoolimata täieliku teadusliku tõe puudumisest reageeriti ühiskonna survel kiiresti, hoiti ära suurem kahju keskkonnale ja inimestele. Tegelikult on teaduses tavapärane olukord, eriti keskkonna ja inimeste tervisesse puutuvates küsimustes, kus leidub esialgseid probleemi olemasolule vihjavaid andmeid, kuid teadlaste hulgas puudub laiem konsensus. Samuti on tihti nii, et eri autorite saadud tulemused on vasturääkivad ning lõplikku teaduslikku tõde ei ole kohe võimalik välja selgitada. Laiem küsimus siinkohal on: millal on õigustatud võimalikule ohule reageerimine? Kas peame alati ootama teadusliku tõe väljaselgitamist ja laiapõhjalise konsensuse saavutamist, mis on tihti väga aeganõudev? Tõsiteadlane ütlebki väga harva, et nüüd lõpuks on kõik selge. Või on probleemiga tegelema hakkamine õigustatud niipea, kui oht on teadvustatud?

Suurem probleem on isegi see, millal saame öelda, et lõplik teaduslik tõde on välja selgitatud ja rohkem uurida ei ole vaja. Või millal oleme õigustatud ütlema, et uute teadmiste valguses peame revideerima senised teaduslikud tõekspidamised? Seda dilemmat – kas oleme teaduslikus mõttes valmis otsustama või on veel vaja uurida, on varmalt ära hakanud kasutama suured tööstuskontsernid.1 Kuigi mingi laialt kasutatava kemikaali kahjulike keskkonna- ja tervisemõjude kohta võib olla kogunenud juba soliidsel hulgal teadustulemusi, saab alati, viidates sellele, et lõplikku teaduslikku tõde veel ei ole, nõuda üha uusi uuringuid ja sellega lükata kahjuliku kemikaali kasutamise piiramine kaugesse tulevikku.

Teadusmaastikule on tunginud ka korporatiivne, ettevõtete tehtav või sponsoreeritud teadus. Üldjuhul peaksid kõik avaldatud teadustulemused olema eelretsenseeritud (peer-review), s.t retsensentide, vastava eriala ekspertide poolt enne avaldamist üksipulgi läbi vaadatud. Teadusajakirjad ei publitseeri selliseid töid, mida retsensendid heaks ei kiida, näiteks kas puuduliku metoodika, vähese valimi või mingitel muudel teadustulemuste usaldusväärtust mõjutavatel põhjustel, aga ka näiteks triviaalsuse tõttu.

Firmades tehtav teadus ei ole üldjuhul eelretsenseeritav ega tihti isegi avalik ning seetõttu ei ole sõltumatutel ekspertidel võimalik korporatiivsete teadustulemuste usaldusväärtust kontrollida. Küll aga annavad riiklikud agentuurid käibele tulevatele kemikaalidele riskihinnangu valdavalt tööstusettevõtete esitatud eelretsenseerimata teadustulemuste alusel.6 Need uuringud on enamasti teadusavalikkusele kättesaamatud ning erialaeksperdid ei ole neid kontrollinud. Tagajärjeks on see, et saadud riskihinnangute usaldusväärsust, isegi kui neid teevad riiklikud agentuurid, ei ole võimalik kontrollida. Küsimus on selles, kui suurel määral poliitikud ja avalikkus on valmis aktsepteerima tööstuse esitatud andmetel põhinevaid riskihinnanguid. Kui kõik uuringud oleksid tehtud heas usus, siis ei tohiks olla mingit vahet avaliku ja eraraha eest teostatud uuringutel.

Korporatiivsete teadustulemuste juures ei saa paraku kunagi välistada huvide konflikti. See võib väljenduda eksperimendi planeerimises (näiteks ebarealistlikud katsetingimused), rääkimata otsestest teaduseetikaga kokkusobimatutest juhtumitest, nt andmete valikuline esitamine (jättes välja negatiivsemad tulemused), andmete toimetamine ja võltsimine. Sellist ebaeetilist tegevust esineb ka riigi raha eest tehtavas teaduses, kuid tänu maksimaalsele avalikustamisele saadakse sellistele juhtumitele varem või hiljem jälile.

Äärmiselt tõsiseks probleemiks on kujunenud ka tööstuse sponsoreeritud teaduse varjatud pealetung. Kindlate ärihuvidega ettevõtetele tehtav teadustöö kujutab endast alati võimalikku huvide konflikti. Huvide konflikt võib seisneda juba selles, et ettevõttele negatiivse maiguga tulemus jäetakse publitseerimata, aga ka siis, kui töö teostatakse (näiteks valimi kujundamisel, katse pikkuse määramisel) või esitatakse ja interpreteeritakse viisil, mis võimendab ettevõtte silmis positiivseid ja pisendab negatiivseid aspekte. Seetõttu tuleb võimalikud korporatiivsed huvide konfliktid alati teadusartikli avaldamisel deklareerida. Hoopis hullem on olukord, kui ettevõte kasutab ära tunnustatud eksperte, et avaldada teaduskirjanduses nende ekspertide nime all omaenda variautorite loomingut.

Avalikkusega manipuleerimine

Viimastel kuudel avalikuks tulnud informatsioon näitab glüfosaadi – maailma enim kasutatud umbrohutõrjevahendi – ümber toimunust, et kõik kardetu ja rohkemgi veel on teoks saanud. Glüfosaadi riskihinnanguid ja meediakajastust on kümnete aastate jooksul mõjutanud korporatiivsed huvid. Avalikkusega manipuleerimiseks on olnud kasutusel pikalt ette plaanitud meediakampaaniad, variautorite kirjutatud teadusartiklid ja deklareerimata huvide konfliktid. Samuti on kasutatud sõltumatute ekspertide otsest ähvardamist, ahistamist, avalikkuses naeruvääristamist ja diskrediteerimist. Senini puudub lõplik teaduslik tõde selles küsimuses, kas glüfosaat põhjustab vähki. Kuigi arvamustes on vastuolusid, on USA kohus juba mõistnud välja esimese valuraha glüfosaadiga pikka aega kokku puutunud vähihaigele ja enam kui 9300 glüfosaadi tootjate vastast kohtuprotsessi on eeldatavalt tulemas.7 Üldine küsimus on siin selles, kas peaksime käed rüpes ootama, kuni glüfosaadi kahjuliku mõju kohta on lõplik „teaduslik tõde“ käes (nt tubaka kahjulikkus, mida tööstus samuti agressiivselt eitas) või on tähtsate teemade juures õigustatud varasem reageerimine, isegi kui see läheb vastuollu ettevõtlusvabadusega ja võib-olla tulevikus leitakse, et hirm oli asjata. Äärmiselt teravaid vastuolusid ja tugevat polariseeritust näitab juba see, et Euroopa Komisjoni glüfosaadi taaskasutusloa menetlus võttis enam kui viis aastat.

Kui Euroopas käis elav vaidlus glüfosaadi kasutusloa üle ja paljud liikmesriigid oponeerisid Euroopa Komisjonile, siis Eesti positsioon ei peegeldanud meie teadlaste arvamust, vaid kopeeris üksüheselt Euroopa Komisjoni ettepanekuid. Iseenesest on hea, et saame paljudes küsimustes loota Euroopa Komisjonile, sest kõigega tegelda me ei jõua. Näiteks on Euroopa Toiduohutusameti (European Food Safety Authority, EFSA) glüfosaadi riskihinnangu raporti lisas üle 4400 lehekülje.8 Selline teabehulk käib asjatundmatule üle jõu ja läbitöötamine valmistab tõsiseid raskusi ka erialateadlasele, rääkimata sellise tohutu uuringu koostamisest. Küll ei õigusta see mugavustsoonis olemist ja oma arvamuse puudumist. Teadlaste abiga on võimalik luua uuringutes kord ning teha vahet sõltumatutel ja korporatiivsetel teadustulemustel. Erinevalt riiklikest institutsioonidest peegeldasid Eesti teadlaste arvamused adekvaatselt probleemi olemust, kuid teadlasi ei kuulatud.

Glüfosaadiprobleemi olemus

Keemiatööstus toodab üüratus koguses sünteetilisi aineid ja kõik neist ei ole kindlasti toksilised, kuid paljud on. Osa toksiliste ainete toodetavad kogused on väikesed ning paljud toksilised ained ei jõua keskkonda. Glüfosaadi puhul see nii ei ole. Glüfosaat on toksiline, toodetavad kogused on suured ja jõuavad keskkonda. Keegi, ei tootjad ega teadlased, ei vaidle vastu, et glüfosaat on toksiline ja keskkonnas seda leidub. Kogu vaidlus käib selle ümber, kui suur on inimestele ja keskkonnale ohutu kogus. Tootjad väidavad, et glüfosaat on vähetoksiline, glüfosaadi kontsentratsioonid keskkonnas ja kogused, mida inimene saab toidu või veega või millega ta võib kokku puutuda glüfosaadi kasutamisel, on väga väikesed ega kujuta mitte mingisugust ohtu. Näiteks väidavad nii glüfosaaditootjate lobiorganisatsioon Glyphosate Task Force ja üks peamisi glüfosaadipõhiste herbitsiidide tootjaid Monsanto, aga ka toiduohutuse eest vastutatavate ametkondade teadlased tööstuse esitatud andmete alusel.9,10 Teiselt poolt on glüfosaadi kasutamine nii levinud, et me puutume sellega kokku iga päev. Harilikult leitakse glüfosaati loomasöödast ja inimtoidust ning seetõttu ka inimeste uriinist.11 Sensatsioonina mõjus hiljuti Saksamaal tehtud uuring, mille kohaselt on glüfosaadijääke leitud isegi 99,6% 2009st analüüsitud inimesest.12 Isegi kui kontsentratsioonid on väikesed, siis glüfosaadi pidevat, aastakümneid kestvat mõju ei ole praegu võimalik välistada. Pidevalt lisandub uut sõltumatut teadusinformatsiooni glüfosaadi keskkonna- ja inimmõjude kohta, samuti glüfosaadi leviku ja inimorganismis esinemise kohta, mistõttu korporatiivse teaduse riskihinnangud vajavad revideerimist.

Glüfosaadiprobleemi võtab hästi kokku Myersi jt ülevaateartikkel ajakirjas Environmental Health.13

Glüfosaadi baasil toodetavad herbitsiidid (GHBd) on maailmas kõige rohkem kasutatavad herbitsiidid ja nende kasutamine kasvab järjekindlalt. 2014. aastal kasutati maailmas glüfosaati enam kui 825 000 tonni ja glüfosaadi kasutamine on võrreldes 1994. aastaga suurenenud pea 15 korda.14 See on enam kui 40 korda rohkem, kui kasutati DDTd tema kasutamise hiilgeaegadel. USAs, kus glüfosaati kasutatakse kõige rohkem geneetiliselt modifitseeritud (GMO) glüfosaadi-resistentsete põllumajandustaimede puhul, on põllumajanduses glüfosaadi kasutamine ajavahemikus 1974–2014 suurenenud ligi 300 korda.14

Eestis on glüfosaadi kasutamine viimase 15 aastaga enam kui neljakordistunud.

Üle kogu maailma, eriti põllumajanduspiirkondades, esineb sageli joogi-, pinna- ja põhjavee, samuti sademete saastust GHBdega. Glüfosaati on leitud isegi joogiks pakendatud pudeliveest.11 Samuti esineb GHB-põhist saastet aerosoolidena välisõhus.

Glüfosaadi ja selle esmaste, vähemalt sama toksiliste laguproduktide eluiga mullas, vees ja veesetetes on varem arvatust palju pikem. Mullas võib glüfosaat ladestuda mullaosakestele ja veeökosüsteemides settesse, kust võib uuesti vabaneda.15 See suurendab glüfosaadi esinemise tõenäosust ja kogust.

Glüfosaat ja selle esmased laguproduktid on laialt levinud sojas ja maisis ning neist valmistatud toodetes, eriti neis, mis pärinevad piirkondadest, kus kasvatatakse glüfosaadiresistentset GMO soja ja maisi.

Inimeste kokkupuude glüfosaadiga on pidevalt suurenenud, mõõtmiste käigus leitakse glüfosaadijääke inimeste uriinist.11

Tõenäolise kantserogeenina on glüfosaadi klassifitseerinud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC). Toiduohutuse eest vastutavate agentuuride väljastatud päevased glüfosaadi tarbimise piirmäärad USAs ja Euroopa Liidus põhinevad vananenud teadusandmetel.

GLÜFOSAADI RISKIHINNANGUTE PARADOKS16

Glüfosaadi kohta tehtud kõikide uuringute ja glüfosaadi riski näitavate uuringute osakaalu muutused ajas ja kvalitatiivselt uute arusaamade esilekerkimine.

A – glüfosaadipõhiste herbitsiidide arendamine, heakskiitmine ja patenteerimine;

B – esialgsed riskihinnangud;

C – glüfosaaditolerantsete põllumajandustaimede loomine (GMO);

D – esimesed olulised ülevaateartiklid, mis näitasid glüfosaadi vähest toksilisust;

E – esimesed tööd, mis näitasid toksilisust mullas, glüfosaadijääkide akumuleerumist ja mõju mittesihtorganismidele;

F – glüfosaadi komplekssete mõjude näitamine.

Kui ajas on glüfosaadi ohtlikkust näitavate teadustööde arv pidevalt kasvanud, siis samuti on ajas kasvanud toiduohutuse eest vastutavate agentuuride poolt ohutuks peetava glüfosaadi kogused. Kui riskihinnangud baseeruks ohuhinnangutel ja teadusliku arusaama kasvul, siis peaks olema tegemist täpselt vastupidise olukorraga. Selline mitteintuitiivne seos teaduslikult tõestatud riski ja ohutuks peetavate kontsentratsioonide vahel annab tunnistust seni veel piisavalt teadvustamata probleemidest toiduohutuse riskihinnangutega.

Sügav lõhe: glüfosaadi levikuga kasvavad lubatud määrad

Alates glüfosaadi kasutuselevõtust, aga eriti viimastel aastatel on pidevalt kasvanud uuringute arv, mis näitavad glüfosaadi toksilisust, ning samuti nende uuringute arv, mis näitavad, et glüfosaat on keskkonnas üha enam levinud ning inimeste ohustatus kasvab. Paradoksaalselt on samaaegselt kasvanud toiduohutuse eest vastutavate agentuuride määratud ohutuks peetavad piirmäärad.16 See näitab sügavat lõhet teadustöö ja toiduohutuspoliitika vahel, seega ei kajastu parem arusaam glüfosaadi toksilisusest glüfosaadi riskihinnangutes. Selle lõhe üheks põhjuseks võib olla ülalmainitud probleem, et toiduohutuse uuringuid teevad tootjad ise. Teine probleem riskihinnangutega on see, et üldjuhul analüüsitakse ainult aktiivse komponendi toimet, glüfosaadi puhul siis tehnilise glüfosaadi toimet. Ometi ei kasutata tehnilist glüfosaati puhtal kujul mitte üheski herbitsiidis. Glüfosaadipõhistes herbitsiidides on kasutusel palju aktiivsemad vesilahustuvad glüfosaadi vormid.16 Pealegi sisaldavad glüfosaadipõhised herbitsiidid mitmesuguseid lisaaineid, eelkõige pindaktiivseid aineid, mis parandavad glüfosaadi omastamist. Need lisandkomponendid võivad olla isegi mürgisemad kui toimeaine ise.16,17 Kokkuvõtteks võib öelda, et glüfosaatsete herbitsiidide toksilisuse hinnangutes on palju vastuolusid, mis on seotud nii glüfosaatsete preparaatide omaduste, testeksperimentide pikkuse, mitmesuguste testorganismide kui ka püstitatud uurimisülesannetega.

Erinevalt DDT aegadest näitab glüfosaadi epopöa, et korporatiivne mõju teadustulemustele, riiklikele regulatsioonidele ja poliitikale on mitu korda tugevam. Teaduse loomuses on kahtlemine ja üha uuesti kontrollimine, enne kui midagi loetakse teaduslikult tõestatuks. Tööstus on leidnud mugava viisi, kuidas nende jaoks negatiivseid tulemusi üha uuesti ja uuesti vaidlustades saab problemaatilise aine kasutuselt kõrvaldamist pea lõputult venitada.1 Samal ajal ei taha korporatsioonid kuuldagi kahtlustest ega nõua lõpliku tõe väljaselgitamiseks uusi uuringuid, isegi kui teadlased veel alles vaidlevad turule tuleva aine ohutuse üle.

Glüfosaadi puhul näitavad avalikuks tulnud materjalid, nn Monsanto dokumendid, et riskihinnanguid kasutades teevad korporatsioonid mõjutustööd kõikvõimalikul viisil: diskrediteerivad sõltumatuid eksperte, külvavad segadust, kõhklusi ja kahtlusi variautorite „teadustöödega“, maksavad „sõltumatutele teadlastele ja ekspertidele“ positiivsete meediakajastuste ja eksperdiarvamuste eest ning teevad meediakampaaniaid, mis täielikult eitavad probleemi olemasolu. Avalikuks tulnud materjalide põhjal on selge, et peame olema äärmiselt umbusklikud korporatiivse teaduse analüüsitulemuste ja nende interpretatsiooni suhtes. Avalikes huvides tehtavad teadusuuringud peavad olema sõltumatud, eelretsenseeritud ja kõigile kättesaadavad. Vaja on kaitsta ka akadeemilist vabadust korporatiivsete rünnakute eest. Kui me seda otsustavalt ei tee, siis kogeme üha sagedamini, et mis tahes vähegi tundlikuma teema puhul on järjest raskem leida sõltumatuid eksperte, kes julgevad midagi arvata. Paraku on panused tulevikku silmas pidades suured ning arvata tuleb.

Ülo Niinemets on maaülikooli taimekasvatuse ja taimebioloogia õppetooli professor ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik.

LOE LISAKS Monsanto dokumendid II
LOE LISAKS Monsanto dokumendid III
LOE LISAKS Mis on herbitsiid glüfosaat?
LOE LISAKS Glüfosaadisaaga: kes on kes ja mis on mis?

1 D. Michaels, Doubt is their product: How industry’s assault on science threatens your health. Oxford University Press, 2008.

2 R. Carson, Silent spring. Houghton Mifflin, 1962. R. Carson, Hääletu kevad. Valgus,1968, lk 250.

3 A. Aben, A. & et al. Eesti nõukogude entsüklopeedia 2. Valgus, Tallinn, 1987.

4 Secretariat of the Stockholm Convention. Vol. Accessed 11.10.18 http://chm.pops.int/TheConvention/Overview/History/Overview/tabid/3549/Default.aspx

5 N. Oreskes, Science and public policy: what’s proof got to do with it? Environmental Science & Policy 2004 7, 369-383, doi:10.1016/j.envsci.2004.06.002.

6 C. J. Portier, & et al. (96 teadlast). Open letter: Review of the Carcinogenicity of Glyphosate by EFSA and BfR. Vol. 27. nov 2015.

Corporate Europe Observatory. EFSA and Member States vs. IARC on glyphosate: Has science won? Corporate Europe Observatory 25. XI 2015.

C. J. Portier et al., Differences in the carcinogenic evaluation of glyphosate between the International Agency for Research on Cancer (IARC) and the European Food Safety Authority (EFSA). Journal of Epidemiology and Community Health 2016 70, 741-745, doi:10.1136/jech-2015-207005

European Food Safety Authority (EFSA), Evaluation of the impact of glyphosate and its residues in feed on animal health. EFSA Journal 2018 16, 5283, doi:10.2903/j.efsa.2018.5283

European Food Safety Authority (EFSA), Conclusion on the peer review of the pesticide risk assessment of the active substance glyphosate. EFSA Journal 2015 13, 4302, doi:10.2903/j.efsa.2015.4302

7 The Monsanto Papers: Roundup (Glyphosate) Cancer Case Key Documents & Analysis – US RTK. 19. X 2018 https://usrtk.org/pesticides/mdl-monsanto-glyphosate-cancer-case-key-documents-analysis

8 European Food Safety Authority. Final Addendum to the Renewal Assessment Report. X 2015.

9 J. V. Tarazona, et al., Glyphosate toxicity and carcinogenicity: a review of the scientific basis of the European Union assessment and its differences with IARC. Archives of Toxicology 2017 91, 2723-2743, doi:10.1007/s00204-017-1962-5

10 L. Niemann, C. Sieke, R. Pfeil, & R. A. Solecki, A critical review of glyphosate findings in human urine samples and comparison with the exposure of operators and consumers. Journal für Verbraucherschutz und Lebensmittelsicherheit 2015 10, 3-12, doi:10.1007/s00003-014-0927-3

11 J. Rendón von Osten & R. Dzul-Caamal, Glyphosate residues in groundwater, drinking water and urine of subsistence farmers from intensive agriculture localities: A survey in Hopelchen, Campeche, Mexico. International Journal of Environmental Research and Public Health 2017 14, 595, doi:10.3390/ijerph14060595

12 N. Sagener, Overwhelming majority of Germans contaminated by glyphosate. EURACTIV 7. III 2016. https://www.euractiv.com/section/agriculture-food/news/overwhelming-majority-of-germans-contaminated-by-glyphosate/

13 J. P. Myers, et al. Concerns over use of glyphosate-based herbicides and risks associated with exposures: a consensus statement. Environmental Health 2016 15, 19, doi:10.1186/s12940-016-0117-0

14 C. M. Benbrook, Trends in glyphosate herbicide use in the United States and globally. Environmental Sciences Europe 2016 28, 3, doi:10.1186/s12302-016-0070-0

15 R. I. Bonansea, I. Filippi, D. A. Wunderlin, D. J. G. Marino & M. V. Ame, The fate of glyphosate and AMPA in a freshwater endorheic basin: an ecotoxicological risk assessment. Toxics 2017 6, 3, doi:10.3390/toxics6010003 (2017).

16 M. Cuhra, T. Bøhn & P. Cuhra, Glyphosate: Too much of a good thing? Frontiers in Environmental Science 2016 4, 28, doi:10.3389/fenvs.2016.00028

17 K. Künnis-Beres, M. Sihtmäe, L. Kanarbik, M. Heinlaan & I. Blinova, Herbitsiidide üledoseerimise või juhureostuse võimalik keskkonnamõju. Keskkonnatehnika 2013 3, 40–42.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht