Mõtisklusi akadeemiast

Teadus on looming ja pikaajaline töö, tulemused ei tule lakkamatu voona.

JÜRI ENGELBRECHT

Olen üle 20 aasta olnud tegev Eesti Teaduste Akadeemias ja samal ajal ka seotud teaduspoliitikaga nii Euroopas kui ka maailma ulatuses. Kuus aastat Euroopa Akadeemiate Föderatsiooni (ALLEA) juhtimisel andis hea ülevaate meie kultuuriruumi akadeemiatest, nende osast ühiskonnas ja akadeemikutest, kes vaatavad teadmisi laiemalt kui nende oma kitsam tegevusvaldkond. Seoses akadeemia uue juhtkonna valimisega on õige aeg mõtiskleda teemal, mis on siis üks tänapäeva akadeemia ja milline on tema roll ühiskonnas.

Akadeemiatest olen kirjutanud nii eesti (vt Akadeemia 10/2008) kui ka inglise keeles (vt The Sum of the Parts: ALLEA and Academies, 2011). Tunnistan, et nendes kirjutistes lööb läbi mu soov sobitada üksik üldisega ja vaadelda tervikut, milles üksikud osad võimenduvad koosmõju tõttu. Kui konkreetselt Eesti Teaduste Akadeemia tegevust vaadata, siis akadeemia seadus ja põhikiri sätestavad kenasti olulise tegevuse ja missiooni. Nii ütleb seaduse § 2 (1): „Eesti Teaduste Akadeemia [—], tuginedes oma liikmeskonna intellektuaalsele jõule, arendab ja esindab Eesti teadust. Akadeemia põhiline missioon on teadlaste ühendusena sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega aidata kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele.” Märgin siin ka põhikirja § 5 (3), mis sätestab akadeemiku ülesanded, näiteks ütleb punkt 4: „aidata kaasa teaduse, kultuuri ja hariduse väärtustamisele Eestis”. Eks neis sätetes on kõik oluline öeldud. Küsimus on lihtne: kas oleme akadeemiana ja akadeemikutena sättinud oma tegemisi selliselt? Loomulikult ei haara see küsimus akadeemikute teadustööd, sest siin pole kahtlust – kõik on teinud oma parima (vt M. Maidla äsja ilmunud raamat akadeemikutest). Küsimus on eelkõige üldises tegevuses.

Akadeemia vastutus ja akadeemiku vastutus

Riik on komplekssüsteem oma väga paljude tahkudega. Teadusstruktuurid on üks osa sellest ja teaduse osa ühiskonnas vajaks pikka arutlust. Akadeemia tulevane president Tarmo Soomere on nendel probleemidel peatunud, siin tahaksin vaadata kitsamalt akadeemia üldist tegevust – akadeemia kui terviku olemus ja vastutus, siis akadeemiku vastutus ning loomulikult ka akadeemia juhtimine.

Nii akadeemikud kui ka akadeemia peavad selgelt vastama küsimusele, kas akadeemia on vaid tippteadlaste kogu, kus igaüks ajab oma asja, või tekib tippteadlaste ühistööna midagi rohkemat. See on rohkem seotud vastutusega teadlaskonna ja kogu ühiskonna ees. Näiteks on viimasel kahel aastal paljud, sh ka akadeemikud, juhtinud tähelepanu teadusreformi ebakõladele. Akadeemia muide ei kooskõlastanud esimese hooga uut rahastamissüsteemi sätestavat määrust (aga määrus ometi kinnitati, sest ametnikud ei pidanud sellist reaktsiooni oluliseks), hiljem pidas aga konverentsi IUTide teemal (2014). Ometi midagi ei muutunud, sest selget seisukohta akadeemia ei väljendanud. Ka nimetatud konverentsil oli selge polariseerumine – kes IUTide konkursil häid tulemusi said, rääkisid uhkusega oma punktidest (sic! mitte aga olulistest teadusteemadest), kes aga mitte – need jäidki hüüdjaks hääleks. Akadeemia on aga oma põhikirja kohaselt vastutav teaduse arengu eest. Kui akadeemikud ebakõladele osundavad, siis peaks ju akadeemia tervikuna reageerima. Paraku toimus see alles hiljuti kolme institutsiooni, sh akadeemia, avalikus pöördumises rahastamisprobleemidest.

Samuti on vaidlusi tekitanud teadusvaldkondade üldine jaotus (ministri 2009. a määrus), mis paneb tehnikateadused loodusteadustega ühte ja on ilmselt mõjutanud rahastamisotsuste juures ka ekspertide valikut. See on tõsisem probleem kui lihtsalt nime küsimus (vrd Tartu ülikooli vaidlus õigusteaduskonna nime üle), kuid siin pole kokkulepetele jõutud. Tuleb tunnustada akadeemia tulevikku silmaspidavat sammu: moodustatud on süvauuringute instituudi (SUI) mõned töörühmad (teadlaskarjääri, tippkeskuste, teaduse rahastamise ja tulevikustrateegiate töörühm), mis lähiajal peaksid ka oma analüüsitulemusi tutvustama. Kõne all oli Nabala hinnang – oluline analüüs, kuid kas see jõudis ühiskonnani, nii nagu vaja? Akadeemia ei viinud hinnangut otse ajakirjanikele ja ministeeriumide esindajatele, et selgitada seisukohti teadusliku rangusega. Siin on aga selge viimase aja lünk – meedia ja teadustegevuse suhted, mis on siiski juba paranema hakanud.

Akadeemiku vastutusest ei ole me samuti rääkinud, üldkogude sõnavõttudes on vaid püütud küsimust tõstatada. Suurepärane, et meil on nüüd rida uusi akadeemikuid ja akadeemia vaimupotentsiaal on kindlasti kasvanud, aga me ei ole endale selgeks teinud, kui suur võiks olla ühe väikese riigi akadeemia. Kadunud Erast Parmasto hoiatas: ärme muudame akadeemikuks valimist võrdseks autahvlile asetamisega, räägime ikka akadeemiku kohustustest ja tema osavõtust akadeemia tööst. Siin on aga jälle pudelikael: millised on võimalikud rakendused? Äärmiselt oluline moment on siin tippteadlase ajaressurss, mida ta saaks pühendada akadeemiale. Ma tean, et ühe osakonna arutlustel küsitakse iga akadeemikukandidaadi käest, millega ta valimise korral hakkaks akadeemikuna tegelema oma teadustegevuse kõrval. Mul on hea meel, et valituks osutunud on selles osakonnas oma koha leidnud, kõik kandidaadid aga ei oska sellele küsimusele selget vastust anda. Kas kõigil uutel akadeemikutel on piisav selgus oma rollist akadeemia tegemistes?

Presidendi ametikett on raske

Üks oluline küsimus on akadeemia juhtimine. President ei saa olla vaid silmapaistev teadlane (mis on iseenesest mõistetav), vaid ta peab olema akadeemia nägu ja esindaja väga paljudes kohtades. Presidendi ametikett on raske, kuid seda tuleb kanda. Infoajastul muutuvad ka töövormid, kuid sisuline pool on see, mis loeb. Proaktiivsus on oluline kõigil tasanditel ja sellest sõltub ka nähtavus.

Kui nähtav aga on akadeemia? Teadmiste väärtus peaks ju olema alati nähtav. Paraku pole ühiskond nähtavust alati osanud hinnata, sest nähtavust kiputakse seostama kollase ajakirjanduse ja skandaalidega. Ometi on olemas hoopis teistsugust, sisulist nähtavust, mida tuleb toetada sisulise tegevusega – tippteadlaste tulemuste tutvustamine, akadeemilised dispuudid, argumentidel põhinevad ühiskonnale suunatud analüüsid jne. Tegevus vajab lahtiseletamist. Küsida tuleb, kas teadlased ise on teinud kõik, mis võimalik, et nähtavad olla. Siin on vajalik nii proaktiivsus kui ka traditsioonide hoidmine.

Nüüd tahaksingi veidi mõtiskleda võimalike tegevussuundade üle. Väga jämedalt võiks eristada kolme suunda: akadeemia-sisene, akadeemia ja Eesti, akadeemia ja välissuhted. Loomulikult on need tihedalt läbi põimunud, sest akadeemikud on ju peale teadustöö tegevad kõigis mainitud suundades.

Akadeemia-siseselt tuleb eriti arvestada sellega, et kogu tegevus on lahutamatult seotud meie teadlas- ja ühiskonnaga. Kõigepealt akadeemia üritustest. Kas kaks põhikirjajärgset korralist üldkogu istungit on piisav? Sätestatud „erakorraline istung” kõlab veidi dramaatiliselt, kuid enamik Euroopa akadeemiaid saab kokku tihemini kui kaks korda aastas. Üldkogu istungite tegevus on sätestatud põhikirjas ja siin tahaksin küsida: kas oleme piisavalt hinnanud „teadussuundade olukorda Eestis” ja võtnud vastu „seisukohti Eesti riigi sotsiaalset, tehnoloogilist ja majanduslikku arengut puudutavates küsimustes”? Ja kas kevadine üldkogu kokkuvõttev istung (või akadeemia aastapäev) on oluline mitte ainult akadeemiale, vaid laiemalt? Üldkogude istungite kõrval on ka muid ühisaruteluvorme – osakonnakogude istungid, konverentsid, seminarid, kohtumised jne. On hea meel, et tänu aktiivsetele akadeemikutele on meil viimasel ajal nii mõndagi toimunud. Maksab lugeda ka aastaraamatutest viimaseid informaatika ja tehnikateaduste osakonna (ITO) aruandeid, kust nähtub, et käib üpris tihe tegevus. Omal ajal käivitati seminarid „Uued teadussuunad” ja „Teaduselt ühiskonnale” – viimane sellelaadne oli teemal „Riigist kui komplekssüsteemist”. Hiljuti on seminare toimunud mitmel teemal, nagu rahvastikugeograafia, nanoosakeste ja bioinformaatika, mis on igati tervitatav. Oleme kogunud akadeemikute mõtteid aastaraamatutesse, kuid ilmselt tasub e-ajastul mõelda kiirematele vahenditele, s.t akadeemia veebilehele, kust võiks vahetult lugeda meie akadeemikute arvamusi. Igati vajalik oleks veebifoorumi käivitamine, ka akadeemikute kirjutised ajaleheveergudel (või lingid neile) võiksid olla sealt leitavad. Akadeemilised loengud on traditsiooniliselt käimas, kuid ehk maksab siingi otsida uusi tuuli, näiteks pidada loengut kaks korda nii Tallinnas kui ka Tartus ja leida võimalus selle veebiesituseks. Uute akadeemikute „avaloengud” võiksid olla üheks vajalikuks ettevõtmiseks. Ning kuidas on lugu meie kolleegide-loome­isikutega, kas nende osalus akadeemia tegevuses ei saaks olla paremini nähtav?

Infovoog akadeemia veebilehel on igati korralik (akadeemikutele piisav), kuid infouputuse ajastul ei leia see ilmselt nii laia kasutust, kui võiks. Küsiksin siin ka: kas akadeemikud informeerivad akadeemiat oma uutest teadustulemustest? Kunagi presidendina palusin akadeemikuid sellest aastaraamatusse kirjutada. Tulemused ei pruugi ju olla seotud individuaalse teadustööga, pilk võiks olla tunduvalt laiem. Ühes osakonnas on proovitud jooksva aasta teadus­tulemustest ka üldkogul rääkida, see võiks olla üldine lähenemine. Võib ka küsida, kas Eesti teaduspreemiate kogumik on piisav ning kuidas teha see meediale huvipakkuvaks. Ka akadeemikute kogemus osalemisest paljudes komisjonides ja nõukogudes väärib üldistamist.

Koostöö teiste teadusasutustega

Kogu eespool nimetatud tegevus ei ole ju asi iseeneses – see on ikka osa teadusest ja teadlaskonnast. Kõigepealt koostööst teiste teadusasutustega. Küllap on see oluline, nagu järeldub ITO ja TTÜ koosaruteludest, mis on väga selgelt toonud esile ebakõlad meie teadusreformis ja kujundanud ühisseisukohti. Siin peitub võimalusi, kuigi tänapäeval autonoomia rõhutamise valguses (ärge segage meie siseasjadesse!) on see raske. Küllap on siin aga pigem tahtmise küsimus ning Eesti väiksus, mis teinekord väljendub isikutevahelistes suhetes.

Akadeemia teaduspäevad maakondades on ürituste seeria, mida tuleb kindlasti jätkata. Teinekord on teaduspäevad kujunenud lausa konverentsiks. Akadeemiaga assotsieerunud teadusasutused ja seltsid – kuidas nende potentsiaali paremini ära kasutada ühtsetel eesmärkidel, näiteks teaduse väärtustamisel? Uurijaprofessorite sidumine süvauuringute instituudiga – sellest on räägitud, kuid ilmselt tuleb leida tee konkreetsemaks tegevuseks koos uurijaprofessorite arvu suurendamisega.

Akadeemias käib oluline tegevus komisjonide ja nõukogude kaudu. Kaalukaid ettepanekuid on tulnud just komisjonides toimunud diskussioonide põhjal, peale selle tegelevad komisjonid teadusharidusega ja arendavad välissidemeid. Kas ei saa veel paremini? Kas poleks mõistlik, et iga mittepensioneerunud akadeemik oleks mitte ainult seotud vastava osakonnaga, vaid ka ühe või teise komisjoniga? Üks oluline aspekt komisjonide töös on neid toetavad analüütikud, s.t inimesed, kes koguvad andmeid ja teevad mitte ainult tehnilist, vaid ka sisulist tööd. Paljude akadeemiate kogemus ütleb, et selliselt analüütikutega (officers) komplekteeritud meie mõistes akadeemia kantselei on vajalik. Meie positiivne kogemus on terviseprogrammi ja SUI sellealane tegevus. Tuleb tunnistada, et analüütikute probleemi lahendamiseks on vaja ka vastavat rahastamist. Kas koostöö ministeeriumide teadusnõukogudega tuleb jätta vaid HTMi ametnike hooleks või saaks akadeemia täita siin innustaja ja teerajaja rolli?

Tundub, et täiesti asjatult oleme jätnud loomeliidud akadeemia tähelepanust kõrvale. Jah, need ei ühenda teadlasi, kuid ka nende liikmeskond valutab südant ühiskonna pärast, mis sellest, et väljendusvorm on teine. Kuidas on lugu regulaarsete kohtumistega poliitikutega (tuletagem meelde põhjanaabrite innovatsioonifondi Sitra kogemust)?

Teadusharidus on oluline, eriti innovatsioonimantra valguses. Mitmed Euroopa akadeemiad on regulaarselt korraldanud üritusi ajakirjanikele, ikka sellesama teadushariduse pärast. Meil on tekkinud head sidemed Kuku raadio „Kukkuva õuna” toimetusega ja ajakirjaga Horisont. Viimases leidis 2013. a kajastamist ka akadeemia 75. aastapäev. Tulemas on Eesti Vabariigi saja aasta juubel, selleni on veel päris mitu aastat aega. Mida võiks akadeemia teha? Idealistina arvan, et teadustulemuste väärtustamine on oluline. Uus ülevaade „Research in Estonia”? Uus „Noored teaduses”? Raamatute sari meie möödaniku tippteadlastest? Või vähemalt nende teaduspärandit analüüsivate artiklite kogumik? Järgides Euroopa akadeemiate suundumusi arendada Euroopa kui väärtuste süsteemi lahtimõtestamist? See pole päevakajaline küsimus, vaid selgelt fundamentaalne probleem, kus ühendada tuleb kogu vaimujõud ning ka väikeste maade tegevus on oluline. Meil on Eestis käivitunud riiklik väärtusprogramm ja ilmselt oleks akadeemial mõttekas arendada seda tegevust koos Tartu ülikooli eetikakeskusega. Koostöö eeskätt teadmiste väärtustamiseks tundub olevat selgelt akadeemia ja akadeemikute ülesanne. Maksab mõelda ka koostööle välismaal resideerivate eestlastest teadlastega, sest ega nad kõik, eriti nooremad, ei ole akadeemia välisliikmed. Jällegi on heaks näiteks teiste maade kogemused. Kontakte on lähemalgi, sest meil on ühendusi, kes koondavad Saksamaal või Ühendkuningriigis (Oxfordis või Cambridge’is) õppinud või töötanud inimesi.

Läbi aegade on akadeemiad pööranud tähelepanu publitseerimisele nii ajakirjades kui ka üksiktrükistes. Akadeemial on mitu head trükiste seeriat, aastaraamatute kõrval tuleks jätkata ka teadusprobleemide ülevaadete (nn siniste raamatute) kui ka teaduspreemiate laiema suunitlusega ülevaadete seeriat – eesti keeles meie oma lugejale. Akadeemia on raskuste kiuste säilitanud ajakirjade avaldamise. Kuid milline on paljude tippteadlaste suhtumine nendesse? Eks me astunud omal ajal oma ajakirjadega allakäigutrepile, sest paljud lugesid ülimaks vaid mõjukaid rahvusvahelisi ajakirju, sh on ka akadeemiate publitseeritavaid. Muidugi on avaldamine maailma juhtivates ajakirjades oluline märk meie teaduse tasemest, ometi on see eeskätt meie endi asi, kas ka meie oma ajakirjad saavutavad mõjukuse või mitte. Kui lihtsalt väldime nendes avaldamist, siis ei jõua need oma kohale ka rahvusvahelise teadusüldsuse silmis. Küsin siin: kas meil pole vastutust Eesti riigi ees? On ju need ajakirjad tunnuseks, et meil on elujõuline teadus. Infoajastul pole muret, et neis ajakirjades avaldatud artiklid üldisesse andmebaasi ei jõua. Kui aga rahastajad oma kommentaarides tõstavad esile juhusliku retsensendi märkused – „avaldatud Eesti ajakirjas” (hoolimata selle refereerimisest näiteks Thomson-Reutersi poolt), siis sellega luuakse alus suhtumisele. Ma ei arva, et omaaegsed nõuded akadeemikutele saata akadeemiale, s.t avaldada vastavates toimetistes, oma teadustulemused, olid põhimõtteliselt valed. Aeg oli teine ja vaatame seda nõuet pigem sisuliselt, mitte vormiliselt. Tundub, et tänapäeva konkurentsis tahetakse ikka vaid rahastajat tulemusega siduda.

Eesti Teaduste Akadeemia ei ole maailmas üksi

Me oleme osalised paljudes rahvusvahelistes organisatsioonides ja kogemusi on palju. Akadeemiad on oma pika ajaloo vältel leidnud palju mooduseid, kuidas teadmisi genereerida, hoida ja rakendada. Ometi ei oska me neid kogemusi kasutada. Regulaarselt on juhatuse päevakorda jõudnud ülevaated Euroopa akadeemiate ja Euroopa Merekomitee tegemistest tänu nendega seotud akadeemikutele. Kuid milline on viimasel ajal meie endi tegevus teaduseetika, intellektuaalse omandi kaitse, teadushariduse jm oluliste üldiste probleemide käsitlemisel? Akadeemia merekomisjon on hea näide, kuidas see info pärale jõuab, kuid omapärasel kombel on mereuuringute alal Euroopas rohkem ühtsust kui Eestis, kus välditakse koostööd. See on aga omaette jutt. Oluline on hoopis see, et rahvusvahelisel areenil kaasa lüües saaksime oma nähtavust parandada ja arendada koostööd. Euroopa akadeemiate ühenduse raamides tuleb koostööd jätkata, näiteks väärib toetamist idee töötada Euroopa väärtuste süsteemi kujundamise nimel. Koostöö lähinaabrite akadeemiatega on oluline, mis sellest, et mingid indeksid on meil praegu paremad. Teadustulemuste tutvustamiseks on kasulik korraldada akadeemias Eestis tegutsevatele välisesindustele infopäevi ja loenguid, mida omal ajal ka tehtud on.

Et midagi teha, selleks on aja panustamise kõrval vaja ka vahendeid. Teinekord on õnnestunud üritusi rahastada projektipõhiselt. Haridus- ja Teadusministeerium on akadeemia eelarvet hoidnud pingelisena. Selleks et akadeemia saaks realiseerida oma kavatsusi ja potentsiaali, on vaja rahalist toetust. Idee akadeemia fondi loomisest ei ole paraku tulemusi andnud. Küllap on eelarve uue presidendi ja juhatuse üks kõige pakilisemaid praktilisi probleeme. SUI ideed nõuavad toetust, koostöö rahvusvahelisel areenil nõuab lähetuskulusid, kirjastamise ideed vajaksid samuti tuge jne. Ning veel – videosild akadeemia majas aitaks oluliselt kaasa arutlustele Tallinna ja Tartu vahel.

Akadeemia peaks olema riigi teaduse hing. Ma tean, et see kõlab idealistlikult, kuid näiteid võib tuua palju nii Euroopast kui ka mujalt. Praegu kipub meil see arusaam hägustuma, võimust võtavad reeglid ja määrused. Teadus, teadagi, vajab aga võimalusi. Teadusväärikus on vaja tõsta au sisse, seda eriti praeguses konkurentsi õhkkonnas, kus põhiliseks mõõdupuuks on konkursil saadud grant ja tsiteerimisindeks.

Teadus on looming ja pikaajaline töö, tulemused ei tule teinekord lakkamatu voona, kuid väärtushinnangud peavad olema paigas. See haarab ühelt poolt teadlaskonda, teiselt poolt aga kogu ühiskonda, mis teatavasti on veelgi rohkem rabelemas ja kus „väärtusi” mõõdetakse teinekord vaid skandaalide või rumalate arvamuste arvuga. Kokkuvõtted akadeemilisest tegevusest, teadmiste väärtusest ja teaduseetikast peaksid omandama laiema kõlapinna ja jõudma ühiskonnani, mitte jääma vaid üksikutesse kõnedesse akadeemia kauni saali seinte vahel. Me peame toetama oma tippteadlasi, arendama valdkondi, mis viivad Eestit edasi, lugu pidama oma teenekatest teadlastest, ergutama noori ning tunnetama oma väärikust.

Akadeemia on akadeemia ning nagu hiljuti ühes arutluses nimede tähendusest öeldi: nimed moodustavad toestiku, millele tugineb mõtlemine (nomen est omen). Meil on ikka väga head inimesed! „Tuleb taotleda suurimat, et saavutada suuremat,” on öelnud Friedebert Tuglas juba hulk aega tagasi.