Muinasjutt vabakonnast ja printsess e-riigist

Vähem üldistusi e-riigi kui ühtse koodikogumi kohta, rohkem konstruktiivset kriitikat printsess e-riigi teemal

ARO VELMET

Detsembris vabakonna e-päeval arutlesid riigipalgalised e-arendajad ja sotsiaalettevõtete turustajad Kultuurikatlas selle üle, miks on kodanikuühiskond jäänud e-riigi arendamises tagaplaanile ning kuidas innovatsiooni ja uute partnerite abiga sellest surnud punktist üle saada. Muu hulgas kutsus näiteks e-residentsuse projektijuht Kaspar Korjus vabakonda üles disainima uusi rakendusi, mis teeksid e-residentsuse platvormist sama populaarse turuplatsi nagu Google Play või Apple Store. Kui mõeldakse välja teenus, millele on nõudlust, ning selgitatakse programmeerijatele arusaadavalt, mida neilt oodatakse, siis on piiriks vaid taevas, võiks parafraseerides Korjuse üleskutse kokku võtta.

Palun väga, siin on üks idee: e-residentsuse järgmises faasis saab e-isikutunnistust taotleda juba kolmandalt erasektori partnerilt, nii et teoreetiliselt pole vaja e-residentsuse saamiseks isegi ühtegi Eesti välisesindust külastada. Miks mitte kirjutada rakendus, millega on võimalik sõdade või tagakiusamise eest põgenejatel taotleda Eestis asüüli, ilma kordagi riigi territooriumile astumata. Kui neil juba e-residentsus on, saaks kogu vajaliku taustakontrolli, intervjuud jm interneti kaudu ära teha. Kui asüülitaotlejad peaksid jaatava vastuse saama, jääb neil üle vaid lennukipiletid osta ja Lennart Meri poole ajama panna. Sellele teenusele on turgu: põgenikud ei pea läbima eluohtlikku, tuhandeid eurosid maksvat teekonda üle Vahemere (ja nagu netikommentaatorid meile iga päev meenutavad, pagulastel on palju nutitelefone). Laheneks inimkaubanduse probleem, mida rõhutavad meie konservatiivid. Teisalt kaoks mure Vao küla keskuse ülekoormamise pärast ning vähem auru läheks spontaansete mootorrattamatkade jälgimisele. Isegi Taavi Kotka võidaks: kümme miljonit e-residenti saaks kätte üleöö! Ilmselt tuleks e-asüülipalumise puhul muuta mõnda seadust, aga õnneks ongi Kaspar Korjuse sõnul e-residentsuse üks eesmärke tuua uute e-lahendustega ka seadused XXI sajandisse. Kui Korjuse meeskond saab muuta seadusi, nii et aktsionärid võiksid osaleda ettevõtte üldkoosolekul ise kohapeal olemata, siis miks ei või sama privileegi laiendada ka asüülitaotlejatele? Mille pärast on nemad halvemad e-residendid kui äribossid? Lühidalt, see on geniaalne idee, millel on ainult üks viga: see on poliitiliselt teostamatu.

Siin avaldubki e-riigi müüdi kõige suurem probleem: see on muinasjutt, kus ainuke ideoloogia on rahvuslus ja millest igasugune muu poliitika on täielikult kaotatud. Vabakonna e-päeval räägiti pikalt ja korduvalt sellest, kuidas kodanikuühiskonna esindajad peaksid õppima lahendust vajavaid probleeme täpsemalt formuleerima, paremini tarkvaraarendajatega suhtlema ja siis oma meetmetele rahastuse saamiseks taotlusi esitama – justkui oleks e-riigi arendamisel ainsateks probleemideks kompetents, kommunikatsioon ja rahastus. Seda ilusat, uinutavat juttu kuulates on lihtne unustada, et e-riik, nagu kõik avaliku sektori platvormid, on olemuselt poliitiline – see jaotab ühiskonnas võimu ümber. Mida muud teeb e-residentsus, mis lihtsustab eeskätt kapitali piiriülest liikumist, samal ajal kui Brüsselis kaalutakse „turvalisuse tagamiseks“ ühe teise ELi põhiõiguse – tööjõu vaba liikumise – tõsist piiramist Schengeni ala ajutise sulgemisega. Kui me mõtestaksime e-riigi lahendusi kui poliitilise võitluse tandreid, siis arutleksime elavalt selle üle, kuidas lihtsustada kaugtööd inimestele, kes elavad Prantsusmaal ja töötavad Šveitsis, kuidas laiendada ametiühingute piiriülest tegutsemisvõimet (Eesti Nordea panga töötajad kindlasti aplodeeriksid), või siis, tõepoolest, kuidas võimaldada Süüria sõjapõgenikel e-riigi kaudu asüüli taotleda. Ainult et kuna valdav osa muidu kriitiliselt mõtlevatest vabakondlastest tundub uskuvat muinasjuttu e-riigist kui kõigile eestlastele kasulikust rahvuslikust sümbolist, siis me selliseid küsimusi ei esitagi ja e-Eestis saavad esindatud ainult nende inimeste huvid, kellel on nii piisav tehniline ekspertiis kui ka poliitiline kapital. Nagu Piret Tõnurist oma ettekandes märkis: miks peaksime tahtma, et meie e-riik oleks keskmisest rikkama noore mehe nägu.

E-riik on olemuselt poliitiline

Miks on e-riik kui poliitiline võitlusväli jäänud tähelepanuta? Olulist rolli mängib siin keel: ametnikud ja tehnokraadid on määratlenud põhilised terminid, mille abil e-riigi arengust räägitakse, ning need, justkui juhuslikult, juhivad meid poliitikast eemale, olles ise läbinisti poliitilised. Ma olen varasemalt analüüsinud, kuidas jakobhurtliku eestluse ja demokraatia retoorikat kasutatakse e-riigi mõtestamisel viisil, mis defineerib märkamatult ümber ka terminid „eestlus“ ja „demokraatia“.¹ Keskendun siinkohal ühele näitele. Vabakonna e-päeval rääkis pea iga esineja omal viisil sellest, kuidas teenuse disainimisel on vaja arvestada kliendi vajadustega, välja uurida tarbijad ja arendada nende soovidele vastav rakendus. See terminoloogia sobib erasektorisse, kus põhiline suhtlustelg on, Piret Tõnuristi eritlust kasutades, individuaalne²: klient ostab endale näiteks elektroonilise saiaviilutaja nimega iSai. Kui see saiaviilutaja ei tööta nii, nagu talle meeldib, siis võib ta kirjutada iSaia tootjale ja kaevata või osta endale uue saiaviilutaja konkureerivalt ettevõttelt MikroSai. See, mida arvab saiaviilutajast leivatootja või kliendi naaber, kellel on gluteenitalumatus, pole oluline – need probleemid, nagu ka kliendi rahulolematuse, lahendab turg.

Riigikorraldus on aga olemuslikult kollektiivne. Riik loobki mängureeglid, mille järgi turukonkurents toimib ja kus peavad hakkama saama nii iSaia klient kui ka tema tsöliaakiat põdev naaber. Kui need reeglid meile ei meeldi, ei saa enamik inimesi valida konkureerivat riiki, ning kui me seda ka saaksime, pole üldse selge, et see oleks ideaalne elukorraldus – enamik meist tahtis iseseisvust just selleks, et poliitilise süsteemiga rahulolematud ei peaks Rootsi põgenema. Teiseks, ka süsteemi sees pole võimalik huvide konflikti ära hoida. Näiteks, kui keegi disainiks rakenduse, mille abil saab korraldada töövestlusi kontorisse tulemata ning mis salvestab kõik intervjuud, nii et vajaduse korral võib seda materjali kasutada diskrimineerimise tuvastamiseks, tuleb arvestada, et tööandjad ja töövõtjad suhtuvad sellisesse rakendusse väga erinevalt. Nii tekivad probleemid, mida tuleb lahendada kollektiivse läbirääkimise, võimuvõitluse ja kompromisside abil, ning osa rühmi võidab ja teised kaotavad – teisisõnu, lahendus peab olema poliitiline. Kui kasutada e-riigi sõnavara, siis on kõik sihtrühmad ühtmoodi kasutajad, kliendid või tarbijad, ning eeldusel, et kliente rahuldav lahendus on olemuslikult insenertehniline, jäävad meil lõpuks poliitilised tulemused tajumata. Kõik e-päeval esinenud ametnikud kinnitasid, et tulemuseks on demokraatia uus kvaliteet. Kas aga otsustusprotsessi, mille eelduseks on, et väärtuste ja huvide konflikte kas ei ole või tulenevad need halvast kommunikatsioonist, võib nimetada tõeliselt demokraatlikuks? Esimese sammuna võiks vabakond juurutada e-riigist rääkimisel sõnavara, mis ei keskendu teenustele ja klientidele, vaid taastab ka retoorikas ja avalikus diskussioonis selle poliitilise dimensiooni, mis e-riigi loomisel tegelikult alati keskne on olnud.

Muide, e-riigi müüt ja konkreetsete lahenduste poliitilisus on tehnokraatidele endile alati päevselge olnud. Seda kuuleb kõige selgemalt, kui jälgida nende visioone rahvusvahelisest laienemisest. „Miks ei võiks,“ küsis e-residentsuse projektijuht Korjus, „Eesti vabakond viia e-residentsust riikidesse, kus MTÜd ei saa igapäevaselt teha asju, mis ei ole tingimata pro-valitsus?“ E-residentsust nähakse siin vahendina, mis toidab demokraatiat ja kodanikuühiskonda autoritaarsetes režiimides, kas aga see demokraatia, mida saab osta e-Eesti rakendustepoest, ühtib ka vastuvõtvate ühiskondade aktivistide arusaamaga demokraatiast, on küsimus, mida Korjus ei pea vajalikuks küsidagi.

Valikuid tuleb teha avalikult

Mind on nimetatud e-riigi skeptikuks, ent see ei vasta tõele. Mulle meeldib tuludeklaratsiooni esitamise lihtsus ja digiallkirjata ei suudaks ma elada. Mis mind häirib, on distants printsess e-riigi muinasjutulise rahvusülesuse ja tegelike rakenduste poliitilise kaalukuse vahel. Sellist asja nagu e-riik ei ole olemas: on konkreetsed rakendused, nagu X-tee, e-residentsus, e-retsept, osale.ee või CitizenOS. Mõned nendest võivad (aga ei pruugi) avardada demokraatia piire, teised teevad elu mugavamaks, kolmandad aga kirjutavad koodi valikud, mida tuleks otsustada avaliku debati käigus. Muinasjutt printsess e-riigist on aga vägagi reaalne, see struktureerib meie mõtlemist ja suunab meie arutelusid. See on muinasjutt, mis seob e-lahendused rahvuslike hüvede ja uhkusega, ning esitleb neid kui tavalisi teenuseid, mitte kui uusi väljakuid, kus jaotatakse ühiskondlikke võimusuhteid.

Ühelt poolt vajame vähem üldistusi e-riigi kui mingi ühtse, monoliitse, reaalselt olemasoleva koodikogumi kohta, teisalt vajame rohkem edasiviivat kriitikat printsess e-riigi teemal. Samuti on vaja kompetentsi konkreetsete rakenduste poliitiliseks analüüsiks: TTÜ Ragnar Nurkse instituut ja paar USA tippülikoolide doktoranti töötavad sel alal, aga ka vabakond võiks siin rohkem kaasa rääkida. Viimaks tasuks vähem mõelda uutele rakendustele ja kulutada rohkem aega, et välja mõelda alternatiivseid kasutusviise juba olemasolevatele lahendustele ning lõpuks tegeleda poliitikaga selle sõna kõige igapäevasemas, banaalsemas tähenduses, ka e-riigi lahenduse loomise protsessis. E-riik ei ole printsess, kes peab vaid konna suudlema, selleks et too ilusaks ja igati salongikõlblikuks printsiks muutuks – konn peab ikka ise tugevaks, kõigi inimeste huve kaitsvaks printsiks kasvama.

1 Aro Velmet, „E-patriotism ja efektiivsuse surmahaare,“ Sirp, 8. IV. 2015; „E-kodanikud ja e-tarbijad. Kaks lugu 21. sajandi eestlusest,“ Vikerkaar, 10–11, 2015.

2 Piret Tõnuristi väga huvitav ja analüütiline ettekanne lõpetas vabakonna e-päeva programmi, tema ideedega võib tutvuda ka Ragnar Nurkse instituudi blogis: nurkseschool.tumblr.com