Nooreks vananemise saladus*

Kui mõelda elujõule ja uutmoodi vananemisele, siis tuleb eluea pikenedes 90aastaseltki veel rokkida.

TIINA SAAR-VEELMAA

Neljakümneviieselt, olles statistiliselt oma elutee poole peal, on vananemisest kirjutamine mulle paraja raskusega ülesanne. Ma ei tea, mida tähendab olla pensionil, olla vanaema või elada eakate­kodus. Aga teema ise on mulle pakkunud sügavat huvi juba viimased 13 aastat ennekõike elujõu hoidmise ja eneseteostuse pärast. Võtan appi oma senise kogemuse, kliendilood ja kirjanduse, mis on mind inspireerinud, ning plaanin jälile jõuda õnneliku vananemise saladusele. Siin see on.

Üha sagedamini alustavad karjäärinõustamisele aega broneerivad kliendid oma kirja sõnadega: „Otsin tööturul uusi võimalusi, aga minu vanuses …“. Seda lugedes ärkab minus sportlik huvi, et mis vanusest siis jutt käib. Ma ei ole küll põhjalikku statistikat teinud, kuid keskeltläbi jääb see 43–70 aasta vahemikku, pigem selle skaala esimesse poolde sagedamini kui teise. Vanusejutu tagamaad varieeruvad. On neid, kes on kogenud, et kohe, kui neli või viis vanusenumbrile ette kukkus, tööintervjuudele enam ei kutsutud. Teistele on suureks dilemmaks see, et neid kas peetakse ülekvalifitseerituks või kardetakse nende varasemat juhtimiskogemust. On inimesi, kes tunnevad, et uue aja töökultuur ei ole neile meeltmööda, aga ka neid, kes möönavad, et ei valda nõutaval tasemel võõrkeeli või on nende tehniline kompetents nõrk. Kui püüda leida ühist nimetajat, siis oleks nagu nende „parim enne“ möödas. Justkui oleks vahepeal normaalne tööturg vahetatud ebamäärase strateegiamängu vastu, mille reeglitest enam aru ei saa ja millest ei olegi võimalik võitjana väljuda.

Tänu kunagisele töökogemusele värbamis­firmas taipasin umbes kümme aastat tagasi, mis võivad siinses töökultuuris olla vanuselise diskrimineerimise tagamaad. Nimelt rakendati 1990ndate alguses meie verinoore kapitalistliku majandusruumi vankri ette keskkooli­lõpetanuid või ülikooli esimeste kursuste noori, kes olid ärksa vaatega ja valdasid keeli. Piltlikult öeldes, ärivaimuga isad tõstsid oma pojad tabureti peale ja ütlesid: nüüd, poja, juhid sina. Nooruslikus juhtimisstiilis oli väga palju tugevusi, kuid oli ka nõrkusi.

Üks puudus näiski olevat see, et kardeti värvata endast vanemaid ja kogenumaid, kartes, et nood oma nõukogudemeelsuses hakkavad takistama julget riskimist. Ja isegi kui noored juhid ükskord keskealiseks küpsesid, tundus neile kummaline tööle võtta oma vanemate vanuseid töötajaid. Olgugi et lääs oli meile ammu tutvustanud elukestvat karjääri ja küpses eas vitaalseid eksperte. Osa sellest tagurlikust mõtteviisist on jäänukina püsinud tänapäevani ja sellele on lisandunud uute generatsioonide proovikivid.

Piirideta või piiridega karjäär

Tuleviku-uurijate hinnangul püüdlevad noored sotsiaalse, poliitilise, majandusliku ja seksuaalse vabaduse poole. Nad ei oota, et see vabadus neile sülle kukuks, vaid nad tahavad ise selle heaks midagi ära teha. Y-d ja Z-d, kes on sündinud pärast 1980ndaid, igatsevad piirideta karjääri, täpsemalt, väga suurt paindlikkust oma tööelus. See tähendab nii seda, et ennast otsitakse kuni 30ndate keskpaigani, vahetades vajaduse korral töökohta või eriala, tehes elu jooksul neljal kuni viiel alal karjääri kui ka seda, et ei soovita tingimata siduda end ühe tööandjaga. Noored ühendavad meelsasti oma põhitööga eri ettevõtlusvorme ega arva, et tööl peaks käima ainult raha pärast. Pigem soovivad nad, et töö oleks põnev ja haarav. Neile on tähtis, et tööandja huvituks sellest, kuidas neid õnnelikuks teha, ja mitte ainult sellest, kuidas omanike või juhtide huve teenida. Millenniumilastele ei ole stabiilsus olulisim tööelu komponent, tähtsamad on võrdsus ja kaasahaaratus töökohal. Võrdsus isegi siis, kui ei ole veel nii palju kogemusi kui kogenud kolleegidel või positsioonist tulenevat staatust – inimesena oleme kõik ühevõrra väärtuslikud ning teadmiste-kogemuste ristamises peitubki innovatsioon, usuvad nad.

Kuigi need ootused ei ole midagi sellist, mida ka eakamad ei võiks omaks võtta, jookseb just siit läbi tajutav piirjoon. Kui räägime põlvkondadevahelistest erinevustest, siis ei alga see mitte numbriga vanuse ees, vaid tunnetusega meele sees.

Tööturu seeniorid, kelle kaubamärgiks on kogemused ja tänu sellele ka parem seoseloomisvõime, ei tunne, et saavad panustada piisavalt. Tagasi hoiavad vähene ambitsioonikus ja kohusetunne, mis lubab ära kannatada ka ebamugavuse ja ebaõigluse. See aga ei lähe kokku uue aja töökultuuriga, kus igaüks on töökliima ja töökeskkonna kujundaja.

Autoriteet ei ole mitte see, kellel on hierarhiline võim, vaid see, kellel on valdkonnapõhised teadmised, sobivad isikuomadused ja kellele tahetakse järgneda. Näiteks enamik tarkvara- ja teadus­arendusfirmadest on väga lameda või olematu hierarhiaga. Käske ei jagata, kuid igaüks vastutab ning uusi ülesandeid võetakse initsiatiivipõhiselt. Tehno­loogiamaailmas kehtib põhimõte fail fast (’põru kiiresti’), mis tähendab, et kiireks arenguks on vaja julgust katsetada ja eksida. See aga läheb vastuollu vana töökultuuri aluspõhimõttega: üheksa korda mõõda, üks kord lõika; tark ei torma jne. Tõsi, on ka selliseid töökohti, kus alalhoidlikkus püsib keskmes, kuid neid jääb üha vähemaks.

Enesesõbralikkus ja üllatusmeelsus

Kohusetunde asemel, mis võib suurtes doosides kasutamisel viia läbipõlemiseni, on hinnatud hoopis kohanemisvõime. Näiteks ei ole piimatootjal, kelle olulisim eksporditurg äkitselt kaob, abi kohusetundest. Hoopis rohkem aitaks kohenemisvõime ja loovus, et leida toorainele uusi kasutusvõimalusi, näiteks minna Hollandisse juustumeistrite käe alla õppima ja hakata kvaliteetjuustu tootma. Muutustega kohanemine eeldab avatust ja julgust olla haavatav ja ka läbi kukkuda. Kahjuks pole seeniorid seda kõike koolis ega hiljem ka tööelus kogeda saanud. Neid on drillitud olema enesekriitiline ja perfektsionist enda ja teiste vastu. Õnnetuseks on enesekriitika ja alalhoidlikkus tihti tandemis nagu nööp ja nööpauk. Kriitika käivitab närvisüsteemis võitle-või-põgene reaktsiooni ja lööb sellega lukku spontaansuse, teisisõnu, valmiduse proovida midagi uut. Selleks et pöörases maailmas hakkama saada, vajame eeskätt enese­sõbralikkust, võimet ennast lohutada, kui me kõigega kohe hästi hakkama ei saa. Ehk enne veel, kui räägime tehnilisest taiplikkusest ja interdistsiplinaarsusest, mida tööturg vajab, on seenioridele vajalikud vundamendikivid, mida nähtavale lihvida, loovus, uudishimu, avatus, elujõulisus, nautimisvõime, uuenemisvõime, usaldus ja üllatusmeelsus.

Kui teame, et igal valikul on meie tervisele otsene mõju, siis saame ennetada nii haigusi kui ka vananemist.

Valdur Stern

Tööandjad ei pelga otseselt mitte vanust, vaid on kinni stereotüübis, et aastate lisandudes tuleb juurde ka mõttejäikust, paindumatust, virisemist ja liigset konservatiivsust. Mitte keegi peale seenioride endi ei saa tööandjaid selles ka ümber veenda. Heaks lakmusküsimuseks siin on: millal ma ise ennast viimati rõõmsalt üllatasin? Mida uut olen õppinud viimase seitsme aasta jooksul, ja seda nii vaimu, hinge kui ka keha tasandil?

Selleks et säilitada vitaalsust, tuleb meil end pidevalt mugavustsoonist välja lükata. Mitte ehitada enda ümber juurdunud harjumustest kaevikut, mitte maanduda televiisori ette ja harjumuste küüsi, vaid õppida igal aastal midagi täiesti uut (akrojoogast laevajuhtimise, hääle kasutamise, psühholoogia, programmeerimise, keelte, ettevõtluse, trummimängu, teenusedisaini ja keraamikani välja), astudes nii vastu oma hirmudele ja lõhkudes juurdunud hoiakuid. See ei ole tingimata mugav teekond, kuid ainus võimalik tee meele uuendamisele. Sotsiaalteadlane Jacob Levy Moreno1 avastas juba 1900ndate alguses, et inimene taotleb oma igapäevaelus turvalisust: et elu oleks ennustatav ja kontrollitav. Tulemuseks on see, et tarbitakse üha rohkem kultuurkonserve ja üha vähem luuakse ise. Selleks et saada tagasi oma kadunud spontaansus, võime toimida harjunud olukordades uutmoodi ja uutes olukordades õigesti, peame julgema kriisi ja kaosega silmitsi seista, sest see loob uued võimalused.

Eestimaine ikigai

Kui mõelda elujõule ja uutmoodi vananemisele, siis ilmselt tuleb eluea pikenedes 90aastaseltki veel rokkida. Igaühele meenub kindlasti näiteid elust enesest, inimestest, kes on seda suutnud – tuntud heliloojad, arstid, teadlased, kunstnikud, näitlejad, insenerid, kirjanikud, õpetajad jne. Nendega kohtudes unustad, kui vanad nad on, näed ainult kirge, mis neid kannab, näed krutskit, mis nendega suhtlemise mõnusaks teeb. See on segu maagilisest valgustatud olekust, elujaatusest ja alandlikkusest. Tahtmatult tekib küsimus, et kas nemad, kes on avastanud noorusliku vananemise saladuse ja kannavad seda endas, on teinud midagi õigesti või on asi geenides. Jaapanlastel on selleks termin ikigai.2 See on eesti keelde tõlkimatu sõna, kuid sisult tähendab see midagi, mille pärast hommikul ärgata ja mis annab elule suurema mõtte ja tähenduse. Jaapanlaste arvates peitub ikigai meie oskuste, meile nauditava tegevuse ning maailmale väärtust loova ja meile tasu toova tegevuse ristumiskohas. See on väga unikaalne kombinatsioon, mille väljaraalimiseks võib kuluda hulk aega ning lõpuks avastame, et teeme elus peamiselt neid asju, mida oskame, vähem neid, mida naudime. Nauditavate asjade eest tasu teenimine tundub meie töökultuuris ja majandusruumis juba suure luksusena. See on aga see, millega karjäärinõustajad iga päev tegelevad – nad aitavad igaühel leida missiooni, rätsepatööna õmmeldud eneseteostuse, oma ikigai. Seenioridel tuleb lihtsalt üle saada valehäbist, et abi palumine on patt, ja möönda, et üks on liiga väike ühik, et teha suuri asju. Me vajame enda ümber inimesi, kes meisse usuvad.

Ja siis jääb veel viimane, ent kõige olulisem komponent – tervis. Annaks looja tervist, soovivad kõik. Kui mina üheksakümnendate keskpaigas ülikoolis psühholoogiat õppisin, siis joonistati elukaar kui Väike Munamägi, et alguses läheb ülesmäge, aga pärast 40ndaid tuleb keskeakriis, siis läheb kõik allamäge ja lõpeb surmaga.3 Seda, et kõik, mis liigub, kulub, ei sea ka tänapäeva teadus kahtluse alla, küsimus on lihtsalt selles, kui hoolsalt me tervisevarusid kohtleme. Teadlikult oma tervise juhtimisega tegeledes võib meie elu minna kuni lõpuni ülesmäge, usuvad arstid ja teadlased. Selleks peaks aga iga aasta lisandudes tegema korrektiive oma tervisealases kirjaoskuses – mida aeg edasi, seda tähtsamaks saab, mida sööme, kuidas magame, kui palju armastame, kui vähe närveerime. Peaksime oma elukvaliteeti kujundama üha kvaliteetsemaks. Soome tehnoloogiakoolitaja Teemu Arina nimetab seda biohäkkimiseks4 – kui teame, et igal valikul on meie tervisele otsene mõju, siis saame ennetada nii haigusi kui ka vananemist. Kahjuks me ei teadvusta aga seda, et õhtune televiisori või nutiseadme vaatamine annab ajule häiret, liiga varajane hommikukohv ei mõju hästi, rääkimata sõltuvuskäitumisest, mis nii meie füüsist, hinge kui ka keha räsib. Targad tervisevalikud lubavad aga kehal olla väärikalt hinge ja vaimu kodu, kust vaatavad maailma kaks sõbralikku ja uudishimulikku elukogenud silma.

* Nooruse all ei ole mõeldud siin mitte nooruse­kultust, vaid sedasama elurõõmu, uudishimu ja pealehakkamist, mis noorena olemas on.

Tiina Saar-Veelmaa on psühholoog ja tööõnnespetsialist.

1 Johathan Fox, The essential Moreno, 2008.

2 Hecto Gracia, Francesc Miralles, Ikigai – jaapanlaste pika ja täisväärtusliku elu saladused. Pegasus, 2016.

3 Tiina Saar-Veelmaa, Tööga õnnelikuks. Hea Lugu, 2016.

4 Teemu Arina, Olli Sovijärvi, Jaakko Halmetoja, Biohacker’s Handbook, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming