Paberid, kontserdid ja patriotism – kuidas elab PhD Venemaal?

Venemaal teid ei oodata ja teie üle ei rõõmustata. Keskmine ülikool ei ole valmis võtma tööle doktoreid välismaalt ega tahagi neid võtta.

IRINA RUDIK

Nõukogude Liidus ei olnud kellelegi saladus, et olid lihtsalt kolhoosid, kuid oli ka niisuguseid, kuhu veeti Nõukogude põllumajanduse eeliste tutvustamiseks välismaalasi. Tänapäeval toimib Venemaa kõrghariduses samasugune süsteem. On võimalik muretult töötada „delegatsioonidele ette nähtud kolhoosis“, kuid sattuda ka kõige tavalisemasse. Seal võib olukord olla missugune tahes, ainult mitte lihtne ega igav.

Kui doktorant kaitseb väitekirja Euroopa Liidu liikmesmaa või USA ülikoolis, kerkib tema ette küsimus: kuhu edasi? Venemaa esineb prioriteetsete valikute nimistus harva. Vahel aga juhtub nii, et saatus kannab noore doktori just sinna.

Kui noorel doktoril on väga vedanud või ta on omandanud nõutud ja haruldase eriala, on tal väljavaade sattuda eeskujulikku ülikooli. See tähendab, et ta hakkab küll elama Venemaal, kuid töö juures tunneb end nagu kodus. Kõik räägivad inglise keelt, kõigil on tema üle hea meel ja nad toetavad igati.

Kõige tähtsam on aga see, et eeskujulikus ülikoolis makstakse hästi. Internetis on dokumente, mis käsitlevad palkasid Moskva kõrgemas majanduskoolis. Dotsendi miinimumpalk on 75 000 rubla (ligikaudu 1000–1100 eurot).1 Sellesse ei ole arvestatud lisatasusid. Need aga kujutavad endast soliidset summat. Juurde võidakse maksta PhD kraadi eest, reitinguajakirjades ilmunud kirjutiste eest jne.2 See on korralik tasu isegi Moskvas!

Ülikooli pääseb ainult lubadega. Kõikidesse neist. Ainus autorile teadaolev erand on Peterburi Euroopa ülikool.

Erakogu

Pealegi on niisugustes ülikoolides sisse seatud vahetussüsteem välismaa õppeasutustega ning ka õhkkond tervikuna on üpris meeldiv. Muudkui ela ja tunne rõõmu.

Ent need on „eeskujulikud kolhoosid“. Kogu riigi peale on neid kokku vaid mõni. Kaks kolmandikku Venemaa ülikoolidest võib neid vaid kadestada. Sest kõrgema majanduskooli ühe professori palk koos kõigi lisatasudega on võrdne väikese kateedri kõigi töötajate palgasummaga näiteks kusagil Saraatovi ülikoolis. Minu ülikoolis saab assistent täispalgana umbes 120 eurot (8500 rubla, mingeid lisatasusid ette ei ole nähtud), aga kõrgemas majanduskoolis saab assistent ligikaudu 400 eurot (30 000 rubla ilma lisatasudeta). Need on olemas näiteks stardirahana uutele õppejõududele.3

Kui asi oleks ainult palgas, siis ma ei olekski hakanud sel teemal kirjutama.

Võõraid siin ei käi

Kuidas satutakse tööle keskmisse provintsiülikooli? Skeem „avaldasime kuulutuse – saime vastukaja – valisime kandidaadi – võtsime tööle“ ei toimi. Ülikooli veebilehel avaldatakse teateid konkursi kohta järjepidevalt, kuid:

• konkurss kuulutatakse välja, teades juba ette, kes kõnealuse ametikoha endale saab. Või on tegemist juba ammu töötanud õppejõu tagasivalimisega või selle inimese ametliku vormistamisega, kes on juba kohal ja töötamist alustanud;

• dokumente on konkursile võimatu esitada kateedrijuhatajast mööda minnes. Seepärast, et tema peab neile alla kirjutama. Nii juhtubki, et kui keegi tuleb kõrvalt kuulutuse peale, tehakse talle kiiresti selgeks, et ta ei ole oodatud;

• kuulutused avaldatakse lühikese aja jooksul enne konkursi toimumist. Soovimatul kandidaadil ei jätku aega kõigi dokumentide kogumiseks ja allkirjade saamiseks.

Mitu aastat järjest öeldi mulle, et vabu kohti ei ole. Sain ülikooli tööle üksnes tänu sellele, et üks tuttav loobus pakkumisest. Ta soovitas mind. Mu kvalifikatsioon ja kogemused sobisid. Ma ei tea, miks peab otsima inimesi ülikoolide ametikohtadele salaja endiste kursusekaaslaste ja tuttavate hulgast. Koormus on suur (20 loengutundi nädalas, tihtipeale ka rohkem), palk on väiksem kui supermarketi kassapidajal, bürokraatlikud nõudmised on kummalised. Aga nii need asjad on.

PhD. Kes see veel on?

Nagu juba mainisin, teid siia ei oodata ja teie üle ei rõõmustata. Venemaa keskmine ülikool ei ole valmis võtma tööle doktoreid välismaalt ega tahagi neid võtta. Minul on täiesti vastuvõetav juhtkond ja head kolleegid. Nad käivad välismaal ja on ülikoolis peaaegu et kõige avatum üksus. Nemad on nemad. Tööle asudes tuleb aga kaadriosakonnas pikalt seletada, et see ingliskeelne paber on niisugune diplom. PhD aga on vaat selline teaduskraad.

See on alles esimene samm. Teine samm on teaduskraadi tunnustamine. Mina seda kadalippu läbi teinud ei ole, olen alati „unustanud“, et seda on mulle vaja. Aga seepärast, et täpset skeemi teaduskraadi tunnustamiseks Venemaal … ei ole olemaski. Eestis sain ma oma ülikoolidiplomile tunnustuse lihtsalt: andsin dokumendid sisse, tulin dokumentidega tagasi. Venemaal valitseva olukorra kirjeldamiseks on lihtsam joonistada noolekestega infograafik kui selgitada sõnadega, mida on vaja teha.4 Ma võib-olla ei teagi kõiki nüansse, räägin sellest, mis mulle hirmu nahka ajas.

• Teaduskraadi lihtsustatud tunnustamiseks peab ülikool, kust doktoridiplom on välja antud, kuuluma õppeasutuste loetellu, „kes annavad välja välisriikide dokumente teaduskraadide ja teadlaskutsete kohta, mida tunnustatakse Venemaa Föderatsiooni territooriumil“.5 See tähendab, et kui doktor on saanud diplomi Helsingis, on ta tubli ja pool asja on juba korda aetud. Aga kui Turus või Tamperes, siis ei ole tal üldsegi vedanud. Nii käib see kõigi riikide kohta. Ma ei saa aru, mis põhimõttel on need ülikoolid valitud. Sellesse nimistusse ei kuulu ükski Eesti ülikool.

• Teine tee: teaduskraadi lihtsustatud tunnustamine rahvusvaheliste lepingute olemasolu korral.6 Aga! Isegi kurikuulsas föderaalses hariduse ja teaduse järelevalvekeskuses Glaveksperttsentr, kus teaduskraade tunnustatakse, on nende riikide loetelu, millega leping on sõlmitud, valesti koostatud. Sinna kuulub ka Eesti, samal ajal kui leping Venemaa ja Eesti vahel on juba mitu aastat olnud tühistatud.

• Kui diplom üheski punktis läbi ei lähe, ootab PhDd täielik ümberatesteerimine. Selleks esitatavate dokumentide loetellu kuuluvad „selle organisatsiooni taotlus, kus taotleja töötab, kõigi diplomite tõlked, avaldatud tööde loetelu …“ Mis aga peamine – väitekiri teaduskraadi saamiseks (kõvas köites) vene keeles, taotleja allkirjaga. Siinkohal soovitan noorel doktoril hästi läbi mõelda, kas ta on tõesti kindel, et tahab töötada Venemaal.

• Kogu selle komplekti loeb tähelepanelikult (kolme kuu jooksul) läbi ülevenemaalise atesteerimiskomisjoni eksperdinõukogu. Võidakse nõuda täiendavaid dokumente, mis on samuti tõlgitud vene keelde. Istungile võidakse kutsuda isegi taotleja ise, „et kinnitada, kas taotleja on kirjutanud väitekirja iseseisvalt, ning täpsustada väitekirja autori isiklik panus teadusse“.7

Kogu selle lõbu eest tuleb pealegi maksta. Umbes 60 eurot. See on riigilõiv, kuid kõik dokumendid tuleb lasta tõlkida ja notari juures kinnitada (mõningatel juhtudel on vajalik ka apostill).

Ei ole imekspandav, et mõni doktor eelistab minna lihtsamat teed ja astuda aspirantuuri, kaitsta sama väitekiri uuesti. Seekord vene keeles.

I-le paneb punkti asjaolu, et Venemaa riiklikes ülikoolides (välja arvatud needsamad „eeskujulikud kolhoosid“) ei ole lisatasu välismaise teaduskraadi eest. Keegi sulle kraadi legaliseerimise juures appi ei tule. See tähendab, et ma pean maksma mitu kuupalka, selleks et mulle tuldaks vastu ja mind tunnustataks. Selle eest ei saa ma vastu mitte midagi.

Patriotism ja kahtlustamine

Töölevõtmisel anti mulle täitmiseks ankeet. Selle „unustasin“ kaadriosakonnale tagastada seepärast, et ankeedis on punktid selle kohta, kus, millal ja mispärast olen viibinud välismaal. Kas mul on seal sugulasi? Välispassi number ja palju-palju muud.

Ülikooli pääseb ainult lubadega. Kõikidesse neist. Ainus mulle teadaolev erand on Peterburi Euroopa ülikool. See aga on mitmes mõttes erand, mistõttu seda nüüd ka maha surutakse.

Kui te kavatsete sõita välismaale konverentsile, võidakse teid kutsuda vestlema armsa onukesega, kes on rektori nõunik seal-millegi-alal. Mind kutsuti välja vestlema Poolas korraldatava konverentsi üle. Hirmutati riikidevaheliste pinevate suhete ja võimaliku hirmsa propagandaga. Tunti huvi, miks konverentsi korralduskomitee selle sõidu kinni maksab. Sealjuures on mul ettekannete teemad sellised ja näoilmegi niisugune, et mind on võimalik veenda ainult lõunale mitte hilinema.

Avalikkuse ees on kõik hästi: rahvusvahelised suhted laienevad ja tugevnevad, üliõpilaste või õppejõudude igast välisreisist kirjutatakse veebilehes, välismaa üliõpilasi armastatakse ja austatakse.

On ju vaja viia teadustegevus ülemaailmsele tasemele! Seepärast küsitakse kirjutisi ajakirjadesse, mis kuuluvad Scopuse ja WoSi loetelusse. Ma ei tea, kuidas üldse on võimalik niisuguse tasemega artikleid kirjutada. Minul lapsi ei ole, kuid nii nagu kolleegidelgi on mul kaks töökohta. Mina võin tekstide kirjutamiseks aega leida, teised aga pöörlevad pidevalt rattas õppetunnid – diplomitööd – teine töö – perekond – loenguteks valmistumine.

Sel semestril on mul 336 õppetundi, mille hulka loetakse tunnid, eksamid ja juhendamine. Järgmisest õppeaastast on meil assistendi ja vanemõpetaja täiskoormus kokku 900 tundi aastas, peamiselt auditoorne töö. Dotsendi ja professori koormus tõuseb 850 õppetunnini. Võrdluseks, Eesti ülikoolides on ühe täiskoha koormus u 40 tundi nädalas, s.t auditoorse töö koormus vähemalt 320 akadeemilist tundi kalendriaastas (keskmiselt 10 tundi nädalas).

Mulle tundub, et seepärast ongi Venemaal nii populaarsed tasulised kirjutised, „kaugkonverentsid“ ja kogumikud, mida keegi ei loe. Niisuguse palga ja sellise koormuse juures on suur teadus kas rikastele või fanaatikutele. Pealegi tuleb tõsistele konverentsidele sõita tõsise raha eest: tasuda tuleb lennupiletid, majutus, osalustasu. Kust peaks lihtne õppejõud niisuguse raha võtma? Vormistada komandeeringuna? Sõit lepingu sõlmimiseks teise ülikooliga makstakse tõenäoliselt kinni, konverentsireis aga mitte.

Stažeerimine välismaal? Hüpoteetiliselt on seegi võimalik. Aga mida teha teise töökohaga? Kas seal hakatakse mitu kuud ootama? Pigem mitte. Tagasi jõudes tuleb jällegi hakata otsima midagi muud, sest ainult palgast ära ei ela.

Laulud, tantsud ja loengud

Venemaa tavalisse ülikooli tulles peab olema valmis pidevateks näidisesinemisteks. Need võivad olla kõigi tähtpäevade puhul korraldatavad kontserdid, koosolekud, kõrgete külaliste visiidid või võistlused. Kõiges osalemine on vabatahtlik-sunniviisiline. Need ei ole Tartu üliõpilaspäevad, mida korraldatakse meelelahutuseks ja lõbutsemiseks. Siin on kõik sanktsioneeritud ja korrastatud.

Üliõpilasi võidakse õppetundidest ära kutsuda, sest nad on kohustatud kõigest sellest osa võtma. Õppejõud aga on kohustatud korralduste täitmist kontrollima. Isegi siis, kui üliõpilased on näinud suuski korra elus, sõidavad nad ikkagi bussidega ja nimekirja alusel jälgima võistlust „Venemaa suuskadel“. Üldmulje neist pidustustest ja paraadidest (jah, igasugustest paraadidest tuleb osa võtta) jääb selline, otsekui oleks veetnud suve pioneerilaagris.

On veel kuraatorid. Need ei ole tuutorid. Need on esimese kursuse juurde kinnistatud õppejõud, kelle kohustus on helistada üliõpilase vanematele ja öelda, et nende laps õpib halvasti. Nad on kohustatud külastama ühiselamuid (kui mulle Tartus räägitaks, et keegi õppejõududest võib tulla kontrollima, kuidas ma elan, oleksin väga imestunud ega laseks kedagi sisse). Ja on veel palju asju, milleks nad on kohustatud. Õnneks kompenseerib seaduste rangust see, et nende täitmine pole kohustuslik: kui otse ei ole sunnitud, võib ülejäänu jätta tegemata.

Venemaa tavalise ülikooli igapäevaelust võib lõpmatuseni rääkida. Näiteks sellest, mida teha, kui raamatukogus ei ole oma eriala kohta ühtki raamatut. Sellest, kuidas näevad välja kurikuulsad ühiselamud. Sellest, et auditooriumis võib mitte olla kriiti ja isegi tahvlit, tõenäoliselt puudub tualettruumis paber. Ja paljust muustki, kuid see on juba hoopis teine lugu.

Tõlkinud Mait Eelrand

Irina Rudik on kaitsnud Tartu ülikoolis doktorikraadi, praegu töötab ühes ülikoolis Venemaal.

1 https://www.hse.ru/news/life/213377277.html

2 https://www.hse.ru/science/scifund/bonus

3 Tavaliste õppejõudude väikesed palgad ei ole saladus. Oma reitingu parandamiseks andis Putin alles hiljuti korralduse tõsta palkasid sedavõrd, et need moodustaksid 200% regiooni keskmisest palgast.

Mõistagi on see võimatu, sest raha ei ole selleks keegi andnud. Ent valimiste eel said paljud õppejõud (kaasa arvatud minu ülikoolis) ootamatult preemiat. Niisugusest kingitusest ja tavalistest palkadest Moskva riiklikus ülikoolis on juttu BBC artiklis: http://www.bbc.com/russian/news-43294783. Toonitan, et tegemist on Moskva riikliku ülikooliga. Meil (lihtsas provintsiülikoolis) ei ole mingeid preemiaid. On ainult ametipalk.

4 http://vak.ed.gov.ru/106

5 http://www.nic.gov.ru/ru/docs/russian/government/582-%D1%80

6 http://www.nic.gov.ru/ru/proc/science

7 http://nic.gov.ru/vak/adreg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht