Parim kaitse maailma vastu on selle põhjalik tundmine

Selle vahel, mida igatseme, ja selle vahel, mis lõpetab tsivilisatsiooni, on vaid õhkõrn vahe. Kui sedagi.

TARMO SOOMERE

Kui tulevikus pole vähemalt sel tasemel elamisväärset keskkonda, nagu on olnud minevikus, oleme kõik lihtsalt tulevikuta. Optimismi, elurõõmu ja kaunist tulevikku on Von Krahli akadeemilisele seltskonnale hoovanud sellistest märksõnadest nagu raha, vaimsus ja religioon, kosmos ja töö. Keskkonna eri aspektide käsitlused astuvad aga ühises rivis vastu fundamentaalsele printsiibile ehk Murphy seadusele: mida kaugemal on tulevik, seda kaunimana ta näib. Et see seadus on superuniversaalne (isegi Newtoni seadus jääb alla), püsib lootus, et sõsarakadeemia selline projektsioon läheb lihtsalt untsu ja halvaendelisena tunduv tulevik väändub ikkagi sümpaatseks.

Thali seaduse järgi on igale seisukohale olemas täpselt vastupidine seisukoht. Arvude armastajad tõdevad, et mis tahes ideele on alati 25% asjaosalistest vastu. Arvud ja keskkond ei saa aga omavahel kuigi hästi läbi. Kaklusest selle üle, kui palju tohib metsa raiuda ja kui paljusid hirmuäratava harvesteri varjus heiastuv puidurafineerimistehas võiks õnnelikuks ja kui paljusid õnnetuks teha, kumab läbi üleüldine teadmatus looduse, keskkonna ja üksikute ökosüsteemide hinnast. Naljakas: teame hästi, mis maksab asja lõhkumine ja oleme selle realiseerinud (ressursi)maksude ja trahvide näol. Aga ei tea, mis need asjad maksavad või mis on nende taastamise hind.

Nõnda peegeldub siin kui Irvik Kiisu jälg soojal kivil india vanasõnas, et unes nähtud rahaga ei saa arveid maksta. Seda on raske ka teha virtuaalse rahaga, mis ei ole maksudena kokku kogutud ega ümber jagatud, vaid parimal juhul ehk pestud. Veel keerukam on lugu imaginaarse rahaga, millega opereerib loodushoid. Näiteks metsatulekahjud on Eestis kallis lõbu. Aga Austraalias on metsatulekahjude puudumine palju kallim. See kauge kontinent on nii tuunitud, et kui seal regulaarselt metsa või põõsastikku ei põletata ja siis ükskord välk sisse lööb, on kahju äärmiselt suur. Isegi eukalüpti seemned ei hakka enne idanema, kui on tulest läbi käinud.

See, et Arktikas on mitmeaastast jääd järjest vähem, on väike mure. Kõige hullem oleks see, kui Arktikas enam jääd ei teki. Siis võib elu Maa peal tõepoolest peatuda.
Arktika merejää ulatuseks mõõtis Boulderi Colorado ülikooli rahvusliku lume ja jää andmete keskus oktoobris 2018 6,06 miljonit ruutkilomeetrit, mis on ajavahemiku 1979–2018 oktoobrite aegreas kehvuselt tagantpoolt kolmas tulemus.
Jääd on 2,29 miljonit ruutkilomeetrit aastate 1981–2010 keskmisest vähem.
Mere jäätumine 2. XII 2018. Roosa joon näitab antud päeva keskmist jää ulatust aastatel 1981 – 2010.

National Snow and Ice Data Center

Maa, see tolmukübe kosmoses, on õnneks piisavalt suur, et keskkonna eri harude jaoks ei ole ega loodetavasti saa olema universaalseid lahendusi. Isegi elu definitsioon on olemuslikult ähmane. Kõige vanemad mingis mõttes elus olevad struktuurid on vististi stromatoliidid. Pole selge, kas nad päris elus on, aga saab minna ja neid käega katsuda. Nende noorem põlvkond on sadakond miljonit aastat vana ja vanimatel on miljard täis. Ehk siis vendadel Strugatskitel on õigus, et meiegi elame miljard aastat enne maailma lõppu.1

Üks igavikuline instrument, millega saab mõjutada, on maksud. Siin on Eesti justkui tulevaste aegade saadik ja trendimurdja, sest valitsus, kes õlle hinda tõstis, ikka püsib. See on tunnismärk, et maailm on muutumises ja eelmise sajandi põhimõtted ei pruugi enam kehtida. Aga et selleks muutuseks on läinud terve sajand, on kindlasti õigus prantsuse mõtlejal, kirjanikul, teadusajaloolasel ja matemaatikul, 42 aastat Prantsuse teaduste akadeemia peasekretäri ametit pidanud Bernard Le Bovier (Bouyer) de Fontenelle’il: „Maailma hävitamine võtab aega, kuid aeg on ka kõik, mida selleks vaja.“

Inimeste suhted keskkonna ja Maaga on keerulised. Looduse ulatus, rikkus ja ilu võib tunduda hoomamatu. Pole ime, et vahel mõtleme, et loodus on midagi meist erinevat või et võime keskkonnast midagi endale võtta. Mark Twain tuletab meelde kuldreegli: „Ära ütle, et maailm on sulle võlgu. Maailm ei võlgne sulle midagi, sest ta oli siin esimesena.“

Hoiak, et oleme klassikutest targemad, ei tee meid targaks ega muuda maailma. George Orwell kirjutas sarkastiliselt, et iga põlvkond kujutleb ennast intelligentsemana eelmisest ja targemana järgmisest põlvkonnast. Esimene pool sellest enesepettusest peegeldas eelmise sajandi reaalsust, mis sai nimeks Flynni efekt.2 Seda on peetud inimkonna loomulikuks reaktsiooniks paranenud elutingimustele3 ja ühiskonna arengu tagatiseks.

Teadus on aga löömas kildudeks seda peeglikest seina peal, kuhu vaadates iseend kõige-kõige-kõigemaks ihkame. Haamriks Norras 30 aasta jooksul (1962–1991) sündinud ja väeteenistusse kutsutud noormeeste testide analüüs. See näitab, et terve populatsiooni intelligentsus on selgelt langenud.4 Paistab, et Flynni efekt tulenes, vähemalt osaliselt, tugevate ja majanduslikult kindlustatud perede heast lastetoast ning et trendi pöördumise taga on muutused välises keskkonnas. Nõnda ei ole praegune põlvkond intelligentsem kui eelmine ning eeldus, et oleksime targemad kui järgmine põlvkond, lihtsalt ei kehti.

Meile võib ju meeldida unes nähtud raha analoog nimetusega „puutumatu loodus“. Viimase kahe-kolme tuhande aasta jooksul on aga inimkond märksa tugevamini Eesti loodust ümber kujundanud kui kõik muud tegurid, kaasa arvatud kliimamuutused.5 See, mis meil Euroopas on, isegi kui seda metsaks hüüame, on ligi 9000 aasta pikkusest looduse kasutamisest tekkinud tasakaal. Inimtegevus on saanud kõigi ökosüsteemide lahutamatuks osaks. Puisniidud, rannaheinamaad, karjamaad ja hooldatud metsad on inimese ja looduse koostöö. Et männi- või kuusemetsa tõeliselt nautida, peab seda hooldama oma neli inimpõlve.

Vaid osaliselt on õigus Marek Strandbergil, kes märkis, et kui maailmast kaob inimene, siis kannatavad koduloomad ja parasiidid. Siis muutub palju rohkem. Suur osa planeedist muutub tundmatuseni. Eesti iseärasus ja suur rikkus on võimalus mõelda, et võime kaubelda loodusega, minna tagasi looduse juurde või lasta loodusel elada oma elu. Globaalselt on see praeguseks välistatud. Võib ju olla, et meil on selles aspektis palju seisukohti. Aga kui läheb edasi nii, nagu praegu läheb, siis oleme varsti nii tihedalt kokku pakitud, et raketiteadlase Wernher von Brauni sõnadega „500 aasta pärast jäävad meile ainult püstiseisukohad“.

Kui tahaksin osaleda planeet Maa funktsioneerimist ning keskkonda kõige enam ähvardavate hiiobisõnumite konkursil, siis esimeseks paneksin inimkonna rolli alahindamise looduse tasakaalus. Millegi alahindamine on ajaloos alati valusalt kätte maksnud. Klassikaline näide on tehnoloogilise progressi mõju ülehindamine lähitulevikus ja alahindamine kaugemas tulevikus.

Muutuste mõju adekvaatne hindamine on säilenõtkuse vundament. Praegu on loodus ja ökosüsteemid meie liitlased. Keskkonnal või loodusel ei ole hinge ega tundeid. Need toimetavad oma seaduste järgi, mis praegu meile sobivad. Inimesed ei ole veel jõudnud nii palju planeeti muuta, et loodus oleks fundamentaalselt teisiti toimima hakanud – nõnda, et keskkond muutuks inimesele sobimatuks või toksiliseks. Metsad neelavad endiselt süsihappegaasi. Maastik kõrgematel laiuskraadidel läheb järjest rohelisemaks. Kus varem oli tundra, hakkab kasvama mets. Ookean stabiliseerib Maa temperatuuri, olles, tõsi küll, kui soojaks köetud ahi, nii et kliima soojenemine ei saa peatuda enne kui mõnekümne aasta pärast. Elu ookeanis toodab hapnikku. Isegi kui Maa keskmise temperatuuri tõusuga kaasnevad kõikvõimalikud hädad, ei ole see ajaloos esmakordne. Juba vanas testamendis räägitakse seitsmest rammusast ja seitsmest kõhnast aastast. Selles kontekstis ei ole Süüria konfliktile eelnenud viie aasta pikkune probleemne periood üldse erandlik.

Ei ole aga hea lasta nähtustel nii kaugele minna, et negatiivne tagasiside asendub positiivsega.6 Pole üldsegi hea, kui ookean hakkaks hapnikku neelama või igikelts mitte ainult sulaks, vaid et sealt immitseks välja rohkem metaani, kui seda tekitavad lihaveised. Boreaalsete metsade kahjurid rändavad juba kiiremini kui puud jõuavad teises kohas kasvada. Uued metsakahjurid on Eestis juba kohal, teatatakse riigi 2018. aasta teaduspreemia saanud teadlaste töödes.7 See, et Arktikas on mitmeaastast jääd järjest vähem, on väike mure. Kõige hullem oleks see, kui Arktikas enam jääd ei teki. Siis võib elu Maa peal tõepoolest peatuda.

Pilk praegu toimuvale ütleb, et 25 aasta pärast on ookeani keskkond kindlasti teistsugune. Isegi siis, kui kuivamaa plastireostusele pannakse piir, jätkub tõenäoliselt ka veerand sajandi pärast ookeani sügavikesse piisavalt plasti. Võib ju fantaseerida, et ookeani saame jälle puhtaks siis, kui õpetame mõne bakteri plasti sööma. Võimatu see ei ole, sest elu on äärmiselt võimekas ja mõned eluvormid toituvadki naftast. Tegelikult on just siin peidus oht, mis võib tsivilisatsiooni hävitada: et mõni bakter õpib plasti sööma. Oleks hea, kui see oleks võimatu. Kui see aga juhtub, süüakse ära nii lennukid, autod, arvutid kui ka nutitelefonid, aga ka aknad, põrand ja rõivad meie seljast. Pole vahet, kus need tehtud on, Eestis või Malaisias, plastniit pistetakse kindlasti pintslisse.

Nõnda on selle vahel, mida igatseme, ja selle vahel, mis lõpetab tsivilisatsiooni, vaid õhkõrn vahe. Kui sedagi. Matemaatikud ja filosoofid, kes peavad tegelema nii lõpmata väikeste suuruste kui ka nende pöördväärtustega ehk lõpmata suurte asjadega, mõistavad neid nüansse kõige paremini. Nende sõnumi jätsid meile nii ristkoordinaatide looja René Descartes („paigutage sõnad õigesti ja te päästate maailma pooltest arusaamatustest“) kui ka John Locke („ainus kaitse maailma vastu on põhjalikud teadmised selle kohta“).

Akad Tarmo Soomere kommentaar Von Krahli akadeemia loengusarja „Elu pärast Google’it“ Mihkel Kanguri loengule „Keskkond“ 18. X 2018. Saade Vikerraadio eetris 27. X 2018.

Loeng on järelvaadatav ja -kuulatav Von Krahli teatri Facebooki lehel: https://www.facebook.com/vonkrahliteater/

„Elu pärast Google’it“ loengute alusel läheb Vikerraadios eetrisse saatesari „Raadio JAIK“: https://vikerraadio.err.ee/raadio-jaik/885724

1 Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski, Miljard aastat enne maailmalõppu. Tlk Maiga Varik. Eesti Raamat, Tallinn, 1987.

2 James R. Flynn, Are we getting smarter? : Rising IQ in the twenty-first century Cambridge Univ Press, Cambridge, UK, 2012.

3 Jakob Pietschnig, Martin Voracek, One century of global IQ gains: A formal meta-analysis of the Flynn effect (1909–2013). Perspectives on Psychological Science, 2015 10, 282–306, doi: 10.1177/1745691615577701

4 Bernt Bratsberg, Ole Rogeberg, Flynn effect and its reversal are both environmentally caused. Proceedings of the National Academies of Science (PNAS), 2018. doi: 10.1073/pnas.1718793115

5 Triin Reitalu, Heikki Seppä, Shinya Sugita, Mihkel Kangur, Tiiu Koff, Eve Avel, Kersti Kihno, Jüri Vassiljev, Hans; Renssen, Dan Hammarlund, Maija Heikkilä, Leili Saarse, Anneli Poska, Siim Veski, Long-term drivers of forest composition in a boreonemoral region: the relative importance of climate and human impact. Journal of Biogeography, 2013 40, 1524−1534, doi: 10.1111/jbi.12092

6 Will Steffen, Johan Rockström, Katherine Richardson, Timothy M. Lenton, Carl Folke, Diana Liverman, Colin P. Summerhayes, Anthony D. Barnosky, Sarah E. Cornell, Michel Crucifix, Jonathan F. Donges, Ingo Fetzer, Steven J. Lade, Marten Scheffer, Ricarda Winkelmann, Hans Joachim Schellnhuber, Trajectories of the Earth system in the anthropocene, PNAS, 2018 115 (33), 8252–8259; doi: 10.1073/pnas.1810141115

7 Eesti Vabariigi preemiad 2018. Teadus. F. J. Wiedemanni keeleauhind. Sport. Kultuur. Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn, 2018, 308 lk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht