Päris vale iha

Mõtlesid, et saad puhta vehma-riigi, aga leiad end vangist ja väljendusvõimetuna: kultuur, majandus, ajakirjandus ning hulk isiklikku sfääri puutuvat litsutakse vehma alla.

MARGUS OTT

Valesid on mitmesuguseid. Alljärgnevalt tahan käsitleda valetamise vormi, mis ei pruugi olla vahetult läbinähtav (ehkki see pole läbinägelikumatel kommentaatoritel muidugi märkamata jäänud) ning mida ma tahan seostada teadvuseväljast sügavama ihatasandiga.

Kõnealune valetamine seisneb selles, kui ei aktsepteerita enda koha üldmõisteid, mis ometi annavad kohase kirjelduse, kusjuures vahel need projitseeritakse hoopis väljapoole, teisele, vastasele. Esiteks käivad siia alla heteronüümid ehk terminid, mida harilikult kasutataksegi teise, mitte enda kohta: rassist, homofoob, ksenofoob, islamofoob, russofoob, misogüün jt. Avalikul väljal on järjest rohkem sõnavõtte, millele need mõisted on rangelt võttes kohaldatavad, nt kui inimene leiab, et rass määrab isikuomadusi; et homoseksuaalsus on hälve; et mujalt tulnud inimesed on eeskätt kahjuks; et moslem on loomult vägivaldne; et venelane loomuldasa laiab; või et naine on olemuslikult mehele alluv. Kõik need võimaldavad aprioorset, kogemuseelset arutlust ja hoiakuid (eelarvamusi), mille tulemusi saab kohaldada isikutele, kelles nähakse ühe või teise kategooria esindajat, sõltumatult tema reaalsetest omadustest, isegi kui need on vastupidised omadustele, mis kategoorias peaksid justkui kätketud olema. Ometi eespool loetletud nimetusi enda kohta harilikult ei pruugita – küllap sellepärast, et neil mõisteil tajutakse olevat liiga massiivselt negatiivne tähendus.

Huvitavamadki aga on juhtumid, kus üldmõiste, mis tegelikult kohaldub endale, projitseeritakse teisele. Toogem mõned näited. (1) On inimesi, kes plaanivad ühiskonna radikaalset ümberkorraldamist ehk revolutsiooni, kuid nimetavad end konservatiivideks ning revolutsionääri mõiste omistavad hoopis oma vaenlastele.1 (2) On partei, kelle programm on väga suurel määral sotsialistlik (nähes ette riigi rolli järsku suurendamist, ettevõtete suuremat maksustamist, sotsiaaltoetuste kasvatamist sihiga mahendada ühiskonnagruppide ebavõrdsust jm), kuid kes nimetab ennast parempoolseks ning omistab sotsialismi hoopis oma vastastele. Tõsi küll, kuivõrd tolle partei programm on rakendatud rahvuse teenistusse, siis tuleb täpsustada, et tegemist on rahvusliku ehk natsionaalsotsialismiga, mis erineb nende kempluspartneri demokraatlikust sotsialismist või sotsiaaldemokraatiast. (3) Vist nõukogude aja lõpust saadik pole Eestis nähtud sellist tihket, massiivset ja homogeenset ideoloogia- ja propagandavoolu kui neist kanalitest, mis ideoloogia ja propaganda mõistet oma vastastele projitseerivad (à la homoideoloogia või -propaganda jm): kõne liigub seal ühtedelt stampväljenditelt teistele ning eesmärgiks pole argumenteerida ega dialoogi pidada, vaid kommunikeerida afekti (sarnaselt sellega nagu kunagi räägiti „roiskuvast kapitalismist“, „helgest kommunismist“ jne).2 (4) Samamoodi projitseerib see autoritaarsete kalduvustega diskursus autoritaarsust ja diktatuuri oma vastastele („autoritaarne sallivus“3 jt): riik peab tolles diskursuses alluma rahvale – aga mitte rahvale kui lahkmeelele, erimeelel olevate liikmete lakkamatule debatile ja dialoogile, vaid kui ühe diskursuse sees määratletud „õigetele” rahva liikmetele ning sisuliselt sellelesamale organisatsioonile, kes toodab toda diskursust ja teeb eristuse õigete ja valede vahel4 (vrd töölised ja kulakud, aarialased ja juudid, päriseestlased ja tolerastid). (5) Vahel jällegi projitseeritakse endale mõisteid, mis on vastandlikud sellele, mis on endale kohaldatav, nt kui ennast nimetavad kristlaseks – kes vähemasti idee järgi armastavad ligimest – need, kes tegelevad viha ja vaenu õhutamisega ligimese vastu ning seavad rassi, kultuuri, religiooni jm kõrgemale tema ligimesusest.

Võiks imestada: kuidas siis nii, et inimesed ise tahavadki omaenda represseeritud olemist, tahavad orjust mitte üksnes teistele, vaid ka iseendale?

Aron Stern

Selles osas kuluks ära konfutsiaanlik „nimede õgvendamine“, mis püüdleks selle poole, et tegelikkust kirjeldataks nende nimetustega, mis sellele tegelikkusele kõige paremini sobivad. Kuid selle juures pakub huvi veel miski muu. Kui sedasorti diskursust psühhoanalüütiliselt vaadelda, siis on ilmne, et see, millesse iha investeeritakse, ongi just nimelt neegrid, homod, võõrad, moslemid, venelased, naised jne. See erutab. Kui ei erutaks, siis poleks põhjust nendega tegeleda ja neist üldse kuigivõrd rääkidagi. Need ihad aga represseeritakse, neile lisatakse n-ö ülevalt, teadvustatusest peale keeld, tõrje, negatiivne märk (täpsemini öeldes see tõrje tuleb teadvustamatusest ning lihtsalt ilmutab end sellise negatsioonina teadvuses): nimetatud on ohtlikud, neid on vaja vaos hoida. Teatavas mõttes on siis hundid söönud, lambad terved: teadvustamatud ihahundid saavad tegeleda homode, moslemite ja teistega, saades sellest rahuldust, aga kuna see on diskursuse sees esitatud negatiivse märgiga, siis on ka teadvuselammas justkui terve. See on teatav silmakirjalikkus.

Põhiline vale ja manipulatsioon on aga mujal. See, et meie sõnade ja tegude kirjatähest saab välja lugeda teadvustamatuse sõnumeid, on vana psühhoanalüütiline avastus (eksiteod, sõnavääratused) ja siin pole midagi erilist. Eespool mainitud diskursuses aga püütakse ihad kinni, kanaliseeritakse ja investeeritakse teatavatesse vastsetesse vormidesse, mida ühtaegu lühendi ja sünekdohhina võiks nimetada vehmaks, valge eesti heteromehe identiteediks – sama rea elemente võib olla ka teisi peale nimetatud nelja (need neli – rass, rahvus, seksuaalne orientatsioon, sugupool – olgu siin n-ö osa terviku asemel).

Deleuze’i ja Guattari vaimus5 võib ütelda, et meid olenditena moodustab ihaldav tootmine: liikumised ja püüdlused, mis ulatuvad kaugele allapoole meie teadvuseläve bioloogiliste, keemiliste ja füüsikaliste protsessideni: kõik rakumetabolismid, keemilised protsessid, tuumade, elektronide ja kvarkide tootvad vood. Need konnektiivsed sünteesid salvestatakse „organiteta keha“ disjunktiivsetes sünteesides: meie intensiivsus- või unenäokehal tema lävede ja gradientidega. Sellel kondab nomaadlik subjekt oma konjunktiivse sünteesiga, mis läbivaatab või läbitunneb neid intensiivseid vahemaid.

Vehm tähendab aga seda, et konnektiivsed mikrotasandi sünteesid allutatakse globaalsetele tervikvormidele – vehmale. Inklusiivne pingsuskeha muutub eksklusiivseks, välistavaks ning sellesse istutakse paiksed segregatiivsed subjektid (mina-tema, meie-nemad). Meid tootvad molekulaarsed ihad allutatakse noile vormidele, kusjuures üks oluline abivahend selles ongi iha kurnamine, kanaliseerimine ja investeerimine vehma.

Kui ühiskonna keskmesse seatakse vehm, siis on see loomu poolest erinev tavalisest poliitilisest protsessist ja võitlustest. Muud poliitilised jõud ajavad samuti mingit agendat, näiteks mingi partei tervikuna võib eeskätt seista teatava ühiskonnagrupi eest ning erakonna sees on omakorda mitmesugused huvigrupid – aga nad möönavad seda demokraatlikku põhimõtet, et asetavad end koos teiste agendadega poliitilisele väljale, nende kõrvale, pidades nendega dialoogi ja debatti, samal ajal kui see väli ise jääb tühjaks, vabaks, inklusiivseks.6 Vehm aga täidab selle välja ning jõu­positsioonile saades ei luba enam mingit dialoogi ega debatti, vaid näeb ette ainult propagandat ja ideoloogiat, s.t ümbruse vormimist, mitte ümbrusega koos transformeerumist. Paraku on nii, et vähe sellest, et see diskrimineerib noid teisi, kes ei ole vehmad, vaid ka vehmad (valged eesti heteromehed) ise ei saa kaugeltki rahulikult hingata, sest tegelikult selle vehmsuse võti ja kontroll on organisatsiooni käes, kes võib vehmast välja ja sisse arvata (esiteks saab alati saab lisada klausleid, millega vehmast sürjutatakse näiteks ksenofiilid; teiseks saab jälle sobivaid „teisi“ sisse arvata, nagu natsidel oli auaarialase kategooria).

Sääraseid tendentse on alati, aga vägagi suure vahe teevad sisse kunatised asjaolud, mis seda võimendavad või hajutavad. Eestis on tekkinud kristallisatsioonikeskmed, mis sedasorti ihainvesteeringuid kinni püüavad, salvestavad, koguvad ja suunavad, aidates neil resoneeruda ja võimenduda. See on teatud laadi vale või manipulatsioon. Esiteks tähendab kapitalism suurejoonelist lahtialastamist ja lahtikodeerimist, kõik kistakse lahti oma algsest kontekstist ning allutatakse homogeensele aksiomaatikale (mille haardeulatus ka valdkonniti järjest avardub: sporditööstus, ülikoolitööstus jne). See tekitab taasalastuse püüdlusi, soovi leida oma jalgealune, pidepunkt ning selle tarvis välmitakse sümbool-imaginaarseid uusi alasid, mida sageli esitatakse just nimelt kunagi olnu taastamisena (kõik need traditsioonilised väärtused, mis sellisel kujul on täiesti uudne tõlgendus ja arestus; nt traditsioonilises eesti külaühiskonnas ei olnud homoseksuaalsus üldse mingi teema, küll aga näiteks orvud ja vaesed). Vehm ongi üks selline anakronistlik taasalastus, mis aga ei paku mingeid reaalseid lahendusi, kuna tegelike probleemidega (ihatootmine ja selle represseerimine, lahtialastamised ja lahtikodeerimised ning nende ühiskondlikud ja ökoloogilised ohvrid: ebavõrdsus, reostus jne) see üldse ei tegele.

Ja mis veel hullem, ennast nendele anakronistlikele uusaladele maha müües satutakse orjusse, mis on veel koledam kui mis iganes hädasid kapitalism on põhjustanud, sest esiteks jäävad alles nood vanad hädad ja teiseks lisanduvad neile uued, kui satutakse nende meelevalla alla, kes on ühiskonna keskmes oleva välu, tolle „vabaduse väljaku“ täitnud, täis teinud. Mõtlesid, et saad puhta vehmariigi, aga leiad end vangist ja väljendusvõimetuna: kultuur, majandus, ajakirjandus ning hulk isiklikku sfääri puutuvat litsutakse vehma alla. Kaob evolutsioonilise arengu ja nonde kapitalistlike hädade mahendamise võimalus ning siis tuleb oodata uut revolutsiooni, mis taastaks tolle vaba(duse) väl(jak)u ühiskonna keskmes.

Võiks imestada: kuidas siis nii, et inimesed ise tahavadki omaenda represseeritud olemist, tahavad orjust mitte üksnes teistele, vaid ka iseendale? Aga just see pakubki kõige suuremat ja süngemat naudingut: sulanduda tolles suures ühtsuses, rahvas, parteis, sektis. Ei loe, kui mu elu läheb sellega seoses halvemaks, kui ma peaksin isegi hukkuma või kui koguni toosama tervik on suitsiidne, marsib hukatusse. Vastupidi, seda suuremat naudingut see pakub. See on küll perversioon ja omaenda tootlike ihade reetmine, valetamine nende jõudude suhtes, mis mind reaalselt toodavad, aga kes ütles, et inimesed tahavad tõde ja jaatust, afirmatsiooni? Perioodiliste kordustega kinnitab ajalugu vastupidist.

1 Sellisel kujul, nagu neid väidetavaid vanu vorme käsitletakse tolles revolutsioonilisuses, mis end konservatiivsuseks nimetab, pole neid kunagi olemas olnud; küsimus polegi minevikus, vaid minevikule apelleeritakse lihtsalt selleks, et olevikus võimu koguda ja tulevikus ehk noid katkestusi ja pöördeid teostama hakata. Seda on hiljaaegu fundamentalismi kontekstis käsitlenud Tõnu Õnnepalu artiklis „Vundamentalismist“ vt http://www.burke.ee/2017/09/18/tonu-onnepalu-vundamentalismist/ (25. IX 2017).

2 Vrd Wikipedia propaganda määratlust: „informatsioon, mis pole objektiivne ja mida kasutatakse eeskätt publiku mõjutamiseks ja mingi agenda edendamiseks, esitades fakte valikuliselt, et tekitada teatavat koondpilti, ning kasutades laetud kõnepruuki, et tekitada pigem emotsionaalset kui ratsionaalset vastust esitatud informatsioonile“, vt https://en.wikipedia.org/wiki/Propaganda (25. IX 2017).

3 Selle oksüümoronliku mõiste puhul on tegemist lihtsalt Popperi paradoksi ehk sallivuse paradoksi mittemõistmisega: selleks, et sallivus püsiks, on vaja teataval määral olla sallimatu sallimatuse suhtes – mis võimule saades kaotaks sallivuse.

4 Rahvust on seal mõistetud essentsialistlikult, kusjuures selle essentsi määrab partei ise. See erineb rahvusest kui vabast välust ehk „tühjast kohast” Zhang Taiyanil, vt: http://vabakond.blogspot.com/2015/01/rahvuse-tuhi-koht.html (25. IX 2017).

5 Gilles Deleuze, Félix Guattar, „Anti-Oidipus“, tlk Mart Kangur, Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2017.

6 Vabaduse väljaku kohta vt Mart Kanguri ja allakirjutanu teksti „Vabaduse väljak“ teoses „Poliitilised esseed. Väekirjad 4“, Tallinn: EKSA, 2017, lk 393–396.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming