Piiludes elu mõtte süvahoovustesse

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA

Riigi teaduspreemiatega pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest (nn elutööpreemiatega) pärjati sel aastal väljapaistev folklorist Mall Hiiemäe Eesti kirjandusmuusemist ja sädelev taimefüsioloogia ekspert, Tartu ülikooli emeriitprofessor akadeemik Agu Laisk. Mõlemad on oma valdkonna suurkujud ning teenäitajad juba mitmele järgmisele teadlaste põlvkonnale.

Kui Eesti Teaduste Akadeemia hoone akendest kostab Pika jala poole särtsakaid saksofonihelisid, ei tule nende autorit otsima minna professionaalsete muusikute seast. Agu Laisk on kindla peale Läänemere ümbruse akadeemikute seas parim selle pilli virtuoos. Sageli on lausa kahju, et akadeemia üritustel muusika jaoks nii vähe aega jääb. Samas mine tea, kui talle oleks pikkust mõne sentimeetri võrra enam antud, võinuks temast hoopis võrkpalliinimene saada.

Peale jäi aga sügav huvi teaduse ja eriti füüsika vastu. Seda suunas keerukas konstellatsioon perekonna saatusest, suurvõimude huvidest ja ideoloogilisest survest. Algul läks noormees Tartu ülikooli ja seejärel Tõraveresse (tollal veel mitte akadeemik) Juhan Rossi meeskonda pea nähtamatu ja kuuldamatu globaalprobleemi – fotosünteesi – uuringute juurde.*

See protsess, mille käigus elusorganismid muudavad päikeseenergia orgaaniliste molekulide keemiliste sidemete energiaks, on kogu looduse funktsioneerimise alustala. Lähteaineteks pea kõikjal leiduvad süsinikdioksiid, vesi ja mineraalained, energia tuleb otse Päikeselt, aga lõpp-produktiks hulk keerukaid orgaanilisi aineid ja kõrvalsaaduseks hapnik, ilma milleta meid siin maailmas poleks. Tol ajal ei teatud isegi seda, kui palju päikesekiirgust ja mis nurga all erinevatele lehtedele päeva jooksul langeb, ja veel vähem seda, kui palju sellest kiirgusest neelatakse, kui efektiivselt muudetakse see keemiliseks energiaks ning kui kiiresti selle tulemusena taim kasvab. Seda kõike tuli Agu Laisal mõõtma hakata ja tõlgendama õppida.

Küsimus fotosünteesi kiirusest osutus pea sama keerukaks kui universumi struktuur. Tänapäeval on mäluga, kumuleeruvad või kaugmõjuga protsessid matemaatikas ja füüsikas igapäevased asjad. Tollal mitte. Oli vaja julgust, et mitte suruda uurimisobjekti kindla koolkonna reeglite raami, vaid lasta hoopis objektil määrata enda uurimiseks vajaliku teadlase eriala. See on sügavalt vastutustundlik lähenemine. Agu Laisk püüdis vältida „valesti mõistmisi, isiksuse konflikte ja kahestumisi“ ning pidi seetõttu Stephen Hawkingu stiilis kompama maailma tuuma selle jaoks sobivate vahendite ja aparatuuriga. Nõnda pole üldse imelik, et looduse saladuste kallale tormanud noorest füüsikust (1961) kasvab välja hoopis bioloogiadoktor (1975).

Kui midagi ei saa mõõta klassikaliste meetoditega, siis tuleb rakendada teistsuguseid vahendeid, on olnud Agu Laisa moto. Sisuliselt pani ta aluse fotosünteesi süvauuringutele Eestis. See tee viis ta algul oma nišši fotosünteesi mehhanismide valdkonnas, aga üsna varsti võtmeisikuks Eesti taimeteaduse rahvusvahelisele areenile toomisel. Teoorias oli tal kõva seljatagune füüsikuna pluss Tõravere seltskonna mõtteerksus tervikuna. Aga vähesed julgesid minna näppima teaduse eesliini ilma korraliku aparatuurita. Seda suutis teha ainult üks iseseisev ja uuendusmeelne mõtleja.

No ei olnud tollal võimalust riigihankega tellida innovaatilisi lahendusi. Tuli endal ehitada maailma parim, unikaalne ja originaalne aparatuur. Ülesanne oli ju lihtne: paigutada taimeleht täpselt määratud tingimustesse ja mõõta korraga ning väga kiiresti paljusid fotosünteesiga seotud parameetreid.

Hea noorem kolleeg akadeemik Ülo Niinemets nentis: „Akadeemik Agu Laisk on erakordselt väljapaistev taimede süsinikusidumise (fotosünteesi) uurija, kelle teadustööd on läbi aastate saatnud küsimus „Mis määrab fotosünteesi kiiruse?“. Sellele vastamiseks on Laisa juhtimisel konstrueeritud maailma kõige kiirem fotosünteesi mõõtmissüsteem, koostatud kõige keerulisem fotosünteesimudel ja saadud hulgaliselt fotosünteesiprotsessi valgustavaid teadustulemusi, mille kohta võib öelda „maailmas esimene“. Akadeemik Laisk jõudis oma töödega maailma teaduspüramiidi ühte teravaimasse tippu, mille kõrgus jääb kaasaja kolleegidele veel pikaks ajaks kättesaamatuks.“

Sellesse tippu jõudis Agu Laisk juba 1980. aastatel, millal publitseerimine rahvusvahelistes tippajakirjades oli Eesti teadlaste hulgas harv nähtus. See on ilmekas näide, kuidas andekus ja töökus murravad läbi igasuguse „eesriide“ rahvusvahelisele areenile.

Agu Laisa jalajälg Eesti ühiskonnas on palju suurem kui tema tippteadus. Ei jõuagi kokku lugeda tema sulest ilmunud populaarteaduslikke kirjutisi ja esinemisi. Ta on entusiastlik, populaarne ja oma ülesandeid väga tõsiselt võttev õppejõud. Järjest enam on ta süvenenud elu mõtte (pigem definitsiooni) täpsustamisele üha suureneva teadmiste pagasi toel.

*Margus Maidla, Akadeemik Agu Laisk – mees biofüüsika, saksofoni ja võrkpalliga. Rmt Eesti Teaduste Akadeemia – Eesti kollektiivne aju. Tallinn, 2014, 373–380.

---

Professori praktiline elukool on teadustöö. Ainult teadustöös kujuneb välja materjali tegelik valdamine, arusaamatuks jäänu äkilise mõistmise imeline võidutunne – see, et mõistmine oleks nagu võit looduse üle. Ja edasi teadusliku artikli kirjutamine, kuidas selgitada teistele seda, millest ise oled aru saanud, aga mitte veel keegi teine. Teadustöö õpetab mõtlema uut moodi, nii nagu veel mitte keegi ei ole mõelnud. Jah, see tähendab, et teadustöö on teisitimõtlemine. /—/

Lõppude lõpuks on kõige tähtsam ikkagi usk. Usk iseendasse ja oma mõtlemisse. On igavene tõde, et „inimene mõtleb, aga Jumal juhib“, kuid mida targem on inimese mõtlemine, seda piiratum osa jääb Jumalale.

Agu Laisk, Teadlane kui Sherlock Holmes – Postimees, 23. IX 2017.