Rahvusteadustest rahvusriigi rahvusülikoolis

Rahvusteadusi võiks määratleda teadustena, mis peegeldavad ja mõjutavad ühe rahva elukorraldust.

TÕNU VIIK

Tartu ülikool on rahvusülikool, kus töötab kümme rahvusprofessorit. Rahvus­professuurid loodi haridus- ja teadusministeeriumi eritellimusena, et pidurdada eesti ainesega tegelevate humanitaarteaduste marginaliseerumist. Kõik teavad, et taasiseseisvumisaegne kõrgharidus- ja teaduspoliitika ei ole humanitaariat hellitanud: tsensuur kadus, kuid selle asemele tuli stsientistlik teadusmeetrika ja arusaam kollektiivselt tehtavast projektipõhisest uurimistööst, mille eesmärk on uue teadmisühiku tootmine maailma ingliskeelsete teadmiste varasalve. Humanitaarteaduslikule uurimistööle sobib see vorm sama vähe nagu mägironijale tuukriülikond. Eesti ühiskond ja poliitikud näevad humanitaarteadustes pigem tonti kui abimeest. Kardetakse ressursside raiskamist ja noorte rikkumist (just seesama kaks ja pool tuhat aastat vana süüdistus!), peljatakse vasakpoolsust ja rahva ebapatriootlikku meelestamist. Ühiskondliku kandepinnaga tulevikuvisioonides figureerivad arvutispetsialistid ja insenerid, kuid mitte lingvistid ega filosoofid. Riigikogus heakskiidetud dokumentides eelistatakse teaduste hulgas infotehnoloogiat, tervisetehnoloogiat (biomeditsiini) ja materjalitehnoloogiaid. Just tehnoloogilistes teadmistes nähakse ühiskonna ja majanduse edenemise vedurit, samal ajal kui humanitaar­alased teadmised tunduvad paljudele otsustajatele üleliigse ja ebavajalikuna. Aga kuna kusagil on ikka veel alles see vana tüütu eesti keele ja kultuuri säilimise idee, siis humanitaariat päris maha kanda ka ei saa. Seetõttu ongi muust akadeemilisest olelusvõitlusest (riigieelarvereaga) eraldatud kümme professuuri, mis tuleb täita eesti ainest uurivate humanitaaridega. Küllap mõeldi umbes nii, et kui meil peab olema rahvusooper, olgu siis ka rahvusprofessorid. Peaasi, et neid liiga palju ei saaks.

Kuidas mõista terminit „rahvusteadus”

Humanitaarid ise on oma marginaalsusega juba harjunud. Allesjäänud on õppinud stsientistlikku käsitlust simuleerima ning valdavad – kes paremini, kes halvemini – eesti- ja europrojektipõhist newspeak’i. See, et kõik teavad, aga ei ütle (või on tüdinud rääkimast), kui võlts ja ebaadekvaatne on oma töö esitamine „kontributsiooniühikuid tootva kollektiivi teadusliku tööna”, on taasloonud vanematele kolleegidele tuttava brež­nevliku atmosfääri. Mõistagi on ka siin omad võitjad ja kaotajad ning ametlikust diskursusest võõrdumise tingimustes on ka varem tööd tehtud, lihtsalt et EV 2.0-st oodati enamat. Samal ajal võivad humanitaarid ennast lohutada, et nii halvasti neil siiski läinud ei ole nagu luuletajatel, proosakirjanikel ja tõlkijatel, kelle eneseväärikus peaks taasloodud vabariigis olema juba kanalisatsioonikaevustki madalamale surutud. Humanitaarid on aga seniajani akadeemilise establishment’i osa, tõsi küll, nad moodustavad selle kõige alaväärsema ja vaesema segmendi. Eesti ülikoolides on nende sissetulek madalam ja nende tõenäosus uurimisprojektile finantseerimist saada on väiksem kui teiste valdkondade õpetlastel.

Ja nüüd äkki kümme rahvusprofessorit, kelle eesmärk on edendada rahvusteadusi! Mis teadused need niisugused on? Sellele küsimusele oli pühendatud selle aasta 2. detsembril Tartus toimunud seminar „Rahvusvahelised rahvusteadused rahvusülikoolis”. Seminaril esitleti raamatut „Rahvusvahelised rahvusteadused”, kuhu on koondatud kümne Tartu ülikooli rahvusprofessori artiklid. Tänuväärselt tõstab suurem osa kirjutajatest üles ühe või teise tahu viimasel ajal avalikkust intrigeerinud küsimustest eesti kultuuri, selle vaimu, tuuma, eestipärase mõtlemise, Eesti ajaloo alguse või rahva ja keele päritolu kohta ning esitab tänapäevaseid teaduspõhiseid vaateid nendele teemadele. Selline panus eesti identiteedist mõtlemisse ja selle teaduspõhisesse kujundamisse nii tunnustatud autoritelt on sündmus, mida soovitan poliitikutelgi mitte maha magada, õpetajatest, üliõpilastest ja vaimuinimestest rääkimata. Ühtlasi ilmneb, et mis eesti identiteeti jm poliitiliselt õrnadesse teaduslikesse seisukohtadesse puutub, siis värvivahet Tallinna ja Tartu humanitaarteadlastel ei ole. Tartlased on lihtsalt olnud pisut aeglasemad panustama ühiskondlikesse debattidesse, aga humanitaarteadustes näib isegi poliitiliselt laetud küsimuste puhul olevat mingi poliitikast sõltumatu sisu.

Tulgem tagasi seminari teema juurde ja küsigem, kas terminit „rahvusteadus” on võimalik ka mitteinstrumentaalselt mõista. On selles võimalik näha midagi enamat kui poliitilist, s.t eelarvereaga määratletud sisu? Kui keegi räägiks näiteks rahvuslikust õigusemõistmisest, siis tunneksime kimbatust, sest õigusemõistmise printsiibid ei tohiks kuidagi rahvuslikud olla, vaid peavad lähtuma universaalsetest põhimõtetest. Kas pole teaduse ja teadusliku tõe taotlemise printsiibid ühed kõige rahvusülesemad üldse? Kui nii, kas ei kõla siis „rahvusteadused” sama absurdselt nagu „rahvusmatemaatika” või „rahvuskeemia”? Urmas Sutrop, kes on vist ainsana Eestis kirjutanud teadusartikli rahvusteaduste mõistest, väidab, et rahvusteadused on Eesti maa ja rahvaga seotud teadused, mis on mõjutatud eesti keelest ja kohavaimust.1 Kõik sõltub nüüd mõistagi sellest, kuidas nimetatud mõju mõista. Kui järeldada vastavalt keelelise relativismi hüpoteesile, et eesti keeles ja eesti keele kategooriate abil mõtlemine peaks märgatavalt muutma teaduse tegemise viisi või andma oluliselt teistsuguseid teaduslikke tulemusi, siis jõuaksime seisukohtadele, mis on tõepoolest absurdsed ja millele ei leidu empiirilist kinnitust. Selle põhjuseks on teadusliku mõtlemise ja argimõtlemise erinevused. Kuigi keeles sisalduv kategooriate võrgustik võib meie maailmatajule ja selle liigendamisele teatavat mõju avaldada (seda demonstreerivad testid ja katsed), välistavad, või vähemalt vähendavad, keele mõju teaduslikule mõtlemisele mitmed asjaolud. Teaduses kasutatakse mõisteid enamasti kindlaksmääratud tehnilistes tähendustes ja need tehnilised tähendused on võrreldes tavakeele mõistetega suurema refleksiivsuse astmega. Pealegi on need enamasti tõlked teistest (teadus)keeltest. Mõistagi jäävad kõigis loomulikku keelt kasutavates teadustes mõtlemise võimalused keelega piiratuks, kuid seda mitte ühe või teise rahvuskeele eripära poolt. Mis aga veelgi olulisem: teaduslik mõtlemine erineb argimõtlemisest protseduurireeglite poolest, mille järgimist ühele või teisele ajastule ja teadlaskonnale iseloomulik tõe režiim nõuab. Teadusliku diskursuse formatsioonireeglid on kindlasti poliitiliselt ja kultuuriliselt mõjutatud, kuid vahetu poliitiline ja kultuuriline mõju teaduslikule tegevusele, sh argikeele mõju teadlaste tööle, on nendesamade reeglite tõttu oluliselt pärsitud.

Rahvuslik või riiklik?

Kultuuri ja poliitika otsene mõju teadusele avaldub mujal ja see on pigem seotud teaduse tegemise kohaga. Kui rahvusvahelised ka ei oleks ühe teaduskeele formatsioonireeglid ja kui globaalne ka ei oleks seda teaduskeelt kasutavate teadlaste võrgustik, asetseb iga teadlane siiski ühe konkreetse koha ja aja kaudu avanevate võimaluste ja piirangute sees. Iga konkreetne teadusetegemise akt leiab alati aset konkreetses situatsioonis, mis teaduse tegemist võimaldab. Tartu ülikool oma poliitiliselt defineeritud rahvusprofessuuridega on üks niisugune konkreetne võimalus ja see võimalus on määratletud ühe rahva konkreetse ajaloolise situatsiooni poolt. See võimalus on just selline, nagu ta selles situatsioonis on, paremat ei ole. Teadlase ülesanne on mõistagi mitte olla selle situatsiooni kammitsais, kuid ta ei saa olla selle situatsiooni poolt määratlemata. Kui ta ei taha ennast ette kujutada kehatu ja ajatu vaimuna elevandiluutornis (sest see oleks liiga naiivne), siis peab ta suutma seda situatsiooni teaduslikult reflekteerida ja mõista. Selle kaudu tasub ta ühiskonnale oma võimaluse eest vabalt mõtelda. Ühiskonda teadlase vabadus mõistagi ei huvita. Kuid sellise maksumaksjale väga kalli vabaduse loomise eest saab ühiskond vastu teaduslikult reflekteeritud peegelduse oma praegusest olukorrast, selle ajaloost ja tulevikuväljavaadetest. Oma situatsiooni üle mõtlemine ei ole loomulikult teadlase peamine ülesanne, kuid töö eelduste läbivalgustamise ülesannete hulka kuulub see siiski. Üks võimalus, et ring toimiks, on nõuda teadlastelt iga projektitaotluse puhul täita „ühiskondliku kasu” lahter, aga mis on küsitud instrumentaalselt ja formaalselt, sellele ka niimoodi vastatakse. See ei muuda asjaolu, et situatsiooni kaudu on see rahvuse asi meie teaduse puhul tegelikult ikkagi sisuline faktor.

Me kasutame täiendsõna „rahvus-” ambivalentselt mitmel pool: meil on rahvus-teadus-asutus Tartu rahvusülikool, meil on rahvusarhiiv, rahvusraamatukogu ja rahvusringhääling, kuid ükski neist asutustest ei ole rahvuslik selles mõttes, et asutuse tegevuspõhimõtteid oleks muudetud vastavalt rahvuslikule karakterile või rahva vaimule. Samuti ei ole rahvuslikku tsensorit neis asutustes töötavatele või nende teenuseid tarbivatele inimestele. Mõistagi ei ole ka nende tegevuse sisu piiratud rahvusliku temaatikaga. Rahvusraamatukogu ei ole oma raamatute valiku, teavikute kogumise ja hoidmise põhimõtetelt rahvuslikum kui teised raamatukogud. Pigem on kõik need „rahvusasutused” rahvuslikud tähenduses public või national, mis on tänapäevane lääne vaste sõnale „riiklik” seal, kus rahvus tähendab kodanikkonda. Rahvuslikkus tähendab siin ühe riigi kodanikele või avalikkusele kuulumist, „kõigi kodanike nimel” rahastamist, poliitilise ladviku eestkostet (või selle taotlemist), riigi vastutusvaldkonda kuulumist, poliitikute ja riigiametnike väljendatud ühiskondlikku tähtsust jms. Täiendsõna „rahvus” kasutamine selles tähenduses pakub küll alternatiivi nõukogudeaegsele „riiklikule” (государственный), kuid toob kaasa ka mõningase segaduse, sest me oleme harjunud rahvusest mõtlema enamasti selle sõna etnilises tähenduses. Ka rahvusprofessuuride ja rahvusteaduse puhul mõjub täiendsõna etniline konnotatsioon arusaamatusi tekitavana – näiteks siis, kui me tahaksime mõelda rahvusteadustest sarnaselt rahvustoitudega. Seevastu mõnes teises väljendis, näiteks rahvuslind, rahvuslill või rahvusvärvid, tähistab täiendsõna „rahvus” just nimelt vastavate objektide staatust mitte rahvuse, vaid riigisümboolika elemendina. Seega võiks rahvusteaduste täiendsõna puhul mõelda, et tegemist on nõukogudeaegseid konnotatsioone vältida püüdva sünonüümiga mõistele „riiklik”, kuid nagu eespool öeldud, on rahvuse küsimus meie teaduse tegemise situatsiooni määratlemisel siiski oluline tegur. Pealegi tähendab „riiklik” ka midagi riigile olulist, mis Eesti Vabariigi puhul ongi vastavalt põhiseadusele seotud eesti rahvuse põhiatribuutide – keele ja kultuuriga.

Rahvusteadus on rahvusvaheline teadus

Mõnikord arvatakse, et rahvusteaduste eesmärk on otseselt kujundada ja edendada midagi poliitilises mõttes rahvuslikku, muuta eestlased aina rahvuslikumaks. Kuid otsest poliitilist eesmärki rahvusteadustele omistada ei saa, kuni me teadust ideoloogiast ja riiklikust propagandast eristada tahame. Kaudne mõju on aga olemas. Kui teadlane mõtleb oma situatsiooni peale, siis ta ütleb midagi Eesti kohta. Poliitikule ei tundu see enamasti patriootilist agitatsiooni toetavat, vaid pigem seda õõnestavat, kuid pikemas perspektiivis harib see meie mõtlemist oma ajaloost, riigist ja rahvuslikust identiteedist. Tänapäevased humanitaarteadused ei kritiseeri rahvusi, vaid iganenud viise nende mõistmiseks. Muidugi kritiseeritakse ka iganenud seisukohtade kasutamist patriootilises propagandas, kuid ebaõiglane oleks pidada kritiseerijaid rahvusliku „meie” vaenlaseks. Seega ei ole rahvusteadused otseselt niisugune eesti asja ajamine, mis rahvuslikult meelestatud poliitikule liigutuspisara silma toob, kuid ka vastupidine on vale.

Eelkõige peetakse meil aga rahvusteaduseks sellist (poliitikast sõltumatut) teadustegevust, mille uurimisobjekti temaatika on piiratud eesti asjaga: eesti keel, kirjandus, kunst, ajalugu, rahvaluule jm pärimus. Niimoodi on mõelnud ka rahvusprofessuuride nimistu loojad. Üles on kerkinud küsimus, kas uurimisobjekti kaudu määratletud rahvusteadused peaksid olema eestikeelsed. Kui nii, siis kas nad ehk eesti keele tõttu polegi samasugused nagu teised teadused, mis kõik on rahvusvahelised. Vastupidist sõnumit edastavad nii avaldatud rahvusteaduste artiklikogumiku pealkiri kui ka väitlejate vastus arutlusringi peaküsimusele: kas rahvusteaduste rahvusvahelisus on nõutav ja saavutatav? Juba küsimuse püstitus väljendab teatavat ebalust ka humanitaaride endi seas, või siis vähemalt ebakindlust oma positsioonide tunnustamise osas teiste poolt. Et selles osas mingit kahtlust ei tekiks, olgu siingi kinnitatud, et rahvusteadused peavad loomulikult olema rahvusvahelised, s.t kasutama uurimismeetodeid ja teooriaid, mis on levinud vastavates teadlaskondades üle maailma. Samuti peavad nad olema võimelised eesti ja inglise keeles sisu looma ja seda avaldama.

Pigem tuleb täpsustada, mida tähendab see, et teadus on rahvusvaheline. Vältida tuleks levinud väärarusaama, et tänapäeva teadus on ingliskeelne ja et eesti teaduse muutmine rahvusvaheliseks peab tingimata tähendama selle angloamerikaniseerimist. Euroopa ülikoolide sünnist alates on nende teadustegevus olnud rahvusvaheline esiteks selles mõttes, et ühe teaduse sees eksisteerivad ühel ajal oikumeeniliselt tunnustatud ühed ja samad epistemoloogilised strateegiad, uurimismeetodid ja akadeemilised standardid. Ühest ülikoolist teise liikuv õpetlane leiab geograafiliselt uuest kohast juba vana tuntud epistemoloogilise režiimi, millele tuginedes mõttekaid vestlusi pidada. Sellele tugineb ka tänapäevane välishindamise idee. Mõistagi tekivad tõe režiimides ikkagi lokaalsed iseärasused, aga seda nähakse hälbimisena ideaalist. Teiseks, keelekasutuses on teadus alati olnud mitmekeelne, sisaldades üht või mitut laialt käibelolevat keelt (selleks on olnud ladina, prantsuse, saksa ja nüüd inglise keel) ja tervet hulka teisi, kohalikke keeli. Ainult juhul, kui rahvusvaheline ja kohalik keel kattuvad, võib mõningate piirkondade kohalikel tekkida illusioon „ühest rahvusvahelisest teaduskeelest”, kuid suuremal osal territooriumist (kuhu kuulub ka Eesti) seisneb suur ja väga oluline osa teadustööst laialt käibel olevates teaduskeeltes toimuva tõlkimises kohalikesse keeltesse. Eestis on seda aspekti ignoreeritud ning mõeldud, et rahvusvahelistumine seisneb teadustöö angloamerikaniseerimises nii keelekasutuse kui ka uuritava temaatika poolest. Teaduse angloamerikaniseerimist tuleb eristada rahvusvahelistumisest, nii nagu mitmekeelsus, millest inglise keel on tänapäeval üks nõutud komponent, erineb inglise keele oskamisest. Eestis töötav teadlane, kelle tööd me tahame rahvusvaheliseks pidada, peab olema võimeline vähemalt inglis- ja eestikeelseks, mitte ainult ingliskeelseks teadustööks. Harva tuleb ette olukordi, kui humanitaarias on võimalik ainult nende kahe keelega hakkama saada. Seega Eesti teaduse rahvusvahelisuse standard sisaldab miinimumina nende kahe – eesti- ja ingliskeelse – teadustöö lõimimise oskust. Ka tegelik tööülesanne sisaldab tekstide ja sisu loomist mõlemas keeles, olgu meie „etisesepad” nii naiivsed kui tahes.

Sama mitmekeelsuse printsiip käib ka ülikooliõppe kohta. Sageli arvame ekslikult, et küsimus on selles, kas kõrgharidus on eesti- või ingliskeelne. Kui tahame olla rahvusvahelised, peab see olema mõlemat. Meie üliõpilased ja õppejõud peavad olema vähemalt kakskeelsed, et olla rahvusvahelisel tasemel, mitte lihtsalt eesti- või ingliskeelsed. Õpitu ja õpetatav peab nende keelte vahel pidevalt ringlema ning sellest ringlusest rikastuma. Selles mitmekeelses mõtlemises, ja mitte inglise keelele üleminekus, seisneb ülikoolide rahvusvahelisus.

Seega tähendavad rahvusteadused meil igati normaalset rahvusvahelist teadust, mille uurimisobjekti temaatika on ülikooli autonoomia printsiibi vastaselt seadusandja poolt ette määratud. Ja õigusega, sest meil on teatud teemade teadusliku käsitlemise vastu riiklik huvi. Arusaamatuks jääb pigem võrrandi teine pool: miks peaks maksumaksja esindaja kehtestama rahvusliku huvina ainult kümme professuuri eesti kultuuri ja keelega tegelevates humanitaarteadustes, samal ajal kui 5072 ülejäänud maksumaksja abiga ülal peetud professorit võivad uurida mida iganes. Kui defineerida rahvusteadust seadusandja väljendatud rahvusliku huvi kaudu, siis tuleks rahvusteaduseks pidada igasugust teadust, millel on mõju sellele, kuidas me siin Eestis oma elu korraldame, kuidas me iseendast ja maailmast aru saame.

Eesti teadlaste jalajälg

Teadus on üks olulisemaid maailmas orienteerumise, maailmapildi loomise ja elukorralduse viise nii individuaalsel kui ka ühiskondlikul tasandil ja lääneriikide kodanikkonnad – rahvused selles mõttes – kasutavad teaduse vahendeid aina enam oma elu kujundamisel. Rahvusteadusest saaks järelikult mõelda kui kõigist teadustest, mis selle rahvuse elu siin riigis mõjutavad ja paremini korraldada aitavad. Siia kuuluksid kõik need teadusharud, mis kujundavad kohalikku kultuuri, s.t eesti elu- ja mõtteviisi, ning aitaksid meil oma elu targemini sättida ja nutikamalt ressursse kasutada. Aga kui rahvusteadustest nii laialt mõelda, siis ei pääse me küsimusest, miks rahastab Eesti maksumaksja ka mitterahvusteadusi.

Vastus peitub nimelt meie teaduspoliitika sõltumatuses rahvuslikest huvidest. Eestis on teatud globaalsete tendentside tuules arendatud erakordse jõulisusega teadustegevust, mis omaks võimalikult suurt mõju – mitte kohalikule elukorraldusele –, vaid ingliskeelsele teadusajakirjandusele. Kohaliku maksumaksja ressursside väiksust arvestades on meie teadlaste jalajälg ingliskeelses rahvusvahelises teadusajakirjanduses juba märkimisväärselt suur ja teadusbürokraadid saavad selle eest kiita. Kuid kiitjad ei tea, et me selle kriteeriumi abil mitte ainult ei mõõda, vaid eesmärgistame ja kujundame oma teadustegevust. Sellest kriteeriumist lähtudes avatakse ja suletakse teadusasutusi ning valitakse ja kujundatakse uurimisrühmade teemasid, võetakse tööle ja lastakse lahti inimesi ning valitakse doktorante. Meie kiitjad, isegi meie oma poliitikud, ei tea ka seda, et me panustame selle eesmärgi saavutamisse peaaegu kogu oma teadusse panustatud rahvusliku ressursi. Välja arvatud – käsitletava teema juurde tagasi tulles – rahvusteadused. Seetõttu me räägimegi rahvusteadustest kui hälbest, mida tuleb eraldi õigustada ja välja vabandada.

1 Urmas Sutrop. Kuidas me mõistame rahvusteadust? – Akadeemia 2012, 7, 1155–1177.

2 Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel töötab Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides 517 professorit.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming