Rahvusülikool ja XXI sajandi innovatiivne ülikool

Volli Kalm: „Koht edetabelis ei saa olla ülikooli arendamise ainus ja peamine eesmärk.“

MARGUS MAIDLA

Tartu ülikool on mõjukamaid avalikke institutsioone, mille areng ja hoiakud kujundavad kas otseselt või kaudselt Eesti riigi arengut. Alates 1. juulist 2012 juhib ülikooli Volli Kalm, kes valiti tagasi rektori ametikohale ka teiseks ametiajaks, mis algas 1. juulil 2017.

Nimetage palun oma eelmisest rektoriperioodist kolm kõige silmapaistvamat tegu või arengusuundumust.

Koostasime ja rakendasime uue arengukava („A2020“) ning selle iga-aastased rakenduskavad, nüüdseks toimib ülikoolis tulemusjuhtimise süsteem ja seda toetav arengufond. Oleme kokku leppinud ülikooli teadus-arendustöö ja ühiskasutusega laborite põhimõtted. Ülikooli rahvusvaheline akrediteerimine (2015), majandusliku mõju hindamine (2017) ja meie tõus kahesaja koha võrra rahvusvahelistes ülikoolide edetabelites näitavad, et areng on õigel teel.

Kui olite esmalt rektoriks saanud, siis mis oli kõige suurem üllatus või takistus, mida te ei olnud ette näinud, et selline probleem võib ette tulla?

Suurim meeldiv üllatus oli kindlasti nooremate akadeemiliste kolleegide, doktorantide ja üliõpilaste toetus ülikooli organisatsiooni- ja juhtimiskultuuri muutmisele, nende arusaam sellest, mida oodatakse XXI sajandi innovatiivselt ülikoolilt. Mitte nii meeldiv oli tajuda seda, kuidas ülikoolis kohati tähtsustatakse akadeemilise üksuse nimetust rohkem kui tema sisulise tegevuse kvaliteeti. Ebameeldiv oli ja on senini kogeda 2013. aasta kõrgharidusreformiga kaasnenud absurdselt detailidesse kalduvaid regulatsioone, mis tunduvalt suurendasid bürokraatiat. Häiris väga aeglane Euroopa Liidu finantsmeetmete käivitamine ja sellega kaasnev plaanitud arengut pidurdav bürokraatia.

Mis jäi tegemata esimesel rektoriperioodil, mis nüüd on kandunud käesolevasse perioodi?

Eelmise ametiperioodi keskel ja Euroopa Liidu programmi „Horisont 2020“ käivitamisel oli kindel lootus, et uue IT- ja ettevõtlusmaja – Delta maja – saame valmis 2017. aastaks. Paraku võttis praeguse ELi rahastusperioodi alustamine nii kaua aega, et alles praegu lõpetame riigihanget ja loodame, et Delta valmib 2019. aastaks. Alles praegu hakkame kehtestama akadeemiliste töötajate uusi ametinõudeid, mis ühtlasi on atesteerimisnõuded, ning kujundama uut akadeemilist karjäärimudelit. Eelmise perioodi tegevuskavas sisaldunud grandikeskuse avamiseni jõuame pärast järgmise aasta 1. jaanuari.

Tartu ülikoolil on Tartu linnaga enam-vähem võrreldav eelarvemaht, 2017. aastal vastavalt 143 miljonit ja 160 miljonit. Ülikool on olnud viimasel kümnendil suur investeerija, ELi struktuurifondide toel on korda saadud paljud teadusasutused, kogu ülikooli taristu. Milliseid taristuinvesteeringuid on veel lähiaastatel plaanis?

2018. aasta eelarve on planeeritud u 185 miljonit ja suurenemine tuleneb eelkõige uutest infrastruktuuriinvesteeringutest. Praegu lõpetame raamatukogu renoveerimist, käimas on Ujula tänava spordihoone ümberehitus ja laiendamine. Selle tulemusel saame senisest suurema sportmängude halli, mis on kasutatav mitmefunktsioonilise saalina, ning sellesse kompleksi koondub sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi akadeemiline tegevus. Aastavahetuse paiku loodame hanke võitjaga alustada tööd Delta maja ehitamiseks ja kui see 2019. aastal valmib, kolivad sinna kokku arvutiteaduste instituut, matemaatika ja statistika instituut ning majandusteaduskond. Tekkiv sümbioos annab kõigile täiendavaid ja täiesti uusi koostöövõimalusi nii õppes kui ka teadus- ja arendustegevuses.

Lähteseis selleks on hea kas või juba praegu väga populaarse kindlustus- ja finantsmatemaatika, matemaatilise majandusteaduse, ettevõtlusõppe näol. Lisaks tuleb Delta maja kõrvale ettevõtlusmaja, kus ettevõtjatega kohtuvad ülikooli arendus, innovatsioon ja targad inimesed, nende ideed. Ettevõtlusmaja hakkab ka toimima uusettevõtluse äriinkubaatorina. Peame läbirääkimisi huvitatud ettevõtete ja organisatsioonidega, kuidas ja milliseid arendusüksusi, osakondi sellesse ettevõtlusmajja rendile võtta.

Nende arenduste taustal toimub ettevalmistus järgmisteks infrastruktuuriga seotud sammudeks, näiteks nn rohelise bioloogia ja ökoloogia koondumine eraldi hoonetest ja rendipindadelt Liivi tänava õppehoonesse, kus praegu paikneb arvutiteaduste instituut. Sporditeaduste käsutusest vabanev hoone (Jakobi 5) vajab ümberprojekteerimist, et tuua haridusteaduste instituut Karlovast kesklinna, kuhu on juba koondunud ülejäänud sotsiaal- ja humanitaarteadused. Täiendavaid investeeringuid, loodetavasti ka erainvestorite osavõtul, vajab Maarjamõisa linnak, kus on vaja inimsõbralikumat ümbruskonda, selleks et pakkuda söögi-, spordi- jm vaba aja veetmise võimalusi. Maarjavälja täppis-, meditsiini- ja loodusteaduste ning tehnoloogiate juurde sobiks suurepäraselt ka Tartu Teaduspark.

Kuidas saab omavahel läbi püha kolmainsus rektoraat, nõukogu ja senat? Kas ülikooli struktuurireform, sh valdkondlik jaotus, on nüüd valmis?

Viimasest teaduse hindamise aruandest võib välja lugeda teadlaste täielikku tüdimust lõpututest reformidest. Kas annate nüüd mõneks ajaks töörahu?

Valdkondlik (õige oleks öelda teaduskondlik) jaotus on valmis ja samuti on juhtorganite omavaheline koostöö selgesti, üksteise rolle mõistvalt ja respekteerivalt välja kujunenud. Mingist pühast kolmainsusest on asi kaugel – kõigi ülikoolielu strateegiliste otsuste arutelude juures on olnud alati lai kaasatus ja hea informeeritus. Neile, kes arvavad, et ülikiiresti muutuvas teadusmaailmas ja ühiskonnas on võimalik rahulikult toimida nii nagu kümme-kakskümmend aastat tagasi, neile kindlasti ei saa rahu anda. Või tuleb see rahu leida väljastpoolt ülikooli.

Meie ülesanne on vähendada igasugust õppejõudude-teadurite sisutöövälist bürokraatlikku koormust ning soodustada erialadevahelist koostööd. Juhtimis- ja struktuurireformi käigus vähemate administratiivsete piiridega suuremateks üksusteks koondumine ning väiksema liikmete arvuga otsustuskogude moodustamine tõi kaasa konkreetsema kohustuste-vastutuse jaotuse ning vabastas hulga inimesi kõrvalisest tegevusest. Bürokraatia vähendamisega pole nii lihtne – seda tuleb nii riigisiseselt kui ka EList pidevalt juurde. Ometi oleme teinud väga suure osa oma asjaajamisest paberivabaks (dokumendihaldus, üliõpilaste ja töötajate digitoimikud, digidiplomid, e-valimised ülikoolis, täielikult e-arvetele üleminek alates 1. jaanuarist 2018) ja see areng jätkub kiires tempos. Meie elukorralduse digitase võimaldab meil sellealast nõu ja teadmisi eksportida ka oma partneritele Euroopa teadusintensiivseid ülikoole ühendavas võrgustikus GUILD.

Kuidas hindate senise struktuurireformi mõju? Kas ülikool toimib tõhusamalt ja ladusamalt?

Rõhutan, et see ei olnud ainult struktuurireform, muutus ka kogu juhtimissüsteem, täpsustustati vastutust ja kohustusi, rakendati tulemusjuhtimise põhimõtteid, millega muu hulgas arvestab eelarve jaotus. Suurim muutus on erialadevahelise koostöö kasv. Üheski teises ülikoolis ei ole sellise laiusega/katvusega erialade ja akadeemilise (teadus)kompetentsi ulatust, mis annab meile väga suured võimalused mitmekülgseks koostööks ülikooli sees, ülikoolide vahel ning loomulikult ka ettevõtlus- ja tööstussektoriga Eestis ja rahvusvaheliselt. Näiteks IT-õiguse ja kindlustus- ja finantsmatemaatika magistriprogrammid, genoomika ja täppismeditsiin, kosmosetehnoloogiad ja kaugseire, arheogenoomika (geeniteaduste ja arheoloogia koostöö), GPS-positsioneerimine ja linnaruumi planeerimine, hüdrodünaamika ja põhjavee modelleerimine kaevandusaladel, robootika rakendused kaevandustest kuni farmaatsiatööstuseni, masinõppel põhinevad prognoosi- ja analüüsimudelid majanduses. Erialade-, instituutide- ja teaduskondadevahelist ühistööd nii õppes kui teaduses, arenduses ja innovatsioonis toetame igal aastal ka ülikooli arengufondist, 2017. aastal näiteks 1,57 miljoni euroga.

Miks suured himustavad alati veel suuremaks saada? Miks ülikool soovib oma alluvusse Tartu Observatooriumi (TO) ja Eesti Biokeskust (EBK), kuigi nad saavad kenasti iseseisvalt hakkama? Kas tänapäeval on võimalik ambitsioonikatel teadlastel luua ülikooli juures uusi teadusasutusi, nagu omal ajal lõi Richard Villems Biokeskuse ja Andres Metspalu Geenivaramu?

See on eelhoiakut väljendav küsimus! Eesti ühiskonna võime investeerida kõrgharidusse ja selle aluseks olevasse teadusse on ja jääb suurriikide ja suurtööstusega võrreldes alati piiratuks, kuigi osakaaluna SKTst näeme ELis üsna head välja. Teiseks on Eesti ülikoolidel ja teadusasutustel kohustus hoida kultuur- ja teaduskeelena vormis ka eesti keel. Kui kas või ainult neid kahte asja silmas pidada, on selge, et meie konkurentsivõime tagamise, eriti selle kasvatamise eelduseks on ressursside – inimesed, vahendid, raha – koondamine, mitte hajutamine. Ehk siis väga hea teadus ja kõrgharidus, eriti kraadiharidus, peaksid koos üksteist toetama. Biokeskuse puhul on ühinemine TÜga pigem vabaabielu ehk pika sisulise koostöö vormistamine ametlikuks. Observatooriumiga on meil samuti juba aastaid ühine teadus-arendustöö – Eesti esimene satelliit valmis meie koostöös ning me jätkame seda ühistööd Euroopa Kosmoseagentuuriga selle Inkubatsioonikeskuses Tartus. Lisandub mõlema instituudi suurem osalus meie õppetöös. Kokkuvõtvalt, EBK ja TO ühinemine TÜga on tegelikult valitsuse otsus, aga loomulikult tugineb see ülikooli ja nende asutuste ettekujutusele, kuidas koos olla teaduses, arenduses ja innovatsioonis veelgi efektiivsemad.

Uued teadusstruktuurid iseenesest pole tähtsad, olulised on seni tehtuga võrreldes uudsed, uusi eesmärke seadvad või ülesandeid lahendavad teadussuunad ja neist lähtuv innovatsioon. Viimase nelja aasta jooksul on näiteid sellistest arendustest küllaga: Kristjan Vassili juhitud infotehnoloogia mõju-uuringute keskus (CITIS), Katrin Kaarna juhitav kliiniliste uuringute keskus (koos EMÜ ja TÜ kliinikumiga), tudengisatelliidi EstCube projekt (Mart Noorma), sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE (Uku Varblane), Aasia uuringute keskus (Elo Süld) või maapõueressursside arenduskeskus MAREK (Riho Mõtlep). Uue struktuurina alustab 2018. algul Eesti Geenivaramust ja Biokeskusest moodustuv genoomika instituut.

Ülikool ja ühiskond. Kui pidasite esimesi rektoriks kandideerimise väitlusi, siis ütlesite mitmel puhul, et ülikool peab saama ühiskonnas veel nähtavamaks, kui ta oli rektori Alar Karise ajal. Kuidas hindate oma tööd eelmisel rektoriperioodil? Kas teil õnnestus seda teha? Milline on rahvusülikooli kui teadusülikooli roll ühiskonnas?

Ülikooli nähtavus ühiskonnas on kasvanud, juba mitmendat aastat näitab erapooletu väline uuring, et meie tegevuse meediakajastuste hulk on suurem kui ülejäänud ülikoolidel kokku. Pea võimatu on kokku arvata nende komisjonide, nõukodade, töögruppide jne arvu, milles ülikooli esindajad osalevad, ja seekaudu igapäevaelu, eriti tulevikuotsuseid, kujundavad. Võimalikult hea, eesliiniteadusel põhineva hariduse pakkumise kõrval on selline osalus üks rahvusülikooli põhifunktsioone. Ja rahvusülikooli ülesande täitmine haritlaskonna kasvatamisel on võimalik ainult tugeva, rahvusvaheliselt avatud teadusülikoolina. Meie hea teadustaseme baasilt kasvanud rahvusvaheline konkurentsivõime on avanud meile ukse Euroopa tippülikoolide võrgustikesse (GUILD, LERU, Coimbra Grupp) ning seeläbi on väga kiiresti kasvanud ka ülikooli nähtavus ülemaailmselt.

Räägime mõnest ebaselgest kaasusest: raamatukogu lõppematu remont, ahistamisjuhtum tehnoloogiainstituudis ja ka Renata Sõukandi noore teadlase grant, millel otsest sidet ülikooliga ei ole, küll aga kaudselt. Kas olete rahul sellega, kuidas ülikool nende juhtumite lahendamisega toime tuli ja mis mulje see avalikkusele jättis?

Ei ole rahul. Nii raamatukogu kui ka väidetava ahistamisjuhtumi korral hoidis ülikool kinni pooltevahelistest kokkulepetest mitte avalikustada delikaatseid isikuandmeid ja informatsiooni ning mul on hea meel, et erinevalt meediaväljaannetest ei läinud ülikool kaasa sildistamise ja poriloopimisega. Mõlemad juhtumid on lõpetatud, üks poolte kokkuleppel, teine õiguskaitseorganite järelduste alusel. Ülikool on neist juhtumeist palju õppinud ning tehtud on muudatused nii ülikooli juhtimises, akadeemilistes heades tavades kui ka kommunikatsiooni korralduses.

Renata Sõukandi juhtum ei puudutanud otseselt ülikooli, kuigi täiesti mõistetamatu on olukord, kus Euroopa Teadusfondi (ERC) grandi saajal, keda seni on Eestis kokku olnud vaid viis, osutub võimatuks seda Eesti teadusasutuses täita. Ülikool pakkus Renata Sõukandile võimalust tulla ülikooli seda granti täitma. Sõukand otsustas aga valida Veneetsia Ca’ Foscari ülikooli.

Tartu ülikool kuulub ainsa Baltimaade ülikoolina 2% maailma parimate ülikoolide hulka, paiknedes kahes maailma mainekamate ülikoolide edetabelis esimese 400 seas ja hoides tärkava Euroopa ja Kesk-Aasia regiooni ülikoolide seas 5. kohta.* Kuidas te kommenteerite?

Tegelikult oleme praeguseks nn tärkava Euroopa ja Kesk-Aasia regioonis tõusnud 3. kohale (QS 2017) Moskva Lomonossovi ja Novosibirski ülikooli järel. Kohta rahvusvahelistes edetabelites tuleb võtta kui kõrvalseisjate erapooletut tunnustust ja loomulikult on kõrge tunnustus meeldiv ning ülikooli töötajate poolt ära teenitud. Kui oleme edetabelites viie aastaga tõusnud 200 kohta, siis järelikult on tehtud siin õigeid otsuseid ja aetud õiget asja. Seda enam et igal aastal lisandub edetabelitesse suurusjärkude võrra paremini finantseeritavaid ülikoole Hiinast, araabia maadest, Kagu-Aasiast, Venemaalt. Aga koht edetabelis ei saa olla ülikooli arendamise ainus ja peamine eesmärk, rahvusülikoolina on meie ülesanded edetabelites mõõdetavast märksa laiemad, näiteks eestikeelse õppe, teaduskeele ja rahvusteaduste ning kultuuri arendamine, eesti haritlaskonna kasvatamine. Siiski, soovime seda või mitte, aga koht ülikoolide pingereas on järjest olulisem näitaja paljude riikide haridus- ja teaduspoliitilise toe saamiseks ülikoolide koostööle, aga samuti üliõpilaste õppekoha valikul.

Tartu ülikoolis on ligi 3500 töötajat, täidetud ametikohtadest pool on akadeemilised ametikohad, 69% akadeemilistest töötajatest on doktorikraadiga. Professoreid on 194. Kas mitteakadeemiliste töötajate osakaal on optimaalne?

Nimetus „mitteakadeemiline“ on enamikule sinna hulka kvalifitseeritud töötajatest solvav, sest nad ise ja nende töö on sageli vägagi akadeemiline. Veelgi enam, võib kindlalt öelda, et nad on meil tööl ainult seepärast, et ülikoolil on neid oma akadeemiliste ülesannete täitmiseks vaja. Akadeemiliste ja tugitöötajate enam-vähem võrdne osakaal on paljudes meiega sarnastes teadusülikoolides. Muidugi võib soovida akadeemiliste töötajate suuremat osakaalu, aga Tartu ülikooli puhul on vaja silmas pidada kolme asjaolu. Esiteks oleme Kesk- ja Ida-Euroopa suurim rahastuse saaja ELi programmist „Horizon 2020“ ning see toob (kahjuks!) endaga kaasa suure hulga bürokraatiat – vajaduse projektijuhtide, koordinaatorite, finantsistide järele. Teiseks oleme teadus- ja arendustöö rahastuse poolest Eesti suurim ülikool ning sellega seoses on paljude projektide ja lepingute juures tööl hulganisti magistrante ja doktorante. Kolmandaks, olles Eesti riigi järel suuruselt teine muuseumide ja raamatukogu omanik, on meil ülikooli muuseumides ja raamatukogus kokku ligi 240 töötajat.

Tartu ülikoolis on üle 13 800 üliõpilase, 1227 välisüliõpilast ja 1209 doktoranti. 2016/17. õppeaastal võeti uusi üliõpilasi vastu 56 õppekavale kõrghariduse esimesel astmel, 71 õppekavale magistriastmes ja 32 doktoriõppekavale. Kas ülikool on teie arvates optimaalse suurusega?

Viimase kuue-seitsme aastaga on ülikooli üliõpilaste koguarv neljandiku võrra vähenenud, aga välisüliõpilaste arv kahekordistunud. Sõltumata sellest oleme ainus ülikool, kes õppijate hulga vähenedes ei korraldanud järelkonkursse ega lasknud alla vastuvõtulävendeid, aga välisüliõpilaste nõudluse kiire kasvu juures jäime endiselt väga valivaks ega rutanud õppetasuga raha teenima. Usun, et me jääme lähiaastateks 13 000–15 000 üliõpilasega ülikooliks, sest kvantitatiivne kasv pole eesmärk omaette. Kindlasti kasvab võimekate välisüliõpilaste osa, aga ka seal oleme pannud ülempiiriks 20–25% kõigist õppijaist. Ja loomulikult on meile kui teadusülikoolile tähtis just kraadiõpe, magistriõpe ja doktorantuur. Viidates veel kord ülikoolide edetabelitele, siis neis edenemiseks oleks meil kasulik hoopis vähendada üliõpilaste arvu. Näiteks maailma tipus olevas MITs on umbes 7000 üliõpilast. Kvantiteedi vähendamises mõttes on jätkuvalt vaja tegelda õppekavadega, alustades bakalaureuseastmes laiema sisuga õppekavadega, võimaldades üliõpilastel lihtsamini eriala vahetada ja/või neid omavahel kombineerida. Viimase nelja aastaga sulgesime kokku 20 õppekava ja käesoleval aastal on senat teinud sulgemisotsuse veel seitsme õppekava osas.

Aasta tagasi tuli toonane majanduskasvu töörühm, mille koosseisus oli ka Tartu ülikooli teadlasi, sh akadeemik Urmas Varblane, oma lõppjäreldustega, et meil valitseb suur keskkonnavaldkondade kõrgharitute ületootmine, võrreldes referentsnäitajatega teistes Põhja- ja Baltimaades, kohati suisa 20kordne, ja teisalt, näiteks võrreldes Lätiga, valmistame ette viis korda vähem tervisespetsialiste.

Siia alla kuulub ka küsimus, kui mitmes kohas peaks õigusteadust õpetatama. Mida teha ebaoptimaalse kõrghariduse pakkumisstruktuuriga?

Keskkonnavaldkonnad on olnud õppijate hulgas populaarsed paljuski seetõttu, et ühiskonnas tähtsustatakse loodushoidu ja puhast keskkonda ja seda ei saa kuidagi hukka mõista. Keskkonnast hoolijatele oleks rohkem vaja selgitada seda, et ainuüksi kaitsmisest ei piisa ja paljudel juhtudel on määrav hoopis erialane töö ja tarkus, mida rakendatakse tehnoloogilistes arendustes, ressursikasutuses ja -ringluses, üldises majanduspoliitikas, tervisekaitses, loomulikult ka õpetajate töös. Ülikool on vähendanud keskkonnavaldkonna erialasid ja vastuvõttu, sealhulgas Türi kolledži ja tema erialade sulgemisega.

Arstiõppe vastuvõttu oleme pidevalt kasvatanud, kuigi oleme maas ka ELi keskmisest arstide suhtarvust, ometi ei korreleeru meie koolitushulga mahajäämus Lätist meditsiiniteenuste taseme ja kättesaadavusega Eesti ja Läti võrdluses. Pigem on korrelatsioon pöördvõrdeline. Tasuta kõrgharidusele ülemineku reformis 2013. aastaks oli selge plaan ülikoolidevahelise tööjaotuse ja dubleerimise vähendamiseks. Sellest on realiseerunud vaid osa, meie näiteks oleme ainsa ülikoolina sulgenud meie vastutusvaldkonda mittekuuluvaid õppekavu (maalikunst kunstide õppekavagrupis, aga ka näiteks ärinduse kavasid). Mõningaid valdkondi (majandus, IT, loodusteadused, õpetajakoolitus) on ilmselt põhjendatud õpetada mitmes ülikoolis, kuid näiteks õigusteaduse õpetamine Tallinnas kolmes kohas ja erineval kvaliteeditasemel on loomulikult ebamõistlik. Näib, et puudub ka poliitiline soov täpsustada või sisuliselt suunata ülikoolidevahelist tööjaotust.

Võimalus ise sulgeda mitteprioriteetseid erialasid ning suunata vabanev ressurss prioriteetsetele, ei ole tõenäoliselt veel rahaliselt piisavalt motiveeriv ülikoolidele endile. Tuleb muidugi silmas pidada seda, et inseneriteadustes, tehnikaaladel ja õige mitmes loodusteaduses – mis kõik on riiklikult prioriteetsed erialad – on ülikoolidel suuri probleeme õppijate leidmise ja vastuvõtuarvude täitmisega, mistõttu populaarsed sotsiaalteaduste erialad, aga ka viidatud keskkonnateadused, võimaldavad üliõpilaste üldarvu hoida loodetud tasemel.

Ülikool ja ettevõtlus. Kui Tartu ülikool igas oma tegevuses ei aduks vastutust selle eest, kuidas väikeriik teadmistepõhise majanduseni jõuaks, siis ehk ei pruugi me selleni jõudagi?

Ülikooli juures on loodud juba 57 idufirmat. 2012. aastal minuga intervjuud tehes oli Sirp informeeritum, küsija viitas toona: ülikooli vastne arendusprorektor Erik Puura on avaldanud mõtte, et teadus peaks olema suuteline rohkem ise raha teenima. Vastasin tookord: Erik Puura vihjatud suund on mu meelest igati õige, aga mõistagi mitte ainus tee ettevõtlussuhete kujundamiseks. Praegu on Tartu ülikool tööstuse ja teiste partneritega sõlmitud lepingute rahalise mahu poolest Eesti suurima lepinguportfelliga ülikool, investeerime käesoleval aastal ülikooli arengufondist ettevõtlusõppesse 170 000 eurot (koos spin-off-programmiga), meie ideelaborist on välja kasvanud rahvusvaheline üliõpilaste äriprojektide konkurss ning suurprojekt „sTartupDay“. Alates uue aasta 1. jaanuarist kujundame põhjalikult ümber ettevõtlusalased tugiteenused nii õppetöö kui teadlaste toetamiseks, luues iseseisva grandikeskuse. Kuid kindlasti ei soosi ülikool ettevõtlust, mis ühepoolselt püüab kasumit toota ülikooli arvel. Kahjuks elame ka ELi ja riiklike toetuste poolt moonutatud keskkonnas, kus ülikooli osalus ettevõtetes teeb võimatuks neil ettevõtetel koos ülikooliga ettevõtlustoetusi taotleda.

Nimetage palun kolm, võib ka neli, strateegilist eesmärki, mida sellel rektoriperioodil tahate saavutada?

Õppe- ja teadustöö kvaliteedi ning efektiivsuse suurendamine ja rahvusülikooli ülesannete täitmine jäävad püsivalt prioriteediks. Lisaks saavad keskse koha uue ülikooli arengukava koostamisel aastateks 2019 kuni 2025 ja 2032 (kui ülikool saab 400!) ka järgmised eesmärgid:

• rakendame uued akadeemiliste töötajate ametinõuded, uue akadeemilise karjäärimudeli ja palgapoliitika;

• reformime koos tööandjatega õppekavu, suurendame ingliskeelsete õppekavade hulka ning tagame eestikeelse õppe kõigis õppekavagruppides;

• investeerime (kuni 65 miljonit) uutesse funktsionaalsetesse õppe-teadushoonetesse ja ühiselamutesse, kuid vähendame ruumikasutuse üldmahtu.

Nimetage üks strateegiline eesmärk, mille täitmata jätmise korral on rektor Volli Kalm nõus tunnistama, et tema rektoriperioodi võib nimetada ebaõnnestunuks?

Minu rektoriperioodist on praeguseks läbi veidi üle poole. Kindlasti võivad seda perioodi juba praegu nimetada ebaõnnestunuks need, kelle arusaamad ülikooli arenguvajadustest ja juhtimisest on olnud minu ja mu lähemate kolleegide omadega vastassuunalised. Mina leian, et ülikooli kiire ja dünaamiline areng, sellest lähtuv rahvusvahelise tunnustuse kiire kasv ning mu tagasivalimine viitavad sellele, et õnnestumisi on olnud rohkem kui ebaõnnestumisi. Ma ei näe põhjust, miks järgneva nelja ja poole aasta jooksul ei peaks planeeritu tegelikkuseks saama.

Kas olete sugulane või hõimlane kunstiakadeemia rektori Mart Kalmuga?

Ei ole vennad ega sugulased, oleme selle omavahel juba ammu välja selgitanud. Väidetavalt on perekonnanimel Kalm ajalooliselt viis lähtepiirkonda. Minu isapoolsed esivanemad on Põhja-Viljandimaalt Pilistvere kihelkonnast Kõo vallast. Usun mäletavat, et Mardi isapoolne suguvõsa on Vooremaalt ning Valdo Kalmu omad Noarootsist.

* Tartu ülikool

347. koht QS World University Rankings 2017.

301.–350. koht Times Higher Education World University Rankings 2016–2017.

5. koht QS University Rankings: Emerging Europe and Central Asia 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming