Rangelt isiklik

Hardo Aasmäe

Sotsiaalpoliitiline arvustus. William Somerset Maugham, Rangelt isiklik. Tõlkinud, toimetanud ja järelsõna kirjutanud Tõnu Lember. Kujundanud Riina Soom. Tallinn, Canopus, 2010. 214 lk.

Nii, „Rangelt isiklik” („Strictly Personal”), nimetas oma 1942. aastal ilmunud esseekogumiku William Somerset Maugham. Ma ei varja, et Somerset Maugham on üks minu lemmikkirjanikke. Panen üldse imeks, et lugesin seda raamatut alles nüüd. Autor avaldas oma teose, kui Teine maailmasõda ei olnud lõppenud. Täpsemalt, polnud üldse teada, kes selle võidab. Kas Suurbritannia suudab Natsi-Saksamaale lõpuni vastu seista? Noorpõlves oli kirjanik luuraja, tegutsedes Suurbritannia kasuks Venemaal Esimese maailmasõja lõpus. Ilmselt oli luuretöö harjutanud kirjanikku tähele panema pisiasju, mis teavitavad asjatundlikku vaatlejat varjatud, kuid olulistest asjadest ja nähtustest. Minu jaoks on paljuski just selles Somerset Maughami loomingu võlu.
Kui jälgida Eesti olusid, tundub Maughami 1942. aastal kirjutatu võrdlemisi tänapäevane ja vaimu ergutav. Kuigi Eestil ei ole praegu selget sõjalist välisohtu, on ühiskonna lagunemise ja süveneva poliitilise kriisi märgid kahtlaselt sarnased Prantsusmaaga 1939. aastal. Tahakski jagada lugejaga oma sellekohaseid mõtteid. Olgu need rangelt isiklikud.
Kõnealune Somerset Maughami raamat sisaldab mälestuskilde ja tähelepanekuid Prantsusmaast ja Suurbritanniast aastatel 1939–1940. Ta mõtiskleb Prantsusmaa kokkuvarisemise põhjustest 1940. aasta kevadel, mis veel 1939. aastal tundus mõeldamatu õudusunenäona. Ta ei ole ka kitsi väljapeetud ohutajuga oma kodumaa, Suurbritannia suhtes, mis peaminister Neville Chamberlaini juhtimisel oli tegelikult huku teel. Chamberlain oli keskpäraste võimetega mees, kes ümbritses end nn jah-meestega ning eelistas erakondlikke huve riigi ja rahvuse huvidele. Kas pole Eesti olusid silmas pidades tuttav olukord? Olukorra päästis Winston Churchill.
Prantsusmaal läksid aga asjad omasoodu. Somerset Maughami jaoks ei peitunud Prantsusmaa lüüasaamise põhjused 1940. aasta kevadel mitte niivõrd tema relvajõududes, kuivõrd ühiskonnas eneses. Ta pidas Prantsusmaa alistamist seaduspäraseks ja võimalikku püsimajäämist pigem imeks.
Kõik suured asjad algavad teinekord vaevalt tajutavatest sisemistest hoiakutest. Maugham kirjeldab üht vestlust 1930. aastate algul oma prantsuse pankurist sõbraga. Maugham oli juhuslikult pealt näinud üht töötajate miitingut, kus nõuti: rahu! tööd! heaolu! Taustaks olgu öeldud, et sel ajal olid töötajate elutingimused Prantsusmaal oluliselt halvemad kui Suurbritannias. Meestel ja naistel ei olnud isegi eraldi tualette. Tööpäevad olid ülemäära pikad ja äraelamiseks ei makstud piisavalt palka. Maughami pankurist sõber oli seda kuuldes väga vihane ja nentis selle peale: „Rahu kindlasti ja loomulikult ka töö, kuid heaolu – ei, see ei tule kõne allagi. Seda ärgu nad lootkugi.” Prantsusmaa jõukate kihtide ja valitsevate ringkondade võõrandumine ja ülbe suhtumine kodanikku viisid 1940. aastaks olukorrani, kus paljude tavakodanike jaoks oli patriotism ja kodumaa kaitsmine vaid sõnakõlks, mis kehtis vaid rikaste vara kaitseks. Tulemuseks oli lootuse purunemine, et välisohu korral prantslased jätavad omavahelised nägelused ja asuvad oma maad üksmeelselt kaitsma. Paraku oli ühiskonna lagunemine jõudnud liiga kaugele. Paljudele tavakodanikele tundus see võõra sõjana, sest jõukad kihid püüdsid sõjaeelarvest ehk riigi ja rahva käest omakasu kohe kätte saada. Maugham kirjeldab masendavaid vaimse laostumise juhtumeid. Prantsuse lennuväes oli alalõpmata tehnilisi probleeme, sest sõjaväepoolne lennukite tehniline järelevalve piirdus sageli mõne tuhande frangi libistamisega tehase esindajalt kvaliteeti kontrolliva lennuväeohvitseri taskusse. Erakordse ahnuse juhtumina kirjeldab Maugham üht prantsuse ettevõtjat. Nimelt tellis Prantsuse valitsus Ameerika Ühendriikidest viissada sõjalennukit kuus. Paraku kasutati nende tootmiseks ühte väikest, kuid olulist sõlme, mida toodeti ühe Prantsuse ettevõtte litsentsi järgi. Prantsuse ärimees nõudis selle kasutamise eest 1000 USA dollarit lennuki kohta, mis tol ajal oli erakordselt suur raha. USA presidendi Franklin Roosevelti kuupalk oli 1940. aastal 6250 dollarit, millest võeti maha maksud. Mõistagi jäid lennukid tulemata, sest tootmine ei olnud majanduslikult võimalik. Valitsus ei liigutanud lillegi. Lõpuks lasi ahnusest pakitsev ärimees hinna 20 korda alla ehk 50 dollari peale, seda … kaks päeva enne Pariisi langemist. Igapäevase sündsuse, lugupidamise ja solidaarsuse puudumine eri ühiskonnakihtide vahel hukutas Prantsusmaa.
Tavakodaniku pettumusele andis veelgi hoogu ülemkihtide kahepalgelisus. Osa jõukatest kihtidest arutles küüniliselt võimalikke ärilisi paremusi natsi-sakslaste valitsemise all. Paljud ministrid olid küündimatud. Tagandatud ministrid sepitsesid valitsuse vastu kõikvõimalikke väiklasi intriige ja nende suhted vaenlasega olid teinekord riigireetmise piiril. Naised ja armukesed, kellel puudus igasugune vastutus parlamendi ees, sekkusid skandaalselt tipp-poliitikasse nagu Prantsuse kuningriigi õukondlased. Mitmed ametikohad, kaasa arvatud sõjaväe ülemjuhataja olid ametis tänu oma poliitilistele sidemetele, mitte väejuhioskustele. Sõjaväge juhiti nii, et ülemjuhataja ei kõnelnud isegi oma staabiülemaga. Ohvitserkond oli edev ja ülbe. Poola sõja kogemusi eirati. Kõik see kokku muutis Prantsusmaa Natsi-Saksamaale kergeks saagiks.
Selle taustal näivad Eesti olud kahjuks tuttavlikud. Tavakodanik on pettunud, sest elujärg ei parane. Kahjuks ei saagi paraneda, sest majandus ei teeni meil inimese huve, vaid inimene on kujunenud monopolistliku majanduse üheks hammasrattaks. Ühiskond on antud välis- ja kodumaiste monopolide võimutseda, mis võtavad turult ära iga liigse Eestisse tekkinud euro ja viivad selle võimaluse korral välja. Keskmise ja väikeettevõtluse kidumine muudab peaaegu olematuks konkurentsi, mis arenenud riikides aitab hoida kodanike kulusid vaos, loob töökohti ja aitab rikkust hoida riigi sees. Valitsus on rahva ammu maha jätnud, põhjendades seda õhukese riigi sekkumatusega ühiskonna asjadesse. Tagajärjeks on ennast imetlev ja oma asendamatusse uskuv mugavusvalitsus, kus vähemalt pooled ministrid ei saa ilmselgelt oma asjadega hakkama. Nad ei tunne piisavalt oma valdkonda, silmaring on ahtake ja haridus puudulik. Juhtametitesse määratakse raskelt haigeid inimesi, kes esimese suurema katsumusega hakkama ei saa. Asi ei puuduta ainitiselt füüsilisi tõbesid. Mantrana korrutatakse riigi rahaasjade korrashoidu, mis on enesepettus. Avalikust eksitamisest rääkimata. Rahaasjad on korras vaid ametkondlik- bürokraatlikust vaatepunktis lähtudes. Riigieelarve on meil tasakaalus vaid kohalike eelarvete hääbumise arvelt. See taastumatu tagavara saab ühel päeval otsa. Riigivõlg on küll olematu ja see on rahandu­s­ministeeriumile igavesti mugav ära­olemine, kuid majandus on kõrini võlgades. Aastase SKT jagu. Riik on võlavaba, kuid rahvas on võlas ja lahkub välismaale Eesti võlgu maksma. Riik võib rahvusvaheliselt osa võlgu korstnasse kirjutada, rahvas ja ettevõtted maksavad kõik ära täie rauaga. Selles olukorras kaob inimestel lootus. Riigil puudub toimiv arengukava ja siht. Kitsa poliitilise kliki ülbus ja karistamatus hakkab ületama igasuguseid piire. Vaene riik ärpleb rahvusvaheliselt toetades meist jõukamaid riike. Rahandusminister peab kõiki kaabakateks. Erakonnad on muutunud riigierakondadeks, mida ühest otsast rahastatakse riigieelarvest ja teisest otsast ühiskonna kõige hämaramatest kihtidest kilekottide, rahapesu ja riigivargusega. Itaalia kohtu poolt vaadates on üks kaunikõlaline Eesti erakond ühes reas Comorra, ’Ndrangheta või Cosa Nostraga. Vahe on vaid selles, et Itaalias tuleb neil salaja ära osta parlamendisaadikuid ja ministreid, meil on erakondadel täiesti seaduslikult omad parlamendiesindused ja ministrid. Erakonnad ei täida enda poolt kehtestatud seadusi. Poliitikud ei tohi olla riigi äriühingute nõukogudes, kuid valitsus määrab neid sinna endiselt. Täitevvõim ei allu seadustele. Euroopast vaadates on see tavaline, mitte müstiline Venemaa. Riigiparteide lehmakauplemine Toompeal muutub üha põhimõttelagedamaks. Mõistagi tuleks ühel päeval kaaluda kõigi riigierakondade üheaegset sundlõpetamist, et erakonnad saaksid alustada uuesti ja teistel tingimustel. Riigis on kümmekond suurt valdkonda, mis on täiesti käest ära. Alates rahandusest ja pangandusest, lõpetades usuelu korraldusega. Mingeid olulisi märke olukorra kogu tõsiduse mõistmisest veel näha ei ole. Vabariigi president tegeleb kõrvaliste ja ebaoluliste asjadega, tehes aeg-ajalt asjatundmatuid üldisi avaldusi. Piirileping Venemaaga, mis annab ära 1000 ruutkilomeetri Eesti NSV aegset mereala ja millega eksitatakse seadusandjat ja kõrgema võimu kandjat, on reeturlikkuse piiril.
Nüüd võiks püstitada küsimuse. Kui Eestit tabab reaalne välisoht, kust kohast tekiksid kodanike jaoks usaldusväärsed juhid, kes suudaksid ühendada inimesed raskustele vastu seisma? Praegusest võimueliidist selliseid inimesi küll näha ei ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming