Revolutsiooni pärand

Ronald Grigor Suny: „Ajalooteadus ei peaks tegelema eituse ega apoloogiaga, kuid ta peab ka vältima probleeme mittemärkavat ja ühekülgset hukkamõistu.“

VJATŠESLAV MOROZOV

Michigani ülikooli õppejõud Ronald Grigor Suny on ka Chicago ülikooli politoloogia ja ajaloo emeriitprofessor ning Peterburi riikliku uurimisinstituudi kõrgema majanduskooli vanemteadur. Tema sulest on ilmunud järgmised raamatud: „The Baku Commune, 1917–1918“ („Bakuu kommuun 1917–1918“), „The Making of the Georgian Nation“ („Gruusia rahva saamislugu“), „Looking Toward Ararat: Armenia in Modern History“ („Vaadates Ararati poole: Armeenia uusaja ajaloos“), „The Revenge of the Past: Nationalism, Revolution, and the Collapse of the Soviet Union“ („Mineviku kättemaks: natsionalism, revolutsioon ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemine“), „The Soviet Experiment: Russia, the USSR, and the Successor States“ („Nõukogude eksperiment: Venemaa, NSV Liit ja nende pärijariigid“), „They Can Live in the Desert But Nowhere Else: A History of the Armenian Genocide“ („Nad võivad elada kõrbes, aga mitte kusagil mujal: Armeenia genotsiidi ajalugu“). Suny on raamatu „Russia’s Empires“ („Venemaa impeeriumid“) kaasautor ning raamatu „A Question of Genocide: Armenians and Turks at the End of the Ottoman Empire“ („Genotsiidi küsimus: armeenlased ja türklased Osmanite impeeriumi lõpul”) kaasväljaandja.

II Ida-Euroopa ja Venemaa uuringute konverentsi* teemaks oli „1917. a revolutsioonid Venemaal ja nende pärand sada aastat hiljem“ („The Russian Revolution and Its Legacies: Taking Stock a Century Later“.

Peaettekandega avas konverentsi USA ajaloolane, Michigani ülikooli õppejõud Ronald Grigor Suny, kes on samuti tegev Venemaal Peterburi kõrgemas majanduskoolis. Tema uurimistöö on keskendatud peamiselt sellistele küsimustele nagu imperialism, natsionalism ja rahvuste kujunemine Vene impeeriumis ja Nõukogude Liidus, erilise rõhuasetusega Venemaale ja Lõuna-Kaukaasiale. Suny kõige värskem raamat, koostöös Valerie A. Kivelsoniga valminud „Russia’s Empires“ („Venemaa impeeriumid“) on ilmunud Oxford University Pressi väljaandel 2016. aastal.

Tartu ülikool ei ole ainus, kus kasutatakse Vene revolutsiooni sajandat aastapäeva võimalusena uurida selle ajaloolist tähendust. Seda tehakse Venemaal ja kõikjal üle maailma, kuid enamasti tegelevad sellega ajaloolased ja sotsiaalteadlased. Mulle tundub, et peavoolu esindav intelligents ja meedia on segaduses ega tea, kuidas seda teemat käsitleda. Kas olete sellega nõus? Kas meil on vaja revolutsiooni pärandi üle arutleda? Miks?

Ronald Grigor Suny: Ükskõik, kas olete vasakpoolne ja leiate, et 1917. aasta revolutsioon Venemaal pani aluse uuele, progressi ja emantsipatsiooni ajastule, või olete parempoolne ja leiate, et ajalugu kaldus rööbastelt kõrvale pimeduse ja terrori ajastusse, igal juhul on raske eitada, et 1917. aasta oli pöördeline, mil maailm pöördus uude suunda. See revolutsioon ei olnud mitte ainult rahvuslik, vaid rahvusvaheline, mitte ainult poliitiline, vaid radikaal-sotsiaalne ning pööras maailma suurima riigi klassistruktuuri pea peale. Ta vallandas kolonialismivastase võitluse, andis jõudu töölisliikumisele ja sundis valitsevat eliiti rahvale järeleandmisi tegema. Segadus selle revolutsiooni ümber tuleneb erinevustest selleni viinud algimpulsside ja hilisemate tagajärgede vahel.

Revolutsioonid on radikaalse katkestamise, normaalsest poliitikast omamoodi sõjaseisukorda ülemineku, eriolukordade ja iseseisvusvõitluse aeg. Kes hakkab valitsema? Missugune on tulevane kord? Paraku käib sellega alati kaasas vägivald.

Intellektuaalid üldjuhul ei poolda vägivalda, välja arvatud vähesed parem- või vasakradikaalid. Mõõdukad liberaalid ja ka konservatiivid eelistavad tavaliste inimeste erakorralisele ja ettearvamatule ajaloolavale astumisele igapäevapoliitika normide järgimist. Kui püütakse hinnata revolutsiooni pärandit ja mõju, satutakse segadusse. Milliseks hinnangud kujunevad, sõltub vaatleja poliitilisest subjektiivsusest, tema ajalisest ja geograafilisest paiknemisest.

Kirjutades oma kõige uuemas raamatus „Venemaa impeeriumid“ I maailmasõjast ja 1917. aasta revolutsioonist, maalite koos kaasautori Valerie Kivelsoniga pildi sellest, kuidas mõnikord langesid riiklik ja etniline identiteet klassikuuluvusega kokku ja mõnikord vastandusid. Nende jõudude summa aga rebis impeeriumi lõhki nii, et lõppkokkuvõttes sai lääneperifeerias võimalikuks sõltumatute rahvusriikide teke. Kas räägiksite pikemalt, kuidas teie seda dünaamikat näete, eriti mis puutub Balti regiooni?

1917. aasta revolutsioone – ja ma kasutan siinkohal teadlikult mitmust – oli mitu, need kattusid üksteisega ja olid seotud, nagu olen püüdnud palju aastaid tagasi näidata väikeses raamatus „Mineviku kättemaks: natsionalism, revolutsioon ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemine“. Klassilõhed ja -võitlus olid seotud etnilise lõhenemise ja võitlusega. Näiteks Balti regioonis olid eestlased valdavalt talupojad, lisaks käsitöölisi ja keskklassi esindajaid linnades. Balti regiooni linnades oli etniline koosseis sageli teistsugune kui maal: Vilniuses andsid tooni poolakad ja juudid, Tallinnas oli arvukas vene ja saksa päritolu kodanikkond, Riias samuti. Huvitaval kombel oli, vastupidiselt rahvuslikult meelestatud ajaloolaste väidetele, klassiidentiteet tugev ja 1917. aasta jooksul ilmnes korduvalt, et rahva ustavus klassikuuluvusele ja sotsialismile, mida iganes see tol ajal tähendas, oli märksa tugevam kui rahvuslus (1918. aastast alates hakkas see muutuma). Seda oli näha 1917. aasta sügisel Asutava Kogu valimistel. Sotsialistlikel parteidel läks sageli paremini kui rahvusmeelsetel. Näiteks Lätis oli bolševism üpris populaarne. Etnilisele vastasseisule lisandus klassidimensioon ja neid on raske teineteisest eristada: eestlaste vastasseisu sakslastega võib näha ka talupoegade ja eliidi – kodanlaste, isegi ülikkonna vastasseisuna. Kodusõja algus ja võõrvägede interventsioon muutsid identiteedi ja võitluse piirjooned selgemalt natsionalistlikuks.

Selle tulemuseks oli võimsa rahvusliku liikumise teke pea kõikjal üle kogu tsaaririigi. Bolševikud, kes algselt olid võidelnud rahvusliku enesemääramise loosungi all, koondasid lõpuks Nõukogude Liidu näol tsaaririigi valdused uuesti oma võimu alla. Kas võib öelda, et nad tegid seda rohkem vajadusest kui ettekavatsetult, kuna endise tsaaririigi perifeeria tagasivallutamine oli ainus võimalus kodusõda võita?

Revolutsiooni ja kodusõja suurim iroonia või paradoks oli, et pühendunud antiimperialistid rajasid uue Nõukogude impeeriumi. See polnud mitte niivõrd küüniliste, õelate manipulaatorite tegevuse tagajärg, nagu külma sõja ajaloolased on sageli arvanud, või lihtsalt vajalik reaktsioon aja karmidele nõudmistele, nagu bolševike toetajad väitsid, minu arvates oli see olukorra ja ideoloogia traagiline ühendus. Bolševikel olid oma eelistused, oma hoiakud, valmisolek eesmärkide saavutamiseks jõudu ja terrorit kasutada, ja need hoiakud-käitumisviisid ühendusid sõjaaja tegelikkuse ja välisjõudude interventsiooniga. Mõnel juhul tunnistasid nad riikide iseseisvust – Poola, Soome, Baltimaade ja Gruusia puhul (ajutiselt), teinekord jälle hakati kiiresti ja otsustavalt mittevenelasi Nõukogude vabariiki integreerima – Ukrainat, Valgevenet, Aserbaidžaani, Armeeniat ja lõpuks ka Gruusiat.

Ajaloolased näivad olevat ühel meelel, et rahvuse institutsionaliseerimine ja korennizatsija – rahvusliku kaadri esiletõstmine mängisid Nõukogude Liidus rahvusliku identiteedi ja rahvuslike liikumiste arengus olulist osa. Mulle tundub, et kuigi Stalini valitsuse ajal taganeti sellest poliitikast, oli hilise Nõukogude perioodi ametlik (ja üliagar) internatsionalism siiski äärmiselt tähtis ksenofoobia ohjeldamise ja rahvastevahelise vaenu ärahoidmise abinõu. Lõpuks langes internatsionalism koos muude ametliku ideoloogia elementidega põlu alla ja see avas tee rahvuslikule vabanemisele, kuid paljudel juhtudel soodustas ka natsionalistlikke väljaastumisi. Kas nõustute minuga?

Nõustun täielikult, kuigi tuleb tähele panna, et korennizatsija’st ei loobutud kunagi. Nõukogude süsteemile oli omane sügav sisemine vastuolu – ühelt poolt unustamispoliitika, mis kestis kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni, ja teiselt poolt moderniseerimis- ja integratsioonipoliitika, nõukogude rahva kujundamine, mis oli vastupidise suunitlusega. Mõnes liiduvabariigis, näiteks Valgevenes ja Ukrainas ning isegi Baltimaades, valitses tugev venestamispoliitika, Gruusias ja Armeenias aga oli rahvuslik poliitika integratsiooniprogrammidest tugevam.

Millised on teie arvates sotsiaalteadlaste kõige tähtsamad ülesanded, kui mõtleme Vene tsaaririigi ja Nõukogude Liidu ajaloole? Millised küsimused vajavad vastuseid?

Teadlased ei ole üle saanud kahest väga suurest takistusest: külma sõja pärandist ja antisovetismist ning sovetoloogia- ja Venemaa-alaste uuringute kohast päevapoliitikas. Kahe takistuse koosmõju raskendab neutraalset, võimalikult objektiivset Venemaa ja Nõukogude Liidu alast uurimistööd. Kohalikud ja partikularistlikud natsionalismiilmingud teevad selle uurimistöö veelgi keerukamaks. Meie ajaloole otsekoheselt ja ausalt silma vaadata on eluliselt tähtis, kuid ka raske ja valus.

Nõukogude Liidu ajalugu on täis õudusi ning on arusaadav, et lääne ajaloolased reageerivad revolutsioonile ja nõukogulikule kogemusele negatiivselt. Selleks et 70 aastat kestnud nõukogude võimu täielikult mõista, on vaja vabaneda antisovetlikest ja antikommunistlikest eelarvamustest, mis on liiga kaua meie historiograafiat kujundanud. Antisovetism – veendumus, et kõik oli negatiivne, küüniliselt kavandatud ja kõik taandus lihtsalt sellele, et kurjad mehed püüdsid oma võimu laiendada – on sama suur takistus Nõukogude eksperimendi keerukuse analüüsimisele nagu natsionalismgi, mis endise Nõukogude Liidu rahvastele on selle kummalise impeeriumi saavutused olematuks teinud. Neil, kes võimu all kannatasid, nagu Balti vabariikide rahvastel, on raske samm tagasi astuda ja süngeid aastaid neutraalselt vaadelda.

Teine takistus korraliku teaduse tegemiseks, vähemalt Ühendriikides, on kõige aluseks olev, vaidlustamatu pühendumus ameerikalikule liberalismile ja elustiilile. Oma elustiili armastamise ja oma valitsusele lojaalne olemisega ei ole midagi valesti, aga kui soovime tegelda tõsise sotsiaalteadusega, siis peame olema teadlikud oma sotsiaalsetest, poliitilistest ja emotsionaalsetest hoiakutest. Peame hoidma kriitilist distantsi, et näeksime selgemalt, kuidas teistes paikades, kultuurides ja ajajärkudel elanud inimesed oma elu mõistsid, hindasid ja selle üle arutlesid.

Veetsin mitu tundi Tallinna okupatsioonide muuseumis ja see meenutas mulle, kui traagilised olid need viiskümmend aastat Nõukogude võimu nii siin Eestis kui ka teistes Balti vabariikides ja mujal Nõukogude territooriumil. Ühtlasi avaldas mulle muljet üldiselt tasakaalukas ülevaade Nõukogude Eesti ajaloost. Ajalooteadus ei peaks kunagi tegelema eituse ega apoloogiaga, kuid ta peab ka hoolikalt vältima probleeme mittemärkavat ja ühekülgset hukkamõistu.

Tõlkinud Maarja Kaplinski

Vjatšeslav Morozov on Tartu ülikooli EL-Venemaa uuringute professor ja Tartu konverentsi programmitoimkonna esimees.

* II Ida-Euroopa ja Venemaa uuringute konverents toimus Tartu ülikoolis 4. – 6. juunini https://sisu.ut.ee/tartuconference/avaleht

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming