Riik ja selle preemiad raamatuks köidetuna

Eesti keel on üks väiksemaid keeli maailmas, kus on olemas kogu maailma teadus.

TARMO SOOMERE

Maailma muutumine on ja on olnud paljude teadlaste südamel. Midagi on selles ka ajatut. Nii mõnus on mõelda, et väidetavalt juba mitu tuhat aastat tagasi olla savitahvlitele kirjutatud, et maailma lõpp on varsti tulemas, sest lapsed ei kuula enam vanemate sõna ja igaüks tahab kirjutada raamatut. See võib olla ka nali, aga igatahes on suur osa meie kaasaegsetest suurkujudest valinud oma sügavamate mõtete kirjapanekuks raamatu formaadi.

Nõnda toimis ka hiljuti meie seast lahkunud Stephen Hawking, kelle raamatud on väidetavalt kõige enam müüdud, kuid kõige vähem aru saadud populaarteaduslikud kirjutised maa­ilmas. Oma relatiivsusteooria lühilugu kommenteerides (ajakirjas Time 1999. a vana-aasta viimase päeva välja­andes) arvas ta, et maailm on viimase 100 aasta jooksul muutunud rohkem kui mis tahes muu sajandi jooksul. Selle põhjus pole ei poliitiline ega majanduslik. Selle taga on tehnoloogia edulood­, eelkõige selliste tehnoloogiate rakendamine, mis on loodud fundamentaalteaduse kavatsustele.

Selliste edulugude kvintessentsi esindab tõenäoliselt kõige paremini Albert Einstein, sama ajakirja Time sajandi inimene. Kvintessentsi formuleerimine on üks keerukas, tundlik ja delikaatne ülesanne, sest kui suruda mingi suur tõde ühe lausesse, on tulemuseks tavaliselt vale väide. Seetõttu mahutas Einstein oma arvamuse kahte lausesse: „Iga loll võib (fakte) teada. Aga asjadest on vaja aru saada.“ (Any fool can know. The point is to understand.)

Sama mõtet on eri vaatekohtadest korranud ja varieerinud paljud suured mõtlejad. Heas (mitte Donald Trumpi) mõttes alternatiivse majandussüsteemi kirjelduse üks autoritest Steven Levitt parafraseeris Einsteini oma „Super­freakonomicsis“ konstruktiivses võtmes järgmiselt: „Paljud meist tahavad maailma parandada. Aga et see õnnestuks, tuleb enne maailma mõista.“ Tema soovitas muu hulgas ka enesetapumissioonidele suunduvatel ekstremistidel elukindlustus osta. Sest kui missioon ei peaks õnnestuma, on pärastine ravi mitte ainult pikk ja valus, vaid ka keerukas ja kallis. John Maynard Keynes märkis juba hulga aega varem, et probleem on mitte niivõrd uute ideede leidmises või rakendamises, vaid vanadest, oma aja ära elanud ideedest vabanemises. Igapäevase elu planeerimisel me seda ju oskame: enne kui uue mööbli sisse toome, tuleb vana välja viia.

Neljandat korda on mahutatud ühtede kaante vahele riigi kultuuri-, spordi- ja teaduspreemiate ning Wiedemanni keeleauhinna laureaadi kajastus. Raamatut „Eesti Vabariigi preemiad 2018“ esitleti Tallinna ülikooli akadeemilises raamatukogus 12. VI 2018 koos teaduste akadeemia 80. aastapäevale pühendatud näituse „Akadeemikud monograafiast säutsuni“ avamisega.

Ebe Pilt

Oma mõistmisest kirjutamine nii, et ka teised sellest osa saaksid, ideaalis ka mõistaksid, on sageli veel raskem kui meie teadmiste horisondi laiendamine. Kui on tegemist spordisaavutuse või kultuurisündmusega, on abiks arvukas reporterite ring. Igas endast lugupidavas ajalehes, eriti päevalehes, on iga päeva vähemalt paar lehekülge pühendatud kultuurile ja teised paar spordile. Koos naljaveeru, astroloogide rubriigi ja poliitikaülevaadetega moodustavad nende valdkondade sõnumid ja analüüs ajakirjanduse vundamendi, veidi utreerides isegi selgroo või miks mitte ka teokarbi, kuhu tegelikkuse eest peituda, klikke korjata ja müügitulu hoida. See ei tähenda, et kultuuri ja spordi suursaavutustest ja suurkujudest oleks lihtne kirjutada. Kuna kõik nende kohta käiv materjal on enamasti juba mitu korda läbi kirjutatud, on ilmselt raske leida aspekte ja vaatenurki, mis lugejat kõnetavad ja saavutused uude valgusesse panevad.

Öeldakse, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Seepärast on loogiline varustada sobivate illustratsioonidega nii teaduslikke publikatsioone kui ka populaarsemaid kirjutisi. Sellegipoolest on märkinud esimene Nobeli majandusauhinna laureaat Jan Timbergen, et mingil veidral ja tema meelest isegi kahetsusväärsel põhjusel on sõnade mõju enamikule inimestest märksa suurem kui piltide mõju. Tema meelest on see üks inimkonna suuri puudusi. Isegi kui temaga mitte nõus olla, on sobivate sõnade valik pea iga teksti koostamise alus.

Mida vähem sõnu, seda täpsemad peavad need olema. Teadusest lühidalt, selgelt, atraktiivselt ja põnevalt kirjutada on keerukas. On tõenäoline, et mõnest raamatus „Eesti Vabariigi preemiad 2018“ kirjeldatud saavutusest kirjutatakse eesti keeles üldse esimest korda. Mõne nähtuse jaoks võidi isegi välja mõelda uus sõna. Nõnda on selle raamatu üks kaudsetest eesmärkidest olla eesti keele, eelkõige teaduskeele arengu üheks hoovaks või instrumendiks.

Mõnes valdkonnas on eesti keeles kirjutamine ja saavutuste uudsuse avamine raskem kui teises. Seda keerukust iseloomustab kaudselt ahela pikkus, mis kulub teadustulemuste saavutamisest nende rakendamiseni, nt patentides. Kui nanotehnoloogia ja mõned biotehnoloogia valdkonna edusammud konverteeritakse rahaks juba mõne aastaga, siis teoreetilises füüsikas, matemaatikas ja astronoomias läheb selleks keskmiselt paarkümmend aastat.

Raamatu teaduspreemiaid kajastavas osas püütakse saavutada saavutamatut: kirjutada eesti keeles lühidalt ja selgelt teadustulemustest, mis on maailmateaduse eesliinil. Eesti keel on üks väiksemaid keeli maailmas, kus on olemas kogu maailma teadus. Meist väiksem samal tasemel keel on islandi keel ja meiega võrreldav on baski keel. Nõnda murravad autorid teadusmaailmas tugevasti juurdunud trendi – et palju kergem on teha tarka nägu kui oma tarkust teistele edasi anda.