Šeeri kama?

Nicholas John: „Jagamine on võtmesõna, sest kui analüüsida selle tähendusi ja nende ilmnemist ajas, on võimalik mõista, kuidas toimib ühiskond, kes seda sõna kasutab.“

KATRIN TIIDENBERG

Eesti keeles on „jagamine “ huvitav sõna – kasutame seda matemaatikas, aga ka selleks, et rääkida mingite hüvede jaotamisest inimeste vahel. Näiteks Suur Peeter tahtis, et Väike Peeter jagaks temaga oma leivakoti sisu. Eestikeelses Facebooki liideses on share-nupp samuti „jagamiseks“ tõlgitud, ehkki inglise keeles tähistab matemaatilist jagamist divide ja leivakoti jaoks sobib share. Võib-olla on meie „jagamise“ ja ingliskeelse share tähendusnüansid seotud sellega, et eesti slängis kasutatakse veebijagamisele viitamiseks sageli sõna „šeerima“.

Ühismeedia platvorme uuriv Hollandi teadlane Jose van Dijck on täheldanud 2013. aastal, et Facebooki jagamisfunktsioon liidab inimestevahelise vabatahtliku ja teadliku infojagamise Facebooki-poolse äriliselt motiveeritud, koodipõhise infojagamisega. Tavakasutajana peame jagamiseks seda, kui postitame sünnipäevapeo fotod, et sõbrad neid näeksid. Facebooki kui äriettevõtte huvides käsitletakse jagamist kui Facebooki kasutamisest tekkinud informatsiooni, mis on täielikult valmis ümberjagamiseks. Börsiettevõttena peavad nad kogu miljardkonna inimese, nendevaheliste seoste ja nende toodetava sisu ju rahaks tegema.

Kui Facebooki vaikimisi sätteid ja tehnilisi omadusi analüüsida, selgub, et kasutaja peaks oma sünnipäevapeo fotosid sõpradega jagades olema valmis „jagama“ fotode külge kleepunud seoselist infot (kes sünnipäeval oli, kus sünnipäev toimus jne) ka Facebooki reklaamiklientide või arenduspartneritega, kes andmete analüüsi põhjal saavad hiljem samale kasutajale ja tema sõpradele reklaamida vananemisvastast kreemi, ürituskorraldusteenust või kaalulangetusrakendust. Selleks et sellisest jagamisest keelduda, peab kasutaja tegema lisaliigutusi sätete muutmiseks ning teatud ulatuses puudub tal keeldumise võimalus sootuks – nii on kasutaja andmete jagamine reklaamijate ja arendajatega kirjas teenusetingimustes, millele nõustuvat linnukest panemata ei ole Facebookis kontot luua võimalik.* Facebook kasutab kõikide nende tehingute puhul rõõmsalt „jagamise“ sõna. Mina jagan oma sõpradega, Facebook jagab – raha eest – oma reklaamiklientide ja rakendusearendajatega. Sellise raha eest „jagamise“ paradoksiga alustab oma 2016. aasta lõpus ilmunud ja juba auhindu kogunud raamatut „Jagamiseajastu“ („The Age of Sharing“) ka dr Nicholas John.

Nicholas John on pärit Inglismaalt. Ta alustas õpinguid Cambridgeʼi ülikoolis, kus õppis filosoofiat ja sotsiaalteadusi. Doktorikraadi omandas John Jeruusalemma heebrea ülikooli sotsioloogia osakonnas. Tema 2008. aastal kaitstud väitekiri on esimene akadeemiline uurimus Iisraeli internetikasutuse kohta. Nüüd töötab John samas ülikoolis abiprofessorina ning on eelmisel nädalal Tartus toimunud Maailma Internetiuurijate Assotsiatsiooni (Association of Internet Researchers) konverentsil väljaantava Nancy Baymi nimelise raamatuauhinna selleaastane laureaat.

Erakogu

„Jagamiseajastus“ nendib John, et jagatakse iga päev ja kõikjal. Me jagame veebis oma mõtteid, jagamismajanduseks nimetatav sektor, kuhu kuuluvad näiteks Airbnb ja Uber, on tunginud meie ettevõtlus- ja tarbimiskäitumisse ning oma mõtete, tunnete ja sisekaemuse jagamine sõprade või nõustajaga on oluline suhtlusvorm. Jagamine on äärmiselt mitmetähenduslik termin, seda kasutatakse nii pehmete väärtuste tähistamiseks kui ka kommertslike või lausa ekspluataatorlike suhete leebeks kirjeldamiseks.

Kuidas te üldse jagamist uurima hakkasite?

Nicholas John: Millalgi 2010. aasta paiku panin tähele, et sõna „jagamine“ on interneti vallutanud. Igal pool, kuhu vaatasin, oli ettepanek jagada või asetses jagamisnupp. See, et eraettevõtted paluvad mul, eraisikul, nendega midagi jagada, tundus mulle huvitav ja ka pisut poleemiline. Nii hakkaski mind huvitama, mida me silmas peame, kui ütleme „jaga“. Otsustasin analüüsida, kuidas jagamise mõiste on ajas muutunud, kuidas selle kasutus on arenenud. Jah, Facebooki peakontoris oli ilmselt 2006. aasta paiku strateegiaalane koosolek, kus muu hulgas otsustati, et nüüdsest on nende korporatiivretoorika jagamiskeskne, loodi jagamisnupp ja jagamise mõiste hiilis sisse paljudesse ettevõtte tekstidesse. On selge, et mõistete tähenduse muutmises on teatud gruppidel, organisatsioonidel või ühiskonna osal suurem mõjuvõim kui teistel. Facebook on kindlasti jagamise massilisusele kaasa aidanud, ometigi ei leiutanud nemad ei seda terminit ega selle mitmetähenduslikkust. Jagamise mõistet uurima asudes sain ruttu aru, et tegemist on olulise mõistega ka internetivälistes valdkondades ning need erinevad tähendused ja valdkonnad on omavahel märgatavalt seotud. Mida rohkem uurisin, kuidas, millal ja milleks on kasutatud sõna „jagama“, seda enam hakkas mulle tunduma, et tegemist on tänapäeva ühiskonna võtmesõnaga.

Raamatus kasutad korduvalt võtmesõna mõistet, toetudes tunnustatud mõtleja Raymond Williamsi 1976. aastal ilmunud teosele „Võtmesõnad“ („Keywords“), kus analüüsitakse 109 kultuuri ja ühiskonna mõistmiseks vajaliku termini ajaloolist ja semantilist arengut. Miks on „jagamine“ sinu arvates võtmesõna?

„Jagamine“ on võtmesõna, kuna analüüsides selle sõna eri tähendusi ja nende tähenduste ilmnemist ajas, on võimalik mõista seda, kuidas toimib ühiskond, kes seda sõna kasutab. Võtmesõna on nagu prisma, mille kaudu saab vaadelda ühiskondlikke protsesse. Võtmesõnad sisaldavad oma ühiskonna kultuurisüsteeme ja tähendusi. Mulle hakkas tunduma, et kui ma tahan mõista tänapäeva ühiskonda, eriti just Ameerika Ühendriike, siis „jagamine“ on kindlasti üks võtmesõnadest.

Nõus. Kas me saame rääkida pisut sellest, miks? Kuidas oleme jõudnud jagamise tähtsuseni nendest ajaloolistest, ühiskondlikest ja kultuurilistest protsessidest, mille tulemusena elame ühiskonnas, kus üks võtmesõnu on „jagamine“?

Selleks pidi terve hulk protsesse ja nende tähendusi koonduma, ühilduma. Kui ma 2010. aastal jagamist uurima hakkasin, oli see ühildumine alles algjärgus ja seda on olnud väga huvitav jälgida. Minu meelest on selles loos kolm tähendusharu ja kolmandas on ilmselt veel terve hulk väiksemaid harusid.

Esimene on jagamise metafoorieelne tähendus – jagamine kui mingi ressursi osadeks jaotamine. See on jagamise mõiste algne tähendus ja ulatub vähemalt XVI sajandisse. Kui jagan sinuga oma võileiba, siis pool jääb mulle ja pool saab sulle. Me kasutame seda tähendust praeguseni, näiteks õpetame lastele, et nad peavad teistega oma maiustusi või mänguasju jagama.

Teine jagamise tähendusharu viitab jagamisele kui teatud tüüpi kommunikatsioonile, suhtlusvormile. See on palju uuem, aga ikka umbes sada aastat vana tähendus. Seda võib seostada XX sajandi esimestel aastatel USAs asutatud kristliku Oxfordi grupiga, kellele oma tunnetest rääkimine, oma tunnete ja pattude jagamine teiste inimeste, mitte pelgalt jumalaga, oli äärmiselt oluline. Nad istusid ringis ja jagasid. Näiteks Anonüümsete Alkohoolikute mudelisse on jagamine just Oxfordi grupi kaudu jõudnud. Niisiis viitab „jagamine“ selles tähenduses oma isiklikest asjadest, mõtetest ja tunnetest rääkimisele. Mõningad autorid on väitnud, et me elame juba mitu aastakümmet teraapiakultuuris, mis tähendab, et väärtustatakse oma tunnetest rääkimist ning seda peetakse eneseteadlikkuse ja iseenda mõistmise viisiks, tõhusa ja harmoonilise suhtluse saavutamise viisiks jne. Selline jagamine on suhtlusvorm, millele suhted on rajatud. Selline tõlgendus immutab jagamismõiste läbi autentsuse, siiruse, aususe, avatuse ja intiimsusega, mis tähendab, et jagamise mõiste on saanud positiivse sisu. Ühismeedia ettevõtted teavad seda suurepäraselt.

Ja viimaks kolmas haru tuleneb sellest, et jagamise mõistet on alati kasutatud arvutite ja informaatika ajaloos. Kuna 1940. aastal suutsid arvutid korraga teha vaid üht asja, pidid kasutajad justkui järjekorras seisma ja arvutikasutust omavahel jagama. 1950ndate lõpus hakati rääkima sellest, et mitu kasutajat võiksid üheaegselt arvutile ligi pääseda – nii tekkis ajajagamine (ingl time sharing), kus keskarvuti kasutusaeg kasutajate vahel jagunes. Ka häkkeritele on jagamine alati oluline olnud. Siinkohal on huvitav analüüsida üht vastuolulisemat infotehnoloogia mõistet nagu failide jagamine (ingl filesharing). Ühelt poolt on jagamine informaatika loomulik osa, teisalt on tegemist siiski kellelegi teisele kuuluvate failide üles- ja allalaadimisega, mis tähendab, et neil failidel asuva sisu õiguste omanikud nimetaksid sellist jagamist varguseks.

Viimaks on oluline ära märkida ka kõiki kolme tähendusharu mõjutav ja ülejäänute kontekstis väga uus idee, et jagamine on midagi, mis on iseenesest hea. Sõnaseoste uuringud näitavad, et kui inglise keele kõnelejale öelda „jagamine“, siis väga paljudel seostub sellega esimesena „hoolimine“. Kui te lähete Google’is pildiotsingule, siis näete, et enamik pilte on vikerkaarest ja üht- ja sedasama jäätist limpsivatest lastest, käest kinni hoidvatest inimestest. Visuaalne retoorika on helge ja optimistlik. Seetõttu arvavad paljud, et „jagamine on hoolimine“ (ingl sharing is caring) on mingi väga vana konstruktsioon. Tegelikult ei ulatu selle kasutus kaugemale kui 1970ndatesse.

„Jagamiseajastu“ on paari avaldamisjärgse kuuga ära teeninud paljude mainekate internetiuurijate ja sotsiaalteadlaste tunnustuse. Nancy Baym, Internetiuurijate Assotsiatsiooni kaasasutaja ja endine president ning teadaolevalt esimene internetikogukondi uurinud teadlane maailmas, on tõdenud, et jagamine on muutunud nii igapäevaseks, et meil on aina keerulisem süveneda sellesse, mida see tähendab või kuidas see toimib, ent „Jagamisajastu“ pakub just selle puuduoleva sissevaate jagamismõiste tähendusse. Maailma tunnustatumaid tarbimisuurijaid Russel Belk on aga kinnitanud, et Johni raamat pakub läbinägeliku ja hoolika, peaaegu arheoloogilise sissevaate nii jagamise mõistesse kui ka materiaalsete ja mittemateriaalsete jagamispraktikate ajaloolisse arengusse alates primaatidest ja esimestest inimestest ning lõpetades ühismeediarakendustega.

Niisiis on jagamise mõistes koos varade jaotus, pihtimuslik ja siiras suhtlusviis, arvutitehnoloogilised tähendused ja siis veel see uuem positiivsuse lisand. Kui suurel määral on jagamise mõiste selline ideoloogiline tihedus kultuuri- ja kui palju keelespetsiifiline? Näiteks eestlaste endi arvates oleme individualistlik, introvertne rahvas. Meil on lähiajaloost meeles vägivaldselt pealesurutud kommunistlik ideoloogia, kus samuti kasutati jagamise ja kõige ühise retoorikat, kuid see tähendas sageli seda, et inimeselt võeti talle kuuluv vara ja ta saadeti asumisele. Praegu on meil väga laialdane internetikasutus ja Eesti on kahtlemata ülemaailmse võrgu- ja tarbimiskultuuri osa.

See on väga huvitav teema ja mul on kavas mõningatele küsimustele ka empiiriliselt vastata. Töötan Iisraelis, kus heebreakeelses tekstis kasutatakse nii ingliskeelset sõna share kui ka heebreakeelset vastet. Seejuures on keeli, kaasa arvatud heebrea keel, kus jagamismõiste eri tähenduste kohta, mida ennist olen maininud, on erinevad sõnad, ja need on nüüd hakanud ühte sulama. Et on üks sõna maiustuste jaotamise ja teine tunnetest rääkimise kohta. Näiteks heebrea keeles võib oma tunnetest rääkimise kohta kasutada kaht eri sõna ja üks neist on seesama, mida kasutatakse veebis enese väljendamise kohta. Mulle tundub, et see sõna on igapäevakasutuses juba rohkem levinud, kuigi ma ei ole veel sajaprotsendiliselt kindel ja küsin seda regulaarselt oma üliõpilastelt. Aga hüpotees on olemas, et siiras enesest rääkimine ja digitaalne eneseesitlus on tähenduslikult ühte sulamas.

Iisrael oli veel mõnda aega tagasi väga sotsialistlik riik, kus majandus oli riigi kontrolli all. Ja sõna, mida kasutati tsentraliseeritud majanduse kohta, on väga lähedane sõnale, mida praegu kasutatakse moodsate, jagamismajanduse võrgulahenduste kohta. Paljude meelest on sõnal problemaatiline tähendus, kuna nende mälestused riiklikult kontrollitud majandusest ei ole meeldivad. Ma tahan kindlasti edasi uurida jagamise kultuurilist ja keelelist tagapõhja, anglitsismide kasutamist, kultuuri globaliseerumist keelekasutuse kaudu jne. Inglise keelele toetudes väidan, et „jagamise“ paljutähenduslikkus on sotsioloogiliselt oluline, huvitav on jälgida kas ja kuidas toimub see teistes keeltes.

Siia lisandub hoopis keerulisem küsimus. Mida sellest siis ikkagi järeldada, kui sõnade tähendus muutub? Ma olen end raamatus selgelt distantseerinud keelepolitseiniku positsioonist. Keelekasutus ja sõnade tähendus muutub kogu aeg ja targad inimesed teavad, et teised targad inimesed kasutavad teatud sõnu strateegiliselt, et tähendusnüanssidest kasu saada. Mulle ei olnud see esmane uurimisküsimus. Tulgem tagasi „raha eest jagamise“ näite juurde, mida jagamismajanduses sageli kasutatakse ja mis selle valdkonna inimestele näib enesestmõistetav, aga teisi hirmsasti ärritab. Huvitav on see, et sageli teevad jagamismajanduse kriitikud just keelepõhiseid etteheiteid. Nad ei kritiseeri Uberi ekspluataatorlikku tööjõupoliitikat, nad ei ole selle mudeli või praktika vastased, nad lihtsalt ei taha seda jagamiseks nimetada. Kuna jagamine on hea ja puhas, peaks jagamismajanduse ettevõtteid nimetama millekski muuks. See tundub mulle paradoksaalne. Pealegi keel ju muutub pidevalt. Mõtlen palju sellest, kuidas võimalikult nüansirikkalt analüüsida sõnade tähenduse muutumist, et teatud sõnamuutused kajastavad võimusuhteid, ent minu meelest ei ole keelepolitseinikuna käitumine tõhusaim normi kehtestamise viis. Ma ei ole veel leidnud rahuldavat vastust, kuidas seda ühildada veendumusega, et sõnad on sotsioloogiliselt väga olulised.

Ehk jätame selle küsimuse õhku ja liigume edasi? Millega sa praegu veel tegeled? Millised on pooleliolevad uurimisprojektid?

2014. aasta Iisraeli-Hamasi sõja ajal hakati ajakirjanduses kirjutama sellest, et Iisraeli Facebooki-kasutajad kustutavad poliitiliste lahkarvamuste tõttu üksteist sõbranimekirjadest. Kuna see oli kohutav ajahetk ja ma tundsin, et vajan mingit projekti, millega tegelda ajal, mil ei saa tööd teha, otsustasin Facebookilt küsida neid andmeid analüüsimiseks. Facebook muidugi keeldus. Olen nüüd ühenduse katkestamist uurides avastanud, et nad ei taha seda eriti lihtsaks teha, neile sobib, kui kõik teadlased uuriksid jagamist, ühendusi, suhtlust. Aga mulle oli see huvitav küsimus, tegin küsitlusuuringu ja pärast seda olen hakanudki rohkem uurima poliitilistel põhjustel mittejagamist, mitteühildumist, mittesuhtlemist. Mind huvitab, millised on keeldumise tunnusjooned võrreldes näiteks veebivälise suhete katkestamisega.

Pärast esimest uuringut oleme teinud veel ühe küsitlusuuringu Iisraeli valimistega kaasneva sõprade kustutamise kohta ning nüüd hiljuti osalesime küsimustikuga ka USA valimistega kaasnevate Facebooki-suhete katkestamise uuringus. Lisaks on mul palestiinlasest doktorant, Iisraeli kodanik – tema intervjueerib praegu Iisraeli araabia päritolu Facebooki kasutajaid, et uurida, kuidas ja miks on nad katkestanud Facebooki-suhte juudi päritolu Facebooki kasutajatega. Siin on tähelepanu suhete katkestamisel, mis on sotsioloogilises mõttes suunatud võimuhierarhias alt üles. Meid huvitab, kas sellisel suhete katkestamisel on oma tunnusjooned. Jah, on küll. Analüüs ei ole veel valmis, kuid usun, et saame tulemusi tutvustada järgmise aasta Maailma Internetiuurijate Assotsiatsiooni konverentsil Montréalis.

* Käesolev lõik esineb enam-vähem samal kujul ka Katrin Tiidenbergi äsja ilmunud raamatus „Ihu ja hingega internetis, kuidas mõista sotsiaalmeediat?“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming