Soome-ugri äng

Looduse ja kultuuri koondrünnaku sasipuntras on lihtne pea kaotada.

ART LEETE

Valgustusaja filosoof Montesquieu mõtles, et põhjamaine kliima mõjub sealsete rahvaste „südame kirgedele“ muserdavalt, pannes inimesed tarduma. Montesquieu avastas selle füsioloogilise seaduspära, kui võrdles sakslaste käitumist prantslaste omaga. Rousseau arvas, et külm kliima tekitab barbaarsust ja metslust. Põhjaalade meelesegadust soosivat mõju märkasid juba antiikaja teadusemehed Hippokrates, Herodotos, Platon ja Aristoteles. Seda valgustusajal üleskorjatud ja populariseeritud keskkonna ja kultuuri sõltuvussuhte küsimust puudutavad paljud XVIII–XX sajandi autorid. Pidevalt rõhutatakse soomeugrilaste liigset loodusega kokkusulamist ja sellest tulenevat hingelist tasakaalutust.

Äng tuleneb ööst

XIX sajandi lõpul levis intellektuaalide seas loogilise lõpuni viidud idee kliima mõjust inimese olekule. Põhja looduskeskkond ja eluviis mõjutavat kehakeemiat spetsiifilisel viisil, tekitades arktilist hüsteeriat. Ka kõiki põhjamaiseid soomeugrilasi, saamidest samojeedideni, on sellest ajast saati kirjeldatud kui luksuvaid, hingelõhestavalt karjuvaid, krampides mahalangevaid, juukseid rebivaid, sõrmi murdvaid, hambaid kiristavaid, jalgadega pekslevaid, pinke ja toidunõusid loopivaid, meelemõistusetult pikki vahemaid kõndivaid, paratamatu tungi ajel keerlevaid ja ulguvaid, tahtmatult naervaid ja nutvaid, seejärel päevade kaupa tummalt enda ette vahtima jäävaid ja kõige selle tulemusel ekstaasi sattuvaid.

Soomeugrilased sulanduvad ümbritsevasse loodusesse, mis lõuna poolt vaatajatele tundub üksluine ja karm. Näiteks täheldab XVIII sajandi alguses Lääne-Siberi põliselanikke ristinud õigeusu misjonär Grigori Novitski, et handid on „loomataolised“, kuna väldivad igasugust läbikäimist teiste kodanikega ning elavad üksildastes, tühjades paikades. Kuuskümmend aastat hiljem väidavad ka Peterburi akadeemikud Johann Gottlieb Georgi ja Peter Simon Pallas, et hantidel ja mansidel on loomataolise elu tõttu flegmaatiline hing, nad on kergelt haiglased ja segadusele kalduvad. Nende kaasaegse teadusemehe Vassili Zujevi meelest on võimatu ette kujutada hantide maa talvist armetust, sest ilm on seal sügisest kevadeni täpselt ühetaoline. Polaaröö ja -päev tekitavad aga järske meeleolumuutusi. Eriti tugevalt mõjuvad virmalised, mille pärast tunnevad ugrilased erutust, õudu ning vaevlevad nägemuste küüsis.

XIX sajandi keskel kirjutab ka Arhangelski oblastis tegutsenud ajalooõpetaja Vassili Vereštšagin, et neenetsi süda on sarnaselt ümbritseva keskkonnaga külm kõige suhtes. Matias Aleksanteri Castrén leiab juba kümmekond aastat varem, et neenetsite loomuse on vorminud arktiline iseäralikkus:

„Kõigi samojeedide ühine joon on nende sünge maailmavaade. Samojeedide sisemine elu on – nagu nende välismaailmgi – öö värvi.“

Ka saksa teaduskirjanik Georg Hartwig peab 1860. aastatel neenetsite iseloomu peamiseks jooneks „sünget vaadet elule“:

„Nagu tema välisilm, nii on ka sisemine maailm riietatud ööpimedusse. Need jäised või lumised inimesed elavad tõepoolest negatiivses rahus ning lõpetavad ilma kahetsuseta oma elu, mida nad vaevalt armastavad, sest see pakub neile rohkem loobumisi kui rõõme ning naudinguid.“

Elu tsivilisatsiooni puudutuseta

Samas vaimus tuletab kohalik ametnik ja kodu-uurija Aleksandr Dunin-Gorkavitš XX sajandi alguses Lääne-Siberi põliselanike madala arengu­taseme viletsast loodusest:

Üks peamisi osutatud nähtust tingivatest põhjustest on see olukord, milles kulgeb põliselaniku elu. Karm kliima ja kidur loodus sunnivad teda kulutama kõik oma jõud ainult kõige hädavajalikumate vajaduste rahuldamiseks. Haaratud terviklikult olelusvõitlusest, pole tal võimalik arendada oma olemuse vaimset poolt.“

Lähtudes niisugusest arutlusest, järeldab Dunin-Gorkavitš, et Lääne-Siberi põliselanikud on kujutlusvõimetud ja hooletud. Karm kliima ja tühi maastik põhjustavat ka Siberi põliselanike väljasuremist.

Seega määrab põhjatuul soomeugrilased üksindusse ja meeleheitesse ja takistab meil tsiviliseeritud rahvastega sammu pidamast. Etnograaf Konstantin Nossilov kirjutab XX sajandi alguses manside iseloomu muutumisest seoses pikaajaliste agressiivsete kultuurikontaktidega, mis on meie Siberi hõimlased metsadesse isoleerinud:

„Veel hiljuti oli see rahvas sõjakas ja südi, kes teadis, kuidas Uurali maakidest rauda, vaske ning hõbedat saada, kellel olid kaubanduslikud sidemed ning sõjad naabritega. Nüüd on ta aga täiesti langenud, täielikult muutunud primitiivseks metslaseks, on nii kaugele metsa taganenud tsivilisatsiooni eest, et kaob vaikselt meie planeedilt.“

Nossilov leiab samas, et eraldatus looduse rüpes pakub mansidele mingisugustki hingelist tasakaalu ja naudingut, samal ajal kui kokkupuuted venelastega jõeäärsetes asulates tekitavad masendust. Üldisemas plaanis väljendab niisugust tsivilisatsiooni ja kliima tekitatud topeltängi XIX sajandi lõpul Siberi literaat Nikolai Jadrintsev:

„Siberi põliselaniku vaim on jäänud allasurutuks, temas peitub sügav melanhoolia. Sünge lootusetus kraabib ta südant, tal pole väljavaateid paremale tulevikule.“

Kas olemegi hullud?

Siinkohal leiamegi end suures segaduses, sest looduse ja kultuuri koondrünnaku sasipuntras on lihtne pea kaotada. Öö pakub segaduse kõrval ka rahu, olgugi et ängistavat. Nõnda soome­ugrilased selle tumeda hämaruse järele haaravadki ning püüavad kaduda oma pimeduse väljadele.

Samas ei arva teadlased ainult seda, et põhjamaine öö tekitab soomeugrilaste hääbumist ja mahajäämust. Ilmari Manninen rõhutab põhjamaise looduse teeneid karjalaste hinge vormimisel piiramatuks ning eriliste „luuleliste kalduvuste“ sünnitamisel. Castrén kinnitab, et „Kalevala“ allikas on põhjalas ning sellele lättele on kõige lähemal neenetsite laulud. Olen kuulnud ka saame kurtmas, et arktilise ängi on teadlased neile ette kirjutatud, ise ei tea nad sellest midagi. Mõelgem loogiliselt – kui aastatuhandeid põhjas elada, siis hulluna ükski rahvas seal hakkama ei saaks. Aga kui öö mingit nukrust tekitabki, siis seesama soome-ugri pimedus seda ka ravib. Öö värvid määravad tõesti soome-ugri hinge oleku, ent teisiti, kui tsiviliseeritud akadeemikud on arvanud.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht