Soome-ugri esteetika

Selles verandade ja katuste loos saavad kokku rahvakunsti loovus ja argikultuuri anonüümne mehhanism.

ART LEETE

Mõtisklus Eesti Rahva Muuseumis 17. oktoobril avatava soome-ugri brändinäituse „Karu, õ ja Joškin kot” teemal. Kuraatorid Piret Koosa, Svetlana Karm, kunstnik Maaria Treima, toetaja hõimurahvaste programmi nõukogu.

Etnograafia on algusest peale lähtunud postulaadist, et kultuur peab alati olema ilus. Kui üldises plaanis on asi otsustatud, siis üksikasjad vajavad lõputut selgitamist. Nii ongi rahvateadlased hoolikalt uurinud erinevust etnograafiliste ilustiilide vahel. Loogiliselt on siis soome-ugri etnograafid omakorda pühendunud just soome-ugri esteetilise eripära määramisele. Püüan käesoleva kirjutisega samuti soome-ugri rahvakunsti arutelus sõna sekka öelda.

Rahvakunst ja etnograafia
Sada aastat tagasi korjasid etnograafid tavaliste maainimeste ja kaugete maade elanike käest kokku rahvakunsti, sest selle abil loodeti näidata, et ka talurahval ja metslastel on kultuur. Selline tung esteetika järele oli ka üks soome-ugri rahvateaduse alussambaid. Muuseumidesse koguti põhiliselt seda, millel oli kaubanduslik välimus. Hiljem arenes rahvateadus argielu väärtustamise suunas. Koguma hakati ka tavalisi asju, mis olid küll silmatorkamatud, ent laialt kasutuses. Sellegipoolest on tänapäevani muuseumide kogudes traditsioonilise etnograafilise valiku vaimus kogutud rahvakunstiesemed ülekaalus. Isegi kui etnograafid mõtestavad rahvakultuuri ümber argielu kasuks, on ikkagi raske otsustada, mida sellest tohutust silmatorkamatust esemehulgast koguda.
Seesama uus etnograafia nägi ette, et keskenduda tuleb vähem valmistamise asjaoludele ja rohkem kasutuskontekstile. Hakati mõtlema, et kuigi valmistamine seostub eseme ideelise potentsiaaliga, loob kasutamine selle tegeliku tähenduse. Iseenesest on see semiootilise raskuspunkti nihe huvitav, ent toob etnograafidele kaasa uutmoodi praktilisi ülesandeid.
Olen varem seda probleemi ilmestanud järgneva näite kaudu: kas on mõtet tuua muuseumi kogusse argikultuuri näitena komi külas tühjaks joodud Coca-Cola pudel? Uue etnograafia argikultuurile keskendumise paradigmas on seda pudelit kasutanud komid. Ent kui hakata koguma kõike, mida inimesed kasutavad, hoolimata valmistamise kontekstist, milliseks paisub siis rahvateadlaste kogumispõld? Ja kas argikultuurile pühenduv mõte on piisav, et põhjendada kõige selle kraami tuhandete kilomeetrite kaugusele vedamist ja Eesti Rahva Muuseumi hoidlatesse ladustamist? Igalt poolt võib leida sarnaseid asju ja pole lihtne otsustada, mida need esindavad. Head lahendust ei paku tegelikult ei traditsiooniline ega ka uus etnograafiline lähenemine.
Ent kui vaadata traditsioonilise rahvakunsti näidiseid, saab igaüks vaistlikult aru, et need on väärt kogumist. Seega on ehk ikkagi olulisem valmistamise kontekst, loomise motivatsioon? Kokkuvõttes leiavad etnograafid end paradoksaalsest kontseptuaalsest sasipuntrast, kus traditsioonilises mõttes ei ole autentne ei valmistamise ega ka kasutamise kontekst. Kunstiliselt omapäraseid ja selgelt kohalikku päritolu esemeid võidakse kasutada valmistamise mõtet eirates. Teisalt võib valmistamine toimuda sekundaarse motivatsiooni kohaselt – juba spetsiaalselt muuseumi esemekogujatele või müügiletti külastavatele turistidele. Argiellu need asjad ei jõuagi, seega see etnograafilise autentsuse paradigma ei näi toimivat.
Et ambivalentsuse labürindist välja murda, on otsustamiseks vaja kolmandat printsiipi. Tinglikult algupärases seisundis tehakse rahvakunsti viisil, mis väljendub näiteks mustrite nikerdamises asjadele. Ajapikku selline koduste asjade etnograafiline kujundamine ranges mõttes kaob ja muutub etnobrändingu osaks. Kuigi nii valmistamise eesmärk kui ka kasutusviis on muutunud, võib ka see moodne etnograafiline näivus aidata selgitada rahva esteetika mehhanismi. Haarang toimeviisi järele lubab jätta kõrvale küsimuse, et miks tehti või kuidas tarbiti. Saame võtta lähtepunktiks rahva esteetilise hoiaku, põliskultuuri hermeneutilise lähenemisnurga maailma asjade korrale. See on küll näivalt udune küsimus – esteetika koondamine meelelaadi haaramatusesse. Ent etnograafilise metodoloogia nurgakivi on inimeste jutu tõsiselt võtmine. Seega –
kuidas soomeugrilased oma ilu selgitavad, nii see toimibki. Soome-ugri esteetikat püüan järgnevalt selgitada komide esitatud selgituste taustal.

Värske akvamariinivärviline plekk-katus  eelmise sajandi esimesel poolel ehitatud elamul Kulömdini alevikus Komimaal.

Värske akvamariinivärviline plekk-katus
eelmise sajandi esimesel poolel ehitatud elamul Kulömdini alevikus Komimaal.

Foto: Art Leete

Kunst on komide seas igal pool
Olen täheldanud, et ka pärast paljusid aastaid Komimaale rändamist pole võimalik vaatlemise teel komide tunde- ja mõttemaailmast päriselt aru saada. Eriti ilmne on see komide igapäevaste kunstiliste eelistuste puhul, mis ometi peaksid kõikjal näha olema. Etnograafi silmad tunnevad eksimatult ära vanaaegse käpiku, karuäkke ja õllekapa, ent meie endi nina all toimuvaid rahva kunstimeele murranguid me ei märka. Aga vahel langevad uutmoodi asjad lihtsalt ise sülle.
Kord Komimaal olles läksime ühel varasel hommikutunnil Mõsi külanõukogusse ja vestlesime seal istunud üksiku ametnikuga. Ta rääkis meile küla eluolust: millised asutused ja ettevõtted tööd pakuvad, kui palju lapsi koolis käib, mitu noormeest parajasti sõjaväes on ning kuidas on kultuurielu korraldatud. Ühel hetkel see naisterahvas ohkas, vaatas aknast välja kaugusesse üle Ežva jõe oru ja kurtis, et rajooni juhtkond on kandnud nende küla mitteperspektiivsete, väljasurevate asulate nimekirja. Seejärel ametnik ägestus ning selgitas meile asjade tegelikku seisu:
„Kuidas saab meie küla olla perspektiivitu?! Vaadake, kui palju verandasid on hiljuti ära värvitud!”
Pärastpoole jalutasime mööda küla ja saime aru, et külanõukogus tajutakse kunstistiihia jõudu adekvaatselt. Verandad olid sinised, rohelised ja üks ka erelilla. Saime aru, et see on tõsi – kui inimesed tundsid, et elu läheb paremaks, hakkasid nad seda verandade kaudu kogu ilmale kuulutama.
See küsimus sööbis mällu ja edaspidi on verandad justkui ise silma hakanud jääma. See ei olnud ainult Mõsi küla eripära. Kogu Komimaal oli rahvas asunud eeskodasid võõpama. Vaevalt et keegi neil seda teha käskis. Ent see esteetiline uuendus levis kiiresti, vääramatult ja justkui iseenesest.
Mõne aasta vältel olid verandad komi külaarhitektuuri kuum teema, ent see ei jäänud kohaliku kodukujunduse viimaseks sõnaks. Eelmisel aastal hakkas komide seas levima uus esteetiline taud. Et etnograaf ei suuda kunagi sellisteks asjadeks valmis olla, tabas seegi kultuurimuutus mind ootamatult.
Ühel hommikul tõusin üles varakult. Istusime kõrvalmajas elava perepoja Ženjaga verandal. Ženja kõneles, et aitas kogu eelmise päeva isa teise põlve vennal (s.t onu- või tädipojal, igatahes – kes siis Ženjale on teise põlve onu) katust teha. Ženja oli alles kell kümme õhtul koju saanud. Onu maja on ehitatud 1990. aastatel. Katus oli 16 aastat püsinud ja püsinuks ilmselt veel sada aastat. Aga naaber pani endale kauni sinise plekk-katuse ja onule oleks nagu „kärnkonn peale astunud”, tal ka vaja ilusat katust.
Ja oligi toimunud järjekordne etnograafiline pööre. Lähen pärast seda mööda tänavat ja mis ma näen: verandad tuhmuvad, aga uued katused säravad päikesepaistel, üks kaunim kui teine. Ilmnes, et Ženja onu on väga moetundlik taat. Kogu see lugu hakkas mulle kahtlaselt süstemaatiline tunduma, avastasin, et selles verandade ja katuste loos peitub teatud rahvakunstiline algoritm, kultuuri arengut suunav seadus.
Kuidas seda vaistlikult tuntavat kunsti arengupõhimõtet sõnastada? Ilmne on, et inimesed püüavad kõikjal olla kultuursed ja edasi areneda, kasvada iseendast kõrgemale. Küsimus on selles, et kas need püüdlused on süsteemsed või juhuslikud, paanilised või organiseeritud.
Esitatud näidetes ei ole iseenesest midagi uut. Verandad ja katused on olnud komi rahvakultuuri ja -kunsti fookuses ka varem. Elamu sissepääsu esiseid trepikodasid ja varjualuseid on ammusest ajast kaunistatud puunikerdustega. Katused on traditsioonilistel elamutel olnud laudadest. Katuseharja serva ja sarikate alumistesse otstesse lõigati aga hobuse- ja linnukujutisi. Kõik see pole ka traditsioonilistes etnograafiates märkamata jäänud.
Ka uuendused pole selles vallas esmakordsed. Näiteks Kulömdini külaotsas, kus Ženja elab, Katõdpomis, pandi plekk-katus ühele majale juba 1970. aastate keskpaigas (eterniitkatuseid polnud tollal veel nähtud). Ženja kodumaja oli Katõdpomis teine, mis 1977. aastal plekk-katuse sai. Seni oli neil olnud veel 1928. aastal maja ehitamise ajal vanaisa pandud laudkatus. Et tegu on uhkemat sorti nepi majaga*, tahtsid kulakud veel seitsmekümnendatelgi kohaliku arhitektuurilise progressi esirinnas käia. Sestap oligi vaja uut katust, kuigi vana pidanuks ehk veel mõnikümmend aastat vastu. (Seda kõike rääkis mulle paar nädalat tagasi Ženja vend Volodja, kui temaga verandal istusime ja aknast välja vaatasime, kust paistis see teine maja, mis esimesena plekk-katuse sai.)
Täpsustuseks pean märkima, et komid käsitlevad katuse uuendamist ja veranda värvimist täiesti lahus elamute muudest osadest. Näiteks Katõdpomis on siiani Ženja ja Volodja kodumaja ning too, mis esimesena plekk-katuse sai, ühed vähestest, millel on värvitud peale veranda ka majaseinad. Tuleb tunnistada, et valikulisele värvimisele keskendunud lähenemisviis toob veranda ilu eriti ilmekalt esile. Ühtlasi ilmneb seekaudu, et värvimisel on oluline esteetiline, mitte utilitaarne motivatsioon. Viimane ei jõua lihtsalt päevakorda tõusta, sest kunstiline imperatiiv nõuab kiiremat tegutsemist. Sama on tihti asjade seis ka katusevahetuse puhul.
Olin käinud Komimaal palju kordi ka enne seda, kui verandavärvimine algas. Ent magasin maha selle rahvaliku kunstiliikumise alguse ega oska öelda, kuidas see pihta hakkas. Aga viimase katusekampaania allikas õnnestus mul tuvastada. Küla sissesõidutee ääres avati hiljuti uus ehituspood ja tänavale seati üles kümme meetrit kirevaid katuse­pleki näidiseid. Ja siis astuski kärnkonn komi külameeste varvastele.

Anonüümne isikupära
Ameerika antropoloog Clifford Geertz on kirjeldanud kultuuri kui varjuvat ja katkendlikku, esiletoomisest sõltuvat ning esteetilisse vormi valatut. Sellise kunstipraktika puhul, mida iseloomustab lõpptulemuse ilmselgus ja loomispraktika seaduspärane juhuslikkus, jääb mõistatuseks individuaalsuse ja massi sulandumise, aga ka muutuste ja püsivuse suhe. Rahvakunst on komi kultuuris korraga intiimne ja distantseeritud, isiklikult läbielatud ja üleaedsete maitsemeelega dialoogis, eriline ja tavaline. Selles verandade ja katuste loos saavad kokku rahvakunsti loovus ja argikultuuri anonüümne mehhanism. Kui keegi parajasti verandat või katust vuntsib, on ta sellesse süvenenud individuaalsel viisil. Tulemus sarnaneb aga keskeltläbi naabrite pingutustega ilu vallas.
Tihti kultuurimuutused akumuleeruvad. Komide puhul saab täheldada aga katuste ja verandade uuenduste täielikku eraldatust. Kui lülituti katusekujundusele, ununesid verandad sootuks. Tekib küsimus, miks need lähenemisviisid ei kuhju, vaid vahelduvad. Võib-olla peitub vastus asjaolus, et komid ei pea oma kunsti püsiväärtuslikuks. Kui naabritele mulje avaldatud, võib katused ja verandad unustada. Kui kunst enam kedagi ei eruta, pole mõtet sellega oma meeli vaevata.
Esteetika ilmneb tavades, mida etnograaf iseenese tarkusest ei suudaks rahvakunstiga seostadagi. Ent kui komid väidavad, et verandades või katustes on peidus ilu, siis tuleb neid uskuda. Seega näitavad komi verandad ja katused rahvakunsti sisemise loogika iseloomu.
Kunst peab haarama, tõmbama rahva täielikult endaga kaasa. Ja mingil määral peab sellesse olema kätketud nii valmistamine kui ka tarbimine. Komi küla esteetilised protsessid vastavad teatud mõttes etnograafilisele prototüübile. Üleüldisus muudab sellise kunsti laias laastus ebaisikuliseks. (Samuti iseloomustab tänapäevast komi elavat esteetikat ka geograafiline dünaamika, nimelt on kirevamad värvid kasutuses kaugemates külades, keskustes tarvitatakse aga pisut mahedamaid toone.) Ja kui sinna kõrvale tehakse paljusid asju klassikalise traditsioonilise kultuuri paradigmas (hoitakse nurgas ikoone, küpsetatakse vanades ahjudes kokergeid, käiakse jahil), siis tajumegi, et ka rahvakunst on kogukonnas jätkuvalt elav, ilmutades end näiteks laialdases verandale ja katuste uuendamises.
Komi külakujundust võib käsitleda tingliku soome-ugri esteetilise praktika mudelina. Ja võib-olla toimub sarnaselt ka soome-ugri brändiloome, nagu seda võib peagi näha Eesti Rahva Muuseumis näitusel „Karu, õ ja Joškin kot”. Mulle näib, et kõige selle aluseks on seesama soome-ugri kunstiline algtingimus. Soome-ugri brändiloomegi püüab tabada rahva esteetika hingust, luua midagi, mille inimesed tänapäevases kontekstis soomeugriliku, üleüldise ja samas muljetavaldavana ära tunnevad.
Nagu näitus, nii mängib ka see artikkel teise kultuuri tundliku tõlgendamise ja eksotiseerimise hapra piiriga. Paljugi võib etnograafidele esmalt veidravõitu tunduda, sest viibime teises kultuuris ka lihtsalt inimesena. See katuste ja verandade teema ei ole samal ajal suvaliselt valitud. Need olid komid ise, kes sellest mulle rääkima hakkasid. Seega on lugu kirjutatud pisut üle põliselaniku õla piiludes.
Verandad on ka head mõtlemiseks ja kuulamiseks. Ženja ja Volodja kodumaja verandal aastate jooksul räägitud lugudest olen saanud poole tarkusest, mis mul komide kohta üldse on. Ilmselt tuleb see sellest, et see veranda on lihtsalt nii ilus.

* Komimaal nimetatakse nepi majadeks uue majanduspoliitika perioodil (1921–1928) ehitatud elamuid, mille omanikud 1930. aastatel kulakuna represseeriti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming