Soome-ugri külm

Filosoofide arvates tekitab külm taibukust ja söakust, samal ajal ka uimasust ja kiretust.

ART LEETE

Teadaolevad andmed jätavad mulje, et külm ei ole soomeugrilastele märkimisväärne looduslik asjaolu ega ka kultuuritegur. Soomeugrilased sulanduvad lume ja jää, tuisu ja polaarööga ühte, tunnevad end hästi kõigest hoolimata. Teadlaste tähelepanekud näivad sellist järeldust igatahes kinnitavat.

Võetakse külmalt

Meie põhjapoolsete hõimlaste seas uurimistööd teinud teadlased on pidanud pidevalt võitlema karmide loodusjõududega, mis takistavad akadeemiliste eesmärkide täitmist. Soomeugrilastele ei tee talvine põhjamaa pakane aga midagi. Isegi kui külm vahel neile pisut muret valmistab, võetakse seda kui kurja saatuse tähtsusetut paratamatust. Vene etnograaf Vladislav Kulemzin tõstab esile handi jahimeeste rahulikku hoiakut, kui külmaga on tehtud valearvestus – seda võetakse läbi kultuurispetsiifilise huumoriprisma. 1970. aastatel sattunud üks ugri kütt täbarasse olukorda, ent suutis kõigest hoolimata vältida paanikat:

„Jugani jõe handid kirjeldasid juhtumit, mis toimus mõni aasta tagasi. Üks jahimees ei jõudnud valges elupaika naasta ning otsustas ööbida, keerates endale ümber samal päeval tapetud põdra naha. Vastupidi tavalisele jättis ta naha karvase osa sissepoole. Öösel tuli pakane ning saamatu jahimees osutus sissemüürituks. Tema katsed noaga külmunud toornahka lõigata lõppesid edutult. Oli vaid üks väljapääs – loota saatusele. Mõne päeva pärast leidsid kaaslased ta üles ning aitasid vabaneda. Esimesena küsis õnnetu, mitu päeva ta ilma suitsetamata oli lebanud.“

Hantide arust on sellise külmasurma võimalikkus naljakas. Seda episoodi peeti humoorikaks, aga mitte hirmsaks. Et lumehanges magamine pole hantidele, mansidele ega neenetsitele midagi tavatut, on täheldanud soome-ugri etnograafia klassikud ja ka tänapäeva teadlased on nendega selles küsimuses ühte meelt.

Milleks Arktikas majad?

Nagu osutatud, on soomeugrilastele tähtis õige suhtumine, mitte enda närviline kindlustamine külma vastu. Iga päev ei õnnestu põhjas sooja ööbimispaika leida ja siis on parem sellest mitte hoolidagi. Teadlaste märkmetesse süvenemine paneb üleüldse kahtluse alla majade mõttekuse põhja lumeväljadel.

Juba XVIII alguses märgib õigeusu misjonär Grigori Novitski, et Põhja-Jäämere lähedane pakaseline õhk on mujalt tulnule talumatu, õudne ja kahjulik. Samal ajal naudivad handid, mansid ja neenetsid meeldivat arktilist jahedust, sest nad on seal alati viibinud. Etnograaf Vladimir Islavin kirjeldab, kuidas XIX sajandi keskpaiku neenetsid rändlevad rahulikult ja muretult mööda tundrat, olles „sombuse taeva ja kurva loodusega harjunud“. Kliima on Islavini arust sulatanud neenetsid keskkonnaga ühte:

„Samojeed, kasvanud üles karmis kliimas, on nii kokku kasvanud käreda pakase ning lumetormidega, et talub paremini kõige karmimat pakast kui toasooja. Minuga juhtus, et mõnikord üsna külmas tares ööbides ei saanud ma kuidagi teisiti olla kui põhjapõdranahast kasukaga. Samas nägin, kuidas minu teejuhid samojeedid üksteise järel tarest väljusid, õue jäid ja veetsid öö, kes põhjapõdrasaanile kerratõmbunult, kes lihtsalt lumme kukkununa.“

Sedasama soomeugrilaste mõistatuslikku ükskõiksust külma suhtes panid tähele ka eelmise sajandi alguse teadlased. Kirjutades Vahhi jõe hantidest toob soome keeleteadlane ja etnograaf Kustaa Fredrik Karjalainen esile põliselanike hea külmataluvuse. Ühes peatuspaigas on Karjalaineni venelastest saatjad kogu öö palja taeva all külmas värisenud, samal ajal kui handid sealsamas magusasti magasid. Hantide külmakartmatusest kirjutab Karjalainen veel ka seoses ühe keelejuhiga, kellega ta Berjozovos 1901. aasta detsembris töötas: „Imeliselt hästi talub ta pakast. Kogu aeg on ta ööd veetnud külmas eeskojas. Kui küsisin, ega tal seal külm olnud, küsis ta justkui pisut haavudes: „Arvate, et mul ei ole küllalt riideid?““ Kirjanik ja etnograaf Porfiri Infantjev meenutab 1910. aastal oma mansi abiliste ööbimist lumehanges, kus need tuisuga on magusasti maganud, sel ajal kui Infantjev ise ruumis seeski end kõhedalt tundis. Lumes ööbimist on kirjeldanud ka hilisemad vene etnograafid, näiteks Ilja Gudkov ja Viktoria Senkevitš-Gudkova, Zoja Sokolova ja Vladislav Kulemzin, kui arktilise kütikultuuri loomulikku osa.

Küsimus majade vajalikkusest soome-ugri tundras ja taigas osutub esitatud andmete valguses retooriliseks. Teadlaste muljete täielik kokkulangevus laseb aimata teatud looduslik-kultuurilist seaduspära, mis kõige selle taustal kumab. „Loomuomasus“ on kultuuri vallas kahtlasevõitu argument, ent mingi selgitus peab ju soome-ugri külmapõlgusele leiduma. Pöördugem selguse saamiseks filosoofide poole, kes definitsiooni järgi teavad kõike paremini.

Külma filosoofia

Vana-Kreeka arstist mõtleja Hippokratese järgi sõltub inimeste tervis põhjamaades külmadest tuultest. Põhjatuulte maal on inimesed pahurad, turtsakad ja raevukad ning kindlasti mitte flegmaatilised ega leebed. Ka inglise filosoof Francis Bacon kinnitab XVII sajandi alguses ideed kliima mõjust inimolemusele. Ta kirjeldab põhjarahvaid sõjakatena, sest külm on teinud nende „kehad tugevaks, vapruse aga tuliseks“.

Sama mõtteliini jätkab Montesquieu. Tema väitel võimutsevad loodus ja kliima metslaste üle täielikult. Põhjamaades on inimesed Montesquieu järgi kangemad, enesekindlamad, mehisemad, aga ka loiumad ja tuimemad kui lõunamaades. Põhjamaades on moraal kõrgem, seal patustatakse vähem, rohkem on heategusid ja siirust. Montesquieu seostab suurema õigluse ja aususe raha kasutamise tundmatuse ja väheste vajadustega. Viljatud maad muudavad ka Montesquieu järgi inimesed leidlikeks ja sõjakateks.

Seega tekitab külm filosoofide arust taibukust ja söakust, samuti uimasust ja kiretust. Üksmeelel ollakse selles, et pakane vormib kultuuri, aga selle mõju loogika on hämaravõitu. Arktika lumeväljadesse sulandumist peetakse nii looduslikuks kui ka kultuuriliseks paratamatuseks. Ilmselt on siis vaja soome-ugri leidlikkust, et arendada külma talumiseks välja spetsiifiline raevu ja loiduse segu.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.