Soome-ugri mehed

Soome-ugri meeste muretus ja aeglus hämmastab teadlasi juba alates XVIII sajandist.

ART LEETE

XVII sajandi lõpus tegutsenud hollandi õpetlase Nicolaas Witseni järgi olid handi mehed nii muretud ja kergemeelsed, et ei vaevunud hoolima sellest, kas nad talveks endale piisavalt varusid soetavad. Witsen pööras tähelepanu ka asjaolule, et handi mehed armastavad kükakil olla. Selles asendis võisid nad aega veeta tundide kaupa. Seega oli handi meeste lemmikajaviide mitte midagi teha.

See on esimene kord, kui küsimus soomeugrilaste laiskusest või hooletusest teadlaste tähelepanu köidab. Alates XVIII sajandist hämmastab soome-ugri meeste muretus ja aeglus teadlasi juba süstemaatiliselt. XIX sajandil kujuneb sellest aga lausa omaette teaduslik diskursus. Kirjeldusi soome-ugri meeste pikatoimelisusest ja vastutustundetusest leiab tollasest kirjandusest ohtralt.

Etnograafiline klassika

XVIII sajandi suured Siberi-uurijad Johann Gottlieb Georgi ja Peter Simon Pallas pidasid hante laisaks ja mugavaks, rõhutades küll nende hooletuse heatahtlikku loomust. Handid olevat olnud küll maast-madalast töökad, kuid kaldunud siiski hädavajaduseta laisklema, eriti meessugu. Matias Aleksanteri Castrén pidas ka neenetseid koostöövõimetuks, heasüdamlikuks ja hoolimatuks:

„Samojeedid võivad täiesti ükskõikselt vaadata peaaegu kõike, mis maailmas juhtub. Hea söök on teadagi samojeedi filosoofia kohaselt elu tähtsaim küsimus, kuid sellessegi raskesse küsimusse suhtub vaevalt keegi rahulikumalt kui samojeed. Talle meeldib parema meelega isegi rohkem magada kui süüa. Mugavuse nimel on ta valmis taluma nälga ja janu ning kannatama igasuguseid pilkeid.“

1850. aastatel rändas etnograaf Sergei Maksimov läbi Põhja-Venemaa ning kirjeldas sealsete rahvaste eluolu ja iseloomu. Neenetsi meestele eriti sobilikuks tuluallikaks pidas Maksimov hülgepüüki, sest siis said nad tundide kaupa jääaugu ääres pikutada ega pidanud midagi tegema, kuni hüljest polnud. Polaaruurija Konstantin Nossilov kohtas eelmise sajandi alguses aga üht Lutsusaba-nimelist mansi taati, kes oli saanud oma nime sellest, et oli kõiges kalataoliselt aeglane ja loid. Inimeste seltskonnale eelistas ta kalu ja une­nägusid. Vanamees elatus peamiselt lutsupüügist ning, olles pikki aastaid jälginud lutsude käitumist, omandas lõpuks kala maneerid.

Saami mehe kohta kirjutas Matthias Johann Eisen, et nagu „loodus tema ümber külm ja kurvamoeline, nii ka ta oma mood ja väljanägemine. Puudub rutuline töö, magab ta heameelega rohkesti.“ Karjalaste kohta olevat aga venelaste seas käibel olnud kõnekäänd, et põleta karjalast, karjalane ei põle kolmel aastal ära.

Ajaloolane ja Helsingi ülikooli rektor Zakharias Topelius pidas XIX sajandi teisel poolel soomlastele omaseks iseenese üle valitsemist, sissepoole pööratud mõttejooksu, rahulikku meelt elu hädaohus olekul, tahtmist oodata ja viivitada. Eisen edastab ka andmeid selle kohta, et „soomlasele peab lõhkepommi selga saatma, et ta liikuma pääseks“.

See äärmuslik tardumus pole tundmatu ka tänapäeva soomlastele. Kord Kallios Sirdie pubis lebas üks noormees leti ees põrandal. Minu hämmastuse peale selgitasid soome sõbrad, et tegu on kunstnikuga: „See on performance „Soome sisu“.“ Paari tunni pärast tõusis see kunstnik püsti ja läks minema.

Ei viitsi midagi teha

Et oleks selge, et soome-ugri mehed mingilgi moel midagi ei viitsi, näitan meie laiskust ka teise nurga alt. 1901. aasta lõpul kirjutab Artturi Kannisto oma mansi keelejuhist järgmist:

„Ta on nii 50-aastane, mustade juuste ja rõõmsate silmadega taibukas vanamees, mitte kõva viinajooja. Räägib üsna hästi vene keelt, mistõttu oli hõlbus temaga toime tulla. Kuid kõiki sõnaraamatutegija „andeid“ mehel ei olnud: ta ei jaksanud istuda. Kui oli viis, kõige enam kümme minutit istunud, siis juba hüppas püsti, katsudes seejärel kas kõndides või seistes täiendada minu voguliteadmisi. Ja tihemini kui kord päevas sain kuulda, et metsas on mehe meel, soobli jälgedes kulgemas, seal on mees igavesti elanud ja sinna himuga igatseb, vabasse jahimaa loodusesse. Ja just nii see käiski, et ei mallanud mees enam kauem seal olla, vaid läks ära.“

Ilmneb, et soomeugrilane võib olla ka särtsakas, ent teaduslikust vaatevinklist vaadates on ta ikka sama kasutu. Aga siiski ütleb empiiriline kogemus, et letargilise soome-ugri mehe kuvand on tavaliselt adekvaatsemalt tegelikkusele vastav. Parim viis selle tajumiseks on teaduslik sulandumine soome-ugri ellu.

1990. aastate alguses rändasime Anzori Barkalajaga hantide seas. Retke lõpufaasis tegime omandatud kultuurilistest kogemustest kokkuvõtteid. Anzori täheldas (vedeldes jõe ääres puunoti otsas), et ta on üle poole ekspeditsiooni ajast veetnud horisontaalis. Pikutasime päevade kaupa hantide kombel koja servas põhjapõdranahkadel. Teaduse nimel oli teinekord siiski hea natuke pingutada. Intervjuude tegemiseks pistsin mikrofoni saapasäärde ning nihutasin jala informandile lähemale. Rohkem polnud liigutada tarvis.

Teooria säng

Läbi sajandite kujunenud, põhiliselt soomeugrilaste hoolimatut ning koostöövõimetut olekut rõhutav käsitus on kooskõlas arenguõpetusega, mis XIX sajandil kristalliseerus kultuuri­evolutsiooni põhimõteteks. Põlis­rahvaste aeglust ning muretust peeti metslastele paratamatult omaseks. Laisa põliselaniku stereotüübi tekke allikas on nende ilmne valmisoleku puudus pikaks ning üksluiseks koostööks etnograafiliste andmete kogujatega.

Filosoof Herbert Spencer, üks evolutsionismi vaimsetest isadest pidas põlisrahvaid muutlikeks, sest nende „hinge püsimatu olek viib selleni, et osutub võimatuks arvestada nende lubadustega. See kahjustab vastastikkust usaldust, mis on ühiskondlikuks progressiks möödapääsmatu. Alludes despootlikele emotsioonidele, mis teda üksteise järel valdavad, ei valitse primitiivne inimene kõigi tunnete kombinatsiooni, vaid käitub impulsiivselt, kaootiliselt, ette­arvamatult, mis teeb koostöö äärmiselt raskendatuks.“

Soome-ugri mehed pole seega usaldusväärsed, sest kunagi ei tea, kas nad vajuvad letargiasse või muutuvad hüper­aktiivseks. Spenceri õpetusele viidates kirjeldasid ka XIX sajandi õpetlased soome­ugrilasi kui lühinägelikke, muretuid, hoolimatud, loide, aeglasi, kohmakaid ja hetkele elavaid. Laiskusena tõlgendati nii püsivust kui ka püsimatust. Raske on soome-ugri meestel teadlaste meele järele olla.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming