Surma eemaletõukav ligitõmbavus

Surm mõjutab paradoksaalsel kombel meie elu rohkem, kui arvata oskame.

TUUL SEPP

Aasta pimedaimal ajal, enne veel kui jõulud saabuva talve hubaseks ja sõbralikuks muudavad, on sobiv aeg mõelda surma peale. Surma teema tekitab inimestes ühelt poolt õudu, teiselt poolt aga veidrat põnevust. Surm tundub nii lihtne ja loogiline, kui vaatleme meid ümbritsevat hilissügist, teiselt poolt jääb aga lõpuni mõistmatuks. Kuidas on võimalik, et keegi, kes just siin oli, on nüüd läinud? Mida surm tähendab ja miks see üldse vajalik on? Evolutsioon, mis üldiselt on elusorganismide sõber, kujundades meid keskkonnaga hästi sobituvaks, nutikaks ja osavaks, tõmbab meil vaiba alt ära – just evolutsioonilised mehhanismid seavad piirid meie surematusele. Loodus kujundab ka meie suhtumist surma ja surnutesse ning eelseisev paratamatu lõpp mõjutab meie käitumist.

Surma põhjus tundub pealtnäha lihtne. Nagu kõik, kulub ka meie keha ajapikku, me muutume nõrgemaks ja hapramaks ega suuda enam vastu panna vigastustele ja haigustele. Miks aga selline kulumine üldse toimuma peab? Elusorganism on ju ometi selline imeline aparaat, kuhu on sisse ehitatud enese parandamise ja uuendamise võime. Kui vananemine on eluea pikenemisega kaasnev paratamatus, võiks see ju toimuda alates organismi tekkest. Siiski saame looteea ja täisea vahel hoopis tugevamaks, vastupidavamaks ja targemaks. Need mehhanismid, mis vanuse kasvades organismi parandada, uuendada, kasvatada ja arendada aitavad, on meis olemas. Miks need ühest hetkest alates enam ei tööta? Evolutsioon võiks ju säilitada mehhanismid, mis meie keha piiramatult parandavad ja uuendavad. Jah, surm saabuks varem või hiljem siiski haiguste, õnnetuste või kiskjahammaste läbi, kuid vananemine jääks ära – saaksime elu lõpuni olla noored ja terved.

Vananemine on varjus

Vananemise põhjuste üle on juba alates Aristotelese aegadest, ilmselt palju varemgi, juurelnud paljud teadlased ja filosoofid ning selget vastust ei ole leitud. Vanarooma poeet ja filosoof Lucretius pakub oma teoses „Asjade loomusest“ („De rerum natura“), et vananemine ja surm on vajalikud, et teha ruumi uutele põlvkondadele, ning see seletus tundus teadlastele asjakohane veel XX sajandilgi.¹ Kuulus XIX sajandi saksa bioloog August Weismann arvas näiteks nagu Lucretiuski, et looduslik valik võib soosida surma kui mehhanismi, mis kindlustab liikide säilimise, tehes ruumi noorematele, tõhusamalt sigivatele organismidele. Tänapäevane arusaam evolutsioonist lükkab aga otsustavalt tagasi (peaaegu) kõik „grupi heaolu“ ülimaks seadvad seletused. Loodus lihtsalt ei toimi niimoodi. Valikus saavad alati eelise „isekad“ geenid, mis panustavad indiviidi heaolusse, ning sellised geenid tõrjuvad kiiresti välja indiviidi arvelt grupi heaolusse panustavad geenid.

Kui vananemine ja suremine ei ole vajalikud liigi või grupi seisukohalt, siis kas tähendab see, kuna looduslik valik ei ole neid protsesse kaotanud, et vananemine on indiviidile hoopis kasulik? Ilmselt mitte. Looduse paradoksaalsele kombele säilitada vananemine kui indiviidile kahjulik protsess on XX sajandi keskpaigas pakkunud seletuse tuntud evolutsioonibioloogid J. B. S. Haldane, Peter Medawar ja George Williams. Nad väitsid, et vananemine toimub sel põhjusel, et looduslik valik lihtsalt vananevate organismideni ei ulatu. See osa organismi elust on evolutsiooni eest peidus, varjus, nagu sedastasid Haldane ja Medawar.² Loodusliku valiku peamine toimemehhanism – keskkonda paremini sobituvate organismide suurem sigimisedukus – on selleks ajaks juba rakendunud. Sigimine on suuremal või vähemal määral sooritatud. Ükskõik, kui täisväärtusliku ja õnneliku vanaduspõlve mingi geen meile tagaks, looduslik valik seda geeni järgmistesse põlvkondadesse edasi viia ei saa.

Siit tulenevad aga ka veelgi küünilisemad mehhanismid. Kui loodusliku valiku ees on geen, mis tagab suurema sigimisedukuse nooremas eas vanema ea tervise arvelt, siis see geen saab suure eelise teise geeni ees, mis noorema ea sigimisedukuse arvelt vananemist aeglustab. Keha on ebavajalik. Äravisatav. Loodusliku valiku seisukohalt ei ole oluline tagada just konkreetselt ühe keha võimalikult pikaajaline säilimine, peamine on geenide säilimine. Selle võib aga tunduvalt paremini tagada nende edasiandmine järgmistesse põlvkondadesse, mitte neid kandva keha igavesti tervena hoidmine. Sellele nn äravisatava keha (disposable soma) teooriale³ on tänapäevaste laboriuuringutega leitud oluliselt rohkem tõendeid kui alternatiivsele vananemise seletusele, mutatsioonide kuhjumise teooriale.⁴ Laborikatsetega on võimalik üksikute geenide manipuleerimisega pikendada katseloomade (ussikeste, äädikakärbeste või hiirte) eluiga isegi kuni kaks korda, kuid selle tõttu väheneb sigimisedukus nooremas eas.

Kui juba üksikud geenid selliseid võimalusi pakuvad, milline potentsiaal pikaealisuse suurendamiseks on veel peidus kogu genoomis? See uks surematusse on meile looduse poolt vähemalt praegu veel suletud.

Sigimine ja pikk eluiga

Miks üldse on looduses nii, et kõike head ei saa? Miks peab pikema eluea eest maksma vähenenud sigimisedukusega? Ressursid on looduses enamasti piiratud, olgu nendeks ressurssideks siis aeg, energia või spetsiifilised toitained. Seetõttu peab organism pidevalt valima, milline füsioloogiline protsess on parajasti kõige vajalikum, ning teisi protsesse selle täitmiseks alla suruma. Tüüpiliseks näiteks on haigus, mille ajal kaob söögiisu (seedimine nõuab energiat) ja tahtmine suhelda ja sigida (samuti energiakulukas). Kui aga mingisse füsioloogilisse protsessi ebaloomulikult palju ressursse suunata, kannatavad selle all teised protsessid. Näiteks sportlased on oma organismi ressursid koondanud maksimaalsesse sooritusvõimesse, kuid jäävad seetõttu kergesti haigeks, sest immuunvastusele jagub ressursse vähem.

Sigimine ja pikk eluiga (keha noorena hoidmine) on looduses samamoodi omavahel ressursside pärast konkureerivad protsessid. See on nagu arvutus­ülesanne, millele iga liik on oma oludega kõige paremini sobiva lahendi leidnud. Kui surmasaamise tõenäosus on suur, pole mõtet keha korrashoidu panustada, tuleb võimalikult kiiresti ja palju sigida. Kui on lootust elada kaua, ei tasu raisata liigselt ressursse ühekordsesse sigimisse, vaid jaotada sigimispingutus pikema aja peale laiali, vähendades riske ja hoides keha tervena. Vastavalt sellele otsusele saab liike jagada kiire ja aeglase elutempoga liikideks. Kiire elutempoga liigid, näiteks hiired, saavad noorelt suguküpseks, sigivad kiiresti ja palju, aga elu on lühike. Aeglase elutempoga liigid, näiteks elevandid, saavad hilja suguküpseks, neil sünnib korraga vähe poegi, nad pühenduvad poegade eest hoolitsemisele ja elavad kaua.

Mis strateegia liigile sobib, sõltub peale tema füsioloogiliste omaduste ka keskkonnast. Näiteks troopikas elavatele lindudele on iseloomulik aeglane elutempo (pikk eluiga, vähe järglasi, aeglane areng ja küpsemine, aeglane ainevahetus), samal ajal kui parasvöötme linnud on pigem kiire elutempoga, võttes iga sigimisvõimalust kui viimast, kuna tõenäosus talvel surma saada enne uue sigimishooaja kättejõudmist on päris suur.⁵

Milline võiks olla inimliigi elutempo? Ilmselgelt oleme pigem elevandid kui hiired. Suguküpsuse saavutamine võtab aega poolteist aastakümmet, järglasi on elu jooksul vähe, nende eest hoolitsemine on pikaajaline ja põhjalik. Nüüd tundub, et inimese elutempo on hakanud veelgi enam aeglustuma. Kogu maailma peale kasvab inimeste keskmine eluiga kiirusega kolm kuud aasta peale, sajandivanuste inimeste arv on juba ületanud poole miljoni piiri.⁶ Kuigi nüüdisaegses ühiskonnas näivad inimesed hädas olevat pigem ressursside rohkuse kui vähesusega (arvestades ülekaaluliste inimeste suurt hulka), toimub koos inimese eluea kasvamisega paralleelselt sigimise vähenemine. Üha enam tõuseb esmassünnitajate vanus, laste arv naise kohta aga väheneb. Aeglustuv elutempo, tõenäosus elada kauem tervena mõjutab meie sigimisotsust. Huvitav fenomen on see, et hoolimata keskmise eluea kiirest kasvust on inimese maksimaalne eluiga jäänud ikka enam-vähem samaks, 115–120 aastat. Tervislikult elamine siin ei aita. Tundub, nagu oleks inimestel mingi aegumistähtaeg, „parim enne“, mida ilma geenitehnoloogia hüppelise arenguta ületada ei ole võimalik.

Vanaema hüpotees

Inimese puhul on raske näidata, kas keskmise eluea tõusu ja vähenenud sigimise vahel on põhjuslik seos, mis tuleneb nende kahe tunnuse vahelisest lõivsuhtest. Erinevalt teistest loomadest on inimesega selliste eksperimentide korraldamine võimatu ja ajaloolistele korrelatiivsetele andmetele tuginemine ei võimalda põhjus-tagajärg-seoseid tuvastada. Siiski on mõnes töös näidatud väiksema sigimisedukuse ja pikema eluea vahelist seost. Näiteks XVI–XIX sajandi inglise leedide eluiga oli pikem, kui vanus esmassünnituse ajal oli kõrgem. Ka Norra ajalooliste andmete põhjal elasid kauem naised, kellel oli vähem kui neli last.⁷

Eespool hiiri elevantide ja troopilisi linde parasvöötme lindudega kõrvutades võrdlesime eri liikide elutempot, inimese eluea ja sigimisedukuse seoste puhul on tegemist aga liigisisese varieeruvusega. Arusaam, et elutempo võib varieeruda ka liigisiseselt, isendite vahel, on küllalt uus ja vähe uuritud ning inimese peal pole seda tõenäoliselt veel üldse rakendatud. Ometi võib teadmine, et füsioloogilised, aga ka käitumuslikud tunnused koonduvad geenide jm füsioloogiliste mehhanismide vahendusel ühtseks tervikuks sõltuvalt organismi elutempost, anda intrigeerivat mõtteainet. Kahtlemata on meil praegu inimese puhul käsil looduslik eksperiment, kus liigi eluiga kiiresti pikeneb, tuues teoreetiliselt kaasa elutempo aeglustumise. Huvitav oleks uurida, kas näiteks ka inimese puhul võiksid elutempoga seotud tunnuste alla kuuluda käitumuslikud tunnused. Nimelt on teiste loomade peal näidatud, et aeglasema elutempoga on seotud vähesem agressiivsus, suurem sotsiaalsus ja põhjalikum süvenemisvõime (5). Nii võiks inimrühmade agressiivsus väheneda juba selle kaudu, et neil on suurem võimalus varast surma vältida (vt altpoolt ka surma ja riskivalmiduse seost).

Inimese puhul ei olegi niivõrd kummaline see, miks me ükskord sureme (kõik looduses sureb), vaid miks me üldse nii kaua elame. Looduses on pärast sigimisea möödumist kaua elamine üsna erakordne nähtus. Naistel on aga pärast sigimisea möödumist sageli veel pool elu ees. Klassikaliselt on seda nähtust seletatud nn vanaema hüpoteesiga, mille järgi menopausis naised aitavad suurendada oma lastelaste ellujäämust ning seetõttu jõuavad sigimiseajärgset eluiga pikendavad geenid ka loodusliku valiku „nägemisulatusse“.⁸ See hüpotees ei seleta aga menopausi enda olemasolu. Kui teoreetilistes mudelites anda naisele endale võimalus elu lõpuni sigida, jättes arvesse võtmata füsioloogilised piirangud, on tema sigimisedukus siiski suurem võrreldes vanaemarolli täitmisest saadud kasuga. Lisapiiranguks on asjaolu, et enamikus inimpopulatsioonides on just naised need, kes oma sünnikodust lahkuvad, seega hoolitsevad vanaemad enamasti oma pojalaste, mitte tütrelaste eest. Minia laste sugulus vanaemadega on aga ilmselt keskmiselt väiksem kui oma tütre laste sugulus, arvestades abieluväliste laste küllalt suurt osakaalu peredes. Vanaema hüpoteesi asemel peaksime kontrollima siis hoopis ämma hüpoteesi, mis ei kõla sugugi nii veenvalt. Tõepoolest, üks Jaapanis tehtud uuring näitas isegi, et ämma varane surm on seotud naiste pikema elueaga (7). Alternatiivse seletusena on välja pakutud ema-hüpotees, mille järgi on naistel mingist hetkest kasulikum uute järglaste saamise asemel investeerida juba olemasolevate üleskasvatamisse. Menopaus muutub teoreetilistes mudelites kasulikumaks, kui mudelitesse lisatakse ka olemasolevate laste poolt makstav hind uute laste saamise eest. See hind tuleb laste omavahelisest konkurentsist vanemliku hoole üle, mis laste arvu kasvades üha suureneb (7).

Surma paratamatus

Paratamatu surm mõjutab kahtlemata elu jooksul tehtavaid otsuseid. Majandusteadlane Bhagwan Chowdhry on välja pakkunud mudeli, mille järgi surm seletab üheaegselt meie kalduvust tulevikku alahinnata, tahtmatust riskida ning nõrgemaks muutumist vanuse kasvades.⁹ Isegi kui organismide eluiga ei oleks piiratud, peavad nad siiski arvestama väliste ohtudega, nt kisklus, haigused ja õnnetused. Suremise võimalus viib otseselt tuleviku väiksema väärtustamiseni võrreldes olevikuga. Veel enam, kui organism saab oma piiratud ressursse ajas paindlikult ümber jagada, on mõistlik investeerida rohkem noorusesse kui vanadusse. Seda sellepärast, et noorena ellujäämine on üleüldse vanaks saamise eelduseks, vastupidine aga mitte. Nii võib öelda, et mitte vananemine ei põhjusta surma, vaid surma paratamatus – tõenäosus varem või hiljem õnnetu juhuse läbi hukkuda – põhjustab vananemist. Sama on ka majanduslike otsustega. Me ei taha käesoleval hetkel intuitiivselt riskida ebakindla helge tuleviku nimel ega taha ilma hea põhjuseta panna hilisemaks kulutamiseks kõrvale raha, mida saaks praegu kulutada. Surm muudab tänase päeva väärtuslikumaks kui samasuguse päeva 20 aasta pärast. Siit lähtub ka, et mida kauem me eeldame ennast elavat, seda julgemalt võime tulevikku investeerida ja seda vähem tahame olemasolevaga riskida.

Kuigi me intuitiivselt arvestame kogu aeg tulevase surmaga, on loomulikult ka tugeva loodusliku valikusurve all käitumistunnused, mis võimaldavad surmasaamise riski vähendada. Surmasaamise riski suurendavad käitumistunnused saavad säilida vaid siis, kui need sigimisedukust oluliselt suurendavad. Näiteks on selliseks tunnuseks noorte meeste valmidus kaaslastele mulje avaldamise nimel oma eluga riskida. Üheks käitumuslikuks tunnuseks, mida otseselt võib mõjutada surmaoht, on suhtumine surnutesse endisse. Inimkond on loomariigis selles osas üsna ainulaadne. Me peame surnukeha väga oluliseks, eriti kui tegemist on lähisugulasega (evolutsioonilises plaanis oluline tähelepanek), ning korraldame matusel keerukaid kombetalitusi. Enamik teisi loomi ilmutab surnud liigikaaslaste vastu vaid kerget huvi. Näiteks lõvid on selles osas tüüpilised: hiljuti surnud kaaslase keha nuusutatakse või lakutakse põgusalt ja kui paremat saada ei ole, siis võib sellest vajaduse korral ka toituda. Šimpanside käitumine surnud kaaslastega on küll hoolivam ja keerukam kui teistel loomaliikidel, kuid korjus hüljatakse, kui see hakkab ilmutama lagunemismärke. Kõige lähemal kaaslase leinamisele tunduvad olevat aafrika elevandid, kes surnud kaaslase peale sattudes muutuvad silmanähtavalt rahutuks ja uurivad korjuseid põhjalikult, isegi juhul kui tegemist on ammu surnud kaaslase luudega või isegi ainult võhkadega. On oletatud, et elevandid külastavad surnud sugulaste luid.¹⁰

Hiljutine vareste uuring¹¹ näitas, et need kõige intelligentsemaks peetud linnud mitte ainult ei pööra suurt tähelepanu surnud kaaslastele, vaid uurivad põhjalikult ka nende surmaga seotud asjaolusid ning jätavad need endale meelde.

Näiteks inimest, keda on nähtud surnud varesega, umbusaldavad teised varesed veel kuid ja aastaid. Selle käitumise evolutsiooniliseks seletuseks on soov õppida vältima kaaslaste surmasaamisega seotud isikuid ja olukordi. Meie surnute austamise kombed võivad olla välja kasvanud millestki samalaadsest: mida paremini me kaaslaste surmaasjaolusid mõistame, seda lihtsam on meil nende saatusest hoiduda. Lisateguriks võib olla ka lähedastest sugulastest hoolimine, mis on ilmselgelt meie ja sugulaste ühiste geenide edasijõudmist soodustav tunnus. Kui me lähedastest hoolime ja haigete lähedaste eest hoolitseme nii kaua, kui võimalik (sest see on meie geenidele kasulik), on raske seda hoolimist lõpetada hetkel, kui eluvaim lähedase kehast lahkub. Surnu eest hoolitsemine ei anna ju mingit kasu. Ometi on väga olulised surnu pesemise, riietamise, matmise kombed, surnuga hüvasti­jätmine.

On teada arvukalt juhtumeid, kus näiteks ebolasse surnud lähedase traditsiooni järgiv ärasaatmine on Aafrika külades viinud üha uute ja uute nakatumiste ja surnuteni. Kui see käitumisviis ei oleks ülekandumine haigete eest hoolitsemisest, evolutsiooniliselt kasulikust tunnusest, oleks selliste käitumisjoonte olemasolu täiesti arusaamatu. Evolutsioonilist mõtet kannab pigem enda distantseerimine surnutest, mis samuti on osa matusekombestikust. Surnu pannakse sügavale mulda, tema hauale asetatakse raske kivi, et ta sealt mingil moel välja ei pääseks. Lõuna-Eestis on kombeks matusepäeval surnuga kodunt lahkudes küla piiril puusse rist lõigata, et kadunu koju tagasi ei saaks tulla. Evolutsioonilises mõttes on hirm täiesti loogiline – surmaga seotut ongi kasulik karta. Seda arusaamatumad ja ebaloomulikumad tunduvad kombed, mis surnuid elusate hulka tagasi toovad. Näiteks ühes Indoneesia külas olevat kombeks igal aastal surnud uuesti üles kaevata, neid pesta ja riietada ning jalutama viia.¹² Evolutsioonilises mõttes täielik ajaraisk ja asjatu risk. Surma võimaliku „nakkuslikkuse“ tõttu on ka surmaga seotud lõhn meile eemaletõukav. Surma lõhna tekitavad peamiselt kaks molekuli, kadaveriin ja putrestsiin, mis tekivad, kui aminohapped lagunevad. Inimeses tekitavad need lõhnad tugeva vastikusreaktsiooni, mõned loomad aga, näiteks kärbsed või rotid, peavad seda lõhna ligitõmbavaks. Ilmselt mõjub see neile umbes samamoodi nagu meile ahjus küpseva prae hõrk aroom. Evolutsioon on pidanud nende jaoks vajalikumaks suhtuda surma kui toitumisvõimalusse, mitte kui nakkusallikasse.

Eemaletõukav ja ligitõmbav

Suremine mõjutab paradoksaalsel kombel meie elu rohkem, kui arvata oskame. Tõenäosus varem või hiljem ebaõnne kogedes surma saada on põhjustanud vananemise, investeerimise noorusesse ja sigimisse hilisema ea elujõulisuse arvelt. See, kui kaugel surm tõenäoliselt on, mõjutab meie käitumist, majanduslikke otsuseid ja riskivalmidust. Surm on meile korraga eemaletõukav ja ligitõmbav, ning mõlemale lähenemisele on evolutsiooniline seletus. Surma ligitõmbavust seletab võimalus õppida surnu tehtud vigadest hoiduma ning soov lähedaste eest ka pärast elu lõppu hoolitseda, surma eemaletõukavust aga soov surma põhjusest võimalikult kaugele hoida. Selline vastuolulisus, ühelt poolt peaaegu haiglane uudishimu, teiselt poolt hirm, iseloomustab hästi meie suhtumist surma ja õnnetustesse ning meedia on õppinud seda hästi ära kasutama. Meenutagem kas või lugematut arvu info edastamise seisukohalt täiesti ebavajalikke artikleid, mis avaldatakse pärast traagilisi sündmusi. Muidugi on ka meelelahutus elus oluline, kuid tundub mõistlik surmateema juures jääda siiski praktiliseks – tegelda sellega nii palju, kui vajalik, ja nii vähe, kui võimalik.

1 Fabian, D., Flatt, T. 2011. The Evolution of Aging. Nature Education Knowledge 3:9.

2 Medawar, P. B. 1952. An Unsolved Problem of Biology. London, UK: H. K. Lewis.

3 Kirkwood, T. B. L. 1977. Evolution of ageing. Nature 270: 301–304.

4 Nussey, D. H., Froy, J. F., Lemaitre, H., Gaillard, J. M., Austad, S. N. 2013. Senescence in natural populations of animals: Widespread evidence and its implications for bio-gerontology. Ageing Research Reviews 12: 214–225.

5 Réale, D., Garant, D., Humphries, M. M., Bergeron, P., Careau, V., Montiglio, P.-O. 2010. Personality and the emergence of the pace-of-life syndrome concept at the population level. Philosophical Transactions of the Royal Society B 365: 4051–4063.

6 Ridley, M. 2012. Do human beings carry expiration dates? Wall Street Journal, 10. VI.

7 Mace, R. 2000. Evolutionary ecology of human life history. Animal Behaviour 591: 1–10.

8 Hamilton, W. D. 1966. The moulding of senescence by natural selection. Journal of Theoretical Biology. 12: 12–45.

9 Bhagwan , C. 2011. Possibility of dying as a unified explanation of why we discount the future, get weaker with age, and display risk aversion. Economic Inquiry 49: 1098–1103.

10 McComb, K., Baker, L., Moss, C. 2006. African elephants show high levels of interest in the skulls and ivory of their own species. Biology Letters 2: 26–28.

11 Swift, K. N., Marzluff, J. 2015. Wild American crows gather around their dead to learn about danger. Animal Behaviour 109: 187–197.

12 http://www.dailymail.co.uk/news/article-2745169/Zombie-chic-Indonesian-village-Toraja-s-bizarre-annual-ritual-Ceremony-Cleaning-Corpses-MaiNene.html