Tagasihoidlikkus

Tagasihoidmine ei tähenda seda, et ühiskonnaliikmed ei astuks ette ja välja oma õiguste eest, vaid lihtsalt seda, et kuldreegli järgi mööndakse samasugust õigust teistele.

MARGUS OTT

Põhjamaades on talv ja talvine pööripäev loomuldasa kontemplatiivne aeg. Sellega seoses tahan rääkida tagasihoidlikkusest, tagasitõmbumisest ja tagasiastumisest ning nende seosest etteastumisega individuaalsel ja ühiskondlikul tasandil.

Tagasihoidmine ja vaoshoidmine

Tagasihoidlikkus on demokraatliku ühiselukorralduse alus: see, et ennast ja teisi hoitakse tagasi, et jääks anastamata ühiskondlik võim üleni ja määramatuks ajaks. Seda tähendab võimu roteeruvus (valimistega) ja lahusus (täidesaatev, seadusandlik, kohtuvõimuharu). Pärast valimisi läheb senine parlament laiali ja valitsus astub tagasi ning koguneb uus parlament ja moodustatakse uus valitsus; nad ei püüa hoida võimu määramatu aja. Ja võimuharud hoiavad ennast tagasi ega püüa anastada teiste võimuharude õigusi (esmajoones täidesaatev võim hoidub muutmast parlamenti kummitempliks ja kohtusaale oma käepikenduseks).

Selline sõnastus võib tunduda kummaline, sest demokraatlike ühiskondade kodanikud paistavad kõike muud kui tagasihoidlikud; vastupidi, lakkamatult nõuavad ühed ja teised oma õigusi taga. Siin tuleb aga eristada tagasihoidmist ja vaoshoidmist.

Tagasihoidmine ei tähenda siin seda, et ühiskonnaliikmed ei astuks ette ja välja oma õiguste eest, vaid lihtsalt seda, et kuldreegli järgi mööndakse sama­sugust õigust teistele (olgu kuldreegli positiivse sõnastuse järgi soovides nende ette- ja väljaastumist, või siis vähemasti negatiivse sõnastuse järgi seda mitte pärssides).

Vaoshoidmine aga kutsub üles hoiduma olemasolevatesse vagudesse, roobastesse, vormidesse, s.o säilitama status quo’d. Vaoshoidmine teenib eeskätt selle huve, kellele antud vaod kõige rohkem kasu toovad. Ning üleskutsed vaoshoitusele kujutavad endast võimukõnet, mida võidakse väljendada karmimalt („Kui te vaos ei püsi, siis me paneme teid sinna politsei ja sõjaväe, kumminuiade, käeraudade, pisargaasi ja püsside abil“) või leebemalt („Ärme nüüd lärmi löö!“ „Katsume ikka sõbralikult rääkida!“), kusjuures ka viimasel juhul pole eesmärgiks pidada dialoogi, mille käigus osalejad teiseneksid ja sünniks midagi uut,1 vaid eeskätt lahkarvamuste summutamine, mahasurumine. Vaoshoidjad ei ole nõus oma vagusid muutma ning kui lõpetada nende vastu väljaastumine, siis nad lihtsalt suruvad su tagasi vakku, prakku, lahtrisse.

Tagasihoidja hoiab ühiselu keskme vabana. Vaoshoidja jaoks aga on ühiselu kese täis.

Piia Ruber

Tühi ja täis

See on seotud eristusega tühi- ja täisolu vahel. Tagasihoidja hoiab ühiselu keskme tühjana, vabana – sinna ei asetata midagi muud peale selliste regulatsioonide (nt põhiseadus, inimõigused), mis on mõeldud hoidma sedasama vaba läbikäimist ja ära hoidma ühiselu keskme anastamist ühe võimu poolt määramatuks ajaks. Vaoshoidja jaoks aga on ühiselu kese täis – esmajoones on seal vaod ise kõige oma kunatise täidi­sega, käesolevate struktuuride, tavade, kujutelmade, sümbolite, jutustuste, esemete jms.

Ühiskonna toimimine tõepoolest kätkebki suurt hulka igasuguseid kombeid, tavasid, praktikat jne, millest ei saa mööda vaadata. Tühjuslaste ja täidislaste erinevus seisneb rõhuasetuses: kas hingamispäev on inimese või inimene hingamispäeva jaoks. See tähendab, kas need täidised on lõplikud ja vaieldamatud väärtused iseeneses (juurdlemata, miks) või on nad hõlmatud avaramasse väärtusloomesse, mille raames nad võivad ka muutuda.

Kui ühiselu kese on tühi, siis on selles osalejad täisväärtuslikud; kui see on täidetud, siis on selles osalejad tühised või vähemasti tublisti redutseeritud iseväärtusega, kuna seda mõõdetakse kaugusega vaost ning vaohaldurist.

Jõud

Tagasi- ja vaoshoidmine kujutavad endast ka erinevat vahekorda jõududega. Tagasi hoiab end see, kes valdab oma jõudu, on oma jõu peremees või -naine ning on suuteline oma jõudu ka mitte rakendama. Ja seda mitte oma jõudude represseerimiseks, vaid avaramate koosluste moodustamiseks. Kui olla tormakas ja pealetükkiv, liikuda liiga kiiresti, siis võib läbikäimine osutuda üheülbaliseks, vaeseks, sest peenematel nüanssidel ei lastud välja tulla. Sellisel juhul nähakse kõikjal ainult iseennast – kuna just ennast surutakse ümbrusele peale. Ja kuna selline isik ei lase ümbrusel ennast rikastada, siis jääb see isik, tema ise vaeseks. Nii et õigupoolest pole küsimus jõu mitterakendamises, vaid erinevates jõu režiimides, aeglasemates ja kiiremates. Mõningaid kiireid ja lokaalseid jõuavaldusi piiratakse selleks, et jõud saaksid avalduda laiemalt (kui soovitatakse, et „hinga sisse ja välja“, „loe kolmeni“ jne, siis mitte ainult ja ehk isegi mitte eeskätt selleks, et üldse panna loobuma reaktsioonist, vaid rohkem selleks, et see reaktsioon oleks võimalikult adekvaatne, laiemas kontekstis sobiv, tuues välja peenemad jõud). Ja õigupoolest pole mitte mina jõudude peremees (kuna jõudude haldamine on ainult osaliselt teadvustatud), vaid need avaramad jõud ehk taevasoonestik (tianli 天理) on kitsamate jõudude peremehed, suutmani neid selekteerida ja täpsemini suunata. Ette ja välja astuma ajendab sageli reageerimine mingile ebaõiglusele, mis jõude piirab, ning ette- ja väljaastumise eesmärgiks on jõudude vabam, pärssimatum toimimine. Seega on tagasihoidlikkus nii reaktiivne kui ka aktiivne; reaktiivsus tuleb aktiivsusest, jõududest.

Vaoshoidmine aga on valdavas osas reaktiivne; seda ajendab teiste aktiivsus ning vajadus neid vaost välja kippuvaid ja justkui kaost kuulutavaid jõude vakku tagasi tõmmata (sest olla saavad ainult vaod ja kaod: mis on vaost väljas, see on kadunud, hukatuses, eksituses); aktiivsus tuleneb siin reaktiivsusest. Seetõttu pole vaoshoidja oma jõudude peremees või -naine; ta ei voldi lahti taevasoonestikku, vaid temas valitsevad vagudesse kanaliseeritud vood, inimvaod, kusjuures see, mis neid vooge või voole tekitab, pannakse sobituma vagudega, n-ö Jumal tehakse oma näo järgi, sobitatakse oma ettekujutustega. Vaoshoidja reaktiivsust ilmutab ka see, kui ta ette- ja väljaastujale ütleb: „Ma poleks su peale vihane, kui sa poleks mind vihale ajanud.“ Vihastumise alus ja allikas on teises, vaoshoidja üksnes reageerib passiivselt (mis käivitab tema reaktiivse aktiivsuse). Ja vaoshoidmine on neimahimuline: jõude hoitakse tagasi just nimelt ainult nende represseerimiseks, vakkuajamiseks; eesmärgiks pole avaramad kooslused, vaid vastupidi, tuua vagudest pagejad tagasi kitsamasse kooslusse.

Tagasihoidlikkus ning ette- ja väljaastumine

Me ütlesime, et demokraatlikule ühiselule omane tagasihoidvus pole vastuolus etteastumisega. Nüüd lisame, et see hoopis nõuabki ette- ja väljaastumist: seda, et oluline osa ühiskonnast oleks valmis astuma ette, nii individuaalselt kui ka grupiti, ning astuma välja oma õiguste eest, nõudma oma õigusi. Taevasoonestik jõuab kätte teatavateks inimvagudeks, suubub neisse kanalitesse, kapseldub neisse, tardub neis. Selleks et olla kooskõlas taevasoonestiku jõududega, tuleb just nimelt neid vagusid aeg-ajalt ümber künda või vanad vaod sootuks sööti jätta ja üles künda uus põld uute vagudega. Ette- ja väljaastumised just nimelt aitavad tardumusi taas üles sulatada.

Kuid ette ja välja astuvad nii tagasi- kui ka vaoshoidjad. Vahe teeb aga sisse see, kas etteastujad peavad silmas ka tagasiastumist ehk ega nad ei pretendeeri ühiskondliku välja täitmisele, anastamisele. Etteastumine tagasiastumist silmas pidades tähendab seda, et ma astun ühiskondlikule väljale, väljendan ennast, ja, nagu öeldud, tunnistan kuldreegli järgi sama õigust teistele, sean end nende kõrvale, nendega võrdse ja võrdväärsena. Niimoodi me jätamegi ühiskondliku välja keskme tühjaks, vabaks. Sellel „vabaduse väljakul“2 ühiskonna keskmes pole muud kui seesama dialoogilisus, läbikäimine ise, s.o ühiskonna keskmes hoitakse pinda, kus saab toimuda vaba lävimine. Laias laastus on sellised etteastuvad tagasiastujad kõik need ühiskondlikud tegutsejad, kes peavad kinni Eesti Vabariigi põhiseadusest ja põhilistest rahvusvahelistest konventsioonidest (alates inimõigustest).

Ühiskondlikul väljal tegutseb alati ka neid, kes ainult astuvad ette ilma kavatsuseta tagasi astuda: kui nad võimule saavad, siis nemad sealt enam tagasi ei astu. Nad ei laseks võimul perioodiliselt parteide vahel vahetuda ega hooliks ka võimude lahususest (nagu me näeme Poolas või Ungaris, rääkimata Venemaast või Põhja-Koreast). Nad teevad ühiskonna vaba südamiku täis. Nad asetavad sinna rassi, rahvuse, religiooni vms. Teatavas mõttes esitab iga poliitiline liikumine mingi agenda, millega nad täidavad ühiskondliku välja ning alati ei saa selget vahet teha, kes neist on tagasiastujad ja kes ainult etteastujad. Pahatihti saab seda kindlaks teha alles tagantjärele: kui faktid on kinnitanud, et tegemist oli ainult etteastujatega, siis ongi vabaduse väljak juba kadunud ning ühiskond langenud autoritaarsusse.

Kuigi tõsikindlalt pole võimalik seda ette teada, saab mingil määral sellise ohu suurust hinnata selle järgi, kui sisemised või välised on tunnused, millele antud liikumine tugineb ning kui inklusiivne või eksklusiivne see liikumine on. Kui liikumise tuumaks on sünnipärased tegurid ja eksklusioon nende alusel, siis võib karta, et ta anastaks ühiskonna keskme ega astuks tagasi, sest just nimelt selle aluseks on teatavate ühiskonnaliikmete diskrimineerimine. Näiteks rassistlik liikumine välistab nahavärvi või mõne muu sünnipärase tunnuse alusel mõned inimesed olulisest osast ühiskondlikust elust. Samuti need, kes nõuavad homodele väiksemaid õigusi kui heterotele. Samamoodi kalduvad teokraatlikud liikumised olema eksklusiivsed, kuna nad asetavad ühiskonna keskmesse väidetava transtsendentsi, mis justkui topeltõigusega (ilmaliku ja jumalikuga) mõningaid inimesi ühiselu väljalt eemaldab. Seevastu emantsipatoorsed liikumised (homoõiguslased, naisõiguslased, loomaõiguslased jt) püüavad kõrvaldada eksklusioone, vagusid ümber künda nii, et rohkemad inimesed või ka laiemalt olendid saaksid hästi elada, ennast täielikumalt teostada. Ja kui keegi ütleb, et tema õnnetuseks on teise õnn,3 siis on ta üleni reaktiivne, ilma omajõuta, ning probleemi juur seisneb hoopis tema nõrkuses, omaaktiivsuse puudumises.

Täidislased ja tühjuslased

Eespool kirjeldatud tähenduses täidislasi ja tühjuslasi võib eristada mitut sorti. Fanaatik on täidislane, kes täie teadmisega tahab kehtestada mingit vagu ning leiab, et see on kasuks kõigile ning maailmarevolutsiooni, tuhandeaastase rahuriigi või kalifaadi nimel võib füüsiliselt elimineerida neid, kes ei taha selles vaos olla.

Küünik on täidislane, kes samuti täie teadmisega tahab mingit vagu kehtestada, ent teeb seda küüniliselt ja teadlikult üksnes iseenda ja oma vandeseltslaste huvides. Mingis mõttes on küünik kurikavalam, kuna ta saab kasutada laiemat registrit võtteid kui see, mida üks aus fanaatik endale lubada saab. Teisalt aga hoolib ta iseenda ellujäämisest ja heaolust, nii et teda saab kergemini üle meelitada, korrumpeerida, sobingut sõlmida kui ehtsa fanaatikuga.

Vaoshoidja kitsas mõttes on see, kes teadmatult kehtestab mingit vagu, mis tuleb talle endale kasuks. Ta lihtsalt peab seda tervemõistuslikuks, iseenesestmõistetavaks, talupojatarkuseks ning privileegipimedana ei näe, kuidas see talle kasuks tuleb, ning kuidas neid vagusid vastustavaid etteastujaid justkui erapooletult ja mõõdukana vaos hoides ta tegelikult kaitseb omaenda egoistlikke huvisid.

Kasulik idioot on aga sedasorti vaoshoidja, kes teadmatult kehtestab vagu, mis ei tule talle endale kasuks või tuleb koguni kahjuks. See on oluliselt levinum kui arvata võiks (sest ega keegi ei pea ju iseennast kasulikuks idioodiks), mis seletab seda, miks üle maailma laiad rahvahulgad toetavad poliitikaid, mis neile endile kahjuks tulevad. Eestiski on näiteks astmelise tulumaksu vastaste hulgas kindlasti rohkem neid, kes sellest tegelikult ise võidaksid.

Kuna tühjuslaste puhul isiklik ja ühine hüve käivad koos, siis nende puhul eristame ainult kaht vormi. Vägi-lane on see, kes täie teadmisega astub ette, pidades silmas tagasiastumist, jättes ühiselu keskme tühjaks. Vägi-lane peab silmas väesolevat taevasoonestikku ja nende kättejõudmist kunatisteks inimvagudeks ning mõistab, kuidas neid vagusid tuleb vahel ümber künda, et vägi paremini voolaks.

Aktivist on see, kes sihib üht konkreetset ümberkündi ning peab silmas tagasiastumist, s.t ta jätab samuti ühiselu keskme tühjaks ning möönab samasugust etteastumisõigust teistele aktivistidele. Heal juhul on aktivist ka vägilane, nii et tema aktiivsus läheb õiges suunas ning aitab kasvatada ühiselu väge.

Tagasiast endast

Tagasihoidvus või tagasiastumine on oluline ka indiviidi tasandil. Ühest küljest me elajatena alati astume ette, väljendame ennast. See on vältimatu, me paratamatult laotume ruumis (puhtfüüsilisest kuni kultuurilise ja ühiskondliku ruumini) ja ajas (elu ise kätkeb endas nõudmist tulevikule: ma juba haaran ette tulevikku, nõuan seda, ja mitte ainult teadvuslike plaanidega, vaid isegi juba oma mikrobioloogilistes sündmustes, kui mu rakkudes käib ATP tootmine, DNA replitseerimine jne, kuivõrd iga tootmislüli peab silmas mingit edasist seisundit, s.o tulevikku).

Teisest küljest aga me alati juba ka n-ö astume tagasi neist ette-astetest, oleme neist mingil määral teadlikud, „läbitunneme“4 neid. See tähendab, et me ei samastu ühegi käesoleva teo või mõttega, vaid alati juba oleme neist loogilisel distantsil, nende poole pööratud. See puhas teadvus, kohalolu või läbitunne on meie individuaalne „vabaduse väljak“, tühi telg, mille ümber me oleme ja tegutseme, väljendume ja ette-astume.

Niimoodi on asjalood õigu-poolest, de jure. Teo-poolest, de facto on muidugi nõnda, et me suuresti just nimelt samastume oma ette-astete ja ette-heidetega (ob-jektidega). Siis me kukume iseenda sisse, jääme iseenda kuvandi, sümbool-imaginaarse konstrukti lõksu, mis on meie „mina“ ümber tekkinud nagu praht puruvana ümber (ma olen need ja need sündmused, ma näen välja umbes selline-ja-selline jne). See on lõks selles mõttes, et see küll võimaldab meil teatud piires toimida – oma harjumuste raames, teadmiste piires, kujutluse väljal –, aga see pärsib meie kohanemisvõimet, ümbrusega lävimise plastilisust, võimet teiste olendite ja keskkonnaga rohkematel viisidel suhestuda, liikuda teispoole oma käesolevaid harjumusi, teadmisi, kujutlusi.

Seetõttu on hädavajalik võime meelega astuda „endast“ tagasi, tõmbuda tagasi, tunnistada end tundmatuks, suspendeerida need otsused enda kohta (et ma olen nii-ja-niisugune), lasta lihtsalt endal olla, vaadelda seda teojõudu, kes ma olen, kogu seda tohutut tootmis­tegevust, energiat, millest too pooljuhtumisi kujunenud mina-vorm on vaid üks väljendusi (ja ka repressioone, tootmist piiravaid tegureid). See aitab kaasa teo adekvaatsusele.

Vaba kondamine

Endast-tagasitõmbumine on aga vajalik veelgi olulisemas mõttes – sest lõppkokkuvõttes on midagi tähtsamat kui minu, ühiskonna, maakera või universumi käekäik. Teatavas mõttes on see äsja sõnastatud lause muidugi väär ja niimoodi ei saa ütelda – sest mis muud meil on peale enda, ühiskonna, maakera ja universumi? Ometi on sellisel lausel oma rakendus fanatismi, täidisluse ja vaoshoidmise sürjutamiseks iseendas. Sest nagu öeldud, elajatena me vältimatult väljendume nii individuaalselt, ühiskondlikult kui universumiliselt, ning kiindume oma väljendustesse, toodetesse, produktidesse, hakkame neid fetišeerima, muutume fanaatikuks, künname nad vagudeks, kuhu tahame kõike tõmmata. Nii et sellel lausel pole niivõrd ontoloogiline väärtus (justkui oleks mingi tagailm, mida me peaksime „väärtuslikumaks“ sellest ilmast), vaid heuristiline ja enesetehniline: kuidas mitte samastada end oma toodete ja vagudega ning teatavas mõttes püsida väe juures, mis kõiki neid vorme loob, lahti ja kokku voldib. Ja üks kallis asi on ehtsalt kallis siis, kui ta on ühenduses teda tootva jõuga. Nõnda saame vabalt konnata (xiaoyaoyou 逍遙遊).

1 Vt Margus Ott, „Hõiva!“ – Vikerkaar, 2012, nr 6, lk 45–58, http://www.vikerkaar.ee/archives/12987 ning

Margus Ott, „Poliitilised esseed. Väekirjad 4“. EKSA, Tallinn, 2017. Lk. 55–76.

2 Vt Mart Kangur ja Margus Ott „Vabaduse väljak“, teoses „Poliitilised esseed. Väekirjad 4“. EKSA, Tallinn, 2017. Lk 393–396.

3 Vrd Spinoza kadeduse määratlust „Eetikas“: „Viha, mis seab inimese niimoodi, et ta rõõmustab, kui teisel läheb halvasti, ja kurvastab, kui teisel läheb hästi.“ (3.24sk, vrd 3.47), vt Baruch Spinoza, „Eetika“. Ilmamaa, Tartu, 2016. Lk. 149.

4 Selle mõiste kohta vt Margus Ott, „Vägi. Väekirjad 1“. Tallinn, Tallinna Ülikooli kirjastus, 2015. Lk. 92–94.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming