Tänapäevane konserveerimine: objektid, väärtused ja inimesed

KURMO KONSA

Tulevikku on raske ette näha, küll aga on seda võimalik luua. Üks olulisemaid, meile kättesaadavaid materjale tuleviku ehitamisel on minevik. Tulevik mitte üksnes ei tugine minevikule, vaid see ehitakse sõna otseses mõttes mine­vikust.

Ajalooliste tapeetide säilitamine on muutunud üha tähtsamaks. Tapeedid Tartus Vallikraavi tn 3 asuvas XIX saj algusest pärinevas muinsuskaitsealuses hoones.

Ajalooliste tapeetide säilitamine on muutunud üha tähtsamaks. Tapeedid Tartus Vallikraavi tn 3 asuvas XIX saj algusest pärinevas muinsuskaitsealuses hoones.

Kurmo Konsa

Minevik eksisteerib tänapäevas esemete, mälestuste ja maastike kujul. Muidugi on see eksistents illusoorne: ei esemed, mälestused ega maastikud ole jäänud samasuguseks. Minevik saab ikkagi olemas olla vaid inimeste peas, ei kusagil mujal. Samuti vajab inimene pidevalt mineviku kohalolu meenutavaid objekte. Miks see nii on ja kuidas selliste objektidega ringi käiakse?

Pärand on tehnika, mida tuleb võimalikult efektiivselt kasutada tänapäeva ja tuleviku ühiskondade lokaalsete ja globaalsete probleemide lahendamisel. Kui me seda ei tee, muutub pärand ebavajalikuks ja kaob, vähemalt sellisena, nagu see XVIII sajandi lõpul välja kujunes ja siiamaani kasutusel on.

Pärand on tehnika, mida me kasutame oma oleviku ja mineviku loomiseks ning see sõltub mitte minevikust, vaid meie praegustest valikutest. Pärand on vaid tööriist, kuid seejuures ei maksa unustada, et väga võimas tööriist valikute tegemiseks ja otsuste teostamiseks.

Pärandiobjektide konserveerimine

Üks viise, kuidas pärandi hulka kuuluvaid objekte säilitada, on nende konserveerimine. Konserveerimine sellise erialana, nagu meie seda tunneme, kujunes välja XIX sajandil. Pärandi hulka kuuluvate objektide korrastamise, parandamise ja ümberehitamisega on tegeldud ilmselt juba ürgajast alates. Kõik see oli aga väga kaugel konserveerimisest tänapäevases mõttes. XIX sajandil hakati konserveerimist käsitlema tervikliku protsessina, mille osadeks on objektide teaduslik uurimine, kahjustavate tegurite väljaselgitamine ja elimineerimine (muidugi juhul, kui see on võimalik), sobivate hoiutingimuste loomine, edasise lagunemise ärahoidmine ja objektide olukorra pidev jälgimine. Konserveerimise keskmes on aga alati olnud objektide töötlemine. Mida konkreetselt tehakse, sõltub loomulikult objektist, aga ka töötlemise eesmärgist. Selge on see, et hoone konserveerimine erineb maali taastamisest, samuti on igapäevases kasutuses oleva vanausuliste palveraamatu konserveerimine veidi erinev arhiivifondis säilitatava pärgamentüriku töötlemisest.

Objektidel on nii füüsiline olemus (nad on asjad) kui ka kultuuriline tähendus (nad viitavad millelegi, tähendavad midagi). Objekti materiaalsete ja mittemateriaalsete aspektide seostest arusaamine on konserveerimisprotsessi aluseks. See iseloomulik füüsilise ja kultuurilise info segunemine on konserveerimise üks võludest ja vaevadest. Ühelt poolt kasutavad konservaatorid teaduslikke uurimismeetodeid, mis annavad teaduslikke fakte objektide kohta, ja teiselt poolt püüavad nad mõista inimeste mõtteid ja suhtumist objektidesse. Objektide kahetine olemus on seotud objekti füüsilise töötlemise ja objekti interpreteerimisega. Konservaator tegeleb objekti füüsilise poolega, töötleb seda, kuid samal ajal ta ka tõlgendab seda objekti.

Peale töötlemismeetodite on konserveerimise alal ka mitmesuguseid teoreetilisi käsitlusi, millega põhjendatakse ja selgitatakse pärandiobjektidega ringikäimist. Konserveerimiskäsitlusi võib jagada vastavalt sellele, millele need keskenduvad, objekti-, väärtuste- ja inimesekeskseks. Tegemist ei ole kindlas ajalises järjestuses ilmuvate käsitlustega, mis tingimata üksteist välistavad, ja kuigi neil on teatud ajaline järjestus, kasutatakse sõltuvalt kontekstist neid kõiki. See, millist eelistada, sõltub ka käsitlemise eesmärgist. Need lähenemised väljendavad järjest hõlmavamat ja komplekssemat konserveerimise käsitust.

Konserveerime objekte

Objektikesksel lähenemisel on konserveerimisprotsessi keskmeks arusaadavalt objekt ise. See, mida objektiga ette võetakse, sõltub ennekõike selle seisundist ja võimalikest kahjustustest. Esmapilgul võib tunduda, et mingi eseme või hoone seisund on n-ö objektiivne, loodusteaduslikele analüüsidele alluv olek. Tegelikkus on siiski natuke teine. Seisundi määratlemine eeldab otsustusi, mis kõik on mõjutatud kontekstist ja seostest selle objekti funktsiooni, eesmärgi ja kasutusega. Igal juhul lähtutakse objektikeskse konserveerimisteooria korral sellest, et oluline on säilitada pärandiobjektide materiaalne külg. Objekti füüsiline kahjustumine tähendab seega ka mineviku kohta teabe kadumist. Töötlemise eesmärk on objektide füüsilise terviklikkuse säilitamine ja see tugineb teaduslikele uuringutele. Keel, milles räägitakse, on suuresti teaduste, eriti loodusteaduste keel. Töötlemist juhivad konserveerimiseetilised printsiibid, sellised, nagu näiteks minimaalne sekkumine, pööratavus, töödeldavus jms. Objektis püütakse määratleda mingit objektiivset füüsilist tõde, see võib aga tähendada objektilt ajaloo jälgede eemaldamist. Objekti konserveerimiseks on alati palju võimalusi. Millest lähtuvalt valitakse üks võimalus paljudest? Millist objekti esitust eelistatakse? Nendele küsimustele me otseselt objektilt endalt vastust ei leia.

Konserveerimine on töö väärtustega

Umbes 20–30 aastat tagasi hakkasid esiplaanile tõusma pärandi väärtuste küsimused ja sellist väärtusi rõhutavat lähenemist nimetataksegi väärtustekeskseks konserveerimiseks. Objektide olulisus peitub tegelikult väärtustes ja tähendustes, millega inimesed neid seostavad. Pärandiks peetakse objekte või nähtusi alles siis, kui neile on omistatud teatud väärtused. Need väärtused võivad olla nt ajalooline, teaduslik, esteetiline, kunstiline, sotsiaalne või ka mõni muu väärtus. Just väärtused muudavad objektid või nähtused pärandiks. Giorgio Bonsanti sõnadega: „Kui tool läheb katki, siis seda parandatakse. Kui aga tooli on valmistanud Brustolon, siis see konserveeritakse.” Väärtused on selles mõttes tinglikud, et need ei ole objektiivsed, nagu eseme kaal, värvus, keemiline koostis jms. Me ei saa neid leida, fikseerida ja loota, et nad jäävad muutumatuna selliseks ka edaspidi. Väärtused ilmuvad objekti, konteksti ja inimeste interaktsiooni tulemusena.

Vastavalt sellele lähenemisele käsitletakse konserveerimist sotsiaalse protsessina, mille eesmärk on tagada väärtuste püsimine objektide otsese töötlemise abil. Konserveerimise eesmärk on objekti väärtusi kandvate elementide seisundi stabiliseerimine. Sõltuvalt objektidest ja töötlemise eesmärkidest kasutatakse selleks väga erinevaid füüsikalisi ja keemilisi meetodeid. Väärtuste vähenemist püütakse võimalikult aeglustada. Termin „restaureerimine” tähistab tegevust, mille eesmärk on taastada objekti oletatav olek mingil varasemal ajaperioodil. Sellel ajaperioodil objektile omased väärtused peavad olema nii olulised, et kaaluvad üles teiste väärtuste võimaliku vähenemise. Restaureerimisel võidakse eemaldada muudetud või kahjustatud elemente ja lisada uusi. Restaureerimisel tuginetakse objekti ja selle ajaloo igakülgsele uurimisele. Restaureerimisel suureneb esteetiline ja kasutusväärtus, väheneda võib teaduslik väärtus. Seetõttu ei restaureerita üldjuhul objekte, mille juures on esmane teaduslik väärtus, näiteks arheoloogilisi leide.

Väärtustekeskse lähenemise korral arvestatakse pärandiga seotud inimgruppide vaadete ja väärtustega, kuid kesksel kohal on ikkagi endiselt objekti materiaalsed aspektid. Konserveerimisega seotud otsustusprotsesse juhivad eksperdid, kuid kaasatud on ka muid huvigruppe, näiteks kohalikke inimesi, kunstnikke, pärandiobjektide loojaid, omanikke, kasutajaid, muuseumitöötajaid, teisi konservaatoreid jne. Selline väärtustekeskne lähenemine on konserveerimises selgelt kanda kinnitanud. Objektide füüsiline terviklikkus on endiselt keskmes, kuid arvestatakse objektide kultuurilise olulisusega. See tuleb olulise komponendina otsustusprotsessidesse juurde. Kuna tuleb arvesse võtta nii objekti seisundit kui ka kultuurilisi väärtusi, kujuneb otsustusprotsess sageli mitut eri spetsialisti hõlmavaks ning nii räägitaksegi jagatud otsustusprotsessist.

Väärtustega tegelemisel kerkib aga esile üks probleem. Väärtused ei ole objektile sisemiselt omased, need kujunevad pärandiprotsessi käigus ning sõltuvad kontekstist. Kui me hindame objekti väärtusi, siis ei ole võimalik hinnata kõike, miks on antud objekt väärtuslik sellega seotud inimestele. Nii et igasugused väärtuste kindlaksmääramised on alati ebatäielikud ja osalised, sest neid piiravad aeg, ressursid ning määratlejate oskused ja teadmised.

Mis siis ikkagi on konserveerimise, üldse pärandi säilitamise eesmärk? Lühidalt: konserveerimist tuleb rohkem seostada oma kaasaja ja inimestega, kes annavad objektidele nende tähenduse. Need on praegusaja inimesed. Minevikuinimesed on surnud, nende väärtusi ja tähendusi võime uurida, tulevikuinimeste väärtustest on meil põhimõtteliselt võimatu midagi teada. Nii jäävadki üle meie kaasaegsed. Uut lähenemist konserveerimisele, mis seab kogu protsessi keskmesse inimese, tuntaksegi inimesekeskse konserveerimisena.

Seostame objektid ja väärtused inimestega

Pärand on väga mitmel viisil seotud inimeludega ning just sellele viitabki selle lähenemise nimetus. Konserveerimine peab seda sidet igati tugevdama ja edendama. Tähelepanu nihkub sellele, kuidas konserveerimisprotsess ja selle tulemus mõjutab inimesi. Keskne on mitte enam materiaalne objekt kui väärtuste kandja, vaid kogukond, kes need väärtused objektile omistab. Tänapäeva kogukondade heaolu, väärtuste hoidmine ja kujundamine juhib kogu konserveerimisprotsessi. Enne kui asuda konserveerima ehitist või mõnda muud pärandiobjekti, tuleb mõista objektiga seotud huvigruppide ja kogukondade arusaamist sellest objektist ning objektiga seotud väärtustest. Selline lähenemine tunnistab konserveerimise paiksust, subjektiivsust ja poliitilisust. Objektide väärtused on loonud inimrühmad. Väärtused sõltuvad kontekstist ja neid kujundab praegune ühiskond. Konserveerimine sõltub konservaatori isikust, tema koolitusest, veendumustest, käelisest tundlikkusest. Alati valitakse välja mingid väärtused ja ideed, mida antud objekt kehastab ja mille säilimist me soovime. Teised väärtused ja ideed heidetakse kõrvale. Ühesõnaga, me valime, mida tahame esitleda ja säilitada. Konserveerimisel ei töödelda materiaalset objekti, ka mitte materiaalset objekti, millel on väärtusi, vaid sotsiaalseid võrgustikke, mis ühendavad tähenduste ja väärtustega objekte inimeste ja ühiskondadega.

Konserveerimine muutub objektide tehnilisest töötlemisest kultuuri loomise ja uuestiloomise viisiks. Oluline ei ole mitte ainult see, mida konserveerimisega saavutatakse, vaid ka see, kuidas seda tehakse, ning kuidas see inimesi mõjutab. Konservaator valib objekte, konserveerib ühe võimalikust tulevikust. Ta peaks valima sellise, kus inimestel on hea elada.

Pärand on korraga nii füüsilise reaalsuse osa kui ka vaimne fenomen. Pärand seob inimesi üksteise ja keskkonnaga, nii selle materiaalsete kui ka eluslooduse aspektidega, olles sellega üks meie maailma osa. Toetudes pärandile luuakse seda üha uuesti ja laaditakse sellesse olulisi tähendusi. Nii kujundatakse ühiskonna toimimist. Pärandi kaudu luuakse tähendusi ja esitatakse väärtusi kogukondadele ja ühiskonnale laiemalt. See väärtuskeskkondade loomises osalemine tagabki pärandile koha tänapäeva infomaailmas ja tuleviku tehiskultuurilises maailmas.

Artikkel põhineb Eesti Konservaatorite Ühingu teadusseminaril „Kuidas säilitada kaasaega” peetud ettekandel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming