Teadlase karjäärimudel. Milleks, kellele ja kuidas?

Teadlaskarjääris on kaks valupunkti: noorena süsteemi sisenemine ja vanana süsteemist väljumine.

ÜLO NIINEMETS

Teadlaseks saamine võtab aega vähemalt 10–15 aastat. See eeldab kõigi kõrgharidusastmete – bakalaureus, magister, doktor – läbimist ja aktiivse(te) tegevteadlas(t)e juhendamisel järeldoktorantuuris tehniliste oskuste lihvimist ja iseseisva teadustöö vilumuse omandamist. Iseseisvus ei tähenda vaid iseseisvalt probleemide püstitamist, nende lahendamist ja tulemuste avalikkusega jagamist, vaid iseseisvuseks on vaja ka rahalisi vahendeid, grante. Selleks et neid saada, tuleb ennast eelnevalt teadusmaailmas tõestada. Nii pole mingi ime, et tõeliselt iseseisvaks saab teadlane 20+ aastat pärast ülikooli uksest sisseastumist. Kui teadlaseks saamine on aeganõudev ja pingutusrohke, siis ka teadlaseks olemine on pidev protsess. Teadusmaailm areneb tundide ja päevadega ning selleks, et püsida eesliinil, tuleb täiest jõust töötada. Soovimata pingutada ei ole võimalik olla teadlane.

Kui teadlaseks saamine ja teadlaseks olemine nõuab sellisel määral pühendumist, siis mil viisil motiveerida noori valima teadlase elukutset? Avastamisrõõm, uute teadmiste saamine kindlasti motiveerivad. Aga kas sellest piisab, kuni töö hakkab esimesi vilju kandma? Kogu maailmas on üheks akadeemilise maailma motiveerijaks karjääriperspektiiv. Mitte kusagil ei ole alustaval teadlasel unelmatepalka, arvukalt juhendatavaid ja oma laborit, kus on kõikmõeldav eksperimentideks tarvilik. Samal ajal on võimalus teatud tingimuste täitmise korral jõuda edasi – väiksema vastutusega madalamalt tasustatud ametikohalt suurema vastutusega kõrgemalt tasustatud ametikohale. Edukus teaduses, mida hindavad vähemalt samal tasemel kolleegid, tüüpiliselt rahvusvahelise ekspertiisi käiguks, on pilet, millega avatakse uks järgmisele astmele.

Teadlase tulevikuvõimalusi kirjeldab karjäärimudel, mis määrab tingimused teadussüsteemi sisenemiseks, edenemiseks ja sealt väljumiseks. Läbipaistva karjäärimudeli olemasolu annab alustavale teadlasele selge perspektiivi. Samuti mängib karjäärimudel tähtsat osa teadlaste vanusejaotuse haldamisel ning on lahutamatu komponent tippteadusse jõudmisel. Läbimõeldud, selge ja läbipaistev karjäärimudel on kõikide edukate teadussüsteemide integraalseks komponendiks. Teiselt poolt on halvasti kujundatud karjäärimudel suurimaks demotiveerijaks ja läbipõlemise allikaks. Sellistel halbadel „karjäärimudelitel“ on ühiseid omadusi: ebaselge poliitika vakantsi kujunemisel, läbipaistmatu ja ebaõiglane praktika töölevõtmisel ning edutamisreeglite puudumine. Puuduliku karjäärisüsteemi korral hakkavad reegleid asendama onupoja- ja päevapoliitika ning konjunktuursed kaalutlused. Suletud ühiskonnas pudenevad talendid nõnda teadusest välja. Avatud maailmas lahkuvad andekad teadlased sinna, kus neid väärtustatakse.

65 aasta reegli bumerang

Alates taasiseseisvumisest on Eesti teaduskorraldus, alustades inimestest ja lõpetades rahastamisega, olnud pidevas reformikeerises. Teadlaskarjääri seisukohalt kõige olulisemad, 1990ndate alguses toimunud muudatused, mis mõjutavad teadussüsteemi ka praegu, olid: loobumine püsivatest ametikohtadest akadeemilises sfääris, Eesti teaduste akadeemia instituutide liitmine ülikoolidega ja ülikoolides akadeemilistel töökohtadel 65 aasta vanusepiirangu sisseseadmine. Nende muudatuste positiivne pool oli see, et paljud teaduses enam mitteaktiivsed akadeemilised töötajad läksid pensionile, professorkond noorenes ning ülikoolid said paljudel aladel seni puuduva teaduskompetentsi.

Kuigi teaduses kadusid püsivad (tenuuriga) ametikohad, jäi vakantsi kujunemine ning karjääriredelil edenemine endiselt läbipaistmatuks. Ilmselt kõige suurem viga, mis tehti, oli ebajärjekindlus akadeemia ja ülikoolide liitmisel. Ebajärjekindluse tagajärg on see, et muu maailmaga võrreldes on meil ülikoolides tohutu hulk teadlasi, kes ei tee õppetööd, ning palju õppejõude, kes on õppetööga ülekoormatud ega tee seetõttu piisavalt teadustööd. Nii ei tööta õppejõudude puhul enamasti karjäärimudel lektor-dotsent-professor. Kõrgemad õppejõukohad (dotsent, professor) täidetakse tavaliselt varem teaduri või vanemteaduri kohal olijatega, kellel on ette näidata suurem teadusproduktsioon. Samal ajal tapetakse noored lektorid ja dotsendid õppetööga nii ära, et neist ei saa kunagi professorit.

65 aasta reeglit, mille järgi 65aastaseks saanud õppejõuga tööleping lõpetati, põhjendati toona kui viisi vältimaks akadeemilist verepilastust, akadeemilise mõtte stagnatsiooni ning võimaluste loomist noorteadlastele. Pensionieelses eas õppejõudude potentsiaali kasutamiseks prooviti luua väärika väljumise instrumente, kõigepealt emeriitprofessori staatus professoritele ning hiljem emeriitdotsendi staatus dotsentidele. Emeriidi staatus oli iseenesest hästi kavandatud ning pidi võimaldama teadlasel jätkata ülikooli juures oma teadustegevust ilma korralise õppejõu kohustusteta. Paraku ei olnud olemasolevad vahendid piisavad, et võimaldada emeriidil väärikat väljumist. Kui vanusepiirangu sisseseadmisele eelnes suurem poleemika ajakirjanduses, siis selle ärakaotamine 2007. aastal käis ilma igasuguse laiema debatita. Iseenesest on õige, et vananeva ja kahaneva rahvastikuga riigina ei saa me käituda nii luksuslikult nagu Saksamaa, Holland ja Prantsusmaa, kus kehtib endiselt vanusepiirang. Teiselt poolt, kui ei toimu väljumist, siis ei saa ka siseneda. Kuigi on üritatud väita, et igasugune vanusepiirang on põhiseadusega vastuolus, siis eneseteostusõigus ei ole piiramatu põhiõigus ja ka riigikohus on asunud seisukohale, et piirangud võivad olla seaduslikud, aga need peavad olema põhjendatud. Ometi oli tollane olukord mõnes mõttes tõesti ebaõiglane, sest vanusepiirang kehtis vaid ülikoolides, mitte teadusasutustes.

Vanusepiirangu kaotamise otsene tagajärg on olnud Eesti teaduse pidev vananemine. Kui 2007. aastaks oli suuremate riiklike teadusprojektide (sihtfinantseeritavate teemade) juhtide hulgas noorte, alla 40aastaste, teadlaste osakaal jõudnud ca 12% juurde, siis see osakaal hakkas sellest aastast pidevalt vähenema, jõudes 2013. aastaks 5% juurde. Sellele vastukaaluks kasvas samal määral aga üle 65aastaste teemajuhtide osakaal, jõudes 15% juurde 2013. aastal. Käivitunud on protsess, mida võib nimetada äraspidiseks vanuseliseks diskrimineerimiseks.

Kuigi vanusepiirang on kaotatud, on alles jäänud emeriidi staatus ning me näeme, et võetakse küll vastu emeriitprofessori või -dotsendi staatusega kaasas käiv emeriiditasu, kuid tihti jätkatakse kas osalise või täiskoormusega teaduri või vanemteadurina ja/või loetakse loenguid edasi tunnitasu alusel. Seda ei saa pidada eetiliseks, sest vakantside puudus on selgelt üks suurtest Eesti teaduse arengu teel seisvatest probleemidest. Samas tuleb tunnistada ka seda, et olemasolevad instrumendid ei taga karjäärimudelist (mitte teadusest!) väärikat väljumist.

Tähtajatud töölepingud tapavad konkurentsi

Viimase aja üheks suuremaks muudatuseks tuleb pidada Euroopa Komisjoni survel algatatud akadeemilistel ametikohtadel tähtajatute töölepingute rohkearvulist sisseseadmist. Kui varem pidid lektorid, dotsendid ja teadurid igavesti kandideerima 3–5 aasta pikkusega ametikohtadele, mida eelmise lepingu lõppedes isegi ei pruukinud enam olla, siis Euroopa Komisjon teatas meile, et selline praktika on ebaseaduslik. Nii muudetigi 2014. aasta suvel teadus- ja arendustegevuse korralduse seadust (TAKS) nii, et uued töölepingud ametikohale valitud akadeemiliste töötajatega on kõik tähtajatud. Erandiks jäid doktorantidest nooremteadurid. Pealiskaudsel vaatlusel justkui oleks nõnda lahendatud teadlaste karjäärimudeli probleem. Paraku nii see kaugeltki ei ole. Esiteks on küll sätestatud teatud aja tagant kohustuslik atesteerimise nõue kõigile akadeemilistele töötajatele, kuid tohutu miinus on see, et edutamisreeglid puuduvad. Atesteerimine tähendab vaid seda, et inimene saab jätkata oma ametikohal, samal ajal kui atesteerimata jätmise korral inimene vallandatakse. Selleks et avaneks võimalus edutada, tuleks avada uus vakants ja sellele uuele ametikohale uuesti kandideerida. Selle uue vakantsi avanemine on suuresti juhuslik ja läbipaistmatu.

Teiseks jäi lahendamata rahastamise küsimus. „Kõigile tähtajatu leping“ on üllas kontsept, aga selleks rahastuse leidmine on jäetud asutuste mureks. Seda võiks justkui kompenseerida koondamise lihtsus, aga teiselt poolt muudab selline paindlikkus tenuuri farsiks. Etteteatamistähtaeg koondamisel üks-kaks kuud teadlasele, kes on vähemalt 20+ aastat oma oskusi lihvinud, ei ole kuidagipidi väärikas, ammugi mitte kooskõlas edukate teadusriikide praktikaga.

Kolmas probleem masstenuuriga on selles, et tenuur-kõigile-ühekorraga hävitab igasuguse konkurentsi ning seab püsiva ametikoha saamise eelduseks juhuse – kas konkreetselt mingil aastal on vakantsi. Kui need kõik korraga täidetakse, siis ei ole noortel pikka aega võimalik teadusse siseneda. Näiteks, kui Itaalias ei avatud 1970ndatel teaduses üldse püsivaid ametikohti, siis 1980. aastal leidis riik korraga raha ning avati ja täideti tohutul hulgal uusi teadurite ja professorite ametikohti. Pärast seda oli raha otsas ja terved teadlaste põlvkonnad pandi ootele, võimaldades siseneda vaid üksikutel uutel tulijatel. See ooteperiood kestab suuresti veel tänapäevalgi. Pealegi ei ole karjäärimudeli alumiste astmete ametikohad üldjuhul mitte kusagil tähtajatud. Neile lihtsalt ei saa pidama jääda, sest need on õpipoisi astmed. Praegu aga on tekkinud kentsakas olukord, et ülikoolid peavad ka järeldoktori võtma tööle tähtajatu töölepinguga ning püsiva ametikoha väärtus on devalveerumas.

Probleem pole lahendatud ka Euroopa Komisjoni seisukohast, kes kaebas Eesti äsja Euroopa Kohtusse just teadlaste töölepingute pärast. Seadusauk seisneb selles, et kunstlikult on võimalik luua tähtajalisi tööülesandeid, näiteks võtta õppejõud tööle ainult loengute lugemise perioodiks ning nii pidevalt järjestikusi tähtajalisi lepinguid vormistada. Sellised võimalused kuuluvad juba küll skeemitamise valdkonda ja eeldatavalt endast lugupidavad ülikoolid neid ei rakenda, kuid tudengite arvu vähenemise tingimustes on võimalik, et haaratakse õlekõrrest.

Luuakse teaduse karjäärimudel

Arvestades probleemi tõsidust ning kiireloomulisust (massitenuuri sisseseadmine) tegi Eesti teaduste akadeemia süvauuringute instituudi teadlaskarjääri kontseptsiooni väljatöötamise töörühm* haridus- ja teadusministeeriumile 2014. aasta detsembris ettepanekuid eesmärgiga „luua selge teaduse karjäärimudel (tenuuriredel), mille kandvateks komponentideks on (a) õigus nõuda edutamist teatud tingimuste täitmisel ja (b) õigus saada püsiv ametikoht edutamisel karjääri algtasemelt järgmisele (tenuur). Komponentide (a) ja (b) rakendamiseks on vajalik (c) kohustuslik rahvusvaheline atesteerimine (peer-review) peale esimest viieaastast ametiperioodi. Selle käigus otsustatakse, kas antud kandidaat saab tenuuri“.

Eelkõige pidas töörühm silmas seda, et noorte (aastates 27–40) teadusse sisenemine ja seal edenemine peab olema peamine muudatuse eesmärk. Vaja on luua neile selge perspektiiv ja tööalaseks edutamiseks läbipaistev reeglistik. Esimese ametikoha saanud noorel peab olema õigus nõuda edutamist ja selleks tuleb luua mehhanismid. Samuti leiti, et tuleks korrastada väärika väljumise reeglistikku pensioniikka jõudnud teadlastele. Neile võiks luua võimalused osaleda teadussüsteemi administreerimisel (atesteerimine, projektide hindamine) ja teaduse populariseerimisel (koolides jm). Teaduse administreerimine tuleks tagada lisarahastamisega, aga jätkuv ühiskondlik aktiivsus peaks olema nõue emeerituse staatuse andmisel.

Töörühm leidis, et võimalikud on kaks karjäärimudelit: 1) erialad ja raha garanteerib riik – nn saksa mudel ehk riiklik tenuur; 2) karjäärimudel on ülikoolide kohustus, džentelmenide kokkulepe, sellega on kaasas rahastusinstrumendid, nn angloameerika mudel. Saksa süsteem toimib laialdase ülikoolide ja teadusasutuste võrgu tingimustes. Kehtib Hausberufungsverbot, s.t samas asutuses ei ole võimalik üldjuhul kandideerida kõrgematele ametikohtadele. Paraku on Eestis liikuda võimalik ainult Tallinna ja Tartu vahel, aga see on liiga kitsas valik. Angloameerika mudel on ilmselt parem, kuna see võimaldab stabiilset arengut. Samuti haakub angloameerika mudel ka selgemini rahvusvahelise praktikaga. Konkursi loomiseks on vajalik, et kandidaadid tuleksid ka väljastpoolt Eestit. Angloameerika mudeli rakendamine eeldab meie väiksuse tõttu seadusega fikseeritud reeglistiku olemasolu ja sellest reeglistikust korrapärast kinnipidamise jälgimist, s.t atesteerimist. Loota sellele, et ülikoolid hakkavad kaadrimuudatusi tegema ilma seadusliku ja rahalise surveta, ei ole realistlik.

Töörühm leidis, et karjäärimudeli väljatöötamise juures on peamiselt seadusandlikke ja rahalisi probleeme. Kõigepealt ei arvesta TAKS ülikoolide autonoomiaga põhiseaduse § 38 mõttes. Näiteks ei saa ülikool pakkuda praegu teises ülikoolis (näiteks välisülikoolis) tenuuri saanud professorile tenuuri ilma kohustusliku valikuprotseduurita. Samuti eeldab teadlase edutamine kohustuslikus korras konkursi väljakuulutamist. Sellised kitsendused TAKSis ei ole vajalikud. Täiesti autonoomse seadusandlikult reguleerimata olukorra puhul on oht, et kui peer–review’d ei rakendata täie rangusega, siis tenuur devalveerub. Näiteks on asutuses püütud põhitegevusvaldkondade katmiseks luua eristaatusega professuure. See on tekitanud keerulisi probleeme ja võib viia koha täitmiseni lihtsalt sellepärast, et on vaja täita. Seadusandlikult sätestatud karjäärimudel annaks ülikoolidele kohustuse perioodiliseks atesteerimiseks ja tingimuste täitmisel edutamiseks ning peaks ära hoidma tenuuri devalveerumise.

Rahalise poole pealt peaks üldjuhul olema nii, et tenuuriga teadlaste miinimumpalgaraha garanteerib asutus. Maksta saab rohkem edukate granditaotluste korral, aga grant ei tohiks olla karjääriteadlaste palgaraha maksmise ainsaks vahendiks. Keerukus seisneb selles, et me oleme üritanud kombineerida stabiilset süsteemi ja paindlikku süsteemi – seega luua segasüsteemi. Töörühma arvates tuleks: 1) luua asutuste stabiilne eelarve teadlaste karjäärimudeli rahastamiseks, mis arendatakse välja nii praeguste institutsionaalsete teadusprojektide (IUT, riiklik teadusrahastus) kui ka ülikoolide tegevustoetuse (riiklik ülikoolide rahastus) alusel. Rahastuse seisukohalt ei tohiks teadlasi ja õppejõude vaadelda eraldi, eriti kui ülikoolides on ühelt poolt justkui õppejõude liiga vähe ja teadureid liiga palju, võrreldes muu maailma proportsioonidega. Kui karjäärimudelis on alalised töökohad, siis peab ka raha olema alaline, mitte projektipõhiselt jagatud, nagu praegune IUT. Samuti on vaja eelarve siduda konkreetsete isikutega vältimaks skeemitamist vakantside täitmisel. 2) oluliselt laiendada konkurentsil põhinevat uurimisgrantide rahastamist, mis arendatakse välja personaalsete uurimistoetuste (PUT) baasil. See nõuab olulist lisarahastust, võrreldes praeguse PUT rahastamise mahtudega, aga see on vajalik, kuna iseseisvus teadustöös eeldab ka iseseisvust teadusrahastuses ja on seega üks eeldus tenuuri saamiseks ja edutamiseks.

Noorte edutamine on juhuslik

Teadlaskarjääris on praegusajal kaks kriitilist punkti: noorena süsteemi sisenemine ja vanana süsteemist väljumine. Noorte edutamine ülikoolides on juhuslik, tööalase edutamise suhtes puudub neil selge perspektiiv. Noori õppejõude koormatakse õppe- ja administratiivtööga üle ning madal palk ja ebaselged väljavaated ei motiveeri võimekamaid akadeemilise karjääri kasuks otsustama. Kogu maailmas on tavapärane, et akadeemilistel ametikohtadel kompenseeritakse esialgset suhteliselt madalat palka ja suurt töökoormust karjääriperspektiiviga. Praegu ei ole noortel mingit kindlust, et tähtajalise lepingu lõppemisel üleüldse vastav ametikoht konkursiks uuesti välja kuulutatakse. Praktika puudub selles, kui paljudele seni tähtajaliste lepingutega töötavatele teadlastele ja õppejõududele pakutakse lepingu lõppedes tähtajalist töökohta. Samuti puuduvad mehhanismid ja kriteeriumid, mis võimaldaksid eduka töö korral karjääriredelil edasi liikuda ning suuremat vastutust võtta. Teiselt poolt ei ole mehhanisme vähese produktiivsusega penisoniealiste teadlaste teadusest auväärseks väljumiseks, mistõttu võimaliku karjäärimudeli käigushoidmiseks ei ole rahaliste vahendite vabanemine ennustatav. Tähtajatute töölepingute sisseviimine TAKSi ei lahenda seda probleemi, vaid kinnistab hetkeseisu. „Tähtajatu leping kõigile ja surmani“ oht on, et me paneme noortele aastateks kinni teadusse sisenemise võimaluse.

---

Teadlaskarjääri kontseptsiooni väljatöötamise töörühma liikmed

Ülo Niinemets (esimees) – akadeemik, Eesti maaülikooli taimefüsioloogia professor

Martti Raidal – akadeemik, Tartu ülikooli kõrge energia füüsika professor, KBFI vanemteadur

Lauri Mälksoo – akadeemik, Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor, SA Eesti välispoliitika instituudi juhatuse esimees

Marco Kirm – Tartu ülikooli teadusprorektor

Erkki Truve – Tallinna tehnika­ülikooli teadusprorektor

Andres Koppel – SA Eesti Teadusagentuur juhatuse esimees

* Teaduste akadeemia süvauuringute instituudi (SUI) teadlaskarjääri kontseptsiooni väljatöötamise töörühm on moodustatud SUI nõukogu 7. aprilli 2014 otsusega.