Teadlaste koostöö ettevõtetega – kellele seda vaja on?

Praegused teaduse rahastussüsteemid ei soodusta piisavalt kahesuunalist mobiilsust teadussektori ja ettevõtlussektori vahel.

EESTI NOORTE TEADUSTE AKADEEMIA LIIKMED

Teadlaste koostöö tööstusega ja ettevõtete innovatsiooni toetamine on keeruline ja nüansirohke teema. Eesti Noorte Teadlaste Akadeemia on oma kohtumistel seda teemat käsitlenud ning otsustasime mõned mõttepunktid arutelu julgustamiseks kirja panna.

Teadlaste koostööd tööstusega tuleb rohkem tunnustada

Erinevatest strateegiadokumentidest ja -aruteludest võib leida üldsõnalisi soovitusi koostöö julgustamiseks teadussektori ja ettevõtlussektori vahel. Tegelikus elus ei olegi see koostöö nii haruldane, kuid peamine probleem peitub Eesti teaduse rahastamise süsteemi suutmatuses soosida ja tunnustada sellist koostööd, kus väljundiks ei ole patent.

Esimesi positiivseid ent arglikke samme sellise koostöö tunnustamiseks on mõnes ülikoolis siiski juba astutud. Näiteks Tallinna tehnikaülikoolis on struktuuriüksuste tulemustasu mudelis märgitud ka ettevõtluslepingud. Nende proportsioon on  hetkel üsna väike, kuid märgilise tähtsusega.

Koostöö ja publikatsioonide tasakaal

Ettevõtteid huvitavad üldjuhul rakendatavad või rakendatud tulemused, mitte erinevate lahendusviiside võrdlus, nendeni jõudmise argumenteerimine ja lahti kirjutamine ehk koostöö baasil kirjutatud teaduspublikatsioon. Samas tuleb ette ka olukordi, kus teadlase koostöö ettevõtetega on muutunud sedavõrd tihedaks, et akadeemilise teadustöö tegemiseks jääb aega väheseks ja põhiline aeg kulub teadustulemuste rakendamisele ettevõtluses. Kas seesugune teadlane peaks publitseerimisele kulutama sama palju aega kui teadlane, kellel koostöö erasektoriga puudub? Pikemas perspektiivis on koostöö võimalik ainult sellisel juhul kui töö sisaldab teaduskomponenti ning ajalise ja rahalise eelarvestamise puhul arvestatakse ka hea publikatsiooni kirjutamise ajaga. Tippteadlane otsib koostööst teaduslikku väljakutset, mitte rutiinset katsetööd, mida võiks halvemal juhul pidada ressursi raiskamiseks. Oma karjääri planeeriv noorteadlane võib ennast leida ka pragmaatilise arusaamise juures: vaesemas riigis on kasulikum teha baasteadust, kuna selle teaduslik tipptulemus on võrdne Eestis, Saksamaal, Šveitsis ja Ameerika Ühendriikides. Ettevõtetega koostöö majanduslik ratsionaalsus on erinevates riikides erinev. Tänased rahastusmeetmed on aidanud ettevõttel osta teadusasutustest teenust, kuid võib-olla peaks mõtlema meetmete peale, mille raames saaks teadusgrupp lisaks igale tööstuskoostöö lepingulisele eurole täpselt sama hulga eurosid selle teadustöö põhjal publikatsioonide loomiseks? Kui see oleks poliitiliselt otsustatud, siis administratiivne lahendus oleks väga lihtne: ülikool esitab selleks kokku lepitud osapoolele (HTM? ETAG? MKM?) tööstuslepingute summa koos arvetega ning saab samas mahus vahendeid selle põhjal teaduse rahastamiseks.

Järeldoktorantuur ettevõttes

Kaalumist vääriks mõte võimaldada doktorikraadi kaitsnud noorteadlastel läbida järeldoktorantuur  mõne ettevõtte või riigiasutuse juures just praktilist probleemi lahendades. Pikemas perspektiivis võiks sellise lähenemise soodustamine muuta teaduse kasutamist ettevõtjale taskukohasemaks ja seeläbi atraktiivsemaks ning innustada ettevõtjat aina enam teaduspõhise innovatsiooni suunas vaatama. Siit edasi võiks olla vaid sammuke selleni, kus tugevad ettevõtjad hakkavad omavahel tippteadlaste palkamise nimel konkureerima, ja miks mitte, järeldoktorantuuri uurimistoetusi ise välja pakkuma. Kui sellistele algatustele lisada veel riiklik tugi, võiksid need arengud kindlasti kaasa aidata doktorikraadiga inimeste hõive tõstmisele väljaspool akadeemiat. Siinkohal tasub meenutuseks lisada, et hetkel töötab vaid 10-15 protsenti doktorikraadiga inimestest väljaspool akadeemilist sektorit.*

Noorteadlaste hulgast võiks leiduda paljusid, kes oleksid hea meelega akadeemilistele väljakutsetele lisaks valmis lahendama ettevõtete praktilisi probleeme või edendama majandust. Praegune akadeemiline süsteem, kus nn väärtuslikuks valuutaks on tsiteeringute arv, h-indeks ja edu teadusrahastuse hankimisel, paraku teadlaste ja ettevõtete koostööd eriti ei toeta.

Järeldoktorantuuri tõlgendus on meie enda teha. Peaksime mõtlema, millist lisakogemust me sellest soovime ning sellele keskenduma. Nagu meile pole järeldoktorantuuri puhul tegelikult oluline formaalne kus ja kui kaua, vaid piisavas mahus väliskogemus, nii tuleks ka (koos)tööd erasektoris käsitleda järeldoktorantuurina. Seda pole võimalik lõpuni reguleerida ega standardiseerida, kuid tuues töökuulutuses välja järeldoktorantuuri nõude, tuleks tolle ametikoha kontekstis mõelda, kuidas ettevõtluskoostööd samaväärseks tõlgendada.

Koostöö peitub kahesuunalise mobiilsuse soodustamises

Praegused teaduse rahastussüsteemid ei soodusta teadussektori ja ettevõtlussektori vahel piisavalt kahesuunalist mobiilsust. Mobiilsust, mis võimaldaks liikuda akadeemilisest maailmast ettevõtlusesse ning vastupidi, looks võimalusi ka praktikutel või ettevõtlikel teadlastel tagasi ülikooli pöörduda. Rõõm on tõdeda, et näiteks Mobilitas Pluss meetme toel on esimesed positiivseid näiteid sellise koostöö edendamise osas siiski juba olemas. See võimaldab eraettevõtte doktorikraadiga töötajatel tulla uurimisrahastuse toel lühikeseks perioodiks tagasi ülikooli rakenduslikku probleemi lahendama, kasutades selleks sealset infrastruktuuri ja võimalusi, mida ühelgi eraettevõttel eraldi pole kasulik osta. Mujal maailmas on sellised koostöövormid vägagi levinud, et mitte öelda igapäevased. Näiteks Marie Skłodowska Curie uurimisrahastuste hulgas on olemas eraldi reintegratsioonigrandid, mille eesmärk on pakkuda akadeemilisest teadusest väljaspool olnud teadlastele võimalust taas akadeemilise töö juurde naasta. Eestis on vaja taolise eesmärgiga rahastusskeeme oluliselt suurendada. Ettevõtete ja teadlaste koostöö suunamiseks ja arendamiseks oleks vaja luua täiendavaid ja teadusprojektide konkurssidest täiesti eraldiseisvaid projektikonkursse. Ühe äärmiselt tänuväärse näitena saab siinkohal välja tuua SA Archimedes poolt korraldatavaid nutika spetsialiseerumise rakendusuuringute taotlusvoorusid, mis tõepoolest aitavad tõsta teadusasutuste motivatsiooni ja valmisolekut ettevõtlusele suunatud rakendusuuringutes ja tootearendusprojektides osalemiseks.

Ettevõtluspuhkus

Kui teadlane võtaks julguse kokku ja otsustaks minna aastaks või paariks mõnda ettevõttesse suuremat teadusprobleemi lahendama, siis võidaks sellist sammu käsitleda ülikooli poolt reeturlikuna ning tagasitee akadeemilise elu juurde võib olla raskendatud. Kui on aga tegemist suurema arendusega, siis kas ei oleks mõistlik teadlane mõneks ajaks ülikooli poolt vabaks anda, kuni teaduslikku lähenemist nõudev probleem on lahendatud?  Ühiselt tuleks mõelda, kuidas soodustada teadlaste liikumist mingiks perioodiks tööle ettevõttesse või avalikku sektorisse, säilitades oma koha ülikoolis. Praegusel uute karjäärimudelite ja tenuurisüsteemide väljatöötamise ajal ei tohiks seda võimalust unustada. See ei tohiks olla case-by-case lahendatav eriolukord, vaid normaalsus. Tulevast tööd ja töist tulevikku toetav.

Tänases süsteemis oleks see eriti kahjulik väikeste teadusgruppide puhul, kus teadustöö mahud on võrreldes saadud rahastusega niigi kordades suuremad. Teadlase eemaldamine teadusprojekti tööst on sellises olukorras praktiliselt võimatu. Tunnustades „ettevõtluspuhkusel” olnud teadlasi hiljem praktiliste probleemide lahendamise eest ka teaduskonkurssidel võiks jää hakata sulama. Seega, ettevõtluskoostöö soodustamiseks ei ole vaja mitte ainult eraldi sellele suunatud meetmeid, vaid ka klassikalise teadusrahastuse mõtteviisi muutumist.

Muudatused peavad olema süsteemsed ja algama juba doktoriõppest. Avalikus diskussioonis on sageli üles kerkinud teema doktorikraadiga inimeste  puudulikust rakendamisest meie tööturul ja avalikus sektoris, kuid praegused doktoriõppekavad ei peegelda ülikoolide huvi doktorantidele laiemapõhjaliste akadeemilise sektori väliste kogemuste andmise või nende tekkimise toetamise vastu.

Samas ei tohiks ära unustada tõika, et teadlased on ka ise võimelised oma ettevõtte looma. Mitte kõik ei pruugi sellest huvitatud olla, kuid ka Eestist leiame vastavaid edulugusid. Oma firma loomine annab teadlasele võimaluse jätkata endale olulist teadustööd, olles samas iseenda peremees ning saades ka oma tööle väärilist tasu. Kuna seegi rohi ei pruugi olla alati rohelisem, peaks ka sellist rada proovinud inimesed olema teretulnud tagasi suurte teadusasutuste juurde.

* Maaja Vadi, Eneli Kindsiko, Ruth Alas, Teadlase karjäär: Eesti rahvusvahelises taustsüsteemis. TIPS uuringu 6.4 lõppraport. Tartu, 2015.