Teadlaste otselepingud ja vaesus

Kui Eestis soovib organisatsioon või asutus teadlaselt mõne tunni ulatuses nõu küsida, siis survestavad ülikoolid seda tegema selleks loodud allüksuste kaudu sooviga seda omalt poolt lisaks maksustada.

EESTI NOORTE TEADUSTE AKADEEMIA

Teadlaste otselepingud ettevõtete ja avaliku sektoriga on maailma tippülikoolides normaalsus nõustamise, eksperdiarvamuse, hindamise ja muude pisiprojektide puhul. Eestis on Nõukogude ajast jäänud haltuura mõiste ja häbitunne koostööd otse teha. Praegune olukord on halb ja sellest ebamugavast teemast tuleb rääkida, et me ei edastaks teadlastele hüüdlauset „Palgad on siin väikesed, aga see-eest lepingutingimused on halvemad!“. Ja siis oleme üllatunud, et Eestisse ei soovita tööle tulla, praegused töötajad lahkuvad vabadusse ning korraldame riigikogus konverentse „Miks on teadlaste panustamine ühiskonda nii väike?“.

Ei ole võimalik öelda, kas põhjuseks on Nõukogude Liidust pärinev ettevõtluse mainekujundus, kuid Eesti kõrgkoolides on koostööd pärssivad tingimused juba töölepingutes. Me ei viita ühelegi konkreetsele ülikoolile – kõigi suhtumine vajab muutust. Tegemist ei ole muudatusega, mida peaks paluma, vaid ühiskonna ja inimressursi raiskamisega, mida ei tohi enam lubada.

Kui Eestis soovib organisatsioon või asutus teadlaselt mõne tunni ulatuses nõu küsida, siis survestavad ülikoolid seda tegema selleks loodud allüksuste kaudu sooviga seda omalt poolt lisaks maksustada. Bürokraatia võib nii organisatsiooni, ülikooli kui ka teadlast kurnata ja motivatsiooni nii palju vähendada, et koostöö jääb ära. Koostöö puhul on aga tõenäosus, et see läheb tellijale kallimaks, kulutatud inimressursi tõttu kallimaks ka ülikoolile ning arusaadavalt ei ole teadlasele kuigi kasulik. Välismaa ülikoolid on palju liberaalsemalt ühe teadlase mõistuse müüki reguleerinud ja toetavad ühiskonnaga suhtlemist.

Püüame selles artiklis probleemi olemust lahata, selgitada praeguse olukorra nüansse ja tagajärgi, tuua näiteid maailmast ning tasakaalustamiseks analüüsida ka riskikohti, mis muudatuse puhul esile kerkida võivad. Liikumine suurema lisandväärtuse ja teenusmajanduse poole ei olegi nii lihtne ja toob endaga kaasa uusi muresid, kuid lõppkokkuvõttes loob rohkem väärtust ja parema ühiskonna kui lihtsam keelamise variant.

Kui teadlased ei ole enam sunnitud töölepingus kokkulepitud tööde lisana tehtud ning selle eest teenitud raha pealt peale riigimaksude ka ülikoolile koormist maksma, ega siis äkki ülikoolide finantsmudel kokku kuku? Samasugune mure ja hirm oli ka pärisorjuse kaotamise ajal. Pildil Musta Kasti lavastus „Peks mõisatallis“.

Maris Savik

Ajaloost õpitakse

Ülikoolide praegusest suhtumisest vabanemiseks meie enda ajaloost palju õppida ei ole. Mingeid elemente ja analoogiaid leiaks Liivimaa talurahvaseaduste kogemusest koormiste revideerimisel, midagi on õppida 1990ndate maffiagrupeeringute katuserahast väljakasvamisest, kuid kõige paremini kohalduvad ilmselt Massachusettsi tehnoloogiainstituudis XX sajandi alguses peetud vaidlused, mis kulmineerusid nn üks-viiendik-reegliga (one-fifth rule).1 Üks-viiendik-reegel tähendab, et ülikoolid mitte ainuüksi ei luba teadlastel-õppejõududel lisaks põhitööle nõustamist ise vabal ajal korraldada, vaid on nõus, et seda tehakse üks päev nädalas ka „ülikooli raha eest“ samal ajal eraisikuna otselepingute eest tasu saades. Kas välismaa ülikoolid on siis rumalad, et sellist anarhiat ja raha väljavoolu lubavad? Tuleb välja, et sellest on kõigil osalistel palju võita. Loomulikult on kaotajateks kadedad, kes peavad pealt nägema, kuidas teistel hästi läheb.

Kogu kolmas peatükk Henry Etzkowitzi raamatus „MIT ja ettevõtliku ülikooli tõus“ on pühendatud õppejõudude-teadlaste erakonsulteerimise vastuolulisusele. Juba selline sõnastus näitab, et Eesti ülikoolide seisukohad ei ole tühjale kohale rajatud, kuid maailmas ollakse juba sadakond aastat tagasi aru saadud, mis tegelikult tagab edu.

Kas ülikoolide finantsmudel peab vastu?

Kui teadlased ei ole enam sunnitud töölepingus kokkulepitud tööde lisana tehtud ning selle eest teenitud raha pealt peale riigimaksude ka ülikoolile koormist maksma, ega siis äkki ülikoolide finantsmudel kokku kuku? Samasugune mure ja hirm oli ka pärisorjuse kaotamise ajal, kuid ometigi ühiskond küpses ja hakkama saadi. Lihtne hinnang oleks, et ülikoolid majandagu põhitegevust paremini, ehitagu laenuraha eest vähem, siis ei ole ka üle pikkade aastate vaja intressidele katet leida. Raske on leida argumentatsiooni ehitus- ja kinnisvarafirmade kasumi moodustamisele alamakstud teadlaste lisatöö lisamaksustamise abil. Ning lõppude lõpuks on pisitegevuse lisamaksustamine kahjulik nii teadlasele, organisatsioonile, maksumaksjale kui ka ühiskonnale tervikuna.

Ebavõrduse ja ebaloogilisuse näiteid

Avalik sektor. Kui Euroopa Komisjon või mõni välisriigi organisatsioon soovib teadlaselt või õppejõult eksperdinõu, teeb ta lepingu konkreetse inimesega, mitte asutusega.

Euroopa Komisjon hoiatab enne ülikoolidest ekspertide värbamist: „If you are selected, we will contact you and ask you to sign an expert contract (directly with you, not via the organisation you are working with).“ On kahepalgeline Eesti avaliku sektori organisatsioonidele sellist käitumist pahaks panna ning sundida neid valima igale mõnetunnisele nõuandmisele kallim ja ebaefektiivsem tee, kui astutakse lepingulisse suhtesse suure organisatsiooniga.

Põhikool vs. ülikool. Kui põhikooli õpetaja teeks lisatööd näiteks eratundide vormis, ei kujuta ühiskondlik norm ettegi, et kool on lisanud lepingusse rahalisi trahve olukorraks, kui õpetaja ei soovi neid tehinguid teha kooli kaudu (eraõppeõpilane teeks lepingu kooliga, juristid vaataksid üle, kool esitaks arveid, võtaks osa raha ära ning maksaks õpetajale lisatasu). Ometigi on sellist suhtumist ja olukorda seni sallitud ülikoolide õppejõudude puhul.

Koolitusärist õppejõuks ehk iseendaga konkureerimine. Väikest koolitusfirmat pidav doktorikraadiga inimene ei saa ülikoolilt töölepingut, et lugeda näiteks kahte-kolme kursust, kui ta ei ole jätnud oma eelmist elu. Konkurentsikeeldude tõttu teadlaste ja õppejõudude töölepingutes oleks ka varem loodud sisu edastamise jätkamine väljaspool lubamatu ja läheks riigistamisele. Soovides head värvikat lektorit, võime lubada ju erandi koolitajale, kuid sellega seaks ülikool ebavõrdsesse olukorda oma teised töötajad. Miks nemad ei tohi ülikooli kursustest erinevaid kursusi välja töötada ja müüa neid vabaturul eeldusel, et põhitöö on tehtud?

Need on üksikud näited paljudest, mida mingi temaatika halliks alaks või tabuteemaks pidamine tekitab. Hall ala tähendab õppejõududele ja teadlastele olukorda, kus otselepingute kirjutamata reeglid ei ole ühtsed asutuste vahel ega ka asutusesiseselt alamstruktuurides. Samuti pole see mõnel pool üldse probleemiks, teisal peetakse nihverdamiseks ja haltuuraks, aga ikkagi lubatakse, ning mõni kontrollib range järjepidevusega. Sealhulgas on juriidiline töölepingute raamistik tihtipeale sama, nn valveparagrahvid ja umbmäärasem tööülesannete sõnastus annab rangemale maailmavaatele vahendid soovitud poliitika jõustamiseks. Kui sellest ei räägita, võib teadlasel uude kohta liikudes ja uusi kirjutamata reegleid avastades kukkumine olla väga järsk.

Kompetents on ülikoolides välja arendatud“

Vähestest kordadest, kui teadlaste otselepinguid on avalikult puudutatud, on toodud kõigi kurnamise moraalseks õigustuseks väide: „Kompetents on ülikoolides välja arendatud.“2 Ja siis? Iga inimese kogemused on summa tema eelnevast elust. Kui inimene soovib ülikooliga kokkulepitud kohustuste kõrval lisatööd teha ja ise ettevõtlik olla, kas siis on ülikoolide soov, et oma põhitööd korralikult tegev inimene lahkuks ülikoolist ja hakkaks alles siis lisategevusega tegelema? Kui inimene on kokku leppinud töö sisus ja tasus, siis kõik edasine on tema enda asi ja vaba eneseteostus.

Volli Kalm leidis artiklis [2], et „ülikoolidest möödahiilimine on ebaeetiline ja kahjustab kogu teadussüsteemi“ ning teadlaste otselepingud ettevõtete ja avaliku sektoriga on „ülikooli enda sisemise kultuuri probleem“. Mingil põhjusel ei pea Stanford, MIT ja Oxford seda oma „kultuuri probleemiks“, nad hoopis julgustavad oma teadlasi olema ligipääsetavad eksperdid ja ühiskonnas nähtaval. Hoopis kadedusest või teadmatusest kammitsetud raiskamise jätkamine ning inimeste kurnamine on ebaeetiline.

Tegeledes vähem pudi-padiga saavad ülikoolid seada endale eesmärgi tegeleda suuremate koostööprojektidega.

Mõistlik poliitika

Üldjuhul ei tohiks ülikool seada eesmärgiks teostada lepingulisi töid vähema eest kui ühe teadlase aastapalk + üldkulu. Iga sent alla selle eeldab, et teadlane istub ja ootab tööd ega ole piisavalt koormatud kohustustega. Kui ülikool võtab vastu väiksemaid projekte, raisatakse tõenäoliselt administratiivpersonali rohkem kui projekti overhead-maksustamisest saadav võit. Võidetud üldlõiv võib summaarselt tunduda suur, kuid tegelikult maksab ka väikeprojektide kurnamist administreeriv personal (juristid, tehnosiire, kliendihaldurid) ning tõenäoliselt on väikeprojektide masinavärgist läbilaskmine kallim kui vabakslaskmine. See ei tähenda, et ülikool ei või väikeseid projekte töösse võtta, kuid iga kord peaks teadvustama, et suurele organisatsioonile on pudi-padiga tegelemine kallis ning eesmärk ja energia tasub suunata strateegilistele suurtele projektidele.

Kindlasti on töötajatele vaja ka suunavat ajalist piirangut. MIT mudel tundub mõistlik eeldusel, et põhitöö kokkulepitud tegevuse ulatuses on täidetud ja täiskoormusega töölepingu puhul tohib välist konsulteerimist teha kuni üks päev nädalas. Kui on suurem vajadus, saab alati rääkida ja kokku leppida.

Ülikooli võidud

Mida võidab ülikool, kui lubab teadlasel ja õppejõul oma vabast ajast raha eest lisanõu anda?

• Targema töötaja – nõustamisprojekti teostaja koolitas ennast lisaprojektiga ise ja ülikool ei pidanud parema töötaja saamiseks midagi juurde maksma.

• Teadlane teab turuhinda, oskab oma tegevust ja sõnumit korrigeerida.

• Teadlane mõistab, missugused teemad on ühiskonnas vajalikumad-kasulikumad.

• Ülikoolil ei teki väga väikese sissetuleku suhtes ebaproportsionaalselt suurt nõuandest tulenevat vastutust, et halvimal juhul peaks seisukohti kohtus kaitsma hakkama.

• Väikestest nõustamisprojektidest võib kujuneda pikem koostöö koos pikemaajaliste eesmärkidega, mille täitmiseks saab väline organisatsioon tulla ülikooli juurde ning rahastada doktorantide, järeldoktorite või teadlaste (meenutame: projekt juba vähemalt üks aastapalk) palkamist.

Risk ja huvide konflikt

Iga vabadus tuleb riskidega. Kindlasti tõuseb teravamalt esile huvide konflikti temaatika. Samuti võib tekkida olukordi ülikooli infrastruktuuri kasutamisega isiklikuks hüvanguks. Huvide konflikti aga ei tule karta ja varjata, vaid pigem avalikult rääkida. Innovatsioon ja motivatsioon võivad vahest just nimelt huvide konflikti läheduses peituda, kuid kindlasti on sellised diskussioonid igas organisatsioonis vältimatud. Mõned põhimõtted peaksid olema lihtsad: erakoolituse korraldamine ülikooli ruumides, selleks materjalide kopeerimine või trükkimine on vargus, kuid ülikoolid saavad astuda ka samme reeglite kehtestamiseks: infrastruktuuri kasutus hinnastada, leppida kokku põhimõtted, kuidas teises rollis oma töötaja saab võrdselt kõigi teistega ülikoolile infrastruktuuri eest tasuda ning ilma valehäbita koos lisandväärtusega oma kliendile kas või sada korda kallimalt maha müüa.

Soovitused

Rektoraatidele. Seda artiklit võib olla ebamugav lugeda, aga reaalsus on muutunud. Inimesed on vabad, liiguvad ja suhtlevad. Käige mõttes läbi: kuidas oleks, kui ka omalt poolt toetaks seda vaatenurka juba homme? See aitab siduda teadlasi ühiskonnaga ja viib lähemale teaduspõhisele ühiskonnale. Keskendutaks suurtele asjadele ning saavutataks kasv töötajate sissetulekus, paraneks rahulolu, õppetöö kvaliteet ja jõutaks hinnatud ülikoolidele kiiremini järele. Mõelge juba praegu, kuidas uut moodi elada, julgustage oma töötajaid end arendama ning tegelege vaesuse paljundamise asemel suurte ambitsioonikate projektidega.

Ülikoolide rahastajatele. Kuni kõige lihtsam lahendus on kasutamata, ei ole mõtet anda ülikoolidele sihtotstarbeliselt raha teadlaste ja ühiskonna lähendamiseks. Suure tõenäosusega jääb isegi selles artiklis pakutud põhimõttelise muudatuse kulu (ülikoolide kaotatud tulu) alla sellise koostöö julgustamise meetmete eelarvest. See on mitte ainult odavam riigile, vaid loob ka rohkem lisand­väärtust ja motiveerib.

Uue alusfinantseerimisega hakatakse arvesse võtma ülikooliväliseid lepinguid. Finantseerija vastutus on ka jälgida, et lepingute suurendamise ootust ei hakataks jõupositsioonilt sisustama kokkulepitud töökohustustest välja jäävast vaba eneseteostuse ja aja lisamaksustamisega, vaid et ülikoolid tõepoolest otsiksid koostööd era- ja avaliku sektoriga.

Avalikule sektorile. Ärge laske ennast ebavõrdselt kohelda võrreldes teiste riikide asutustega, kes saavad mõlemapoolse huvi korral teha otse Eesti teadlastega koostööd efektiivselt ja mugavalt.

Ettevõtetele ja organisatsioonidele. Pöörduge julgelt otse teadlaste poole, las nad ise räägivad läbi ning pakuvad välja soovitud tasu, tehingu ja arveldamise vormi. Kui Eesti ülikoolid teevad jätkuvalt teadlastega suhtlemise aeglaseks ja keeruliseks, avaldage pahameelt ja kasutage seni välisülikoolide teadlaste teenuseid. Otse.

Teadlastele. Ärge sõlmige ülikoolide ja instituutidega lepinguid, kus on töölepingu sisuks umbmäärased „ning muu tegevus“ moodi punktid. Konfidentsiaalsus- ja konkurentsipiirangud peavad olema selgelt kirjas, võimaluse korral leppida kokku nende sõlmimine alles siis, kui selleks tekib sobiv olukord ja vajadus. Tööandjalt tuleks oodata selget arusaama ja kokkulepet, mis on ärisaladus ning kuidas see töö sisus kokkulepitud tegevusega üldse tekib. Kui teadustulemused lõpuks avaldatakse, siis see ei ole need enam konfidentsiaalsed. Kui loengud kantakse ette, ei ole ka need enam konfidentsiaalsed. Pole võimatu, et 98% õppejõu või teadlase tegevusest ei kätke endas konfidentsiaalse informatsiooniga ümberkäimist ning marginaalse osa saab paluda selgelt välja tuua.

Kas kõik mured lahenevad?

Kas kõik teadlased hakkavad kohe konsulteerima, kui selline asi lubatakse? Arvatavasti võtab see aega, kuna töölepingutes on ähvardused ja trahvid, meedias edastatud sõnumid on olnud mõlema poole manitsemine mitte teha otsest koostööd. Igast traumast saadakse üle, pigem ei tohi teadlased ülikoolidele ise sellist Ida-Euroopa hõnguga poliitikat lubada.

Seoses tasuta kõrgharidusega on viimasel ajal üles kerkinud3 ülikooli õppejõudude madal palgatase.4 Kui lubatud 30 päeva konsulteerimiseks kasutada, näiteks nn Taavi Kotka tariifi5 järgi, võiks ülikooli õppejõu aastane lisatasu olla 150 000 eurot.

Lõpetagem kõrgkoolides vaesuse propageerimine, olgem ettevõtlikud ja tegelgem väärtuste loomisega!

Eesti noorte teaduste akadeemia (ENTA) on iseseisev noorteadlastega seotud teemadele keskendunud MTÜ, mis asutati 2017. aasta kevadel Eesti Teaduste Akadeemia initsiatiivil.

1 Henry Etzkowitz, MIT and the Rise of Entrepreneurial Science, Routledge: 2002.

2 Tiina Kaukvere, Ülikoolid mures käest libisevate projektide pärast – Postimees 8. IX 2016. www.postimees.ee/3829679/ulikoolid-mures-kaest-libisevate-projektide-parast

3 Priit Pikamäe, Mida teha Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga? Postimees, 30. VIII 2017.

arvamus.postimees.ee/4227167/priit-pikamae-mida-teha-tartu-ulikooli-oigusteaduskonnaga

4 ERR, Õppejõudude alampalk on väiksem kui õpetaja alampalk – 17. I 2013.

www.err.ee/340127/oppejoudude-alampalk-on-vaiksem-kui-opetaja-alampalk

5 Tanel Saarmann, 10 000 euro eest Slovakkias nõu andnud Taavi Kotka on nõutud mees ja tema hind on kõrge. Slovakkia asepeaminister: ta on tõeline guru – Ärileht, Delfi 6. X 2017.

arileht.delfi.ee/news/uudised/10-000-euro-eest-slovakkias-nou-andnud-taavi-kotka-on-noutud-mees-ja-tema-hind-on-korge-slovakkia-asepeaminister-ta-on-toeline-guru?id=7974826

Loe väljavõtteid USA ja Ühendkuningriigi ülikoolide nõuetest

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht