Teadus kui haridusuuenduse toetuspunkt, vundament, vaade ja garantii

EESTI NOORTE TEADUSTE AKADEEMIA

Eri elualadelt on kõlanud kriitikat ülikoolide ja teadlaste kohta. Üks levinud etteheiteid on see, et teadlased tegelevad oma kitsaste, tihti teoreetiliste teemadega, millel on eluga vähe pistmist. Selline mõttekäik on tuttav ka haridusteaduse valdkonnas. Näiteks õpetajakoolituses on teooria ja praktika vaheline lõhe ning vajadus ja võimalused selle ületamiseks peavoolu aruteluteemaks alates 1990ndatest. Igapäevaelulised probleemid on sageli palju laiemad, kui kitsa fookusega uurimisteemad. Ometi on ka komplekssete probleemide lahendamiseks teadustöö hädavajalik. Järgnevalt vaatamegi haridusteaduse näitel, milles seisneb teadustöö vajalikkus.

Tunnustatud õpetajakoolituse professor Marilyn Cochran-Smith analüüsib viise, kuidas teadustöö hariduse valdkonnas praktikat toetab ning kasutab nende kirjeldamiseks nelja metafoori. Teadus on esiteks kui toetuspunkt (ingl fulcrum), millest olulised muutused alguse saavad. Teiseks on see kui vundament, millele praktika rajada. Kolmandaks on teaduslik vaade oma praktikale see, mis võimaldab oma tegevust paremini kavandada, hinnata ja uusi lahendusi otsida. Neljandaks on teadustöö kui garantii tõhusale ja mõistlikule tegutsemisele.

Teadus kui toetuspunkt. Praktikas esinevad probleemid on sageli mitmetahulised. Nii tekib oht hajuda nende käsitlemisel ja kokkuvõttes ei pruugi enam aru saada, mis aitab probleemi lahendamisele kaasa ja millistes tingimustes. Teadustöö võimaldab seada fookus ja seeläbi kontrollida ükshaaval või väikeste komplektidena eri mõjutegureid. Sageli tehakse seda reaalelust mõnevõrra enam kontrollitud olukorras, et tulemus oleks veelgi täpsemini tõlgendatav. Niimoodi mõjutegureid kontrollides on võimalik öelda, millistel neist on meid huvitava probleemi lahendamisel kõige olulisem osa. Kui fookus jääb seadmata, siis võime otsida nõela heinakuhjast ja kulutada palju energiat ebamõistlikult, püüdes teha kõike, mis võiks hea olla. Seega on edasiselt võimalik probleemi lahendamisel kasutada näiteks üht toetuspunkti – teadmist sellest, millise mõjuteguri kaudu on võimalik avaldada suurimat mõju.

Heaks näiteks teadusest kui toetuspunktist üldhariduskooli kontekstis on PISA uuringute tulemused. PISA uuringutega kogutud andmed on näidanud Eesti põhikooliõpilaste kõrget taset ja kinnitanud haridussüsteemi üldist tugevust, kuid võimaldanud ka jälile jõuda näiteks sellele, et vene õppekeelega koolides on nii keskmised testitulemused kui ka tippsooritajate osakaal loodusteadustes, matemaatikas ja lugemises, võrreldes eesti õppekeelega koolidega, oluliselt madalamad. Kõige suurem erinevus on nelja uuringu vältel loodusteaduste tulemustes. Sellised tulemused on haridus- ja teadusministeeriumile oluliseks toetuspunktiks teadlastelt täiendavate uuringute ja tegevuskava tellimiseks (vt nt uuringu „Eesti ja vene õppekeelega koolide 15-aastaste õpilaste teadmiste ja oskuste erinevuse põhjuste analüüs“ tellimine). Teised teemad, mis on hariduse edendamise toetuspunktina Eestis analoogselt leitud, on näiteks õpilaste kiusamine ja subjektiivne heaolu.

Teadus kui vundament. Peale probleemide fookusse seadmise võimaldab varem läbiviidud teadustöö ehitada üles ka teadmiste baasi, millele tuginevalt teha mõistlikke otsuseid probleemide lahendamisel. Teadustöö põhjal saame anda hinnangu, milline käitumisviis, õppimismeetod või sekkumine on kõige suurema tõenäosusega tõhus meid huvitava probleemi lahendamisel. Võtame näiteks viimasel ajal Eesti Noorte Teaduste Akadeemia käsitletud vaktsineerimise teema.1 Üldiselt teame uuringutest hästi, et tänu vaktsiinidele on õnnestunud haigustest kas päris vabaneda või need vähemalt kontrolli alla saada. Samal ajal levib laialdaselt arusaam, et vaktsineerimine ei ole hea ja vajalik. Selliseid näiteid ebaõnnestunud teaduskommunikatsioonist on veelgi, näiteks uskumused, et inimesed kasutavad vaid 10% oma ajust ja õpivad kas auditiivselt, visuaalselt või kinesteetiliselt.2

Teadus kui vaade. Teadustööd võib mõista ka maailmavaate, suhtumise või mõtteviisina. Õpetajatel ning teiste elualade esindajatel on oma igapäevatöö probleemide lahendamisel kasu uurimuslikust käsitusviisist, kuna see annab neile suurema autonoomia. Hiljutine areng võiks soodustada uurimusliku meetodi laialdasemat kasutamist Eesti haridussüsteemis. Suurenenud on õpetaja ja kooli valikuvõimalused õppekava piires (eriti gümnaasiumis), vähenenud on riigieksamite arv ja tähelepanu eksamitulemuste põhistele pingeridadele, uuenenud on õpetaja kutsestandard, mis suunab õpetajaid oma tööd paremini analüüsima ja mõtestama. Õppimis- ja õpetamisprotsesside sügavama mõistmise eesmärgil ergutatakse õpetajaid maailma eri paigus ka tegevusuuringuid kasutama. Tegevusuuring keskendub tüüpiliselt ühe õpetaja või väikse õpetajate grupi ühisele probleemile, mida nad oma praktilises töös on märganud ja peavad tähtsaks. Seejärel planeeritakse probleemi täpsustamiseks andmekogumine, töötatakse välja võimalikud lahendused, katsetatakse neid ja hinnatakse tulemusi. Tulemuste põhjal arendatakse lahendust edasi ja katsetatakse uuesti. Nii arendatakse konkreetse probleemi lahendamiseks välja uus meetod, mis töötab hästi just sellel ühel õpetajal või väiksel grupil, aga ei pruugi kõigile sobida. Tegevusuuringutest saab rohkem lugeda Nancy Fichtman Dana hiljuti avaldatud raamatust „Süvitsi tegevusuuringust. Uuriva õpetaja teejuht“.

Teadus kui garantii. Teadust võib mõista ka kui garantiid – teadusliku lähenemise abil leitu on parim, mida on olnud käesolevaks hetkeks võimalik tõestada. See püüab välja tuua inimkonna teadmistele tugineva parima lahenduse, ükskõik kas see on siis esitatud tuginevalt paljudele rahvusvahelistele uuringutele või konkreetsele tegevusuuringule mingis spetsiifilises kontekstis. Kui soovime üldistatumat garantiid (mis ei pruugi olla tundlik spetsiifilisele kontekstile), siis sobivad selleks paljude uuringute tulemusi kokkuvõtvad analüüsid – metaanalüüsid.

Heaks näiteks üldhariduskooli kontekstis on küsimus sellest, millist tagasisidet õppimisele anda. Praegugi on käimas elavad diskussioonid hinnete kaotamisest ning sellele on tuliseid pooldajaid ja vastaseid. Sageli ei ole aruteludes kasutatud seisukohtade põhjendused aga kuigi teaduslikud. Samas Uus-Meremaa uurija John Hattie on teinud mahuka metaanalüüsi, mis võiks anda meile praktikute aruteludest oluliselt suurema garantii tagasisidestamise meetodite valikul. Ta kasutas oma analüüsis üle 180 000 uuringu, mis koondasid andmed enam kui 20 miljonilt õpilaselt. Andmebaasi kokku kogutud uuringuid kasutati mitme probleemi lahendamiseks. Muu hulgas näitas analüüs, et üldise kiituse, tasustamise ja karistamisega seotud efekt õpitulemustele on mitu korda väiksem kui täpsemate soovituste jagamisel või õppija tugevuste väljatoomisel ja toetamisel. Kõige väiksem efekt oli seejuures pinnapealsel kiitusel. Hattie metaanalüüs annab meile tagatise, et õpilaste tulemustele on vaja anda toetavat tagasisidet ja nõrkuste asemel on vaja tähelepanu pöörata sisulisele tugevusele.

Neli kirjeldatud metafoori avavad eri eesmärke, mis on teadustööl praktika toetamisel. Samal ajal on need neli ka omavahel seotud ja toetavad üksteist. Näiteks teadus kui toetuspunkt võimaldab leida probleemid, mille lahendamisele tuleb keskenduda. Probleemide teaduslik defineerimine võimaldab meil fookust seada – vältida paljude probleemidega korraga tegelemist või liiga kompleksse situatsiooni tervikuna käsitlemist. Kui probleem on defineeritud, siis saame hakata seda täpsemalt määratlema. Seejuures on meil vaja teadustööd kui vundamenti. Varasemad uuringud näitavad, kas meile oluline probleem on ehk juba varem lahendatud ja saame seda lahendust kasutada. Korduvalt tulemusi andnud lahendus tagab, et meie probleem saab mõistlikult lahendatud. Võib ka selguda, et varasemad lahenduste otsingud ei ole vilja kandnud või ei sobi need lahendused meie konteksti või olemegi leidnud täiesti uudse probleemi, mida keegi ei ole püüdnud lahendada. Sel juhul ongi meil vaja teaduslikku vaadet. See suunab meid uute lahenduste otsimisele ja kontrollimisele ja aitab tagada, et meie probleem saab lahendatud võimalikult hästi (kui meil õnnestub probleem lahendada).

Seega teadustöö kasutusvõimalused igapäevaelu edendamiseks on laiemad kui esmapilgul paistab ja isegi nii praktilises valdkonnas nagu haridus. Nagu eespool näitasime, võib täpselt seatud kitsas teadustöö fookus olla vajalik nii mõnegi mitmekihilise reaalelulise probleemi lahendamiseks. Samal ajal saame teadlastena palju rohkem teaduskommunikatsiooni panustada ning oma tööde potentsiaali ja panust otsuskogudele ja üldsusele avada.

1 Noored teadlased: vaktsineerimise vähenemine on teaduskommunikatsiooni läbikukkumine – 26. VII 2017, Postimees.

2 Levinud neuromüütidest saab nt lugeda siit: http://www.oecd.org/edu/ceri/neuromyths.htm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming