Teadus usupõhjatus ühiskonnas

Teadusel ja kirikul on tekkinud koos meie sisenemisega tõejärgsesse maailma ootamatu ühisosa, mõlema ees on küsimus, kuidas eristada libaasju pärisasjadest ning kuidas vältida ühiskonna lõhenemist.

TARMO SOOMERE

Kaasaegse mõtlemise mugavustsooni tavapäraseks osaks on harjumus eeldada, et ühiskond toimib ratsionaalselt, austades fakte ja toetudes teadussaavustustele. Tegelikkus on teistsugune. Sisenemine niinimetatud faktijärgsesse, tõejärgsesse või isegi tõepõhjatusse aega on kõigutamas seda eeldust, toomas religioosseid kategooriaid varjust välja ning paigutamas neid kõrvuti tippteadusega – ja neid mõlemaid koos hoopis tagaplaanile.

Meenutan Jürgen Ligi formuleeringut haridus- ja teadusministrina riigikogu konverentsisaalis üritusel „Teadus kui Eesti arengumootor“ 23. IX 2015. Ta ütles halastamatult: „Tegelikult ei ole Eesti arengumootoriks üldse teadus. Et meie ühiskonnas ei tehta otsuseid teaduslikul alusel. Et meie ühiskond tugineb hoopis teistsugustele väärtustele; sellistele nagu huvid, arvamised, maitsed, müüdid või usk. Aga teadmispõhist mõtlemist selles ei ole. Kuigi teadmised on juba iseendast oluline hüve ja teadusega loome tulevikueeliseid, ei tähenda see, et päevapoliitikas oleks teadusel tähtsust. Kahjuks ei ole.“¹

Lihtsus ja keerukus teaduses ja ühiskonnas

Jürgen Ligi mõneti omapärases kontekstis esitatud teaduspõhise ja usupõhise käsituse vastandamine on vähemalt kolmsada aastat vana. Selle teket seovad paljud David Hume’i (1711–1766) filosoofiaga, kes arvas, et religioon põhineb usul, teadus aga faktidel ja argumentidel. Jätaksin meelsasti kõrvale nende sõnade definitsioonid. Muidu läheb nõnda, nagu alati: et kui vaidlus millegi üle kestab piisavalt kaua, lüüakse viimases hädas lauale küsimus sõnade täpse tähenduse üle.

Vastandamine ja veel enam polariseerimine vaid maailmavaate alusel on harva vajalik ja enamasti ohtlik lähenemine. Lihtne on see ainult matemaatikas, mida paljud peavad eriti keerukaks teaduseks. Kui näiteks arvule kaks panna ette miinusmärk, saame miinus kaks (näiteks kaks eurot võlga). Kui sellele omakorda miinusmärk ette panna, jõuame tagasi algusesse ehk arvuni kaks.

Ühiskonnas ei ole asjad nii lihtsad. Küllap seepärast on ka humanitaar- ja ühiskonnateadustes mitmesuguste nähtuste mõõtmine palju keerukam kui harjumuspärase loogika kohaselt toimivates reaalteadustes. Isegi need nähtused, mille puhul kaine mõistus reaalteaduste maastikul üles ütleb, on tegelikus elus sageli igapäevased. Albert Einsteini poolt visandatud relatiivsusteooria tehnilist külge ja sisu – näiteks aja aeglustumist väga suurtel kiirustel – mõistavad vaid vähesed. Aga usutavasti teavad kõik, kui erinevalt kulgeb aeg sõltuvalt sellest, kummal pool tualeti ust juhtume olema. Kahekordsest miinusest ei saa tegelikus elus kindlasti plussi. Nii näiteks mäletab vanem põlvkond kohustuslikku „moraalselt kindel“ ülikooli lõpetamisel kaasa antud iseloomustusest. Kui paneme sellele miinusmärgid, saame „amoraalselt ebakindel“. Mis kindlasti ei ole sama tähendusega kui algne kanooniline lause.

On aga tõsiasi, et teadus ja religioon on kakelnud kui kass ja koer juba aastasadu. Kaklus on jätkunud vähemalt kuni eelmise aastatuhande lõpuni ka selliste tippteadusajakirjade veergudel nagu Science ja Nature. Mõlemad ajakirjad avaldasid 1990ndatel seeria artikleid-kommentaare pealkirjaga „Teadus ja religioon“. Või vastupidi „Religioon ja teadus“ (Science). Või „Religiooni mõistmine“ (Nature). Tüüpiline oli lühike ärapanemine stiilis: „Religioonil on ju oma koht, aga see ärgu teeselgu, et on teaduspõhine või teaduslik.“² Mis on ilmselgelt patroneeriv, et mitte öelda halvimas stiilis bütsantslik suhtumine.

Vastastikune kemplemine muudkui jätkub. Kui näiteks Daniel Sarewitz³ ütleb, et vajame võimalusi „mõista meie maailma ka selles, osas, mida teaduslik või ratsionaalne lähenemine [praegu] ei võimalda”, siis Andrew Blight annab talle kohe vastu, kirjutades järgmist: „Meie liik on võtnud oma mitmesugustelt religioonidelt üle palju asju; nii mõttekaid ja vajalikke kui ka rumalaid, aga arusaamine või mõistmine nende hulka ei kuulu.“⁴ Seda justkui ette arvates kommenteerib Daniel Sarewitz: „Nendele, kes ei mõista kõrgemat matemaatikat, on Higgsi boson usu küsimus, mitte ratsionaalne teadmine.“ (2)

Neis kommentaarides on vähe ratsionaalsust, pigem palju sildistamist ja kahtlustavat vastastikku altkulmu piidlemist – nagu ikka tundmatu ja selle tõttu hirmuäratava objekti ilmumise korral. Või siis tugeva konkurendi ilmumise korral. Või siis, kui lahutusest on möödunud liiga vähe aega. Mis äraseletatult tähendab, et kaks kõnesolevat kategooriat omavahel üldjuhul ei suhtle ega isegi leia õiget vahekorda, ka mitte tipptasemel. Välja arvatud ehk puhttseremoniaalsed aktid nagu vabariigi presidendi või peaministri kirikuskäimine või mittekäimine; või EELK juubelikongressile tervituskirja saatmine. Sisulist suhtlust ikka ei ole.

Selline seis on midagi naljaka ja äärmiselt kurva vahepealset, sest mõlemad kategooriad on osa tänapäeva ühiskonnast. Mõlemad positsioneerivad end ühiskonnakorralduse, kultuuri ja eetika juurte sekka. Väike vahe ehk on selles, et religioon vaatab veidi rohkem tagasi ja inimese sisse ning samal ajal väljapoole aega ja ruumi, jättes teadusele praeguse aegruumi lahtiseletamise ja käegakatsutavate või mingil muul moel mõõdetavate nähtuste interpreteerimise. Teadus tugineb samuti suurelt jaolt minevikule (kas tõestatud või ümber lükatud faktidel), kuid kasutab üha suuremal määral statistilisi kategooriaid. See tähendab aga, et väga paljudes situatsioonides saab midagi kindlat öelda vaid asjade tõenäosuse kohta, aga mitte selle kohta, mis või kuidas midagi on või olema saab. Teisisõnu, isegi kui suur enamik käitub ühtmoodi, on vahel võimalikud erisused. Nende tõlgendamine on nii teaduse kui ka kiriku küpsuse proovikivi.

Tõepõhjatu maailm on kohal, et jääda

Praegune moenähtus ehk faktijärgne, tõejärgne või tõepõhjatu maailmakäsitlus on mõlema probleem. Paljud on püüdnud selle kirjeldamiseks leida tugipunkte ja pakkuda lahendusi. Usundiloolane Marju Lepajõe on taandanud selle lihtsale ja selgele pildile, mis toetub minevikukogemusele. Tõejärgne maailm on selline, kus tõestamata faktid, järeldused ja lihtsalt alusetud arvamused on kuulutatud tõsiseltvõetavaks. Marju Lepajõe on märkinud, et see on selline maailm, kus kuulujutte levitavad mitte enam klatšimoorid ja kanget õlut endale sisse kallavad klatšitaadid, vaid täies tööjõus haritud inimesed.

Ärgem unustagem ka muid mõjutusi. Teadus ja religioon on maailmavaatelised konkurendid näiteks tõe otsimisel ja interpreteerimisel. Teaduse fundamentaalsed eesmärgid kipuvad hägustuma. Paljudes maailma osades ja ka Eestis ei ole teadus enam peaaegu üldse fokuseeritud tõe otsimisele, jättes selle funktsiooni suuresti vaeslapseks. Teadus on järjest rohkem võitlus teiste teadlastega grandi (järgmise teadusraha) saamise pärast. Tõe kriteeriumiks on saamas retsensendi ja hindamiskogu arvamus ning tõe väärtuse mõõduks võidetud raha hulk,⁵ alternatiivina avaldatud artiklite arv või viited neile.

Linnar Priimägi on pannud 12. mai Sirbis analoogilises kontekstis ühte patta Teaduste Akadeemia ja [luterliku] kiriku ja rõhutab, et tulihingelised astroloogid on juba neist mõjukamad. Pole oluline, kui suur on tema järelduste tõeväärtus, aga üks on selge: mõlemal institutsioonil on selge koht ühiskonnas, mõlemad on selles ühiskonnas nähtaval ja mõlemad on viimastel aastakümnetel oma mõjukust suuresti kaotanud.

Lausa naljakas, et isegi selles kontekstis on ühise keele leidmine nii keerukas ja vastastikku kasulik (kadakainglise keeles win-win) lahendus sageli lausa vastuvõetamatu. Polariseerimine (ja selle väikevend sildistamine) ei tohiks ju olla aktsepteeritavad toimimise vormid. Kui just eesmärgiks ei ole näidata, et teine esitab valet või lihtsalt kasutut lahendust. Aga seegi ei aita. Sakslastel on komme öelda, et keegi või miski ei ole kunagi täiesti kasutu. Äärmisel juhul saab ju seda kasutada ideaalselt halva näitena. Mida mõlema osapoole fundamentalismi kalduvad pooldajad on ebaviisakalt sageli teinud. Nii on näiteks kuulus, kuigi tõenäoliselt anekdootlik, lugu sellest, keda eespool mainitud filosoof David Hume olevat pidanud kõige efektiivsemalt tegutsevaks teoloogiks. Selleks osutus üks vanem daam Šotimaa pealinnast Edinburghist, kes arvas teadvat, et Hume on ateist. Daam keeldus teda soost välja aitamast seni, kuni Hume oli deklareerinud, et on kristlane ja lugenud meieisapalve.

Kokkupuutepunktid

Religiooni ja teaduse klassikaline kokkupuutepunkt on teoloogia. Seda mitte niivõrd usu või usklikkuse vajalikkuse või vältimatuse põhjendajana või paradiisist või põrgust visiooni loomisena, vaid teadusena inimkonna ajaloost, usust ja religioossusest kui inimloomuse ühest äärmiselt huvitavast dimensioonist. Ühiskonna kontekstis on see teadus inimese kui sotsiaalse olevuse kujunemisest – sissevaade ühiskonna struktuuri ja normide tekkimisse, mida me praegu kasutame ja mille piire sageli kompame. Põhjendatud, igakülgne ja standardsele teaduslikule metoodikale tuginev teadmine neist aspektidest on vältimatu, kui tahame mõista ühiskonna kui terviku funktsioneerimist, ja mis seal salata, ka liba- või ebateaduse elujõu tagamaid – seda, miks ja kuidas nn alternatiivsed faktid ehk tegelikkusega lausa vastuolus olevad arvamused on nõnda elujõulised.

Peavooluteadus on selliste aspektide uurimisel käitunud enam-vähem samuti, nagu too Edinburghi daam David Hume’i suhtes. Alles viimasel aastakümnel on selle valdkonna, ma ütleksin, tüvitekstid saanud klassikalises tippteaduses eluõiguse. Tasapisi selgub, et ilma kultuuri- ja eelkõige usundiloota ei pruugi me üldse mõista, kuidas on tänapäeva ühiskond kujunenud. Kindlasti on see palju rohkem kui lihtsalt inimeste summa, nii nagu tervik on enamasti fundamentaalselt enam kui tema üksikosade summa.

Paar näidet. Meile ei pruugi meeldida see, kuidas paljudes vanemates religioonides, mille praktika ja ideoloogia ammu maamunalt kadunud, inimohvreid toodi. Kui aga seda vaadelda kiretu ja eelarvamusteta teadlase pilguga, millist üldiselt väljendavad Nature ja Science’i publikatsioonid, siis selgub, kui oluline on selliste praegu täiesti vastuvõetamatute normide pärand. See võib osutuda meie ühiskonna struktuuri ja normide tekkimise eeltingimuseks. Ilma kultuuri- ja religiooniloota ei ole seda tõenäoliselt üldse võimalik taibata.⁶ Meie hierarhiline ühiskond ei ole ju sugugi ainuvõimalik mudel. Ajaloos on olnud ka üsna vennalikult funktsioneerinud ühiskondi. Kõnesoleva artikli (6) autorid viitavad, et religioossete ohvrite toomine oli tõenäoliselt see mehhanism, mis viis hierarhilise ühiskonna tekkeni. Hierarhiline ühiskond on enamasti tugevam ja elujõulisem, kuigi see võis tekkida kummalisi teid pidi.

Või siis teine näide. Neli aastat tagasi ilmunud töös⁷ paisati koos väga tugevate argumentidega välja mõte, et religioossed rituaalid soodustavad keerukate ühiskonnaformatsioonide teket. Teisisõnu, ilma seda tüüpi komponendita võiksime istuda alles kivi- või äärmisel juhul pronksiajas. Paralleel tänapäeva maailmaga on siin ilmne. Paljud rikkad inimesed rõhutavad empaatiat ja annetavad suuri summasid heategevuseks. Ometi teame, et miljonäriks ei saada vanakesi üle tee aidates või kogu aeg ainult heategusid tehes. Kapitali esialgne akumulatsioon on enamasti üks äärmiselt räpane ajajärk.

Suhestumine on võimalik ja vajalik

Tagasi teaduse ja religiooni keerukate suhete juurde. Pole vahet, kui probleemsed need näivad või tegelikult on. Nende kahe kategooria konfliktsuse rõhutamine ja eriti nende praktiseerijate kunstlik polariseerimine teeb nii teadlased, kogudused kui ka kogu ühiskonna märksa haavatavamaks. Lõhenemine algab ikka väikestest erinevustest. Koos püsivad ja tugevamaks muutuvad need kogukonnad, kes oskavad väikesed erinevused evolutsiooniprotsessis oma kasuks pöörata.

Kiriku ja teaduse paigutamine ühiskonna eri poolustele on Eestis millegipärast eriti valuline ja must-valge protsess. See teeb märksa raskemaks nendevahelise ühisosa leidmise ja selle saavutamise, et mõlemad vahel ka koos ühiskonda teeniksid. Nõnda on kiriku oskused ja kogemused ühiskonnas sageli lihtsalt kasutamata või surutud valulistesse valdkondadesse nagu näiteks hoolekanne või hospiitsiabi, millega edukad inimesed oma käsi määrida ei taha.

Teadus ja kirik lähtuvad erinevatest alustest, mistõttu on neil ka erinevad [võimete] piirid. Nii näiteks on teaduse raamidesse jäädes võrdlemisi keeruline käsitleda libateadust või ebausku või suhelda nende kandjatega. Lihtsalt puudub vastav kommunikatsioonikanal inimestega, kellele ratsionaalsed põhjendused korda ei lähe. Kirikul kui institutsioonil on praeguse tõepõhjatu maailma kontekstis väärtuslik võtete, kogemuste ja kompetentsi varasalv näiteks misjonitöö alal. See on kogemus, kuidas käsitleda teise usu põhiseid kogukondi ning kuidas nendega suhteid luua, dialoogi alustada ja säilitada. See hõlmab oskusi, kuidas suhelda endasse sulgunud, vahel isegi vaenulike kajakambritega, kuhu lukustunud inimesed peavad teaduse pakutavat informatsiooni lihtsalt valeks või jultunud pettuseks. Olgu need siis lapiku Maa teooria pooldajad, kloordioksiidi kui imeravimisse uskujad, vaktsineerimise vastased või ka fanaatilised kreatsionistid.

Misjonitöö aluste sekka kuulub õppimine, kuidas vältida sildistamist selliste kogukondadega suhtlemisel, kuidas neid mitte eemale tõugata, kuidas leida nendega kas või minimaalne ühisosa, ja üldisemalt, kuidas pidada konstruktiivset dialoogi fundamentaalselt erineva maailmavaatega kaasteelistega. Paljudel kirikutel on tegutsemisvalmis kanal ja treenitud personal sõnumite edastamiseks maailmavaateliselt ja vahel ka füüsiliselt vaenulikku keskkonda. Katoliku kirik on seda kanalit mõnevõrra kasutanud keskkonnahoiu valdkonnas, kus kiriku ja teaduse vaatekohad ja pürgimused on üsna heas kooskõlas.

Tõepõhjatus kui teaduse vähkkasvaja siirded ühiskonda

Nõnda on koos meie sisenemisega tõejärgsesse maailma tekkinud teadusel ja kirikul äkitselt mõneti ootamatu, aga suur ja oluline ühisosa. Mõlema ees on küsimus, kuidas eristada libaasju päris­asjadest. Polariseerumine peab seega teisenema teineteise altkulmu põrnitsemisest vajaduseks lahendada väga sarnaseid ülesandeid eri vaatekohast lähtudes. Enam ei ole probleemiks, kuidas eristada ja isoleerida religioosset dimensiooni teadlase sees. Sellega said usklikud teadlased päris hästi hakkama juba Nõukogude ajal. Nüüd on probleemiks, kuidas eristada libateadust päris teadusest ja ebausku päris usust.

See on koht, kus mõlemad institutsioonid peaksid tähelepanelikult peeglisse vaatama. Kui oleme teadlastena põhjendamatult kõrvale jätnud palju asju, mis meie ühiskonna kujunemist on mõjutanud, siis meil ei ole õigust teha nägu, et oleme kõike arvesse võtnud. Pigem oleme valinud välja need faktid, mis tulevad meile sobivast taustsüsteemist. Peegliks selle kalduvuse kohta mõni aasta tagasi Nature veergudele jõudnud lugu. ⁸ Nimelt vallandati USA California riiklikust ülikoolist (Northridge) kreatsionistliku maailmavaate veendunud pooldaja Mark Armitage. Väidetavalt seetõttu, et ta oli esitanud teadusartiklis tõendeid, nagu oleksid dinosaurused välja surnud alles mõne tuhande aasta eest. Ta toetus sellele, et ühes Montanast leitud kivistises olid säilinud mõned pehmemate kudede jäänused.⁹ See tekitas tõsise diskussiooni, kas teadus tohib ignoreerida fakte, mis ei ole kooskõlas nn peavooluga. Tegelikkus on keerulisem. Tänapäeva teadus tugineb sellele, et püstitatakse hüpotees – kuidas asjad võiksid olla – ja kontrollitakse seda kõigi olemasolevate võimalustega, kasutades kõiki selle kohta teada olevaid fakte. Üsna sageli leidub ikka mõni aspekt, mis teistega ei haaku. Neid vaadeldakse siis eraldi lootuses, et need näitavad teed sinna, mida me veel ei tea. Probleem tekib aga siis, kui valitakse välja vaid need faktid, mis oma arvamust toetavad. See oligi Mark Armitage’i vallandamise põhjus – räige teaduseetika rikkumine.

Libateaduse lätted on seal, kus faktide kontrollimine asendub vaid selliste faktide väljaselekteerimisega, mis toetavad omaenda hüpoteesi. See on imepisike vahe, aga sellest momendist algab suur viga. Selline ainult sobivate faktide otsimine toimib kui teaduse vähkkasvaja. Selle siirdeid näeme ühiskonnas lapiku maa teooria jms kaudu. See on üks suuremaid teaduse legitiimsuse, sisemise väärikuse ja usaldusväärsuse õõnestajaid, olemuselt sarnane pärispatuga kristlikus mõistes ning analoogiliselt sellele äärmiselt raskesti identifitseeritav ja kvantifitseeritav.

Nõnda on ühiskond loonud võimalused peaaegu silmapilkseks faktide edastamiseks üle kogu planeedi, ent aktsepteerib ka alternatiivi eralduda koos väheste mõttekaaslastega äärmiselt kahtlastel väidetel tuginevasse virtuaalsesse mikromaailma. Kuigi teadus ja religioon võistlevad ühiskonna liikmete tähelepanu pärast sarnaste vahendite ja sarnase retoorikaga ning nende teatav polariseerumine maailmavaatelisel teljel on vältimatu, on neil ühine vastutus ühiskonna sidususe säilitamisel ja kogukondade haavatavuse vähendamisel.

Tarmo Soomere on Eesti Teaduste Akadeemia president.

Ettekanne EELK juubelikonverentsil 27. V 2017

1 Link konverentsi videosalvestusele: www.etag.ee/uritus/konverents-teadus-kui-eesti-arengumootor-kas-motleme-veel-voi-teeme-ara/

Otselink: www.youtube.com/watch?v=6CYk8Xo2AKo&list=PL2Dc94_HHZhZ4gqENpMANLOyHPO3RoR3q&index=2

2 Lewis Wolpert, Religion has its place but don’t pretend it’s science – Nature 404 (6778), 542 (6. IV 2000), doi:10.1038/35007251.

3 Daniel Sarewitz, Sometimes science must give way to religion: The Higgs boson, and its role in providing a rational explanation for the Universe, is only part of the story – Nature 488 (7412), 431 (23.VIII 2012), doi:10.1038/488431a.

4 Andrew Blight, Rationality: Religion defies understanding – Nature 489 (7417), 502 (27. IX 2012), doi:10.1038/489502f.

5 Leonid Schneider, Online comment to: Denis Alexander, Bob White, Science and religion are wise to talk – Nature 471 (7337), 166 (10 III 2011), doi:10.1038/471166b.

6 Joseph Watts, Oliver Sheehan, Quentin D. Atkinson, Joseph Bulbulia, Russell D. Gray, Ritual human sacrifice promoted and sustained the evolution of stratified societies – Nature 532 (7598), 228–231 (14. IV 2016), doi:10.1038/nature17159; http://www.nature.com/nature/journal/v532/n7598/pdf/nature17159.pdf

7 Dan Jones, The ritual animal – Nature 493 (7433), 470–472 (23. I 2013), doi:10.1038/493470a; http://www.nature.com/news/social-evolution-the-ritual-animal-1.12256

8 Christopher Kemp, University sued after firing creationist fossil hunter. Microscopist’s wrongful-dismissal case faces long odds – Nature, 515 (7525), 20 (06.XI 2014), doi:10.1038/515020a; ttp://www.nature.com/polopoly_fs/1.16281!/menu/main/topColumns/topLeftColumn/pdf/515020a.pdf

9 Christopher Kemp, ibid.