Teaduses ei toimu midagi üleöö, kuid kaotada saab järsult

Akadeemik Eero Vasar: „Ajule tuleb aega anda, sest ta leiab ise lahenduse.“

MARGUS MAIDLA

Tänavu otsustas Eesti Teaduste Akadeemia juhatus autasustada Karl Schlossmani nimelise medaliga Tartu ülikooli arstiteaduskonna bio- ja siirdemeditsiini instituudi füsioloogia professorit akadeemik Eero Vasarat. Sarnaselt medali nimikangelase Karl Schlossmanniga, kelle juhtimisel koostati omal ajal tuberkuloosi vastu võitlemise kava, on medali laureaat üks peamisi eelmise aasta algul teaduste akadeemia süvauuringute instituudis valminud tervisesüsteemi teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2015–2020 „Teadus ja innovatsioon tervise teenistusse“ eestvedajaid. Eero Vasara tööd on tunnustatud 2004. aastal riigi teaduspreemiaga meditsiini alal ja Eesti Vabariigi Punase Risti III järgu ordeniga. Ta on akadeemikule kohaselt kibe käsi nii tippteaduses, noorte teadlaste juhendamises kui ka teaduse organiseerimises.

Mehena, kes teab, kuidas targaks saadakse, on Eero Vasar öelnud: ajule tuleb aega anda, sest ta leiab ise lahenduse. Tema põhimõte on, et arstid ei tegele pelgalt haiguste ravimisega, vaid lahendavad eelkõige inimeste tervisega seotud probleeme, mis võivad esineda äärmiselt erinevates avaldusvormides.

Olen kunagi ühes varasemas persooniloos teie kohta kirjutanud järgnevat: „Akadeemik Vasara doktoritöö erialaks on psühhofarmakoloogia, peamisteks suundadeks hilisemas teadustöös on olnud emotsioonide neurofüsioloogia ja bioloogia. Teadlasena kombineerib akadeemik Vasar oma uuringutes väga erinevaid uurimismeetodeid alates geneetikast ja molekulaarbioloogiast kuni neurokeemia ja bioloogilise psühhiaatriani. Tema uuringute ampluaaks on hiirte ja rottide käitumise uurimine, psühhofarmakoloogia, transgeense tehnoloogia abil haigusmudelite loomine, nende geneetiliste mudelite füsioloogiline iseloomustamine, aga ka ravimiarendus.“

Mida on anno 2016 sellele lisada?

Eero Vasar: Eks teadlastel käib tegevus mõneti lainetena, huvifookused muutuvad. Minu viimaste aastate vaateväljas on skisofreenia ja peab kohe märkima, et huvi skisofreenia vastu on mul olnud juba varastest teadlaseaastatest saati ja mul on väga hea meel, et viimastel aastatel olen saanud sellega intensiivsemalt tegeleda. Tegu on äärmiselt keerulise, komplekssete põhjuste ja esinemismustritega haigusega. Skisofreenia on täiesti kindlasti geneetiline haigus, aga seda põhjustavaid pärilikkusekandjaid leida ei ole lihtne, neid on kümneid ja kümneid. Meie tegeleme Tartus peamiselt veremarkerite analüüsimisega. Uurime 180 veres leiduvat metaboliiti ja nende muutusi seoses haiguse ja raviga.

Eesti Arsti märtsinumbri juhtkirjas „Kas Eestil on vaja tippteadust?“ võtate teravalt sõna teaduse alarahastamise, sh viimase teaduse tippkeskuse vooru kohta.

Eks eestlastele ole virisemine omane ja nagu ma seal ütlen, on see naudinguline tegevus – loomulikult ainult nendele, kes sellega tegelevad. Virisemisest saadav nauding on võrreldav fentanüüliga, kuid erinevalt laialt levinud narkootikumi tarbijatest on virisejatel siiski risk nakatuda HIVga pigem väike kui suur. Millele ma tahan viidata? Meie riigi teaduse areng on viimasel kümnel aastal vaieldamatult liikunud ülesmäge. Oleme visa ja raske tööga ehitanud üles toimiva teadussüsteemi. Näitajate silmapaistvusele ja pidevale paranemisdünaamikale on korduvalt viidanud ka meie bibliomeetria spetsialist akadeemik Jüri Allik.

Mõistma peab seda: selleks et midagi teaduses üles ehitada, ei toimu mitte midagi üleöö, aga kaotada saab järsult nagu sõrmega nipsu lastes: ei anna raha ja uurijad ongi ilma peal laiali. Kui mingi aja pärast soovime aga selle uurimissuuna või tegevuse taastada, läheb selleks aastaid ja aastaid. Jah, mul on küsimus üleval, kas riik viimastel aastatel on ikka käitunud vastutustundlikult ja läbimõeldult. Viimase teadusreformi – kui moodustati teadusagentuur – peamine viga seisneb selles, et uurimisraha eklektilist eraldusdünaamikat mitte ei silutud, vaid see ebakorrapärasus hoopis süvenes – on aastaid, kui taotlusvoore rahastatakse heldelt, ja on aastaid, kui raha üldse ei ole. Rõhutan veel kord üle ka Eesti Arsti juhtkirjas väljatoodu, et teaduses on oluline teadlaste reproduktiivne võimekus enesele võimekaid järeltulijaid leida ja kasvatada, kusjuures kui kunstlik viljastamine on suurepärane abiline pereõnne loomisel ja tagamisel, siis viljatu teadlase puhul see meetod ei tööta.

Lubage täpsustada. Kas te protestite üldise teaduse alarahastamise vastu või selle vastu, et arstid jäid ilma teaduse tippkeskusest?

Viimase taotlusvooru ainukest meditsiiniga seotud teaduse tippkeskust – genoomika ja siirdemeditsiini tippkeskust – juhib biotehnoloogia professor akadeemik Andres Metspalu.

Peamiselt ikka riigi alarahastamise vastu. Tegelikult on riik ju alates 2008. aastast mänginud teadlastega rehepappi ja Euroopa Liidu vahendite arvelt oma rahastamist pigem vähendanud. Selline käitumine ei ole riigimehelik ega kohane, sellest ei võida keegi ja eriti hävitav on see käitumine meie noorteadlastele ja doktorantidele. Veel ootan ma mõnetise ettevaatliku skepsisega meie teadusasutuste alusfinantseerimise määra tõstmist. Kunagi ta ju oli suuremas tasakaalus konkurentsipõhise rahastamisega, aga probleem oli toona selles, et see baasraha ei kippunud teadlasteni jõudma. Teadusasutuste korraldajad kribukrabustasid need vahendid kuhugi ära, nii et teadlasteni jõudsid ainult riismed, millega reaalset tööd ei tee. Eks näis, kuidas nüüd olema saab, aga 1997. aastal tehti just nimelt vastupidi: baasraha võeti teadusasutustelt ära, suunati konkurentsipõhisesse jagamisprintsiipi ja Eesti teaduse tase hakkas tõusma.

Mida arvate praegusest doktoranditoetusest 430 eurot kuus?

Eks ta naeruväärne ole. Peab mõistma, et doktorandid ja noorteadlased on meie teadusenergia peamine jõud. Ega füsioloogilise vananemise ja looduse vastu saa. Eakamaks saades inimese energia ja töövõime kahaneb, noored aga on seda täis, kuid kuidas sa tegeled teadusega, kui pead iga päev probleemidega maadlema ja elamiseks kõrvalt elatist hankima. Arvutasin ükskord välja, et toonase kursi järgi võrdus meie doktorantidele makstav kuumäär enam-vähem ühe miljoni Mongoolia tugrikuga. Tundub, et riik nii võtabki, et doktorantide näol on tegu nagunii miljonäridega ja milleks neile veel täiendav rahastamine. Naeruväärne näide, aga sama naeruväärne on ka riigi käitumine.

Karl Schlossmani medali laureaadilt on igati paslik küsida, mida te arvate nendest ebateaduse ilmingutest, mis meie ühiskonnas ikka veel levivad – söögisoodaga haiguste ravimine, vaktsineerimise vastasus, rahvameditsiini tulemuste ülistamine ja vastandamine klassikalisele meditsiinile?

Selle söögisoodajuhtumi kohta ei tahaks suurt midagi kosta, sest iga minu kommentaar võib mõjuda reklaamina ja selle kohta ei olegi midagi sisulist öelda. Eks igas ühiskonnas on hulk rahulolematuid ja protestijaid, umbes kolmandiku jagu rahvastikust allub hästi hüpnoosile. Neid ongi väga kerge veenda. Tegu on massipsühhoosi ilmingutega, kusjuures iseloomulikuks käitumiseks on see, et mingite looduse huvitavate keerdkäikude tõttu, näiteks porgandimahla ja naadi tarbimise abil „paranenute“ näited jõuavad võimendatult inimesteni ja need üksikud näited süstivad neisse veel täiendavat usku antropofoobsetesse arusaamadesse, aga kümned ja kümned ebaõnnestumised, kui inimene lihtsalt sureb, sest ignoreeris klassikalist meditsiini, mis võib-olla oleks suutnud teda aidata – need näited inimeste teadvusse ja infovälja justkui ei jõuagi, või kui jõuavad, siis neid ignoreeritakse ja usutakse ikka edasi üksikuid tegelikult pseudopositiivseid näiteid.

Kunagi ei saa kindel olla, et need inimesed, kelle näitel teisi hullutatakse, tõepoolest paranesid loodusravimite abil. Mõnikord esineb haigusest iseeneslikku paranemist ja see on erand, mitte reegel. Eks see ju usk olegi ja usu vastu on keeruline võidelda. Kummaline paradoks on ka Hiina meditsiini kummardajatega. Kindlasti ei ela Hiina meditsiini kultuuriruumis elavad inimesed kauem kui nüüdisaegset teaduspõhist arstiabi nautivad inimesed. Mitme asjaolu tõttu on nende eluiga lühemgi. Ometi ei saa eitada, et Hiina meditsiinis on võimalusi ja vahendeid, mida saab rakendada kooskõlas teaduspõhise meditsiiniga.

Olen kunagi kirjeldanud meie arstiteaduse järjepidevust järgmiselt: „Tartu ülikooli (1632) nelja asutamisteaduskonna hulka kuulus ka arstiteaduskond. Baltimaade vanim ülikool, Vilniuse ülikool asutati ilma arstiteaduskonnata. Kui vaadata veel ida poole, siis sealsete suuremate arstiteaduse keskuste Moskva ülikooli ja Peterburi ülikooli praegusel asukohal ulgusid hundid ja müttasid karud, kui Tartu ülikoolis juba tõsist arstiteadust tehti. Oleme selles vallas vanimad Baltikumis ja ühed vanemad Ida-Euroopas tervikuna.“

Ajalugu paneb ka mõnetise moraalse vastutuse. Kas Eesti arstiteadus areneb minevikupärandi vääriliselt?

Ma arvan, et areneb küll, ja väga hästi. Meil on ikka päris mitu tugevat uurimisgruppi, mille tegevuse tulemid on jõudnud rahvusvahelise teadusüldsuse huviorbiiti. Nendeks on meie vähibioloogid, näiteks Tambet Teesalu, immunoloogid, nt Pärt Peterson ja Raivo Uibo, mitokondriaalse meditsiini uurijad, nt Allen Kaasik, HIVi uurija Irja Lutsar ning kardiovaskulaarsete haiguste uurijad Jaan Eha, Mihkel Zilmer, Jaak Kals jne. Kuid ma veel kord toonitaksin seda, et kõik see on saavutatud ränkraske tööga ja kõike kaotada on märksa lihtsam kui hiljem uuesti üles ehitada.

---

Karl Schlossmann

Karl Richard Benjamin Schlossmann (19. II 1885 – 17. XII 1969) oli Eesti Teaduste Akadeemia esimene president. Sel aastal möödus tema 131. sünniaastapäev. Schlossmann oli praktiseeriv arst, kes süvitsi tegeles nakkushaiguste epidemioloogiaga. Enim tunnustatakse teda kui mikrobioloogia rajajat Eestis.

Schlossmann oli kompromissitu ebateaduse vastu võitleja ja teaduse populariseerija. Ta oli laia silmaringi ja tugeva ühiskondliku närviga. Mitte ainult teadlane, vaid ka näiteks ravimuda spetsialist, kes läks appi Pärnule ja Haapsalule raskel ajal 1920ndatel, mil Riia ja Peterburi külastajad ära langesid. Karl Schlossmanni sulest on ilmunud raamat „Eesti tervistavad mere­mudad ja merekuurordid“ („Estonian curative sea-muds and seaside health resorts“, Boreas, London 1939, 164/172 lk). Tallinna-Tartu maanteel liiklejad võivad umbes 141. kilomeetri posti kohal Pikknurmes märgata Karl Schlossmanni sünnikohta tähistavat maanteeäärset infoviita.

Karl Schlossmanni nimeline medal

Eesti Teaduste Akadeemia Karl Schlossmanni nimeline medal asutati 2003. aastal akadeemia kõrgeima autasuna arstiteaduses ja sellega seotud erialadel. Varem on medal omistatud Mart Saarmale (2004), Lembit Allikmetsale (2008), Ain-Elmar Kaasikule (2012).