Teaduste Akadeemia lauanurgal

KURMO KONSA

Nii nagu akadeemia ise, ei ole ka raamat mingi kergekaaluline brošüürikene. Tegemist on igati soliidse 800leheküljelise kriitpaberil üllitisega. Raamat koosneb lugudest, mille on teadusajakirjanik Margus Maidla kirjutanud ajalehele KesKus ja ilmunud ajavahemikus 2006–2012. Õnneks ei ole tegemist igavate ametlike elulugudega, raamatu positiivseks küljeks on akadeemikutega tehtud intervjuudel põhinevad artiklid põnevatest elusaatustest, nii et lugedes tekib mõnusa vestluse tunne silmapaistvate ja väga huvitavate isiksustega. Samal ajal ei ole teadustegevust kõrvale jäetud ning see osa raamatust meeldis mulle kõige enam – sai arusaadava ülevaate vägagi erinevatest valdkondadest.

Väga vahvad on artiklite pealkirjad, igale akadeemikule on leitud teda kõige paremini iseloomustav epiteet. Mõned näited: mineviku valitseja, peene keelega mees, keemiatööstuse informaatik rullikutel, tuhande tee mees. Neid pealkirju võiks kasutada lausa „Mnemoturniiris”, kus targad peaksid ära arvama nende taga olevad akadeemikud.

Lühikesele kronoloogilisele ülevaatele akadeemia tegevusest aastatel 1938–2014 järgnevad artiklid 81 akadeemikust, kes kirjutamise ajal kuulusid Teaduste Akadeemia liikmeskonda. Lisaks veel nimeregister, mõned eraldi vaheleheküljed ja lisa raamatu toetajate kohta. Ei maksa karta, et raamatu vahel on alkoholitootjate või automüüjate reklaamid. Toetajate näol on tegemist teadusmahukate ettevõtete ja teaduse tippkeskustega, kes pakuvad tänuväärset võimalust teada saada, milline on siis see Eesti teadmistemahukas ettevõtlus, mille tähtsusest nii palju räägitakse.

Kellele see raamat mõeldud on? Sisu poolest on tõepoolest peetud silmas „lugejat tänavalt”, nagu autor sissejuhatuses mainib. Tegemist on igati huvitavate ja harivate lugudega ning sellised edulood teaduses on väga vajalikud, eriti tänapäeva Eestis, kus teadus karjäärivalikuna ei kõla just eriti tervemõistuslikult. Kindlasti on raamatule vääriline koht raamatukogudes ja teadusasutustes endis, kuid kui vaadata teost tervikuna, tekib mõte, et sellised teatmeteosed on juba ammuilma internetti kolinud ja seal on ka nende õige koht. Veel vahvam oleks see, kui akadeemikute lood oleksid videotena akadeemia veebilehelt vaadatavad.

Just äsja valiti Teaduste Akadeemiale uus president – Tarmo Soomere, kes on rõhutanud akadeemia tegevuse tutvustamise ja populariseerimise vajalikkust. Eks see raamat täidab ka seda eesmärki. Siin on ka üks „aga”, mida võib nimetada lausa personaalakadeemia probleemiks. Meil on Teaduste Akadeemias 79 silmapaistvat teadlast ja isiksust – tõelist akadeemikut. Raamatu pealkirjas lubatud eesti kollektiivset aju ei ole kusagil. Ma ei ole üldse kindel, et Teaduste Akadeemia seda peakski olema. Spetsiifiline väljavalitus, ja seda just mingil teadusalal maailma tipus olek tähendabki, ei pruugi tekitada laiemate ühiskondlike protsesside mõjutamise seisukohast just kõige suuremat usalduskrediiti. Olgu meil siis tõeline personaalakadeemia koos akadeemikutasudega, aga ilma kuluka „muu tegevusega, -ta”, mis neelab lõviosa akadeemia ülalpidamiskuludest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming