Tee maailmatasemel tippspetsialistiks

Eesti doktorantuuri kui süsteemi muutmise või akadeemilise taseme tõstmise järele puudub tarvidus, kuid parandamist vajavaid kitsaskohti jätkub.

MARGUS MAIDLA

Aeg-ajalt kerkivad meedias üles diskussioonid Eesti doktoriõppe korralduslikust efektiivsusest. Mõni nõuab kapitaalseid ümberkorraldusi (vt Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste osakonna juhataja doktor Siret Rutiku käsitlust „Eesti vajab doktoriõppe reformi“1) mõni viitab materiaalsele aspektile (vt akadeemik Jüri Alliku vastust Siret Rutikule „Doktoriõpe vajab raha“2) ning mõnikord viidatakse välismaa näidetele (vt professor Maarja Kruusmaa käsitlust „Doktorikraad annab juhiloa, mitte töökoha“3). Üks metoodilisemaid käsitlusi doktoriõppest on ilmunud Tallinna tehnikaülikooli teadusprorektorilt prof Renno Veinthalilt TTÜ siselehes Mente et Manu, mis kannab pealkirja „Miks ei edene doktoriõpingud?“.4 Kuigi tegu on ülikoolisisese käsitlusega, on seal kirjas palju sellist, mida võib pidada teistegi avalik-õiguslike ülikoolide kitsaskohtadeks. Renno Veinthal vaatleb ausalt ja kriitiliselt ülikooli pakutavat juhendamisprotsessi. Kui nõuded doktorantidele on meil suhteliselt selged, siis nõuded juhendajatele sugugi mitte, kindlasti on kõvasti arenguruumi sisetöö meetodites, et doktoriõpet sisulisemaks ja ka nõudlikumaks muuta.

Võiksin veelgi loetleda käsitlusi, kus lahatakse doktoriõppe probleeme, kuid piirdun prof Andres Meritsa arvamusega: „Suur osa meie produktiivsest teadustööst (kui mitte kaks kolmandikku, siis pool päris kindlasti) tehakse ära doktorantide poolt. Samas ei ole selle eest makstav tasu kooskõlas nende tegeliku rolliga: doktorant on peamiselt ikkagi teadlane ja alles siis õppur, paraku vormiliselt tunduvad asjad olema vastupidi. Doktoritööle esitatavad formaalsed nõuded on paigast ära. Ma mõistan, et varem me soovisime ennast maailmas kvalitatiivselt tõestada ja kehtestasime doktoritöödele väga karmid nõuded. Ma väidan, et need nõuded on, täpsemalt, kolme avaldatud publikatsiooni nõue, ajale jalgu jäänud ning takistavad süsteemi efektiivset toimimist. Isegi meie naabrid Soomes ja Rootsis on juba oma reegleid muutnud.“5

Sirp esitas neljale avalik-õigusliku ülikooli teadusprorektorile kolm küsimust (vt lisalugu) doktoriõppe kitsaskohtadest ja kui kokkuvõtlikult nii nende vastuste kui ka meediakäsitluste põhjal midagi sedastada, siis tasub alustada positiivsest, nagu ka Andres Merits ja Jüri Allik on välja toonud. Kahtluse alla ei panda doktorantide suurt osa ja produktiivsust tipptasemel teaduse tegemisel. Kuigi Jüri Allik vihjab, et teadusliku produktsioonina ei ole doktoritöödel enestel ehk niivõrd suurt väärtust, aga doktorantuuri aja teaduslike teadmiste, sh publikatsioonide, osas on doktorantidel tipptaseme teaduses kandev roll.

Üldistavalt võib väita, et meie doktorantide akadeemilisel tasemel ei ole mitte midagi viga. Nad on kraadi omandanuna täiesti maailmatasemel akadeemilised tippspetsialistid, kelle doktorantuuri läbimise ja lõpetamise tasemele ei saa midagi ette heita. Seega ei ole doktorantuuri süsteemi akadeemilise taseme tõstmise järele tarvidust. See aga ei tähenda, et süsteemi ei saaks edasi arendada ja paremaks teha.

Doktorantuuri peamiste kitsaskohtadena toon välja ainult kuiva loetelu, mitte ei vaatle, mis põhjustel need on kujunenud, veel vähem süüdistan kedagi.

Nagu teadusprorektorid on oma vastustes välja toonud, on praegu keskmine doktorikraadi omandamise periood 6–6,5 aastat (nominaalajaga suudab enamikus ülikoolides lõpetada kolmandik doktorante) ehk siis levib n-ö hobidoktorlus ja keskmiselt ületab doktorantuuriperiood nominaalset nelja-aastast perioodi rohkem kui kaks aastat.

Teiseks paistab silma doktorikraadi omandanute suhteliselt vähene hõivatus nii avalikus kui ka erasektoris, sest doktorikraadiga spetsialistide järele puudub nõudlus. Sellele on juhtinud tähelepanu ka prof Maarja Kruusmaa oma käsitluses. Päris kindlasti on põhjused, miks see nii on, komplekssed, kuid peab tõdema, et doktorikraadiga inimesele on peamine tööandja teadusmaailm, mitte rahvamajandus.

Kolmandaks suureks probleemiks on raha. Eks siin ole võimalik läheneda kahel moel. Nii lihtne on alati kõike rahapuudusega välja vabandada ja järjekordselt etteheitvalt riigi, s.t haridus- ja teadusministeeriumi poole näppu vibutada, teisalt pole ka mõtet vaesust ümber jagada, aina otsida süsteemisiseseid ressursse ja efektiivistamise kohti. Doktorantide ajale jalgu jäänud tasustamissüsteem ja -määr on selgelt üks probleemide allikas, kuid selle lahendus saab tulla (poliitiliste) valikute kaudu, mingite muude lahendamist vajavate probleemide arvelt. Kuid samal ajal on teadusvaldkonnas ka muid probleeme, nagu baasrahastuse määra kasv, võrreldes konkurentsipõhise grandisüsteemiga ja konkurentsipõhise grandirahastuse tsüklilisus, mille silumiseks oleks samuti vaja raha juurde leida.

Strateegiadokumendis „Teadmistepõhine Eesti 2014–2020“ on riik võtnud väga selge kohustuse (esitatud tabelis lk 12)6 investeerida teadus- ja arendustegevusse kulutustesse 1% SKTst, aga võetud kohustust lihtsalt ignoreeritakse. Kui riik lubadust täidaks, oleksid paljud probleemid lahendatavad. Spetsialistide arvutuse järgi kujuneb 2017. aasta määraks 0,86–0,87% SKTst.

Korrektsuse mõttes väärib mainimist ka keele aspekt, näitena võib siin viidata Nils Niitra käsitlusele „Maakeelne väitekiri on haruldus“.7 Enne kui hakata hinnanguid andma, kas inglise keele domineerimine on hea või halb, tuleb selgeks vaielda põhjuslikud seosed, kas kõrgel tasemel ingliskeelsete väitekirjade domineerimine tugevdab meie riikluse, kultuuri ja keele elujõudu või pisendab eesti keele tähtsust teaduskeelena. Kindlasti on tegu küsimusega, mis nõuab ühiskonnas arutamist.

Alljärgnevalt mõningatest probleemidest, esmalt kõige tähtsamast – rahast.

Õppimine või töötamine?

2005. aastal õnnestus teadussüsteemis teha üks kuldaväärt otsus ja tõsta doktorantidele makstav tasu toonase keskmise sissetuleku tasemele. Tõsi, doktorantidele makstakse stipendiumi, mis tähendab, et tasult ei maksta sotsiaalmakse, sh ei arvestata pensionitasusid. Kas on õigustatud, et nelja aasta vältel ei arvestata noore inimese puhul eraldisi pensionisüsteemi, vanemahüvitist jne, kuigi see noor inimene teeb hommikust õhtuni igati väärikat ja ühiskonda edasiviivat tööd?

Mäletame kõik maksu- ja tolliameti (EMTA) aktsiooni korvpalliklubide vastu, kui klubid võeti pihtide vahele, sest seal oli harrastatud mängijatele palga asemel stipendiumi ja honorari maksmist, et vältida kõrgeid tööjõumakse, sealhulgas sotsiaalmaksu. Kõrvaltvaatajale tundus, et EMTA võitleb õige asja eest ja korvpalliklubid on skeemitavad sahkerdajad.

Analoogselt toonaste sündmustega, on ka teadusasutused sunnitud viljelema loomingulist raamatupidamist, et lisatasustamise skeemidega motiveerida doktoranti õppimisele keskenduma ja mitte argimuredele järele andma. Tuleb tunnistada, et ega üheski arenenud teadusriigis ei ole puhast doktorantuuri stipendiumisüsteemi ja/või palgasüsteemi, neid kombineeritaksegi tihti. Praegu on doktoranditoetus 422 eurot kuus. TTÜ teadusprorektor Renno Veinthal on doktorantide tasustamise sidunud tenuuriga, s.t teadlase karjäärimudeliga, mis tähendab seda, et tehnikaülikoolis on otsustatud hakata kõigile nominaalajaga õppivatele doktorantidele nooremteaduri palka maksma.

Ühes teemakohases ettekandes on akadeemik Urmas Varblane välja toonud lõhe doktorantidele makstava tasu ja keskmise palga vahel. Nagu jooniselt 1 näha, jäi 2005. aastal doktoranditoetuse mõistlik määr hetkeliseks võiduks. Edasi on toimunud järsk lahknemine ja seda ei saa kuidagi mõistlikuks pidada.

Süsteemi peenhäälestamine

Doktorantuurisüsteem, mis põhineb tippteaduse (üli)kõrgetel nõudmistel, on omal ajal ellu kutsutud teadlikult ja kuna see süsteem on toiminud, siis ei saa midagi ette heita doktorantide teadustasemele. Kuid tasub kaaluda, kas senised nõudmised on otstarbekad ja mida saavad teadusasutused oma töö ladusamaks korraldamiseks ära teha, et lühendada doktoriõppe tähtaegu. Minu arvates võiks esile kerkinud ettepanekutest tõsisemalt kaaluda kolme.

Esiteks teadlaste karjäärimudeli ehk tenuuri juurutamine üle riigi. Sellest on kaua räägitud, üks mõtestajaid on olnud akadeemik Ülo Niinemets8 ja härjal on sarvist haaranud, tenuuri kiiresti juurutama hakanud Tallinna tehnikaülikool.9 Tõenäoline, et tõhusas ja läbipaistvas süsteemis reguleeritud suhted, kuidas noor inimene teadusmaailma siseneb, mis tingimustel ta seal areneb ja mis tingimustel saab talle selgeks, et teadlasekarjääri ei terenda, et see inimene peab leidma endale mujal koha – selline läbipaistvus aitaks kaasa doktorantuuri läbimise motivatsioonile. Tenuurisüsteem töötab hästi siis, kui seda rakendatakse kõigis teadusülikoolides. Ainult ühes ülikoolis rakendatuna võib see kaasa tuua ebaotstarbekaid fluktuatsioone ja süsteemi ärakasutamist.

Teiseks oleks heas kooskõlas eelmisega doktorantide juhendamiste korra kehtestamine, millele on oma käsitluses viidanud TTÜ teadusprorektor Renno Veinthal, kus ta muu seas ütleb: „Doktoriõppe juhendamine ei ole alati piisavalt hästi korraldatud ja juhendamise kvaliteet on ebaühtlane.“ Kindlasti saavad kõik teadusasutused enesekriitiliselt üle vaadata oma sisetöökorra ja suurema tõhususe tooks kaasa see, kui probleemi teadvustab rohkem kui ainult üks ülikoolidest.

Kolmandana kaaluksin tõsiselt praeguse süsteemi mõistlikku nõuete lõdvendamist, eelkõige professor Andres Meritsa väljapakutud viisil. Kas on ikka otstarbekas jätkata ülirange kolme publikatsiooni avaldamise nõudega või on otstarbekas üle minna 2 + 1 süsteemile? Annan endale aru, et seda ettepanekut ei pruugi bibliomeetrilise tippteaduse apologeedid tervitushüüetega vastu võtta, kuid see oleks samm mõistlikkuse poole. Võiks kaaluda, et doktorikraadi kaitsmiskomisjon koos oponentidega annab hinnangu juba valminud, aga veel avaldamata kolmandale publikatsioonile. Kahe publikatsiooni avaldamise nõue jääks alles. Nagu prof Merits viitab, siis eriti loodusteaduste valdkonnas võib avaldamine tõesti heas ja kõrge mõjufaktoriga ajakirjas võtta palju aega, vahel suisa aastaid. Tekib vastuoluline olukord, kus doktorant, kes on valmis saanud doktoritöö ja läbinud täielikult doktoriõppe programmi, s.t teinud kõik kraadi kaitsmiseks, välja arvatud kolmas publikatsioon, mis on küll valmis, kuid avaldamata ja mida juhendaja (kelle uurimisrühma koosseisu juhendatav kuulub) tahab oma labori/uurimisgrupi teadusliku kvalifikatsiooni hoidmiseks avaldada võimalikult kõrgetasemelises ajakirjas, mis võtab aega; ja teisalt noor inimene, kes tahaks oma kraadi kaitsta ja kellel ei ole huvi viimase publikatsiooniga teadusetippe vallutada, vaid kraad kätte saada. Üsna elegantne lahendus oleks sellisel juhul võimaldada minna kaitsmisele ja lasta anda hinnang viimasele publikatsioonile juba asjaomastel kaitsmisprotsessi liikmetel.

Kasuks võib tulla ka nõudmiste täpsustamine doktorantide vastuvõtutingimustele, nagu loeb välja kahe suurema ülikooli (TÜ, TTÜ) plaanidest, edasine printsiip on pigem võtta vastu vähem (aga nõudlikumalt) doktorante, et lõpetamine oleks kiirem ja kvaliteetsem.

Usun, et kui need eespool loetletud meetmed appi võtta, siis kasvab tuntavalt doktoriõppe tõhusus ning lühenevad doktorantuuri läbimise tähtajad.

Äärmiselt sümpaatne on Maarja Kruusmaa toodud näide Edinburghi ülikoolist: ettepanek lisada doktorantuurile innovatsioonivalmiduse (innovation ready) moodul. Sellise mooduli rakendamine kõigis Eesti doktorikoolides võiks olla arutelu aines.

Mida uut ellu kutsuda?

Siret Rutiku pakub oma käsitluses välja radikaalse reformi muuta senine doktorantuur kaheastmeliseks, kusjuures pärast esimest kaht aastat toimuks spetsialiseerumine järgnevaks kaheks aastaks kolme suuna vahel: teaduse, eksperimentaalarenduse, s.t kunstide ja loometöö, ning juhtimise suunas.

Kui mõelda sellele senise doktoriõppe aluseid muutvale ettepanekule, jõuame ikka tagasi asjaoluni, et meie doktorantide teaduslik tase ja doktoriõppe ajal loodud produktsioon on igati maailmatasemel, seega ei ole otstarbekas süsteemi täielikult muuta. Küll aga võib märgata vajadust paralleelsüsteemi järele, nimetagem neid kraade siis kas kutsedoktoriteks või litsentsitud doktoriteks või kuidagi kolmandat-neljandat moodi. Kraadiomanikud oleksid teadmistelt doktorikraadi kvalifikatsiooniga, kuid suunatud mitte akadeemilisele tippteadusele, vaid saaksid peale akadeemiliste õppemoodulite süvendatult teadmisi tootlikkuse tõstmisest, innovatsiooni juurutamisest, teadmussiirdest ja infotehnoloogiast.

Selliseid doktoreid saaks juba koolitada näiteks majandusteadustes, kus on paralleelne kutsemagistrite statuut (master of business administration, MBA), mis on osalises kooskõlas teadusmagistrite programmiga ning mille loogiline edasiarendus doktoriõppesse oleks doctor of business administration, DBA.

Uutmoodi doktorantuurimudelit saaks arendada ka tööstuslikel erialadel, millele viitab Renno Veinthal, ja miks mitte ka nn pehmetel aladel, nagu sedastab Katrin Niglas. Sellise kraadi omandanul ei oleks kohustust ega eesmärki panustada teadusloome publitseerimisse, tema eesmärgid võiksid olla suuremas puutumuses sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamisega. Mis peamine, sellise süsteemi saaks juurutada juba olemasoleva PhD-süsteemi kõrvale, mitte olemasolevat reformides või täienisti ümber korraldades. Paralleelsüsteemi õppekavadel oleks kokkupuude PhD-õppekavadega, aga ka väga selge rakenduslik eriosa.

Eestis oli seatud eesmärgiks saavutada 2015. aastaks doktorikraadi kaitsnute arvuks 300 PhD kraadiga inimest aastas. See eesmärk jäi küll saavutamata, aga kurta ei maksa, sest nii doktoriõppe kvantitatiivsete kui ka kvalitatiivsete näitajatega võib rahul olla. Millega aga ei saa kuidagi rahule jääda, on see, et ajal, mil 300 doktorikraadi määr kehtestati, oli peamine eesmärk, et kraadi kaitsnud asuksid teenima ühiskonna huve vahetumalt, mitte ei siirduks teadust tegema, kus nad kindlasti teenivad samuti ühiskonna huve, aga kaudsemalt. Praegu see paraku just nii on. Miks ei suuda avalik ja erasektor pakkuda tööd ja väärilist palka doktorikraadi omanikele, nõuab eraldi uuringuid.

Kui muuta süsteemi tõhusamaks, panustades teadlase karjäärimudelisse, doktoriõppe tõhustamisse ja mõistlikesse publikatsioonide nõuetesse, s.t kehtestada 2 + 1 süsteem, siis peaks ka doktoriõppe kestus lühenema ja see toob kaasa ressursside kokkuhoiu.

Kui lisaks arendada PhD süsteemi kõrval välja teine süsteem, milles leiaksid täiendusõppe koha ka praegused tippspetsialistid või inimesed, kellel on ambitsiooni selleks saada ning kes ei ole eriti huvitatud (akadeemilise) doktorantuuri läbimisest, siis võiks sellest olla tuntav kasu sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamisele ning väljaspool teadust kasutataks doktorikraadiga spetsialiste paremini ära.

Kuid kõige selle puhul ei saa üle rahast ja selle leidmiseks langetatavatest (teadus)poliitilistest otsustest.

Poliitilised otsustajad tahavad otsekohe, kui neile antakse teada rahavajadusest, hakata rääkima rahalisest kattest, s.t kust seda raha võtta. Poliitiliste valikute mõttes on edasised teaduspoliitilised sammud banaalselt lihtsad. Tuleb rääkida vastutusest riigi ja rahva tuleviku ees. Kas vastutustundlik käitumine on hoida küünte ja hammastega kinni välisvõla madalast määrast (viimastel andmetel on Eesti välisvõla määr SKTsse 9,45%) või on vastutustundlik seda määra suurendada ja mitte kohe kisama pista „kas tahate Kreekat teha?“, kui keegi selle ettepanekuga välja tuleb. Vastutustundlikul laenamisel ja ülemäärasel laristamisel on väga-väga suur vahe. Kui muid katteallikaid ei leita, tuleks investeerida peaaegu olematu (loe: negatiivse) intressiga laenuraha riigi tulevikku ning täita võetud kohustus investeerida (just nimelt investeerida, mitte kulutada) 1% SKTst teadus- ja arendustegevusse. Selle määra puhul saaksime lahendada suure osa teaduskorralduse probleeme, sh doktorantidele väärilise tasu maksmise. Küsimus on: kumb valik on riigi vastutustundliku juhtimise puhul olulisem, kas madal laenumäär või võetud R&D kohutuste täitmine?

Kui XXI sajandil mõtestada üht eesti rahvuse ja kultuuri alusmaksiimi: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“, nõnda kutsus 1870. aastal eestlasi üles aatemees Jakob Hurt, siis vaimult suureks saamine eeldab just nimelt valikute langetamist tuleviku kasuks – tuleviku, kus nii doktorantuurikorraldus ja teadusinvesteeringud oleksid endastmõistetavad prioriteedid.

1 Siret Rutiku, Eesti vajab doktoriõppe reformi! – Postimees 18. IX 2016.

http://arvamus.postimees.ee/3839039/siret-rutiku-eesti-vajab-doktorioppe-reformi?_ga=1.189743467.1722971714.1431700378

2 Jüri Allik, Doktoriõpe vajab raha, mitte reformi. – Postimees 21. IX 2016. http://arvamus.postimees.ee/3844775/juri-allik-doktoriope-vajab-raha-mitte-reformi

3 Maarja Kruusmaa, Doktorikraad annab juhiloa, mitte töökoha. – Postimees 22. X 2016. http://tehnika.postimees.ee/3876751/maarja-kruusmaa-doktorikraad-annab-juhiloa-mitte-tookoha

4 Renno Veinthal, „Miks ei edene doktoriõpingud?“, Mente et manu 2016 nr 2. http://www.ttu.ee/public/u/ulikool/Tutvustus/ajaleht-mente-et-manu/MM_2016_02/index.html#p=4

5 Margus Maidla, Kookospalmide viirustest HI- ja Zika viiruseni. Sirp 5. VIII 2016.

Kookospalmide viirustest HI- ja Zika viiruseni

6 Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 „Teadmistepõhine Eesti”. Haridus- ja Teadusministeerium, Tartu 2014. https://www.hm.ee/sites/default/files/59705_teadmistepohine_eesti_est.pdf

7 Nils Niitra, Maakeelne väitekiri on haruldus. – Postimees 22. IX 2016. 2016http://pluss.postimees.ee/v2/3845669/maakeelne-vaeitekiri-on-haruldus

8 Ülo Niinemets, Teadlase karjäärimudel. Milleks, kellele ja kuidas? – Sirp 19. VI 2015. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/teadlase-karjaarimudel-milleks-kellele-ja-kuidas/

9 Jaak Aaviksoo, Renno Veinthal, Tenuur kui akadeemilise vabaduse tagatis. – Sirp 23. IX 2016. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/tenuur-kui-akadeemilise-vabaduse-tagatis/

Joonis 1. Urmas Varblane. Doktoranditoetuse määra suhe mitmesugustesse näitajatesse. Aprill 2016.

Joonis 1. Urmas Varblane. Doktoranditoetuse määra suhe mitmesugustesse näitajatesse. Aprill 2016.

Joonis 2. Urmas Varblane. Aastatel 2007–2020 valitsussektori kulutused teadus- ja arendustegevusele koos lisavajadusega (mln eurot). Aprill 2016.

Joonis 2. Urmas Varblane. Aastatel 2007–2020 valitsussektori kulutused teadus- ja arendustegevusele koos lisavajadusega (mln eurot). Aprill 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht