Tehisintellekt neljas vaatuses

Tehisintellekt võib muutusi tuua peaaegu üleöö, seetõttu on igaühel otstarbekas end selle arenguga kurssi viia.

JAAN ARU

Tahame või ei taha, aga tehisintellekt muudab meie kõigi elu. Oleme valmis või ei ole, aga tehisintellekt võtab Eestis lähemate kümmeaastakute jooksul üle kümnete tuhandete inimeste töö. Riigil pole plaani, mida teha nendega, kes tehisintellekti tõttu töö kaotavad. Haridussüsteem ei kohanda end tõsiasjaga, et osa süsteemist väljavisatutest peagi tööturul enam ei vajata.

Kas ma pingutan üle? Võib ju väita, et tehnoloogiad on ühiskonda alati edasi viinud, aidanud uusi töökohti luua ja praegune muutus ei ole midagi erilist. Kuid vahe eelmiste tehnoloogia­revolutsioonidega on suur: tänapäeva tehisintellekt on saanud inspiratsiooni ajust ega asenda enam inimeste käte, vaid eelkõige ajude tööd. Miks hoida tööl inimest, kes vajab lõunapausi, und, puhkust, lapsepuhkust ja nokib nina? On selge, et niipea kui masin, mis suudab mõelda inimese eest, on odavam kui inimtööjõud, asendatakse inimene tehismõistusega.

Arvate, et aega on? Ei, muutused on ootamatud. Näiteks uuendas Google novembris 24 tunni jooksul oma tõlkimistarkvara tehisintellekti algoritmidega, mis hoobilt vähendavad inglise keele ja hispaania, prantsuse, saksa, hiina, jaapani, korea ja türgi keele vahel raamatuid tõlkivate inimeste vajadust. Kui ööpäev varem oli Google’i tõlkimissüsteem teinud Jorge Luis Borgese lausest „Uno no es lo que es por lo que escribe, sino por lo que ha leído“ pudru ja kapsad – „One is not what is for what he writes, but for what he has read“, siis tehisintellekti tõlgitud uus versioon on: „You are not what you write, but what you have read.“*

Jah, inimesed tõlgivad pisut täpsemalt, aga kuna Google’i uus süsteem teeb töö, mis inimesel võtab ehk aasta, minutitega, siis pole kahtlust, et kirjastused vajavad nüüd tõlkijaid-toimetajaid hoopis vähem – ehk vaid Google’i tõlke ülelugemiseks ja paranduste tegemiseks. Eesti keel saab uue süsteemiga tõlgitavaks selle aasta jooksul … Kui kiiresti suudavad kohaneda tõlkijad ja kirjastajad?

Andres Laan õppis Cambridge’i ülikoolis neurobioloogiat ja töötas seejärel kolm aastat teadurina Max Plancki aju-uuringute instituudis. Praegu uurib ta Champalimaudi instituudis kollektiivset intelligentsust tehislikes ja bioloogilistes süsteemides.

Erakogu

Niisiis võib tehisintellekt mõnes valdkonnas muutusi tuua peaaegu üleöö. Sellises olukorras on igaühel otstarbekas end ise tehisintellekti arenguga kurssi viia ja aru saada, millega on tegu. Mida tehisintellekt suudab? Kas ja kuidas ta ajust erineb? Kas oskame ennustada, kuhu tehismõistus viie aasta pärast jõudnud on? Kuidas kindlustada nii iseendale kui ka oma lastele mõistlik roll? Kuidas jääda tehismõistusest nutikamaks? Tehisintellekti ei pea kartma, aga teda peab tundma.

Õnneks on nüüd eesti keeles ilmunud kõigile mõistetavalt kirjutatud põhjalik käsitlus tehisintellektist. Ja toredal kombel ei ole tegu tõlketööga, vaid autoriks on meie noorteadlane Andres Laan.

Tehisintellekt neljas vaatuses

Raamat „Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest“ annab lugejale intiimse sisse­vaate tehisintellekti toimimisse. Raamatu kandev idee on, et isegi näiliselt lihtsate loomade ajud on leidnud evolutsiooni käigus algoritmid, kuidas maailmas toime tulla, ja tehisintellekti uurijad taasavastavad nüüd neid algoritme, et luua tarku masinaid. Aga raamat sugugi ei naeruväärista seda jalgratta leiutamist, vaid vastupidi, aitab selgitada, miks see nii on ja miks vahel teisiti ei saagi. Niisiis, kõige tähtsam sõnum selle raamatu veergudelt on järgnev: kui tahate luua uusi tehisintellekti vidinaid, siis tasub huvituda loomade käitumisest.

Raamat on jagatud nelja ossa, mis loogiliselt järjestatuna aitavad aru saada tehisintellekti arengust viimase sajandi jooksul. Tegelikult alustab Andres koguni XVIII sajandist ja vetsupottide arengust. Vetsupott on küll üks kentsakas tehisintellekt, aga Andres näitab, et negatiivsel tagasisidel põhinev enese­regulatsioon on üks keskne mehhanism ellujäämiseks kogu loomariigis. Sellised tagasisidel põhinevad süsteemid ei ole aga iseenesest õppimisvõimelised, niisiis tutvustabki teine peatükk üht loomariigi kõige tähtsamat õppimisviisi: innustusõpet. Kui dresseerite oma koera küpsiste ja naksutaja abil või toanaabrit kommide ja kiitusega, siis kasutate innustusõppe mehhanisme. Huvitaval kombel põhinevad ka viimaste aastate läbimurded tehisintellekti alal just samade põhimõtete rakendamisel. Näiteks just hiljuti võitis innustusõppe alusel töötav tehisintellekt üht maailma parimat mängijat lauamängus „Go“. Innustus­õppe algoritme kasutavad ka putukate ja molluskite ajud, seega võiks algul arvata, et tegu on primitiivsete õpiviisidega, mis ei saa kuidagi juhtida meie – inimeste – käitumist ja mõtlemist. Aga Andres näitab veenvalt, kui elegantselt need vanad õppimismehhanismid ajus meie käitumist juhivad.

Me kipume oma aju alahindama. Näiteks kuigi nägemine tundub lihtne, on selle aluseks tohutult keerukas neuronivõrgustike töö. Sellele probleemile on pühendatud raamatu kolmas peatükk, mis algab kohe intrigeeriva pealkirjaga „Miks inimesed joonistada ja arvutid näha ei oska“. Peatükist selgub, et igapäevaeluliste esemete äratundmiseks masinates on osutunud parimaks lahenduseks loomade aju tööpõhimõtete matkimine. Andres lisab: „See tagantjärele iseenesestmõistetav samm oli aga keerulise mõttetöö ja vaevarikaste bioloogiliste eksperimentide tagajärg.“

Neljandas peatükis tuleb ehk kõige paremini välja Andrese töö võlu – siin kombineeritakse ajuteadus, tehisintellekt ja loomade käitumine ühiskondlike protsessidega. See peatükk on põnev ka neile, kes tehisintellekti pärast ei muretse, aga keda huvitab inimühiskond. Kollektiivselt oleme targemad, aga miks? Natuke oodatavalt ei tegele Andres filosofeerimisega, vaid toob näiteid mesilaste, sipelgate ja teiste näiliselt lihtsate loomade käitumisest, et sellele küsimusele vastata. Andres ise uurib kalaparvede käitumist. Ta kirjutab: „Hiiglaslike kalaparvede eesmärgipärane käitumine ei ole demokraatliku ühiskonna efektiivsest toimimisest sugugi pisem ime.“ Mitmel leheküljel selgitab Andres, kuidas kalaparv toimib ja mida on kaladelt õppida demokraatia kohta. Muuseas, üheks peatüki juht­ideeks on ka teadmine, et „sada lammast on koos targemad kui saja lambaga konsulteerinud ekspert“.

Raamatut läbib selline taibukas huumor, aga selle kõrval on ka kenad illustratsioonid. Raamat on muljetavaldavalt sisukas, näiteid haaratakse hoo pealt väga erinevatest valdkondadest. Näiteks alapeatükis „Väärtussignaali türannia“ paisatakse lugejale valang näiteid järgmistest teemadest: aktsiaportfelle haldav arvutiprogramm, logistikaprobleeme lahendav algoritm, maleprogramm, aju mõnukeskuste otsene elektriline stimuleerimine, narkomaania, New Yorgi taksojuhid, Ameerika politseisüsteem, Vietnami sõda, hindekeskse koolihariduse probleemid.

Natuke võib autorile ette heita ka liigset põhjalikkust mõni lugeja võib sellise pikkade näidete rägastikus kaotada suuna. Ma ise pole ka rõõmus, et Andres on otsustanud kasutada sõnu „alateadvus“ ja „alateadlik“, ehkki ta on teadlik parematest eestikeelsetest alternatiividest (nt „teadvuseväline“). Samuti oleks võinud huvitatud lugejale pakkuda viiteid edasilugemiseks. Aga eks tänapäeval on targal inimesel lihtne ise ka vastavat kirjandust otsida ja leida.

Ka sisu poole pealt ei alahinda Andres lugeja intelligentsi, ta kirjutab ladusalt, aga mitte lihtsustatult. Peamine põhjus, miks see raamat kohati keeruline on, peitub muidugi selles, et tehis­intellekt ongi keeruline. Kui tegu oleks lihtsa vidinaga, siis poleks tehisintellekti loomisse investeeritud miljardeid dollareid ja tuhandete teadlaste ja inseneride tööaega. Tehisintellekt on keeruline ja raamat annab sisukaid teadmisi edasi nii lihtsalt kui vähegi võimalik.

Ehk teeb mõnda lugejat skeptiliseks, et Andres oli raamatu valmimishetkel vaid 25aastane. Kas nii noor autor suudab hallata nii keerulist teemat? Kuid Andres on iga mõõdupuu järgi unikaalne. Mul on olnud rõõm temaga mitut puhku koos töötada ja võin kinnitada, et ta teab ajuteadusest ja tehisintellektist rohkem kui mu vanemad vastava ala kolleegid. Need on valdkonnad, kus mina suudan tema teadmisi mõõta, kuid näib, et Andres on kodus ka loomade käitumises, ajaloos, füüsikas ja ühiskonnateadustes. Olen tavaline eestlane, kes teisi eriti esile tõsta ja kiita ei taha, aga Andrese kohta ütlesin juba Frankfurdis, kus me mõnda aega ühes instituudis töötasime, et ta on eestlane 2.0, (minuga võrreldes) parem, kiirem ja täiustatum mudel. Andres on eriline inimene ja ta on eesti keeles kirjutanud ühe erilise raamatu. Veenduge selles ise.

Kuhu tehisintellekt meid viib?

Andres lõpetab raamatu väga mõtlemapaneva epiloogiga. Isegi kui kogu see põhjalik käsitlus tehisintellektist ja loomade käitumisest ja ajust teid ei paelu, tasub raamatupoes seda epiloogi sirvida. Võib kohe öelda, et see lõppsõna eristub tavalistest visioonidest tehisintellekti tuleviku kohta. Ma ei hakka kelleltki lugemisrõõmu ära võtma, kuid eelmaitseks mainin, et Andrese arvates „on aga selge, et tehnoloogilise arengu praktilisim oht inimkonnale ei seisne mitte masinate vägivaldses revolutsioonis, vaid meie endi mõistuse teisenemises“.

Lõppude lõpuks oleme kõik selles supis koos: tehisintellekt muudab meie kõigi elu. Selleks ei saagi päris hästi valmis olla, aga parim viis tulevikuks valmistuda on mõista paremini oma aju ja tehisintellekti tööpõhimõtteid. Kui saame aru, mis meie aju nii õppimis­võimeliseks teeb, ja mõistame, kus tehisintellekti inimaju puuduste korvamiseks kõige mõistlikum kasutada on, saame ise suunata iseenda, inimkonna ja oma laste tulevikku. Andres on kirjutanud käsiraamatu selle tuleviku kujundamiseks.

* https://www.nytimes.com/2016/12/14/magazine/the-great-ai-awakening.html?_r=2

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming