Tenuur kui akadeemilise vabaduse tagatis

TTÜ arengukava näeb ette ühtse, tenuuri põhimõtetele tugineva akadeemilise karjäärimudeli kasutuselevõttu.

JAAK AAVIKSOO, TTÜ rektor RENNO VEINTHAL, TTÜ prorektor

Tallinna tehnikaülikool võtab kasutusele tenuuril põhineva teadlaste karjäärisüsteemi, et motiveerida noori valima teadlase elukutset ning pakkuda teadlastele tööle keskendumiseks nii vajalikku kindlust tuleviku suhtes.

Ehkki akadeemiline teadus on oma loomult konservatiivne valdkond, on sealgi vaja ajaga kaasas käia ja muuta väljakujunenud elukorraldust. Üheks kitsaskohaks on kujunenud akadeemilise karjääri – üliõpilasest tippteadlaseks – ebakindlus. Kui pärast magistrikraadi omandamist on soov pühenduda teaduslikule uurimistööle, tuleb alustada doktoriõpingutega, mis parimal juhul kestavad neli aastat, mille jooksul on kindlaks sissetulekuks vaid doktorandistipendium 422 eurot kuus. Seepärast pole imestada, et enamik doktorante otsib lisatööd ja kaitsmiseni jõuab keskmisel kuue aasta jooksul vaid iga teine-kolmas alustanu. Selle probleemi lahendamiseks otsustasime Tallinna tehnikaülikoolis juba sel kevadel kindlustada igale doktorandile ka nooremteaduri ametikoha, mis tagaks noorele teadlasele vähemalt Eesti keskmise sissetuleku, samuti kõik töökohaga käivad sotsiaalsed tagatised, sh pensionifondi sissemaksed. Oleme veendunud, et ilma niisuguse otsuseta ei suuda me leida andekaid noori, kes sooviksid valida teadlasekarjääri ja olla järelkasvuks tänastele teadlastele-õppejõududele.

See otsus juhtis teravalt tähelepanu ka teistele akadeemilise tegevuse kitsaskohtadele: teadlaskonna vananemine, kasvav konkurss teadusgrantidele, tähtajalised töölepingud, mis ei luba pühenduda tõsistele ja pikemaajalistele probleemidele, hierarhilised töösuhted, kus akadeemilistel eri redelipulkadel seisjatel on ka erinevad akadeemilised õigused, õppejõudude ja teadlaste ametite lahusus, õppejõudude ülekoormus ning pidev finantsiline surve „teenida endale palgaraha“. Hea ja ülevaatliku artikli teadlaskarjääri probleemidest on avaldanud enam kui aasta tagasi akadeemik Ülo Niinemets.*

Tõsi, aastate jooksul on neid probleeme püütud ka riigi tasemel lahendada, ent seni ilma suurema eduta. Eelnevaga seonduvalt on haridus- ja teadusministeeriumil juba peaaegu kaks aastat tagasi valminud analüüs, kus tuuakse olulise probleemina välja teadusrahastuse valdav projektipõhisus, mistõttu on raskendatud teadusasutuste pikemate tegevuseesmärkide seadmine ja täitmine, sh toimiva, rahvusvahelist head tava järgiva karjäärisüsteemi loomine ja rakendamine. Õnneks on üsna üksmeelselt mõistetud vajadust otsustavalt suurendada baasfinantseerimise osatähtsust konkurentsipõhiste uurimistoetuste kõrval eesmärgiga võrdsustada nende allikate osakaalud. Loodame, et sellest kokkuleppest suudetakse ka kinni pidada, luues nii vundamendi ajakohasema karjäärikorralduse rakendamiseks.

Tehnikaülikooli arengukava arutades jõudsime järelduseni, et ülikool ei saa jääda ootama riiklikke lahendusi ning vajab oma arengu tagamiseks rahvusvaheliselt mõistetavat akadeemilise karjääri mudelit, mis püüaks tekkinud probleeme lahendada ning muudaks teadlastee lihtsamaks ja läbipaistvamaks kooskõlas üleilmsete arenguga, pakkudes suuremat kindlustunnet pühendumaks täie jõuga akadeemilisele tegevusele. Sellest aastast kehtima hakanud TTÜ tähtsaim strateegiline dokument, kuratooriumi kinnitatud arengukava aastani 2020, näebki ette ühtse, tenuuri põhimõtetele tugineva akadeemilise karjäärimudeli kasutuselevõtu. Oma kavade tegemisel tutvusime ka partner­ülikoolide – Aalto ülikooli, Chalmersi ülikooli ja Taani tehnikaülikooli kogemusega. Neis ülikoolides on karjäärisüsteemi keskseks põhimõtteks kandidaatide võrdne kohtlemine, otsuste läbipaistvus ja konkursil valitud kandidaatide võrreldav tase rahvusvahelisega.

Uue akadeemilise karjäärimudeli keskseks elemendiks on alalised akadeemilised ametikohad ehk tenuur (tenure), millele ülikool tagab keskse rahastuse sõltumata projektipõhise rahastamise kõikumistest ja tagasilöökidest. Tenuuri ametikohad ühendavad õppejõu ja teadlase ameti ühtseks professori ametiks, kus teadus- ja õppetöö osakaal võib varieeruda sõltuvalt professori eelistustest ja ülikooli vajadustest. Kõik tenuuri ametikohad on võrdsete õigustega iseseisva uurija (PI – principal investigator) ametikohad, mille ümber koonduvad doktorandid-nooremteadurid ja järeldoktorandid-teadurid sõltuvalt tehtava teadustöö mahust ja rahastamisest. Tenuuri ametikohal on rahvusvahelise traditsiooni kohaselt kolm astet: abiprofessor (assistant professor), kaasprofessor (associate professor) ja täisprofessor (full professor), mis vastavad erinevale akadeemilisele tulemuslikkusele ja millel edenemine tugineb varasema tenuuri tegevuse hindamisele ehk atesteerimisele.

Tenuuri ametikohale sisenemiseks on tähtajaline nn tenuuriraja abiprofessori ametikoht, mille jooksul tuleb tõestada oma sobivust tenuuri ametikohale. Tenuurile eelnevad doktoriõpingud koos töötamisega nooremteaduri ametikohal ja sellele järgnev järeldoktorantuur, eeldatavalt mõnes teises ülikoolis või teadusasutuses ning soovitavalt välismaal. Just järeldoktorantuuri aastad tähtajalistel teadlase ametikohtadel eri asutustes võimaldavad avardada silmaringi, koguda akadeemilist kapitali ja kujundada endas selge valmisolek professori karjääriks Tallinna tehnikaülikoolis.

Seni on meie ülikoolides järeldoktorantuuri läbimine välismaal olnud küll soovitus, kuid mitte mõistlik eeldus edaspidiseks akadeemiliseks karjääriks. On ülikooli ülesanne, et meil doktorikraadi kaitsnud ja järeldoktorantuuriks võimalust otsivad noored teadlased leiaksid parimad võimalused oma teadlaspotentsiaali täielikuks väljaarendamiseks. Karjäärimudeli lahutamatuks osaks on peale tähtajaliste doktorandi-nooremteaduri ametikohtade ka tähtajalised teaduri ametikohad, mis luuakse tähtajaliste teadustoetuste (grantide) või lepingute vahenditest ja kus saaksid teadustöökogemusi teiste ülikoolide järeldoktorid. Just niisugune on tavalise uurimisrühma koosseis ülikoolides – tenuuri professor koos doktorantide ja järeldoktoritega. Sel moel on näiteks oma uurimisprojekti kavandanud ka hiljuti maineka Euroopa Teadusfondi 1,5 miljoni eurose toetuse saanud etnobotaanik Renata Sõukand, kelle grandi toel loodavas kirjandusmuuseumi uurimisrühmas „hakkab tööle 4 doktoranti ja 4 järeldoktoranti, kellest enamik on välismaalased“. Loodame, et ka Eesti Teadusagentuuri eraldatavad toetused saavad enam arvestama samalaadse uurimistoetuste loogikaga. Küllap mõistavad tänaseks kõik, kui oluline on ülikooli sees luua tingimused (sh konkurentsivõimelised töö-, elu- ja palgatingimused) noortele kodu- ja välismaistele doktorikraadiga teadlastele. Vähem oluline ei ole kõige selle juures luua ka parimatele välismaale doktorantuuri või järeldoktorantuuri siirdunutele toimivad mehhanismid kodumaale naasmiseks. Teatavasti on nutikate ja teotahteliste inimeste järele suur nõudlus kogu maailmas. Kuidas tagame välismaale, ning loodetavasti maailma parimaisse teadusrühmadesse järeldoktorantuuri suundunud inimeste naasmise Eestisse tingimustes, kus ka kõige paremad neist riskivad siia tööle tulles võimalusega, et ka suurepärane töösooritus ei pruugi tagada püsivat kohakindlust? See on veel üks põhjusest, miks otsustasime tenuuril põhineva akadeemilise karjäärimudeli kasuks.

Mahuka õppetöö toetamiseks on ülikoolides kõrvuti tenuuri ametikohtadega ka alalised lektori ja vanemlektori ametikohad, kus peamine rõhk on õppetööl ning teadustöö on eelkõige vajalik õppetöö kvaliteedi tagamiseks. Ülikoolivälise, eelkõige praktilise ettevõtlus- või ka avaliku sektori kompetentsi kaasamiseks on kavas täiendavalt rakendada töövõtulepingu alusel õppetööd tegevaid õppeülesande täitjaid.

Tenuur kui institutsioon ei ole vajalik mitte ainult kindlus- ja perspektiivitunde loomiseks, vaid on ka peamine instrument akadeemilise vabaduse tagamiseks. Tenuuri ametikohal on professoril võimalus vabalt valida oma uurimissuunda ning taotleda selleks toetusi ja rahastamist nii kodu- kui ka välismaalt, iseseisvalt korraldada oma teadustööd, samuti vabalt valida õpetusmeetodeid sõnastatud õpiväljunditeni jõudmiseks; tenuuri ametikohti ei saa raha- või muul puudusel koondada ning ainsaks kohustuseks on ametijuhendist tulenevate ülesannete täitmine. Kehtiv seadus näeb ette professorite atesteerimise vähemalt korra viie aasta jooksul. Atesteerimine jääb edaspidigi akadeemilise töösoorituse hindamise tööriistaks, mis tagavad koos hoolikalt läbimõeldud ja läbipaistvate edutamisreeglitega edasipüüdlikkust väärtustava akadeemilise kultuuri. Atesteerimine ei tohi kujuneda administratiivseks koormaks atesteeritavatele endile ja ülikoolile. Senisest enam tuleks atesteerimises näha võimalust tervikliku ülevaate saamiseks ülikooli akadeemilise taseme muutusest ja töötajale tagasiside saamise võimalust. Tenuuri ametikohal on võimalik liikuda vaid edasi (või kõrvale, mõnda teise ülikooli või ettevõttesse) – juba saavutatud abiprofessorist kaasprofessoriks ja sealt tulemusliku töö najal täisprofessoriks.

Otsuse uuele, tenuuril põhinevale karjäärimudelile üleminekuks langetas tehnikaülikooli kuratoorium arengukava vastuvõtmisega sel kevadel. Nüüd on sõnastatud selle akadeemilise reformi põhilised seisukohad ja saadetud ülikoolisiseseks aruteluks. Kuivõrd akadeemilise karjääri korraldus on aktuaalne ka teistes ülikoolides, oleme tänulikud laiema tagasiside eest. Loodame uued reeglid kehtestada alates uuest kalendriaastast. Üleminek uuele karjäärikorraldusele aga toimub järk-järgult, nii nagu täidetakse uusi ametikohti ja toimub vanadel ametikohtadel olevate töötajate atesteerimine. Kõik see võtab aega ja täielikult saab uue korralduse rakendada viie aasta pärast. Vanad akadeemilised ametikohad (nooremteadur, vanemteadur, juhtivteadur, õpetaja, assistent, lektor, dotsent ja professor) ja töölepingud säilivad seni, kuni nendega seotud inimesed ei ole läbinud atesteerimist, mis viib nad uuele karjäärirajale.

* Ülo Niinemets. Teadlase karjäärimudel. Milleks, kellele ja kuidas? Sirp 19. VI 2015.