Terra Madre – nad tegid selle jälle ära

Terra Madre koondab endas soovi ja tahtmist muuta ennast ning teisi paremaks, soov õppida ja kohaneda, hoolida ja armastada seda üht ja ainust Emakest Maad.

RAIVO KALLE

Torino on koht, kus Fiatid ärkavad ja teevad oma esimesed sammud, enamikku Lingotto tehasest laia maailma läinud mudeleid saab vaadata sealses Fiatile pühendatud muuseumis. Muuseumis, kus nad sama elutult seisavad ja endisi kadunud aegu meenutavad kui kesklinna Egiptuse muuseumi paksude klaaside taga vaatamiseks pandud muumiad. Ka Lingottos ei kosta enam tootmismüra ega vura välja autosid, sest tehas on kolinud kesklinnast äärelinna. Gigantne, monumentaalne ehitis aga pole jäänud tühjalt seisma, vaid on saanud hulga uusi rakendusi, muu hulgas on kolinud sinna Torino polütehnikum ja tema kõrvale ääretult suur messikeskus. Käesoleva aasta 20.–24. septembrini oli Lingottos kohal meie ühine tulevik.

Aeglane toit vs. tarbimishullus

Nad tegid selle jälle ära nagu sajandeid tagasi Firenzes, kui lõpetasid pimeda keskaja. Omal ajal imes Firenze kui käsn helgemaid päid ja haritlasi endasse ning selles sulatusahjus sündis midagi uut ja enneolematut nii teaduses, kunstis kui filosoofias. Nemad, itaallased, tegid selle jälle ära. Olin juba aastaid teadlik aeglase (st õiglase, tasakaalus) toidu (slow food) filosoofiast, näinud poes meetritepikkuseid riiuleid temaatiliste raamatutega ja külastanud kümneid väikeärisid, kuid XII Terra Madre (Emake Maa) üritus muutis mind. Seda mastaapi ei adu enne kui liikumise sünnimaale ise kohale tulla, et tunda lipulaeva vööris liikumisega kaasas käivaid tuuleiile. Tajusin, et ühekordsed kampaanialikud liikumised nagu 15. septembril toimunud ülemaailmne „Teeme ära!“ ja 22. septembril toimunud Euroopa kogukonnaliikumise päev, on tegelikult Terra Madre lapsed.

Slow food liikumine hakkab pihta talumehest, kes kevadel maha pandud seemnele palve kaasa loeb ja põua ajal vihmaloitsu loeb, et taimes olevad elumahlad ära ei kuivaks. Ka farmerist, kes hommikuti juhtlehmale suure karjakella kaela seob ja perenaisest, kes jaanipäeval aasalilledest oma lemmikule sarvilisele pärja pähe punub ja õhtul lauldes jaanilõket vaatab. See lõpeb tipp­restoranis õhtusöögiks pikantselõhnalisest juustust eelroa kõrvale punast veini juues ning tartare’i nautides. See pole lihtsalt toit, see on ka lugu. Noobel ettekandja räägib sinna juurde elavalt, kus ja kes on selle veini tootnud, milliselt liigirikkalt aasalt on pärit lehm, kes selle piima andis ja kui õnnelikud olid kanad, kes neid teri sõid, mida kevadel maha pandud seeme kasvatas. Ausalt, olen Itaalias sellistes kohtades söömas käinud. See pole muinasjutt, mida oober räägib. Slow food liikumisega liitumiseks tuleb austada nende filosoofiat. Aga lisaks on selle ülemaailmse liikumisega ühinenud sajad teadlased, et panustada oma teadmistega, ning eelmisel aastal toimus Hiinas Chengdu linnas juba seitsmes ülemaailmne slow food konverents.

Kõik see, mida ma vargsi või häälekalt olen soovinud, või arvanud, kuidas peaks ja võiks tulevik välja näha, oli Terra Madre üritusel olemas ja rohkemgi veel. Lõputu majanduskasvu kultus ja tarbimishullus peab lõppema ja selle saab lõpetada vaid inimene ise. Seepärast on semiootiliselt väga tabavalt valitud slow food’i logoks tigu. Ütleb ju eesti vanasõnagi, et „tasa sõuad, kaugele jõuad“. See roomav tigu on hakanud juba oma elu elama. Suuri erivärvilisi tigusid kasutatakse Itaalia linnade avalikes ruumides, nii metropolides (nt Milanos) kui ka väikestes linnakestes (nt Bras). Teadmatule turistile on need lihtsalt kujud, kuid kohalikule on need märgiks, et ära tarbi rohkem kui sul vaja. Vahemärkusena: Eestis on tigu rohkem tuntud ELUS Teoreetilise Bioloogia kevadkooli (samuti väärt ettevõtmine) logona.

Terra Madrest sai osa kogu Torino, sest plakateid ja elektroonilisi reklaame nägi kõikjal ning pühapäeva õhtul läbis linna rahvuste paraad koos toiduvahetamisega, mida saatis muusika ja melu. Loomulikult olid sponsoriteks tulevikule mõtlevad Euroopa toidutootjad, kelle jaoks on see uute kontaktide sõlmimiskohaks ning kes genereerivad ideid, mis meid kõiki mõjutavad.

Euroopa, Aasia, Ameerika, Aafrika. Sajad riigid, tuhanded tootjad ning kümned tuhanded külastajad. Maitsete, lõhnade ja kultuuride virvarr, mille loovad riike esindavad visionäärid. Üks lätlanegi oli kohal ja andis Baltikumist ainsana oma panuse. Tean, et 2016. aastal hoidis ka üks eestlane uhkelt meie lippu Terra Madre delegaatide paraadil.¹ Lisaks leidsin Terra Madre kodulehelt, et hiljuti on tutvustuseks üles pandud Saaremaa rukkileiva ja kuivatatud-suitsutatud lestakala tootjad ning ka Soomaa rahvuspargistki on väike nupuke.²

Mahe, orgaaniline, säästev, tervislik, kogukondlik, koostöine, traditsiooniline, taaskasutatud, põline, kohalik, uudne – nimekiri sellest, millega kohapeal tutvuda sai, on lõputu. Kõik see anti edasi lõhnade, maitsete, helide (heaks näiteks oli juustu tutvustava leti juures aeg-ajalt suure lehmakella kõlistamine), emotsioonide, fotode, filmide, brošüüride, käsitöö, ehete, piirkondlike kaartide, rahvariiete, muusika, laulu, tantsu ja veel ja veel millegagi. Jah, võib ju öelda, et meil Eestis on ka ju maamessid, toidumessid, sügislaadad jne. Tean, ja olen käinud. Need on enamasti kauplemiskohad, kus karjub igalt poolt vastu: osta, osta, osta. Terra Madre on midagi enamat. See on soov ja tahtmine muuta ennast ja teisi paremaks, soov õppida ja kohaneda, hoolida ja armastada seda üht ja ainust Emakest Maad. Austus teiste teadmiste ja kultuuride esindajate vastu.

Muutus nüüd ja kohe

Terra Madre melus viibides saab võhikki aru, miks on inimkonna ellujäämiseks vajalik nii kultuuriline, keeleline kui ka bioloogiline mitmekesisus. Et me oleksime plastilised ja paindlikud muutuvate olude suhtes, eriti kliimamuutusega kohanemisel. Tähtsamgi veel, see paneb unistama ja unistusi ellu viima. Täpselt nii nagu sajandeid tagasi Firenzes, kust algas kogu Euroopat raputanud renessanss, kuid seekord olid mastaabid teised. Ette võeti kõik Emakese Maa rahvad. Loomulikult on see suur ja raske töö, nagu ütles üritusel slow food’i vaimne isa Carlo Petrini. Kõik algab küsimusest, kuidas mina saan maailma paremaks muuta, ja küsimusele vastuse otsimiseks tuleb suhelda erinevate erialade inimestega. Me ei tohi karta eksida ja muutuda, sest elame ajal, kus ükskõik missuguste muutuste tegemine toob rohkem kasu kui tegemata jätmine.

Terra Madrel ei räägitud lihtsalt sõnu, et vaja on muutuda, vaid tegutseti nüüd ja kohe. Mäletan, kui EAS tutvustas 2017. aastal uut Eesti brändi ning jagas ajakirjanikele üritusel meeneid, siis märgati, et riidekotid (kuhu olid trükitud värvilised laigud, mis meenutasid nutvat või oksendavat siili) polnudki tehtud Eestis, vaid hoopis Indias. Eesti bränd India tootel. Terra Madre korraldusliku külje väiksemgi detail oli läbimõeldud. Kõik oli made in Italy. Näiteks nimesilte hoidvad rinnapaelad olid 100% taaskasutatud polüestrist, söögisaali salvrättidel olid kirjad: „100% taaskasutatud paberist“ või siis „keskkonnasõbralik paber vastutustundlikult tootjalt“, toiduriistadel oli kiri „biolagunevad ja komposteeritavad“, sest ühekordsed plasttooted on eilne päev³ , pakutav lõunatoit oli pärit eranditult kohalikelt tootjatelt jne. Eesti aga paistab silma eesrindliku prügipõletajana, mitte taaskasutajana, olles üks neljateistkümnest liikmesriigist, kus kohalikes omavalitsustes kogutavaid jäätmeid ei võeta piisavalt taaskasutusse.⁴

Mõtlete, et kindlasti oli see ainult selle üritusel nii. Eksite. Itaalias on taaskasutus ja loodushoid sellises mastaabis igapäevaelu osa, et iga väikest märki ei pane esmapilgul tähelegi, ja kui märkad, siis ei jõua kokku lugeda. Lisaks pole Eestis nii palju orgaanilist ning mahekaupa isegi ökopoodides kui Itaalias tavalises supermarketis, kus hinnalt pole nad sugugi kallimad. Sadadel toodetel, mis pole küll mahedad, ilutsevad suurelt sildid senza olio di palma (ilma palmiõlita), iga väiksemagi ostuga teadvustatakse, et sinu valikust võib sõltuda mitme hektari vihmametsa saatus teiselpool maakera.

Nii nagu Firenzessegi koondusid omal ajal lisaks praktikutele ja visionääridele ka oma aja kuulsamad teadlased, nii ka Torinosse, kus Terra Madre raames sai kokku sadu erineva taustaga teadlasi üle maailma (juhuse tahtel esindasin seal ainsana Eestit), et töörühmades visioneerida tuleviku teadusest ja ülikoolist. Ülikoolid pole enam ammu ainsad teadusasutused ja teaduse arengumootorid. Gigantsed kompaniid, alustades infotehnoloogiast ja farmaatsiast ning lõpetades kosmoseteadusega, mida arendab visionäär Elon Musk, on juba ammu suuremad kui väiksemad ülikoolid. Seega peab tuleviku ülikool integreerima ja sulandama endasse elukogemust ning praktikuid, kellel küll võib puududa akadeemiline haridus, kuid kes võivad omal alal olla tunduvalt targemad kui lektor, kes ülikoolis õpetab. Kas ja kuidas saaks elukogemust ja akadeemilist teadmist ühildada, et nad ei vastanduks üksteisele, oli üks suurtest küsimustest. Selle uue ülikoolimudeli defineerimiseks lõid Slow food’i eest­kõnelejad uue, hetkel veel arengujärgus termini diffused university.

Konverentsiturism ja meediamüra

Mõeldes laiemalt, siis ei leia veel 2017. aastalgi roheliste ülikoolide pingereas ühtegi Eesti ülikooli, oleme üks viimane EL riik, kus neid pole.⁵ See näitab, et kuigi meie ülikoolid õpetavad roheliselt elama, siis ise nad sellesse nagu ei usukski ja reaalselt selle nimel ei tegutse. Tulevikutudeng aga vaatab väga täpselt, mitmendal kohal ülikool selles pingereas on, ja kas tasub minna kooli, mida sealt ei leia. Olen ise näinud lähedalt kaht rohelise mõtteviisiga ülikooli: Kenti ülikool Canterburys ning Veneetsia Ca’Foscari ülikool. Säästmine, loodusest hoolimine, prügi sorteerimine, taaskasutamine pole seal mitte ainult hüüdlaused, vaid tunned, et nii ka reaalselt mõeldakse ja tehakse. See hakkab nendes ülikoolides pihta juba koristajast ning sekretärist ja lõpeb õppejõu ning professoriga. Ole sa mis eriala esindaja – see on teema, mis kõnetab kõiki.

Loomulikult saab jälle öelda, et Eestiski tehakse visioonikonverentse (nt metsanduse visioonikonverents), aga Torino formaat oli teine. Seal polnud kuiva ettekannete kuulamist, vaid kaks päeva kümnes sektsioonis tihedat tööd, et kogemusi jagada ja probleeme sõnastada. Dialoogi, mis on uue teadmise sõnastamise eeldus, ei teki väga sarnase mõtteviisiga inimeste vestluses, sest kui mõlemad on kõiges nõus, siis kommunikatsioon koosneks vaid noogutamisest. Kommunikatsiooni ei toimu ka kahe täiesti erineva inimese vahel. See toimub siis, kui mõlemal on veidigi ühist huvi teema vastu. Arvestades, et Torinos oli teemasid palju, sai igaüks leida just selle sektsiooni, kus tal kõige rohkem kaasa rääkida ja tahtmist panustada oli.

Reaalsuses on tihti nii, et sarnase maailmavaatega teadlased käivad ja kohtuvad oma eriala konverentsidel omasugustega ega puutugi kokku teisitimõtlejatega. Olen käinud mitmetel konverentsidel, kus öeldakse lõputult, et inimkond peab muutuma, aga samal ajal toimub konverentsi raames tohutu raiskamine. Sajad teadlased tegelevad päevast päeva konverentsiturismiga ja toodavad meeletus koguses ise seda nähtavat ja nähtamatut sodi, mille vastu nad sõnadega võitlevad. Teadlaste kõlavad üleskutsed inimkonnale, et te peate muutuma, on juba üsna tavaline meediamüra. Niisamuti vajus vaikselt ajalukku ka hiljuti ajutist tähelepanu pälvinud üle 15 tuhande teadlase pöördumine.⁶ Kui süüvida, siis allakirjutanud olid valdavalt loodusteadlased (sh ligi paarkümmend eestlast). Jällegi, miks loodusteadlased ei võinud kaasata sellesse ühisesse üritusse ka humanitaarteadlasi, kellel samuti lasub vastutus inimkonna tuleviku ees. Võibolla oleks olnud siis üleskutses ka rohkem inimlikkust, kui ainult tuimad arvukad graafikud, mis praegu seda artiklit ilmestavad.

Heaks nn halvaks näiteks on ülikoolis kõik sarnased erialad ühte suurde korpusesse või linnakusse (nt Maarjamõisa Tartus), nii et juba tudengipõlvest kuni professuurini puutud kokku vaid endasugustega. See ei pane laiska aju teisiti tööle. Toon jälle Kenti ülikooli näite, kus ülikooli linnakus olid kõrvuti hoonetes nii loodusteadlased kui ka arhitektid, õigusteadlased, teatriteadlased, keeleuurijad, keemikud jne. Lisaks veel naudinguks kunsti, skulptuure ja rohelust hoonete vahel. Sa nägid ja kohtusid teisiti mõtleva inimesega iga päev, kui mitte koridoris, siis linnaku arvukates pubides. Maarjamõisa linnakust mööda sõites paistab see külm ja elutu. Sinna vahele oleks hästi sobinud näiteks punastest tellistest ülikooli klubi(pubi)hoone, milles ka kunsti- ja luuleosakond – kõik selleks, et tuua elu ja elevust ka väljaspool igapäevarutiini. Ja seepärast olidki Torinos nüüd ühe laua taga nii loodusteadlased kui humanitaarteadlased, praktikud ja akadeemikud, kes kõik otsisid ühist keelt. Selle koosviibimise väljundina avaldatakse lähitulevikus ühine raport.

Kuidas?

Küsimus on selles, kuidas sina kui teadlane ja maksumaksjalt raha saav inimene inimest või ühiskonda paremaks muudad. Kas inimese, teadust rahastava maksumaksja heaolu muutub sellest, missuguses teadusajakirjas teadlane avaldab? Loomulikult mitte, seda on vaja vaid teadlastele endile ja üha paisuvale teadustulemusi mõõtvale ärile ning sellest kasu saavatele firmadele. Heaks näiteks on siinjuures Euroopa Liidu algatatud plaan „S“, mille eestkõneleja Robert-Jan Smits ütles: „Jama on hoopis see, et oleme hakanud kõrge mõjufaktoriga ajakirju fetišeerima. Inimene tänavalt ütleb sulle samas selgelt, et teadustööde sisu on avaldamiskohast tähtsam.“ Eesti teadlased on ühed konservatiivsemad muutustele reageerijad ja pigem eelistavad oma heaolu üldsuse heaolule, mille kohta Robert-Jan Smits arvab: „Harilikult pole Eesti ootame-vaatame-riik ja te katsetate uusi tehnoloogiaid teistest varem. On veidi kummaline, et te digimajanduse tšempionina digitaalset avaldamist ja siiret ei toeta.“⁷

Muutus ei toimu täna ainult ülikoolis, vaid algab juba põhi- ja keskkooli õppest. Imetlen ikka soomlaste kaks sammu ette mõtlevat võimet ja tegutsemist. Eksperimendi korras kaotada koolidest ära ained ja õpetada reaalseid, eluks vajaminevaid oskusi ja teadmisi, mitte koormata lapsi koduste töödega ja keskenduda palju õuesõppe meetoditele. Ka esmapilgul hullust ideest – kodanikupalgast – haaras Soome kinni ja testis seda. Tänu sellele väljuvad Soome koolidest ühed edukamad lõpetajad ja inimesed on sel maal maailma ühed õnnelikumad.

Eestis tahetakse luua Elurikkuse erakonda ja eestkõnelejate üheks ambitsioonikaks, ent loosunglikuks plaaniks on viia Eesti maailmapäästmise ja roheline kogemus laia maailma ning õpetada teisi riike, kuidas elada. Reaalsus on aga see, et me oleme vaid üks rongi vagunitest. Et veduriks saada, peab lisaks ratastele sees olema ka mootor. Loomulikult liigub rong mööda rööpaid kord edasi, kord tagasi, kuid hetkel ei ole Eesti see tõmbaja ega lükkaja.

Lõpetuseks pakun lennuka idee, et eestlased võiks haarata initsiatiivi ja korraldada ning muuta traditsiooniks kohalik Balti riikide Terra Madre, samamoodi nagu toimus sel aastal juba viies Balkanimaid ühendav üritus. Rahas pole küsimus, sest EAS leidis ju ajakirjanikele kotijagamiseks paarsada tuhat eurot. Kõik algab vaid valikutest, kuhu kulutada.

 

1 Terra Madre paraad 2016. https://www.youtube.com/watch?v=sbS2eLVsAHA

2 Dried and Smoked Flounder Producers. – Terra Madre kodulehekülg 9. II. https://www.terramadre.info/en/nazioni-comunita/estonia-en

3 Elisabeth Salmin, Euroopa Liit keelab ühekordsed plastesemed. – Sirp 1. VI.

4 Jaanus Vogelberg, Kristjan Pruul, Eestit ähvardab prügitrahv. – Äripäev 26. IX.

5 Overall Rankings 2017. – UI GreenMetric World University Ranking kodulehekülg. http://greenmetric.ui.ac.id/overall-ranking-2017

6 World Scientists’ Warning to Humanity: A Second Notice. – BioScience 13. XI 2017.

https://academic.oup.com/bioscience/article/67/12/1026/4605229

7 Jaan-Juhan Oidermaa, Radikaalne plaan piiraks eesti teadlastel maailma tippajakirjades avaldamist. – ERR Novaator 7. IX.