Tõlke ontoloogia

Eesti tõlkeõitsenguga loodud semiootiline sügavus, keele ja kultuuri kokkutoomine omaenda eelsusega, sulaolekuga on midagi, mida on kerge mitte märgata, see saab märgatavaks siis, kui see on kaotsi läinud.

MARGUS OTT

Kõigepealt väike tagasivaade. Eesti kultuuris on praegu enneolematu õitsenguaeg: kunst, kirjandus, muusika, kuhu ka ei vaataks, igal pool on tohutu hulk andekaid loovisikuid ja huvitavaid taieseid. Vahest kõige selgemini paistab see välja tõlkevaramust ja eriti selle osast, millega ma kõige paremini kursis olen, nimelt filosoofiatõlgetest. Enne taasiseseisvumist oli olemas vaid käputäis filosoofiatõlkeid, aga nüüdseks on nende hulk plahvatuslikult kasvanud mitmesaja nimetuseni. Sellist filosoofiataset pole Eestis kunagi varem olnud.

Kuid tõlkimisest rääkides – milleks see üldse hea on? Kõik oskavad mõnd suuremat võõrkeelt ja võiksid ju tolles keeles lugeda algupärandeid ja tõlkeid. Kas tõlkida on vaja lihtsalt sellepärast, et eesti keeles „ka“ oleksid Platon ja Kant? Või lihtsalt et sõnavara laiendada, uusi mõisteid välmida? Harjutada „eestikeelset“ mõtlemist? Kuid mis see säärane on?

Ma väidan, et asi peitub sügavamal. Üldiselt öeldes tähendab tõlkimine seda, et ühest süsteemist pannakse ümber teise, mis pole temaga kongruentne, ühitatav. Kui süsteemid oleksid ühemõtteliselt ühitatavad, siis poleks tegemist tõlkimisega, vaid teisendamisega, näiteks kui helilained teisendatakse telefonis elektrisignaalideks ja vastupidi (isegi see näide pole päris ühemõtteline, aga piisaku sellest meie praeguseks otstarbeks). Seetõttu ei saa tõlkimise küsimust lahendada „märgisüsteemi“ tasandil, sest tõlkimise puhul kaks märgi­süsteemi on just nimelt ühitamatud.

Tõlkimiseks on vaja liikuda märgi- ja keele-eelsesse, kättejõudnud süsteemi eelsesse olukorda, keele sulaolekusse. Sõnad, märgid ja süsteemid tuleb n-ö üles sulatada, läbistuma panna ning siis tõlkena teises keeles taas kätte tuua, tahendada, kõrvutuvuma panna märkides, lausetes.

Seeläbi tõlge ei anna mitte lihtsalt „ka“ eesti keeles üht või teist autorit, ei anna mitte lihtsalt uusi sõnu ja termineid, vaid eeskätt hoiab keelt ja märke kontaktis keele- ja märgieelsega, ei lase keelel tarduda, vaid ikka ja jälle sulatab teda üles (ja sealjuures mitte ainult sihtkeelt, vaid ka lähtekeelt).

Muidugi tekivad tõlkideski stambid, harjumused, automatismid, kiirvastavused. Selleks puhuks on hädatarvilik, et tõlgitaks ka ajas ja/või ruumis kaugetest keeltest ja võõramatest kultuuridest. Siis juba asjaolud ise sunnivad ühes kitsas ajas, ruumis, kultuuris väljakujunenud stampe ja harjumusi uuesti lahti võtma ja üles sulatama, taas läbi tunnetama. Nii et kuigi vahel püstitatakse küsimus stiilis „kas kaugest aegruumist ja võõrast keelest on võimalik tõlkida?“, siis pigem on vastupidi, just nemad on tõlkimiseks kriitiliselt olulised, tõlkehorisondil tuleb alati aktiivsena hoida ka kaugeid ja võõraid, mille abil hoida end tardumast. Seetõttu on just eesti keele säilimiseks ja elujõuks hädavajalik, et õpitaks hiina, ladina, kreeka, heebrea, sanskriti jm keeli ning tõlgitaks neist.

Seniöeldut saab veelgi laiendada. Esiteks pole tõlkimine lahus muust individuaalsest ja ühiskondlikust eksistentsist, nii et keeleline, ilukirjanduslik, teaduslik või filosoofiline tõlketegevus aitab kogu eksistentsi üles sulatada ja trans-formeerida hoidmaks elu elavana. Ja teiseks võib „tõlkimist“ ennast käsitada laiemalt kui üksnes keelelise tegevusena. Eksistentsis endas me lakkamatult paneme ühest süsteemist ümber teise, inkongruentsesse süsteemi. Juba meeleliselt: nägemisel ja kuulmisel pole midagi ühist, või õigemini, nende „ühine“ ongi üksnes nende erinevus, see ontoloogiline sügavus, mis avaneb nende ühitamatusega. Või võtame teise inimese: ta on täiesti teistsugune, minuga ühitamatu ja temaga lävides ma alatasa ühitan ühitamatut. Veel enam, minu enda psühhofüüsika sees on arutu hulk igasuguseid protsesse, mis „tõlgivad“, ühitavad ühitamatut, loovad lõputult kurrulist ja endasse (või endast) käänduvat „sügavust“ või pigem diagonaali (kuivõrd sügavuse – või kõrguse – metafoor võib kergesti kõlada eelneva „ühise“ eeldamisena). Suur osa neist võivad tunduda mehaanilised, pelgalt teisenduslikud, mittetõlkelised, ent see kehtib ainult piiratud ajalise horisondi sees, sest kui me vaatame pikemas perspektiivis, siis kas või geneetiline kood või molekulide keemiliste sidemete geomeetria on ühed „tõlked“, mis on leiutanud uusi sügavusi või diagonaale.

Kui algusse tagasi tulla, siis eesti tõlkeõitsenguga loodud semiootiline sügavus, keele ja kultuuri kokkutoomine omaenda eelsusega, sulaolekuga on muidugi midagi, mida on kerge mitte märgata (see saab pigem märgatavaks siis, kui see on kaotsi läinud, nagu õhk, mida me ei taju ja millele hakkame mõtlema alles siis, kui ta on reostunud). Ometi annab see eesti kultuurile hingamist (koos kultuuri teiste mõõtmetega, mis pole kitsas mõttes tõlkelised, aga mida võib käsitada laias mõttes tõlkelistena). Keel ja kultuur ei ole kunagi paigas ega kohal, vaid alati vahepeal, nihkes, paigalt ära. Hetkel, mil ta „kätte“ saadakse (s.t kui ta piirdub oma käes-oluga), on ta surnud. Keele käesolevad vormid olelevad ainult kokkupuutes keele väesoluga ja tõlkimine nii laias kui ka kitsas tähenduses hoiab seda puudet, elavust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht