Truudus Eestile. Globaliseeruvas maailmas

Akadeemik Jaan Undusk vestleb Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomerega.

Jaan Undusk: Austatud kolleeg, oled oma valimiseelsetes ja -järgsetes esinemistes korduvalt rõhutanud väärtuse mõistet, vajadust olemasolevaid väärtusi hoida. Kas truudus Eestile on väärtus, mille eest oma elu kaalule panna? Ma pean silmas Eestit kui poliitiliselt iseseisvat ja eestikeelset riiki tema praegustes geograafilistes piirides. Või oleksid mõistlike kompromisside korras nõus ka väiksema ja vähem pretensioonika Eestiga – kui aga vähem verd valataks ning elatus- ja kultuuritase tõuseks?

Tarmo Soomere: Eluringi eri sektorites näeme nii väärtusi kui ka end nende keskel üsna erinevalt. Oli aeg, kui pidasin ainuvõimalikuks olla eesliinil, rõhutades ja levitades neid väärtusi, mida pidasin ja pean jäävaks. Olen sellest ääri-veeri kõnelnud raamatus „Usk vabadusse”.¹ Need ei olnud otseselt seotud truudusega Eestile, pigem teatavale mõtteviisile ja ajaülestele väärtustele, millest loobumine tundus siis täiesti võimatuna. Iseseisev Eesti oli pigem võimalus nende põhimõtete realiseerimiseks. Ei saa öelda, et oleksin riskinud eluga, pigem olid kaalul õpingu- ja karjäärivõimalused, rahulik pereelu.

Kui satuksin praeguste teadmiste ja kogemustega tagasi 1970ndatesse, toimiksin ehk mõnes asjas teisiti, aga suures plaanis teeksin samad valikud. Need kogemused õpetavad, et see kogukond, millesse sünnime, või mõtteviis, milles kasvame või millega end samastame, on osa meie isiksusest ja põhiväärtustest. Sotsiaalteadlased oskavad neid seoseid märksa täpsemalt seletada ning kõigi puhul ei pruugi sidemed sama tugevad olla.

Olen proovinud elu mitmes riigis, ent alati tundnud midagi puuduvat ning tulnud Eestisse tagasi seda seletamatut „midagi” kogema. Nõnda on mu silmis aina kasvanud kodumaa väärtus, mille hinda – Lennart Meri sõnadega – aimame alles siis, kui seda enam pole. Mõnikümmend aastat tagasi tundus selge, mida täpselt tuleb kaitsta. Tegelikult oli see natuke mütoloogiline ideaalne riik. Praegu on meil reaalne riik koos tänapäeva maailma eba- ja kitsaskohtadega. See on ainus ja seega parim, mis meil on. On meie teha, millisena me selle üle anname järgmistele põlvkondadele. Sellist väärtuste teisenemist on sobiv ilmestada tuntud ütlust parafraseerides: me oleme küll Eesti riigina taasloonud, aga me pole saanud seda päranduseks oma esivanematelt, vaid võtnud laenuks oma lastelt ja lastelastelt.

Võtkem kaks noort andekat teadlast. Mõlemad alustavad haridusteed Eestis ja täiendavad end mainekates välismaa õppeasutustes. Mõlemale tehakse ettepanek pikaajaliseks töölepinguks võimsas välismaises teaduskeskuses. Üks „ohverdab” Eesti ja jääb mujale, põhjendades oma valikut inimkonna ja teaduse teenimisega. Teine tuleb Eestisse ja rakendab oma oskused madalama profiiliga asutuses, põhjendades seda vajadusega Eestit edendada. Mõlemad teenivad tõelisi väärtusi, aga ometi erinevalt ja ilmselt ka erineva materiaalse kompensatsiooniga.

Milline oleks sinu hinnang neile väärtusvalikuile?

Rahvuse ja riigi kui terviku seisukohalt peab meil olema väga erinevaid ja erinevate funktsioonidega inimesi. Ühed ehitavad ühiskonda seestpoolt, teised kaitsevad seda soovimatute välismõjude eest, kolmandad esindavad meid mujal maailmas. Meie probleem on väiksus. Meid on ligi sada korda vähem kui sakslasi ja tuhat korda vähem kui hiinlasi, kuid Eesti peab täitma enam-vähem samu funktsioone kui Saksamaa või Hiina. Sellest märksa suurem surve üksikisikute käitumisele ja suurem vastutus, mis iga eestlase õlgedele langeb. Samuti sõltub igaühe otsustest märksa rohkem kui suurrahvaste puhul.

See ei ole lihtne koorem. Võimalik, et see kajastub isegi meie suhteliselt suitsiidses käitumises. Elame vaid üks kord ja tahaksime selle ühe korra vältel olla õnnelikud. Muidugi oleks veel parem, kui igaühe õnnest sünniks kasu kogu Eestile. Ei ole aga võimalik täpselt prognoosida, mis juhtub ühe või teise otsuse tulemusena. Kas need on olnud head või halvad, selgub kauges tulevikus, inimese jaoks aastakümnete ja riikide jaoks aastasadade möödudes. Pole võimalik seada end maailma lõppu ja sealt tagasi tänapäevale vaadata. Oma otsused peavad inimesed langetama siin, täna ja praegu olemasoleva informatsiooni alusel.

Et jääda rahvana ellu, peab osa otsuseid olema ebatavalised ja väljuma raamidest, muidu jääme kindlasti ajaloole jalgu. Parim, mida teha saame, on anda noortele võimalikult hea haridus, piisavalt alust otsustamiseks ja tuleb julgustada neid riskima, aga ka õpetada vastutama. Kindlasti ei tohiks neile otsuseid ette kirjutada. Mitte ainult sellepärast, et iga põlvkond peab oma vead ise tegema. Hoopis tähtsam on, et see, mida üks põlvkond võib lugeda veaks, võib olla hoopis tuleviku vundament. Ühiskond ei arene lihtsalt ja sirgjooneliselt. Minevikus toimunud arengu lihtne projektsioon tulevikku on kasulik vaid väga piiratud määral.

Mitmed Eesti kõige tsiteeritumad teadlased on kruvikesed suures rahvusvahelises teadusmasinas ning neid ei tunne õieti ei Eesti ega muumaine avalikkus. Teised ajavad taga mingit oma isepäisemat ideed, millel ei pruugi olla suurt rahvusvahelist vahetusväärtust, aga paistavad mõtlevate isiksustena ühiskonnas paremini välja.

Kas Eesti Teaduste Akadeemia võiks olla see koht, kus erinevad alad ja teadlastüübid võrdsetel alustel kohtuvad ja kus neid võrdselt väärtustatakse?

Soovin Eesti Teaduste Akadeemiast (edaspidi lihtsalt akadeemiast) mõelda laiemana kui lihtsalt teadusvaldkondade partnerluse institutsionaalsest kehastusest. Teadus ja kultuur funktsioneerivad hämmastavalt sarnaselt. Mõlemad algavad suhtlemisest ja kriitilisest massist. Raske on ette kujutada täiesti üksi töötavat teadlast või maailma arengust eraldunud teadusvaldkonda. Muidugi on võimalik kasvatada üksikuid taimi ja vahel saada suurt saaki kasvuhoones palja toitelahuse abil. Ent selline süsteem ei toimi iseenesest ja mis tahes muutus välistingimustes tähendab selle kokkukukkumist.

Parim teadusmaastik on kui hästi tasakaalustatud ja stabiilne ökosüsteem. Ükski teadusvaldkond pole olulisem või tähtsam kui teine. Akadeemik Martin Zobeli elurikkusealased uuringud ilmestavad, kui oluline on taimede puhul isegi selline peaaegu nähtamatu komponent nagu seeneniidistik mullas.² Pole midagi imelikku, kui metsas või põllul, kus praegu kasvavad ühed taimed, juurduvad olude muutumisel uued. Saan aru soovist muuta eesti teadus teel nutika spetsialiseerumise poole monokultuurseks põlluks, et see toidaks meie tööstuse ja majanduse praegusi vajadusi. Kuigi osa teadusest peab nende suunas painduma, tuleb teadusmaastikku hooldada eelkõige kui hästi väetatud peenart, kuhu võib istutada mis tahes taimi.

Minu kirjandusinstituudis töötab ka välismaalasi ning olen oma töötajaile ikka öelnud: avaldage oma artikleid mitte ainult inglise või saksa, vaid rööbiti ka eesti keeles, sest ehkki suures keeles on teil potentsiaalselt rohkem lugejaid, loetakse teid tegelikult sagedasti rohkem just eesti keeles. Inglis-, saksa- ja prantsuskeelne teaduslasu on tohutu suur ja igaüks toimetab seal üsna pragmaatiliselt oma spetsiifilises nurgakeses. Lisaks veel see tuntud asjaolu: heas inglispõhjalises teadusslängis kirja pandud – ja mainekas väljaandes avaldatud – lugu võib Vikerkaare veergudel osutuda üsna ilmetuks diskursiarenduseks.

Nõndanimetatud teaduskeele paradoks on see, et ta ei anna mitte ainult tunnistust professionaalsusest, vaid turvab hästi ka rumalust. Seetõttu on end kasulik kontrollida emakeeles: kas mu mõtted ikka on nii geniaalsed, nagu inglise keeles paistab? Mida arvad emakeele väärtusest oma teaduslike ideede väljendusvahendina?

Teadust defineeritakse sageli kui uute oluliste teadmiste hankimist ja nende edasiandmist teistele. Enda jaoks kogutud teadmised surevad koos kandjaga. Ei piisa teaduslike meetodite rakendamisest ega sellest, et argumentide ahel ulatub tagasi algprintsiipideni ning põhjendused, erinevalt prohveti sõnadest või kõhutundest, on kontrollitavad, korratavad ja vahel isegi rangelt tõestatavad. Teadustulemus omandab ühiskonnas väärtuse alles siis, kui see on edasi antud, vähemalt latentses vormis ja vähemalt ühele kaaskodanikule. Siin on huvitav paralleel Heideggeri lummava mõttega, et tegelikult kasutab hoopis keel meid eneseväljenduseks.

Teaduskommunikatsiooni esimene imperatiiv on selgus ja ühemõttelisus. Seetõttu pole parata, et teaduskeelena saame kasutada vaid osa elavast keelest, nudides ja vaesestades seda nõnda, et kirjutatud sõnum oleks üheselt mõistetav vähemalt samas valdkonnas töötavatele asjatundjatele. Elav keel on mõõtmatult rikkam kui kirjapandud tekst. Emakeeles teadusliku teksti kirjutamine on märksa raskem ülesanne kui võõrkeele väikese ja korralikult reeglistatud alamhulga kasutamine. Paljudel sõnadel on peeni kõrvaltähendusi ja alltekst, mida isegi naaberkihelkonnast pärit kolleeg ei pruugi tunda või mis talle vale teeotsa kätte võib juhatada.

Meie väikeses keeleruumis juhtub, et Eestis ei leidu ühtegi kolleegi, keda silmas pidades tasuks mõnest väga spetsiifilisest tööst kirjutada. Siis on võõrkeeles publitseerimine ainus mõistlik võimalus. Ikkagi pole kindel, et publikatsiooni keegi üldse loeb. Ligikaudu poolele kõigis Thomson Reutersi Web of Knowledge (nn ISI ehk Institute of Scientific Information) andmebaasis kajastatud mitmekümnest miljonist artiklist pole kunagi viidatud. On väga tõenäoline, et suurt osa neist ei ole keegi peale autorite ja retsensentide läbi lugenud. Siiski ei ole nad kasutud, sest kunagi ei tea, millal seda informatsiooni võib vaja minna.

Tarmo Soomere: Kui aga teadlane oma mõtteid emakeeles adekvaatselt esitada ei suuda, olgu siis rangelt teadusliku tekstina või populaarsel kujul, on mõtlemise koht tema töö finantseerijatel. Tegelikult eristab teaduspublikatsiooni populaarteaduslikust kirjutisest vaid see, millise rangusega faktid esitatakse. Isegi väga kitsale lugejaskonnale suunatud tekst või tehtud esitlus selgitab, millele saadud uued teadmised tuginevad, kuidas need on saadud ning kuidas need meie teadmiste horisonti laiendavad. Tulemuse kvaliteet sõltub eelkõige sellest, kui sügavuti on kirjutaja või kõneleja materjali mõistnud.

Jaan Undusk: Meie akadeemiline kolleeg Raimund Ubar on hiljuti kirjutanud Sirbis (21. XI) teaduse paradoksidest umbes nõnda: teadus ei salli erandeid ja kui leitakse kas või üksainus erand, mis reeglit ei kinnita, on reegel tühistatud, see tähendab, seadus ümber lükatud. Mina küsin humanitaarina: kui seadus kehtib näiteks 80 protsendil juhtudest, kas siis selline teadmine ei ole teaduslik? Kas seadus, mille kehtivus on tõestatud 80 protsendil juhtudest, ei anna meile teaduslikult paikapidavat teadmist?

Reegli ja erandi mõiste on eri teadusvaldkondades radikaalselt erinevad. Klassikalises koolimatemaatikas õpetatakse reeglite nime all pigem tehnikat, kuidas standardseid ülesandeid lahendada. Need peegeldavad ideaalolukordi ja tuginevad enamasti arusaamale, et situatsioonid on üheselt määratud, näiteks oskame õhku visatud kivi liikumist päris täpselt prognoosida. Seda tüüpi reeglite puhul sunnib juba üksainus erand üldisemat loodusseadust otsima.

Võimalike reeglitüüpide hulk on inspireeriv. Meie maailm paistab olevat nõnda ehitatud, et mõnda asja me põhimõtteliselt ei saa teada või ei suuda prognoosida. Nende seas on päris lihtsaid nähtusi, näiteks vihmasadu kevadisel pööripäeval või hoovuse suund Hiiumaa külje all jõululaupäeva hommikul. Siis tuleb otsida teisi võimalusi. Saame näiteks üsna täpselt arvutada tõenäosuse, et Võrtsjärve põhjatipus jaanipäeval sajab vihma, aga ka prognoosida, kuidas see tõenäosus võiks järgmistel aastakümnetel muutuda. Selline teadmine, kuigi väljendatud tõenäosuste keeles, on vaieldamatult teaduslik – sarnaselt humanitaar- või sotsiaalteadustega, kus mehaanilistele süsteemidele välja töötatud reeglid on mõttetud.

Veel keerukamate süsteemide käitumine võib olla pikemas perspektiivis täiesti ennustamatu. Me elame ühes sellises süsteemis – see on Maa atmosfäär. Siis otsitakse reegleid, millistel tingimustel ennustamatus ilmneb, kui pikk on ennustatavuse horisont või millistes piirides võivad süsteemi omadused kaootiliselt muutuda.

Kogu lugupidamise juures kolleegide-loodusteadlaste ja täppisteadlaste vastu pean tõdema, et neile, nii nagu mullegi, meeldib sõnastada reegleid idealiseeritud situatsioonides. Nii mugav on arvata, et minu käsutuses olevad reeglid on universaalsed ja et need peavad töötama mis tahes valdkonnas. Seda mõtteviisi iseloomustavad märksa täpsemalt arrogantsus ja mõttelaiskus. Hea ütlus selle kohta internetist: „Enesekindlus on hea, aga mina-tean-seda-asja-ja-mind-teiste-arvamus-ei-huvita-suhtumine viib äärmiselt harva suure eduni.” Tõsised täppisteadlased peaksid teadma, et geniaalne austria matemaatik Kurt Gödel on peaaegu sada aastat tagasi tõestanud teoreemi, mille lihtne sisu on: ideaalset ja kõikehõlmavat reeglite süsteemi pole olemas.

Suur edu teaduses saavutatakse sageli siis, kui jõutakse uut tüüpi reeglistikuni, kas siis teadusvaldkondade piirimail või radikaalselt erinevaid valdkondi kombineerides. On üsna tõenäoline, et mõni leiutis või tehnoloogia, mis tulevikus meie elu kõige rohkem arendab või mõjutab, tuleb sotsiaalteadustest. Peame olema valmis fundamentaalseteks muutusteks ühiskonnas, vähemalt sama suurteks, nagu on olnud nano- või infotehnoloogia teke.

Sinu valimiseelsetest kõnedest jäi mulle meelde ka mõtlemise paljususe printsiip. Mulle on see lähedane, sest seostan seda humanitaarteaduste spetsiifikaga. Humanitaarteaduste olulisi ülesandeid ongi minu meelest säilitada ja edendada ühiskonnas mõtlemise paljusust. Tundub, et sellise suhtumisega mobiiltelefoni ei leiuta ja et internet on sündinud vaid humanitaaride kiuste. Vale puha. Humanitaar- ja reaalteadused on vastastikku sõltuvuses. Tõeline teadusrevolutsioon saab toimuda üksnes täppis- ja loodusteadustes, see on tõsi. Sest revolutsioon on ühesuse kehtestamine mingi teise ühesuse üle, millegi kummutamine ja millegi kehtestamine, humanitaarsus aga soosib paljust. Samas on aga uue revolutsioonilise ühesuse tekkimise eelduseks humanitaarse paljususe varu. Teiste sõnadega, iga teadusrevolutsioon on tingitud humanitaarse mõtlemise sissetungist täppisteadustesse.

Kas tunnustad sellist teadmisvaldkondade vastastikust partnerlust ja kas selle tunnustuse märk on ka see, et kutsusid ühele akadeemia asepresidendi kohtadest kunstiteadlase Mart Kalmu (kes on üleüldse esimene kunstiteadlane Eesti Teaduste Akadeemias)?

Ülal mainitud teaduse formuleeringus sisaldub kaudselt ka vajalike eelduste määratlus. Uutest teadmistest rääkides eeldame, et nende hankija on kursis olemasoleva pagasiga, vähemalt selles kitsas vallas, kus ta uute ideede jahile läheb. Et teadmisi on märksa rohkem, kui üks lihtsurelik omandada suudab, tuleb õppida neid struktureerima, sh parimat ja olulisimat osa välja eraldama. Selles protsessis saab tavaliselt selgeks, millisel moel üldse tasub mingeid protsesse kirjeldada.

Struktureerimise varjupool tuleb esile siis, kui hakatakse lahterdama ja sildistama keerukaid süsteeme, mille puhul tervik on märksa suurem kui selle üksik­osade aritmeetiline summa. Teaduse jagamine valdkondadeks, veel enam nende vastandamine, on räiges vastuolus teaduse olemusega. Teaduse määratlus ei kitsenda, kus nimelt uued ja olulised teadmised sünnivad. Teadusrevolutsioon, mis toimub vaid ühes valdkonnas, sünnitab parimal juhul külmutatud konflikti nagu Transnistrias või Krimmis, halvemal juhul pikaajalise kodusõja. Tõeliseks revolutsiooniks saame pidada sellist, mis muudab kogu mõtlemist, sealhulgas inimkonna enese­tunnetust.

Püüdlemine sellise teaduse poole, mis teab üht ja ainsat kõige õigemat lahendust, on kui Prokrustese sängi seadmine absoluutse tõe kriteeriumiks. Matemaatika, üks vanimaid teadusharusid, õpetab meile juba gümnaasiumis, et paljudel ülesannetel on mitu õiget lahendust. Isegi ruutjuurel on kaks täiesti seaduslikku väärtust, rääkimata kõrgema astme võrranditest või diferentsiaalvõrranditest, mille lahendite hulk on kontiinuumi võimsusega. Meie maailm on olemuslikult ambivalentne. Arvamuste paljusus on ühiskonna tugevus sarnaselt sellega, kuidas geneetiline mitmekesisus on liikide ja populatsioonide säilimise ja kohanemise vundament muutuvates tingimustes. Ühele ja ainuõigele mõtlemisele tuginenud korraldusega ühiskonnad ei ole osutunud kuigi püsivaks. Akadeemilises maailmas on arvamuste paljusus veel olulisem ning ühele paradigmale orienteerumine on sageli koolkonna hääbumise algus.

On tõsi, et arvestatav osa senisest täppis- ja loodusteaduste arengust on toimunud paralleelselt ühiskonna arenguga ja lahus humanitaar- ja sotsiaalteaduste edenemisest. Kuigi loodusteaduste ja tehnoloogia võidukäik on võimaldanud tohutult palju maailma kohta teada saada, meie igapäevast elu võrratult kergendada ja anda kordades rohkem tervena elatud aastaid kui mõne aastasaja eest, ei ole see meid kuigivõrd õnnelikumaks teinud, pigem viinud kontrastide teravnemisele ja isegi enesehävituslikule käitumisele. Võimalik, et humanitaar- ja sotsiaalteaduste eelisareng oleks meid mingil teisel moel õnnetuks teinud, aga seda ei saa kuidagi kontrollida.

Akadeemia on pärast Eesti taasiseseisvumist kujunenud teadusministeeriumi analoogist väljapaistvaid teadlasi ja loomeinimesi ühendavaks institutsiooniks. See tähendab fundamentaalset muutust akadeemia rollis teaduse ja kultuuri ühisel alal. Muidugi soovime end näha seal keskmes, mistõttu on nii taotluslik kui ka märgilise tähendusega, et akadeemia juhtkonda kuulub klassikalise humaniora professionaal.

Kunagi, kui olin veel poisike, küsisin isalt Jaani kirikust mööda jalutades: kes saab Eestis kõige rohkem palka? Ta vastas, et teaduste akadeemia president ja luterlik peapiiskop, mõlemad tuhat rubla kuus. Ma ei saa kontrollida, kas see informatsioon oli õige, aga isa kui matemaatik oli fakti­inimene. Igatahes oli see hiigelsuur summa ja tähendas, et põhimõtteliselt said nii president kui ka piiskop ühe kuupalga eest osta juba väikeauto nimega Zaporožets. Mind jäi tookord painama küsimus, et kust võttis nii palju raha peapiiskop, sest riik talle palka ju ei maksnud. Akadeemia presidendiga seoses mul küsimusi ei tekkinud, sest tema oli tookord tõesti väga kõrge staatusega isik, tähtsam kui minister või mõni muu. Ja oli ju teada, et poliitiliselt ebasoovitavad isikud jäid ka Stalini, Hruštšovi ja Brežnevi ajal edasi akadeemia liikmeteks, kui neid ka muus suhtes ahistati. Akadeemia oli niisiis väga prestiižikas ja isegi poliitiliselt kõigist teistest sõltumatum kooslus. Sinulgi on olnud tihedaid sidemeid luteri kirikuga, aga sinust ei saanud mitte peapiiskop (mis oleks ehk võinud samuti juhtuda?), vaid akadeemia president.

Kas ja millega tagada akadeemia prestiiž ja sõltumatus tänapäeva Eestis? Kas see on üldse vajalik? Mis rolli mängib selles raha, s.t akadeemia finantsilised võimalused?

Pikaajaline sõprus luterliku kiriku peapiiskopi emeeritus Andres Põdraga peegeldab mu käänulist haridusteed. See sisaldab kõrgharidust ja doktorikraadi matemaatikuna, vahepeal kandidaadikraadi mereteaduses ja viimasega paralleelselt süvenemist mõneks ajaks teoloogiasse ja luterliku kiriku töösse. Selline hariduspagas on võimaldanud teadlasena vaadata maailma radikaalselt erinevatest vaatekohtadest. Oletan, et kogemus diametraalselt erinevatest valdkondadest on õpetanud vastutustunnet nii oma eriala väärikuse kui ka ühiskonna käekäigu pärast tervikuna, lihvinud sotsiaalset närvi ja julgust olla eestvedaja ning teinud selgeks, et keerukates situatsioonides tuleb julgelt ja jõuliselt sekkuda. Mitmed head sõbrad arvavad, et nimelt see on andnud tõuke, kuidas vähemalt proovida olla sõltumatu päevapoliitikast.

Sõltumatus on akadeemiale fundamentaalne kategooria. Seadus ütleb, et akadeemia „arendab ja esindab Eesti teadust” missiooniga „sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega aidata kaasa Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele”. Akadeemialt eeldatakse valdkonna- ja institutsiooniüleseid otsuseid, soovitusi ja nõuandeid. Need ei tohi kajastada akadeemikute igapäevase teadustöö ja selle rahastamise muresid. Õige natuke toetab seda imperatiivi akadeemiku­tasu. Selle suurus 1990ndate keskel oleks võimaldanud akadeemikul oma teadustööd jätkata sõltumatult tema instituudi või teadusvaldkonna käekäigust. Tänapäeval on see summa pigem sümboolse tähendusega, kuid siiski peegeldab riigi ja ühiskonna usaldust ja soovi näha enda seas erapooletu arvamuse kandjaid.

Prestiiž või renomee on samuti akadeemia tuumkapital. Selles kategoorias konkureerib akadeemia ühiskonnas, naljakas küll, näiteks pankade ja poliitikutega. Ka nende peamine kapital on usaldusväärsus. Seetõttu pole üldse imelik, et sellel pinnal on vahel märgata akadeemia ja poliitikute teatavat rivaliteeti.

Põhimõtteliselt on akadeemia vastutusalas seega kogu teadusahel, alates haridusest ja selle kvaliteedist tippteaduseni välja, sisaldades tülikaid administratiivseid aspekte nagu rahastamine või karjäärimudel, kuni eakate teadlaste väärika väljumiseni teadusmaastikult. Praegu on asjad nõnda korraldatud, et akadeemia finantsvõimalused lubavad täita vaid väikese osa neist ülesannetest. Enamiku meie tööst, sh riigi ja selle asutuste nõustamisest, teevad akadeemikud missioonitundest.

Nii teaduse kui ka kultuuri normaalseks arenguks on tarvis teatavat vundamenti. Sageli on rahast olulisem kriitiline mass, et üksikutest ideedest moodustuks arvamuste spekter. Väikese rahva esindajatena ei jätku meil teadlasi kõigisse aktuaalsetesse valdkondadesse ega loomeinimesi rakendama kõiki uusi stiile. Nõnda püsib kogu aeg oht, et ei suudeta näha puude taga metsa. Tippteadlaste ja sädelevate loomeisiksuste puhul realiseerub see nende ülekoormuse kaudu: kui inimesi on vähe, tuleb tippudel täita palju funktsioone. Nii pragmaatiline kui ka teaduslik suhtumine on lihtne: kui oleme seda probleemi mõistnud, tuleb rakendada meetodeid, mis võimaldavad astuda sammu kaugemale, nii et ka väike salu paistaks õiges perspektiivis ja üksikud arvamused sulanduksid terviklikuks pildiks. Seni on see õnnestunud. Eesti teadus on meie riigi ja rahva väiksuse kohta uskumatult tugev. Akadeemik Jüri Alliku andmeil on praegu 35 Eesti teadlast oma erialal 1% maailma enim tsiteeritud teadlaste seas. Maailmas kõige enam tuntud akadeemik on aga Arvo Pärt.

Iga tegevus vajab pinnast, kasvuruumi, väetist ja sobivaid tingimusi. Nii teadus kui ka kunst tuginevad järjest rohkem keerukatele tehnilistele vahenditele. Meie maailm on muutunud globaalseks. Me ei võistle kolleegiga naabertoast või teisest Eesti linnast. Pea igas valdkonnas on tegevad tuhanded, kes igatsevad midagi uut ja olulist teada saada või välja mõelda, või vähemalt kord elus veerand tunniks rambivalgusesse pääseda. Juba nende tegemiste kohta informatsiooni saamine on kulukas. Veel suurem kulukoht on teadlase või loomeinimese aeg. Globaliseerunud maailmas on järjest vähem tõenäoline, et tippteadlane või sädelev kunstnik saaks olla hobi korras või perekonna varanduse toel. Teaduse ja kultuuri finantseerimine on muutunud riikliku tähtsusega ülesandeks ning tippteadus ja sädelev looming on kujunenud riigi visiitkaartideks.

Nii teaduse kui ka kunstilise loomingu puhul ei ole ette teada, milline tulemus või taies on meistriklassist. Seetõttu kujuneb enamik katseid neid juhtida, olgu siis seaduse jõuga või juhtimistehnikaid rakendades, tippteadusele ja šedöövritele hukatuslikuks. Mõlemad vajavad vaba kasvuruumi. Võimalik selgitus Eesti heale seisule on senise arengu plaanipäratus. See on andnud headele tegijatele kasvuruumi – piisava vabaduse vahendite ja eesmärkide valikuks. Viimased kümmekond aastat on Eesti teadus arenenud ekspansiivselt tänu eurorahale, mis on sisuliselt kahekordistanud teaduse finantseerimise üldmahu. Raha on olnud piisavalt, et viljakad valdkonnad saaksid vabalt areneda. See on plaanipäratuse pühapäevane nägu. Väärtuslike ideid on arendatud sõltumata sellest, kas ühiskonnal neid kohe praegu vaja läheb. Et see pühapäev saab mõne aasta pärast otsa, tuleb juba praegu tõsiselt mõelda, kuidas saaksime säilitada teaduse võimalikult paljudes osades nii kriitilise massi, pinnase kui ka vaba kasvuruumi.

14. XII 2014

1 Usk vabadusse. 2011, lk 240–251.

2 Martin Zobel. Elurikkuse varjatud mustrid. – Hori­sont 2014, 6.