Tugitoolispordist meeleheiteolümpiani

Eesti rahvussport iroonia ja retoorika mänguväljal

PIRET VOOLAID

Algavale taliolümpiale kaasaelajaid võiks rahustada teadmine, et rahvusliku spordiala selgitamise hiljutise küsitluse põhjal oli tugitoolisport suusatamise järel hinnatud teisel kohal. Miks? „Sest kõige lahedam on ikka ise vaadata, kuidas teised tegutsevad, ja korraldusi jagada.“

Nali naljaks, spordi mõju teistele eluvaldkondadele on tuntav. Mõiste rahvussport ei tähista kaugeltki ainult kehalisi pingutusi, vaid aitab näiteks kujundkeelde imbununa mentaalselt rahvast üldlevinud meelistegevuste kaudu iseloomustada.

Rahvusspordi otsimise üleskutseid kõlab meedias pidevalt. Tõsimeelsed ihalused langevad kokku rahvusluse idee modernistlike vaatenurkadega, milles sport sobib suurnarratiivide konstrueerimiseks. Nii nagu on võidukad võitlused olnud rahvusliku monumentaalse mineviku lahutamatu osa, nii on võidukad spordilahingud olulised rahvusliku identiteedi ehituskivid. Seejuures on rahvusspordina käsitletud alasid, milles on saavutatud häid tule­musi, kuid määravaks võivad saada ka suur harrastajaskond, eestkõnelejate olemasolu, samuti lokaalne eripära, nt kliima või pinnavormid.

Mida peab rahvas eesti rahvusspordiks?

Folkloori lühivormide ja huumori uurijana huvitas see mind vägagi. Nii korraldasin 2017. aastal ühismeedias ja Tartu gümnaasiuminoorte hulgas sel teemal küsitluse, paludes vastata ükskõik, kas tõsiselt või vähemtõsiselt. Igaühel 250 vastanust oli selles osas oma ettekujutus.* Spordialasid, milles peetakse ametlikke võistlusi, pakuti rahvusspordina kokku poolsada. Statistilises pingereas oli vaieldamatu favoriit (murdmaa)suusatamine, mida mainiti 59 korral, põhjenduseks pikad traditsioonid ja soodsad kliimaolud. Samas nenditi, et viimase aja suusatippude puudumise, dopingujuhtumite ja lumetute talvede tõttu kaotab suusatamine oma positsioone. Üle 20 korra pakuti Eestis leiutatud kiikingit ja Soomest imporditud naisekandmist. Neljandat-viiendat kohta jagasid jalgpall ja võrkpall, järgnesid jooksmine (sh tervise- ja järvejooks), korvpall, ujumine ja taliujumine (jääaugu- ja talisuplus), köievedu. Kolm-neli korda mainiti kepikõndi, orienteerumist, sõudmist, maadlust, autosporti, rattasõitu, sangpommirebimist, vigursuusatamist (ka Kelly Sildaru ja freestyle-suusatamisena) ning maratonidel osalemist. Ülejäänud spordialad esinesid ühel-kahel korral.

Naljaalad, rahvusspordi retoorilised ja iroonilised tähendusväljad

Rohkete pärisspordialade kõrvale laekus mitu korda rikkalikum palett nn naljaalasid, milles ametlikke spordivõistlusi üldiselt ei toimu. Sel juhul toimib väljend „(uus) eesti rahvusspordiala on …“ verbaalse huumoriteooria valguses skriptina, millesse sobitatakse nalja eesmärgil tavatähendusest erinevaid tasandeid. Loogiliste mehhanismide rikkumisega põhjustatakse häire ja vääranaloogia, mis tundub sobivas situatsioonis naljakas. Uute alade väljamõtlemine võib saada eesmärgiks ja üldnimetaja „eesti rahvussport“ hakkab tööle klišeena, mida sotsiokultuurilistes seostes täidetakse pidevalt värske ja vaimukaga. Nii võivad rahvusspordiks olla etniliste tendentsidega seostatavad kriminaalsed alad (nt eestlaste juveeliröövid välismaal, liiklushuligaanitsemine või lähisuhtevägivald). Saame rääkida ka verbaalsest eneseirooniast ja isegi iroonia agressiivsemast vormist – sarkasmist. Pilkeobjektiks on rahvus, kuhu naljarääkija ise kuulub, ja rahvusspordiks tituleeritakse ootamatud ja üllatavad valdkonnad, pöörates kogu suure narratiivi idee pea peale. Ühiseid arusaamu väljendavad nii rahvusspordi tõsine idee ise kui ka „suure asja“ üle naljatamine. Huumori sotsiaalse identiteedi teoreetikute järgi on selline huumor ühine identiteet, üks sotsiaalse rühma defineerimise võimalusi.

Keeleliselt lubab rahvusspordi klišee loomingulisi ja mängulisi kujundi­ülekandeid kõikvõimalike valdkondade vahel, sest „rahvussport“ on mingi nähtuse või eestlase omamoodi mõõdupuuna arusaadav. Tänapäeva konkurentsipõhises korralduses realiseerub katusmetafoor „elu on võistlus“ ja tööle hakkab mõistemetafoor „x on sport“ (nt poliitretoorikas kohtame pidevalt spordist laenatud väljendeid, mistõttu üldistades võime kasutada mõistemetafoori „poliitika on sport“).

Joonis 1. Spordialade pingereas on esikolmikus murdmaasuusatamine, Eestis leiutatud kiiking ja Soomest imporditud naisekandmine.

Joonis 2. Nn naljaalade edetabelis valitsevad küsitluse põhjal tugitoolisport (sh sarnased tegevused jalgpallivaatamine, diivanisport, diivanil koos sõpradega õlleklaasi taga jalkameeskonnale kaasaelamine, tugitoolisuusatamine, diivanil istumine ja telekavaatamine), joomine (ehk alkoholitarbimine), purjusujumine, saunaskäimine (sh saunaralli), grillimine, meeleheide, rassism, vingumine. Naljaalade nimetused on küsitletavate kõnepruugis ja nende keel muutmata.

Milles siis eestlased võistlevad?

Tugitoolispordi kõrval nimetati tra­ditsiooniliselt olulisi tegevusi, nt saunaskäimine (sh saunaralli, saun ja vihtlemine, saunamaraton, saunasport). Rahvuslikuks peeti ka töörügamist, aja peale start-up-firma loomist, puudelõhkumist. Argieluga haakuvad linnakeskkonnas pigem harvaesinevad toidulauaga seotud maatööd, nt põllukündmine, kartulimuldamine, kartulipanek, kartulivõtt. Mitmel korral toodi välja aiandus ja muruniitmine, samuti hooajahobid seenelkäimine, hoidiste valmistamine, grillimine. Loetelusse sattusid ka rahvatants ja laulmine (see viimane toidab kindlasti stereotüüpi eestlastest kui laulurahvast, kes „end vabaks laulis“).

Laialdaselt märgiti mitmesuguseid sõltuvusi ja riskikäitumisi. Rohkelt oli esindatud alkoholitarbimine (õlle­joomine, klaasitõstmine, uue pitsi täis valamine, viinavise), nagu ka purjusujumine ja purjuspeaga sõitmine. Samas liigitati rahvusspordiks lihtsamaid sõltuvusi, nt söömine ja hoogõgimine, mis võib olla eestlase igapäevaelustressist tingitud tegevus. Aga pakuti ka vastuseisu moodsa ühiskonna kaasnähtusele taime­toitlusele.

Stereotüüpsed isikuomadused, omavahelised suhtlemisviisid

Iseseisva rahvusspordi alamkategooria hõlmab rahvuslikul pinnal ilmnevaid stereotüüpseid isikuomadusi ja käitumismustreid, mis väljendavad üldjuhul pigem negatiivset. Siia rühma kuulub ka endale mitmes huumoriliigis koha põlistanud meeleheide (1996. aastal levis pärast eestlaste ebaedu Atlanta olümpiamängudel populaarne naljaküsimus: „Millisel heitealal olid Eesti sportlased Atlanta olümpiamängudel kõige tugevamad?“ – „Meeleheites.“), samuti vingumine ja virisemine, emotsioonide mitte välja näitamine, inimeste vältimine, käegalöömine, muretsemine, targutamine, ülbitsemine.

Lihtsaim viis uute alade saamiseks näibki olevat pärisalade sõnamänguline parodeerimine, mida on mitmel korral ette võetud populaarses Facebooki grupis KalambuuR, kus naljaalasid luuakse esijoones rikkalike keeleliste võimaluste abil (nt heide – enese-, meele-, väljaheide; hüpe ja hüppaminekõrvalhüpped; üle oma varju hüppamine; ettehüpped liikluses; jooks – Eestist ära jooks; kandmine – viha-, sarvekandmine; käimine – Lätis käimine; mahakäimine; sukeldumine – pudelisse sukeldumine; surumine – alla-, mahasurumine; suusatamine – mahalaskesuusatamine; tõstmine – aktsiisitõste; kaalutõstmine).

Omaette allrühmana esilduvad stereotüüpsed suhted „teise eestlasega“ langevad kokku vanasõnalise klišeega „eestlase lemmiktoit on teine eestlane“ – teineteisega õiendamine, teise eestlase ja naabri kadestamine, teisele eestlasele kaigaste kodaratesse loopimine, teiste kallal virisemine. Siiski, paljudes etnilise enesekohase huumori käsitlustes on laialdaselt osutatud selle võtte universaalsusele. Ei tasu arvata, et uute humoorikate spordialade otsimine on eestlastele ainuomane.

Kokkuvõttes, meie arusaam rahvus­spordist on variatiivne. Materjali juurde kogumisel küll favoriitide (suusatamine … ja tugitoolisport …) statistiline ülekaal kasvaks, aga lisanduks tohutult uusi, tõenäolisemalt just nn naljaalasid. Mõistagi on populaarseim spordiala nii päris- kui ka naljaalade hulgas võimalik välja selgitada, kuid üksmeelse ühiskondliku kokkuleppeni jõudmine nõuab mingit erilist motiveerijat. Nii nagu paljude uurijate väitel on rahvuslus üleüldiselt muutuv kategooria, muutub teatud olukordade ja tingimuste mõjul ka rahvus­sport.

Küll aga kinnitab rahvapärase klišee „(Uus) eesti rahvuslik spordiala on …“ variatiivsus meie keeleloome suurt potentsiaali, mida saadavad nii mängulised ja meelelahutuslikud kui ka etnilisest eneseirooniast kantud eesmärgid. Kas meie tõeline rahvussport ongi uute rahvusspordialade väljamõtlemine?

* Artikli aluseks on folklooriajakirjas Mäetagused 69 ilmunud uurimus „Eesti rahvussport – suurtest narratiividest variatiivse ja humoorika/iroonilise rahvaretoorikani“ (http://folklore.ee/tagused/nr69/voolaid.pdf).

Piret Voolaid on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur, Eesti-uuringute tippkeskuse tegevjuht.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming