Ülikooli roll ja võimalused digikultuuri edendamises

PEETER NORMAK

Asjaolu, et oleme jõudmas või kohati juba jõudnud infoühiskonda, ei vaja enam põhjendamist. Infoühiskonnas valitseb elukorraldus, kus enamik inimkonna loodud väärtusi on kätketud teabesse, mida hoitakse, teisendatakse ja edastatakse universaalsel digitaalsel kujul. Seetõttu on arusaadav, et infoühiskonna problemaatika leiab käsitlemist riiklikes ja valdkondlikes arengukavades ja strateegiadokumentides. Nii näiteks väidetakse IKT-sektori visioonis infoühiskonnast Eestis aastal 2020, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kompetentsid levivad kõikidele erialadele ja kasvab järsult vajadus IKT-õppe järele kõikidel erialadel ning et „aastaks 2020 on IT-haridus muutunud osaks teistest distsipliinidest”.
Selleks et infoühiskonna liikmed leiaksid võimalused seda kõike mõistlikult ära kasutada, peaksid olema täidetud järgmised eeldused: olema loodud infoühiskonnas tegutsemist toetavad tehnoloogilised ja tarkvaralised vahendid, välja töötatud nende vahendite efektiivse kasutamise metoodikad, inimestel nende vahendite kasutamise oskused jne. Iga eelduse täitmine eeldab omakorda tervet meetmete kompleksi.
Milline võiks selles kõiges olla ülikoolide roll ning millised on ülikoolide võimalused selle rolli täitmisel? Järgnevas püüan sellele küsimusele vastata Tallinna ülikooli (TLÜ) näitel.
Hiljutisel TLÜ arengukonverentsil kõlas ettepanek seada ülikoolil endale ülesandeks olla eestvedaja infoühiskonna innovaatiliste lahenduste väljatöötamisel ning nüüdisaegse digi- ja meediakultuuri juurutamisel eri eluvaldkondades. Eestvedamine tähendab, et selle valdkonna arendamine oleks ülikooli üks prioriteete, et ülikool koondaks sellealase tippkompetentsi, panustaks poliitikakujundusse ja oleks digivahendite rakendamise alal juhtiv koolitaja. Laias laastus jaguneks digikultuuri edendamine kaheks. Esiteks digikeskkondade ja -vahendite loomine ning metoodikate väljatöötamine iga haridusastme jaoks nii formaal- kui ka mitteformaalhariduses, õppimiseks töökohal, ja teiseks ülikooli akadeemilises tegevuses digikeskkondade ja -vahendite ning metoodikate kasutamine. Viimane tähendab muu hulgas seda, et ülikoolis väljatöötatud lahendusi katsetatakse ja juurutatakse kõigepealt ülikooli akadeemilises tegevuses, aga ka seda, et IKT-õpe integreeritakse teiste erialade õppekavadesse. Teatud valdkondades, mis kommertslikus mõttes ei paku eriti huvi, nt haridusvaldkonnas, on ülikoolid lausa kohustatud panustama digikeskkondade ja -vahendite loomisse ning nende kasutamise metoodikate väljatöötamisse.
Mainitud TLÜ arengukonverentsil oli digi- ja meediakultuurile pühendatud üks viiest sessioonist. Samal ajal oli see teema sisuliselt läbiv – ka kõikides teistes sessioonides rõhutati digilahenduste olulisust vastavate valdkondade edendamisel, olgu see avatud ühiskonnakorraldus ja valitsemine, kultuuriline kompetentsus, terve ja säästev eluviis või haridusuuendus. Ettekandeid kommenteerinud eksperdid tõdesid, et vajadus digivahendite rakendamise alaste uuringute, arendustegevuse ja koolituse järele on niivõrd suur, et selles valdkonnas jätkuks tööd kas või omaette ülikoolile. Tallinna ülikool on aga dilemma ees: ühest küljest on vajadus suur, teisest küljest aga peaks rahvusvahelise taseme tagamiseks keskenduma vaid mõne üksiku tegevussuuna edendamisele. Seda enam et ressurssi napib isegi mõne üksiku tegevussuuna edendamiseks.
Siiski kujunes arengukonverentsi ettekandeid kuulates minus selge arusaam, et Eestil on digikultuuri edendamisel potentsiaali olla teenäitajaks kogu Euroopale ja miks mitte laiemaltki. Olulisemgi kui suurepärased ideed ja tegevuskavad on tahe ja võime neid realiseerida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming