Vanasõna ütleb: metsa taga ei ole teist metsa

Looduse hüvesid tarbides tuleb silmas pidada, et kogu meie tegevus on võimalik tänu looduskeskkonnale ning et meie sotsiaalsetele, kultuurilistele ja majanduslikele väärtustele eelnevad looduse omad.

MATTIAS TUROVSKI

On heameelt metsas kus ei ole radu

Ja lummust täis on üksildane rand

On segamata paigus kogukondi sadu

Kus maad ei ole puutund inimkand

Ma pole inimesi vähem, vaid loodust rohkem armastand.

Lord Byron (autori tõlge)

Mets on Eesti põlisväärtus. Seda teame kõik. Ometi on üldsuse suhtumine metsa kui põlisesse loodusväärtusse hakanud teatud huvigruppide tegevuse tagajärjel viimastel aastatel muutuma. Metsa nähakse rohkem instrumentaalse vahendi ja kiire rikastumise allikana. Tegemist tundub olevat palju laialdasema väärtushinnangute nihkega, millest metsanduspoliitika on ainult üks näide. On tõsi, et puit on alati olnud välisturgudel hea müügiartikkel ning olukorras, kus maailmas ja ümbritsevates riikides on kvaliteetpuit üha haruldasem, on ka kohaliku metsa müük aina tulusam. Ärilisest seisukohast väga loogiline. Ei ole siis midagi üllatavat, et vaade metsast kui põlisväärtusest metsamajandajate (loe: ettevõtjate, kelle sekka kuulub ka riigiasutusi) seas just populaarsust ei võida.

Aga mida tähendab, et mets on meie põlisväärtus? Või et Eesti on metsariik ja eestlased metsarahvas? Igapäevakeeles võiks öelda, et põlised väärtused on sellised, mis ei ole müügiks. Need väärtused on olnud meile tähtsad nii kaua, et oleme hakanud ennast läbi nende identifitseerima. Põlisväärtusega asjad on pühad – need on meile saanud nii tähtsaks, et me ei pea neile mingit otsest instrumentaalset funktsiooni andma, et ikkagi tunnistada nende väärtust. Teisisõnu, põlisväärtusega asjadel on iseväärtus. Eesti mets on üks selline, Eestile ilmselt üks suurima tähtsusega. Ökoloogiline definitsioon metsast justkui hõlmab seda iseväärtust, sest see kinnitab, et peale oma osiste annab kooslusele väärtuse ka selles esinev bioloogiline mitmekesisus, elus- ja eluta osade omavahelised suhted ja interaktsioonid. Koosluse puht majanduslik või vahendiline väärtustamine seda ei suuda – ei suuda väärtustada (igatahes mitte adekvaatselt) koosluse selliseid osi või omadusi, millele ei ole omistatud otsest rahalist või muidu instrumentaalset tulu.

Loodusel endal ei ole häält (tegelikult on, kuid seda tuleb õppida kuulama). Meie kui looduse võlgnike moraalne kohustus on tema huvisid esindada.

Piia Ruber

Metsaga samastab enamik eestlasi meie loodust ja siis veel kõiksugu sõnu, millega kirjeldada karget, ürgset, puhast, metsikut Eestimaad. Mets on osa meie kollektiivsest mälust ja kultuurist. Aga see, mis metsaga toimub – oma maavarade ja loodusrikkuse vastu kuulutatud välksõda – ei ole õige. Jah, viimastel kuudel on juba klišeeks saanud võrdlus „lahingutanner“, kuid harvesteride ja metsabrigaadide pealetungi üleelanud lagendik just niimoodi välja näebki. Midagi jääb neist lankidest mööda sõites mul hinge kriipima. Seesama nähtus, mida kõik siin elavad inimesed oma silmaga näha võivad, kui nad ükskõik mis maanteed mööda sõidavad, ei ole moraalselt õige. Pole õige meile kui eestlastele, pole õige meile kui loodushoidlikule ja jätkusuutlikule ühiskonnale, pole kindlasti õige meie loodusele, mille ainsaks kaitsjaks ja heaolu tagajaks olemegi ju meie. Oma maa ja ressursside ebajätkusuutlik majandamine ei ole põlisväärtus. Röövkapitalism selle sõna otseses, toores mõttes ei ole Eesti Nokia. Võib-olla on Eesti röövkapitalismi uus Nokia, aga mitte teistpidi. Sellist Eestit kauaks ei jätkuks …

Mõelge, mis oleks eestlane, kui ta ei müüks maha loodust, meie ühisvara ja elurikkust. Millisena sellist inimest iseloomustaksite? Võib-olla oleks tal praegu pisut vähem raha, ometi oleks tal kindlasti rohkem leidlikkust ja ta oskaks näha väärtusi rohkemas ning mõista väärtust kui sellist enamana kui rahas. Aga mis omakorda oleks eestlane, kes müüks?

Eestlane, kes lubaks tekkida uuel reaalsusel – Eestil ilma metsata? Kuidas iseloomustaksite sellist eestlast? Kumb neist teile pigem sümpatiseerib? Kumb Eesti teile pigem imponeerib – kas mõnd lääneriiki meenutav pooltehislik pargiriik või varahommikune udu rabajärve kohal? Kas pühapäevahommikune tunnine järjekord rahvuspargi piletikassa ees või värsked võileivad metsalaanes marjuliste lõunapausil?

Murettekitav suundumus

Praegune metsaseaduse muudatuse küsimus ei ole ehk nii terav kui näited selles kirjatükis. Muret tekitab aga seaduse muutmine. Praegu, mil inimene on loodust rohkem häirinud kui kunagi varem, mil looduslike süsteemide hävitamine on täiesti pretsedenditu, mil meid ähvardab globaalne looduslike süsteemide kollaps, mil looduse metsikus on kaduv nähtus, mil Eesti on ometi just nüüd allkirjastanud Pariisi leppe, soodustatakse seaduse jõuga meie metsade käsitlemist eelkõige majandusobjektidena, lihtsustab lageraie menetlustoiminguid, lihtsustab eraomanike võimalust oma metsa müüa, lihtsustab eraettevõtjate kokkuostutoiminguid. Kas see suund on õige? Meie kõige suurema, märgilisema ja põlisema ressursi mainekujundamine eelkõige majandusobjektiks? Kohe suurima võimaliku rahalise kasumi teenimiseks, jah, see on õige suund. Aga jätkusuutliku majandamise, tulevaste põlvede ning looduse mitteinimosade heaolu seisukohast on see vale suund. Efektiivse looduskaitse, looduse sügavuti mõistmise, austamise ja sellesse eetiliselt suhtumise elushoidmiseks on see vale suund. Rahva ja maa heaolu silmas pidades pikas perspektiivis on see vale suund. Mida mõtlevad järeltulevad põlved, kui meie pärand neile on jäädavalt laastatud looduskeskkond?

Nüüd, mil välismõjud ja ärilised huvid on suuremad kui kunagi varem, peaksime eelkõige vastu võtma seadusi, mis kaitsevad meie põlisväärtusi kalkuleeritud majandushuvide eest, mitte ei rõhuta neid, ega kujundaks Eesti metsanduspoliitikat nendesamade majandushuvide järgi. Seadused peaksid kaitsma meie metsa huvigruppide eest, kellel meie kultuurist, kommetest ja sidemetest oma maaga ei ole nähtavasti sooja ega külma.

Nagu Asko Lõhmus möödunud aasta 8. detsembri „Hallo, Kosmoses” välja tõi, on tõesti märkimisväärne, kuidas ühest küljest püütakse Eestit turustada kui maheriiki oma puhta ja võrdlemisi puutumata loodusega, ent tegelikkuses näeme, kuidas äritegevuses ja majanduses järgitakse üha enam vastupidist loogikat ja lääne eeskuju – metsa jm looduse müümine ja turustamine toorainena on tõusev trend. Toimub võimas linnastumine, kaugeksjäämine loodusest ja maakohtadest kui elu võrdväärsetest osadest, muret tekitab soov ette võtta Eesti mastaabist tublisti suuremaid projekte, nt Rail Baltic või Sylvesteri endiste omanike plaanitav miljardiline puidutöötlustehas, mõtlemata kaugemale tulevikule kogu ühiskonna ja meie looduse võtmes. „Mahe“ ja „öko“ lähevad müügiks ainult niipalju, kuivõrd nad ei jää ette korporatiivhuvidele. Nagu juhtivteadur Asko Lõhmus on öelnud, on see „skisofreeniline tendents“ (konkreetsemalt oli jutt keskkonnaministeeriumi väärtushinnangutest, kus ühe käega justkui tegeletakse ökoriigi turustamisega ja looduskaitsega, teisega võimaldatakse seadusandlikult aga looduse üha ressursipõhisemat käsitlust) pehmelt öeldes murettekitav. Meie majanduspoliitika järgib suures pildis suure lääne näitel sama loogikat.

Metsa teema on siinkohal väga hea näide. Eesti brändi loojad räägivad, et meil on nelikümmend protsenti mahemets, samal ajal kiireneb metsamüük ja -eksport, mets on suurhuvipunktis valitsusele ja korporatsioonidele ja valitsuse egiidi all on kõik justkui õigustatud – mis on majandusele hea, on tingimusteta hea ja vajalik. Metsandus annab üha rohkem kasumit, olenemata asjaolust, et metsamajandus toob riigile sisse tublisti alla protsendi riigi eelarvest – ka kõige brutaalsem metsalobist saab oma sisimas aru, mõistab, põrnitsedes hommikuti peeglisse, et tegemist on ühe ja sama kapitaliseerumise protsessi ilminguga, mis kinnitab juuri ühte Eesti kõige põlisemasse ossa – meie metsa. Sellise röövkapitalismi juures on vaja täheldada esmalt ja peamiselt ainult ühte asja – see on süsteem, mille eesmärk on suurimate investorite ja osanike kasumi maksimeerimine. Kõik muu on teisejärguline, likviidne, kasumi nimel ohverdatav – seadustest rahva heaoluni, metsakooslustest rääkimata. Olgugi et metsa olukord ei ole veel nii kriitiline, on võtta näiteid sellest, kuidas be-all and end-all majandusest üle võetud tööstusharu ressursi väga lühikese ajaga täielikult ammendab, vastupidiseid näiteid on ehk mõni üksik. Kasumi nimel lähevad väärtused ahju, antud juhul sõna otseses mõttes.

Metsamajandajad ja ökonomistid

Mis puutub metsamajandajatesse, kes ennast metsa teemal ülimateks ekspertideks peavad, siis minu meelest kehtib siin huvitav analoogia. Nimelt on metsamajandaja metsaspetsialist, nii nagu jahimees on loomaspetsialist. Selgitan. Jahimehe töö on tagada, et ulukite (osale inimestest instrumentaalselt vajalike metsloomade) heaolu oleks kindlustatud, seejuures veendununa, et kõik inimese teisejärgulised huvid uluki suhtes oleksid rahuldatud – olgu siis rekreatiivne, meelelahutuslik, majanduslik, hariduslik vms. Miks teisejärgulised huvid? Sest eluliselt me ulukitest ei sõltu juba aastakümneid, kui mitte aastasadu. Loomade huvid aga on just nimelt esmajärgulised – tegemist on nende kodude, perede ja kogukondade, heaolu ja eludega. Uluki füsioloogiline heaolu on jahimehel vaja tagada mööndustega, mis võimaldavad tagada inimhuvid selle uluki suhtes. Jahimees on vaikimisi, algusest peale, inimkesksete huvidega. Mets, kus inimesel nt puudub ligipääs loomale, sest mingi ulukiliigi heaolule on see parim (ja võite kindlad olla, iga metslooma huvides, mis puudutab inimest, on igasuguse kontakti vältimine), ei ole jahinduse seisukohalt mõeldav – see minetaks jahinduse funktsiooni. Seda silmas pidades on jahimehe töö hallata metsloomade populatsioone metsakeskkonnas võimalikult efektiivselt, tagades inimesele maksimaalse kasulikkuse olude piires või parimal juhul püüdes leida tasakaalu uluki ja inimtegevuse huvide vahel. Metsamajandajad suhtuvad metsa samamoodi – mets kui inimesele instrumentaalselt kasulik, millel, olgu, on ka looduslikud funktsioonid, ökosüsteem, liigirikkus jne. Seni, kuni ennast metsaeksperdiks tituleerida julgev inimene on seisukohal, et Eesti metsad ei vaja rohkem kaitset, vaid õigustatud on majandustegevuse intensiivistamine, on tegemist metsamajandajaga, mitte eksperdiga. Metsa huvides ei ole selle inimesepoolne häirimine. Metsal ei ole meid vaja. On väga murettekitav, et igapäevases argoos on metsamajandaja ja metsaekspert sünonüümid, kuigi sisuliselt ei ole nad seda mitte üks raas. Majandamine ei ole metsakeskkonna peamine interaktsioonitüüp, selleks on haldamine.

Aga ometi ei ole hoiakud, et inimene metsloomade elu juba liialt palju häirib ning me peame astuma kindlaid samme, et see häiring niigi tihti miinimumini viidud populatsioonides elimineerida, meie riigi instantsidele tõsiseltvõetavad. Veel enam, nende hoiakute võtjad ja looduse sügavamate väärtuste kaitsjad on poliitilises argoos surutud puukallistajate staatusesse, s.t nende väärtushinnanguid naeruvääristatakse. Selle asemel et seadustega forsseerida meie looduse hea tervise juures püsimist, mõtleme välja, kuidas süsteemi teha majanduslikult kasumlikumaks ilma niigi häiritud loodust liiga palju (kriitiliselt) häirimata. Kuni ametkonnad väidavad, et kaks-kolm hunti on Saaremaal-Hiiumaal mõistlik ja ökoloogiliselt põhjendatud arvukus, et Eesti metsad ei ole liiga tükeldatud ökosüsteemide täisväärtuslikuks toimimiseks, et peamine metsakoosluste mõõdik on juurdekasv tihumeetrites, puudub alus tõsiseltvõetavaks debatiks. Teaduslikust seisukohast on tegemist absurdsete väidetega, millest riigiasutused koosluste ja keskkondade haldamisel mingil müstilisel põhjusel juhinduvad.

Olgugi et jahimehe amet on kindel amet ja muu seas on sellel ülesanne korraldada ulukiseiret (sest metsavahid on meil väljasurnud liik, nagu Toomas Trapido 16. detsembril keskkonnaministeeriumi ees toimunud kodanikualgatuslikul meeleavaldusel märkis), on väide, et jahimehe peamine eesmärk on ulukite heaolu tagamine, siiski absurdi vallast. Jahimehe peamine eesmärk on jahinduse edendamine. Jahinduse võib siinkohal võrdluse toomiseks ümber nimetada ulukimajandamiseks. Täpselt samal põhjusel võite kindlad olla, et metsamajandaja huvides on metsa hea käekäik ainult selle hetkeni, kuni see on kasulik rahakotile. Kas tõesti keegi usub väiteid stiilis, et vanad metsad on ökoloogiliselt kahjulikud, et mets vajab kirvest nagu inimene puud? Kas metsalobist hommikul peegli ees ise ka usub selliseid väiteid? Metsamajandaja näeb metsa vahendina teisejärguliste ehk mitteeluliste huvide saavutamiseks. Siin see mure ongi: meie ühiskonnas samastatakse eksikombel elulisi vajadusi majanduslike vajadustega. Jahimees ja zooloog ei ole analoogsed ametid, nii nagu metsa monokultuur ja häirimata mets ökoloogilises mõttes ei ole analoogsed keskkonnad. Sama kehtib metsamajandaja ja metsateadlase puhul. Üks lähtub metsast kui majanduslikust keskkonnast, teine metsast kui elukeskkonnast, ökosüsteemist, superkooslusest (sest mets on koosluste kooslus). Metsamajandaja ütleb, et tema teab, mis on metsale parim, nii nagu majandusteadlane ütleb, et tema teab, mis on ühiskonnale parim. Tegelikult teavad mõlemad vaid seda, mis on parim majandusele. Ning jah, majandus on osa meie ühiskonnast ja selle toimimisest. Aga ta on sellest ainult osa ja mitte isegi tingimata kõige tähtsam osa. Iga loodusliku süsteemi tervist iseloomustab selles esinev mitmekesisus, see on täiesti ümberlükkamatu ökoloogiline tõsiasi, mis kehtib ülekantuna ka inimühiskondades, aga sellest teine kord.

Kas olete tähele pannud, kuidas eri valdkondade majandajad, ökonomistid kasutavad avalikes sõnavõttudes reeglina keerulisi ja spetsiifilisi termineid, jättes mulje, et nende amet on nii keeruline, et vajab tingimata nende eksperdihinnanguid. Samuti on majandusteooriad reeglina väga keerukad ja iga majandusõpik vähemalt kaheksasada lehekülge paks. Mulle tundub, et metsaväitluses rakendatakse praegu kaunis sarnast nippi. „Metsaeksperdid“ ja -spetsialistid ehivad ennast eriterminoloogiaga, navigeerivad seaduste rägastikus graatsilise osavusega, püüavad (ja paljuski edukalt) jätta kõikidele muljet, et nad on tõepoolest asjatundjad ja nendega ei olegi mõtet vaielda, sest neil lihtsalt on õigus. Kui ökoloogid, bioloogid, dendroloogid, keskkonnakaitsjad või -eetikud, rääkimata kodanikest, keda on murelikuks teinud ükskõik millise kõige väiksemagi maantee ääres iga mõne kilomeetri tagant näha olev lageraielank, teemast mingit sotti tahavad saada, esitab „ekspert“ neile kontsentreeritud vormis, eritermineist pungil argumendiportfelli, mille peal seisab: kõik on korras, mine tööle tagasi. Või kui ei, teeb seda poliitik, viidates metsaeksperdile: „Ärge muretsege, eksperdid teavad, mida nad teevad.“ Miks küsib meie riik looduse käekäigu kohta nõu ökonomistidelt? Miks naeruvääristatakse sellist loodusesse suhtumist, millega omistatakse sellele iseväärtus?

Looduse iseväärtus

Eesti võiks olla ökoriik, me võiksime oma riiki majandada vastavuses selle looduse vajadustega. See eeldab, nõuab (!) looduse iseväärtuse tunnistamist ja tunnistamist sääraselt, et see ei oleks vaikimisi madalam meie majanduslikest huvidest. Eesti võiks olla ökoriik, aga ökoriike ei ehitata mootorsaagidega.

Saan veel teiselgi korral viidata Asko Lõhmusele. Nimelt 18. jaanuaril „Suud puhtaks“ saates ütles ta, et kuigi on väga positiivne, et kõik osalised on kokku tulnud ja räägivad üheskoos metsanduspoliitikast, siis tegelikult päris kõiki kohal ei olnud. Nimelt lendoravat ei olnud kohal, puid ei olnud, seeni ei olnud, putukaid ja taimi ei olnud. Neil mõõtmatult mitmekesistel kooslustel ja nende lõpmatutel esindajatel, millest üks mets koosneb, ei ole oma häält. Meie meedias on esindatud ühiskonna eri kihtide ja huvigruppide väärtused, majanduslikud väärtused, kultuurilised väärtused, ühiskondlikud väärtused. Ent need, kes seisavad looduse väärtuste eest, on tahes-tahtmata marginaliseeritud. Sest nemad esindavad kõige suuremaid väärtusi, põlisväärtusi, nad esindavad kogukondi, mis oma mastaabilt ja komplekssuselt on meie omadest mõõtmatult suuremad, ent sõnaõigust saavad teistest vähem. Loodusel endal ei ole häält (tegelikult on, kuid seda tuleb õppida kuulama). Meie kui looduse võlgnike moraalne kohustus on tema huvisid esindada.

Räägitakse, kuidas mets on kasulik inimesele, kuidas majandada metsa nii, et see oleks ka tulevikus inimesele kasulik. See on looduse väärtustamine inimkeskselt. Ka looduse hea tootlikkuse tagamine tulevatele põlvedele, mitmekesiste ökosüsteemiteenuste funktsioneerimine ja jätkusuutlik haldamine on inimkesksed käsitused. Suurte ja hulgaliste, paljusid liike koondavate ökosüsteemide väärtustamine enesekeskselt, vaid ühe liigi – inimliigi huve silmas pidades on täiesti ebaproportsionaalne viis küsimust lahendada. Juba möödunud sajandi keskpaigast alates on keskkonnafilosoofid eristanud looduskaitses pinnapealset ja sügavamat liikumist. Pinnapealne liikumine algab sealt, kus loodust on vaja väärtustada inimhuvide tagamiseks ning lõpeb enam-vähem mööndusega, et seda on vaja teha ka järeltulevaid inimpõlvi silmas pidades. Sügav liikumine seevastu – liikumine, mis koondab endasse rõhuva kaalu loodust käsitleva moraalifilosoofia seisukohti ja sääraseid väärtusi, mida me iseennast ja oma vabadusi õigustades peame iseenesestmõistetavaks, algab tunnistamisest, et loodusel on väärtus omaette – iseväärtus. Sügavam looduskaitse tähendab looduse kaitset ja jõupingutusi tema heaolu tagamiseks tema enda pärast. Iseväärtus kõige lihtsamas mõttes on millegi õigus olla, ja olla nii, nagu talle on omane, iseenesest. Küsige endalt, milline peaks looduse väärtustamine olema ühes ökoriigis: kas pigem pinnapealne või pigem sügav? Kordan: iseenda ja annaks jumal, et ka teiste inimeste puhul, peame selliste väärtuste tunnistamist iseenesestmõistetavaks, vähemalt paberil peame. Aga meie progressikultuslikus kultuuritraditsioonis kipub pahatihti ununema, et iseväärtus ei ole eksklusiivselt inimese pärusmaa. Veel enam, tegelikult on iseväärtus inimesel seetõttu, et ta on elusolend, osa bioloogilisest suurmängust, mitte vastupidi.

Meil tuleb üheskoos mõista, olenemata, mis ühiskonnakihti, majanduslikku sektorit või kultuurilist perspektiivi me esindame, et meie ühiskondlikud vajadused või majandushuvid ei ole midagi, mida saavutada püüdes on õigustatud looduse huvidest ülesõitmine. Looduse hüvesid tarbides tuleb silmas pidada, et kogu meie tegevus on võimalik tänu looduskeskkonnale ning et meie sotsiaalsetele, kultuurilistele ja majanduslikele väärtustele eelnevad looduse omad. Loodust tarbides oleme kohustatud silmas pidama võimalikult suurt austust ja võimalikult väikest häiringut. Me peame hakkama mõistma, et loodus on terviklik tasakaalu poole püüdlev süsteem ning see tasakaal ongi kõige suurem ressurss, väärtus, millest õppida ja mida silmas pidada. Väärtuslikum igast punktobjektist, üksikust maavarast või isoleeritud kooslusest. Proportsioonid on paigast ära.

Jah, on kiiduväärt, et praegu, pärast paljude pikaajalist pingutust, on see teema jõudnud avalikkuse tähelepanu alla. Aga see on alles algus. Ökoriik tähendab ökoinimesi. 17. jaanuaril riigikogus toimunud keskkonnakomisjoni avalikul istungil tõstatas Meelis Mälberg küsimuse, kellelt peaksime oma metsanduspoliitika kujundamises eeskuju võtma. Küsige nüüd endalt, kellelt siis peaksime, kallid ökoriigi kodanikud. Kas läänelt, idalt, põhjalt või lõunalt? Või äkki peaksime looduselt eeskuju võtma?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht