Vanemaks eaks rahaasjade planeerimine on ebamugav

Igal valikul on omad riskid, aga tsiteerides üht rahatarkuse koolitusel osalenut: „Kõige suurem risk on riske mitte võtta.“

LEONORE RIITSALU

Vananemisega on nagu surma ja maksudegagi – sellest ei pääse, paremal juhul õnnestub vaid veidi edasi lükata. Uutmoodi vananemisest on viimasel ajal palju räägitud, seda nii Eesti Koostöö Kogu eestveetavas rahvakogus kui ka arvamusfestivalil. Samuti käsitlevad seda visioonidokumendid „Pension 2050“ ja „Töö ja oskused 2025“. Ometi ei ole see teema, millest tahaksime pingsalt mõelda ja selleks pikaajalist tegevuskava koostada. Lihtsalt ei ole ahvatlev mõtiskleda, mitu aastat veel täie tervise juures elada on jäänud või kui palju raha ma 30 aasta pärast iga kuu vajan. Nii kipume oma vanaduspõlve rahaliselt kindlustamata jätma. Teame küll, et peaks, aga praegu ei ole selleks aega, teadmisi ega raha. Liiati ei ole pensionisüsteem ega pakutavad investeerimisvõimalused täiuslikud. Paraku läheb aga otsusega viivitamine, peenemalt öeldes prokrastineerimine, meile sõna otseses mõttes kalliks maksma.

Oleviku ja tuleviku mina

Põhjusi, miks otsustamise kaugemasse tulevikku veeretamine arukam tundub, on rohkelt. Näiteks on tõestatud, et lühiajalist käegakatsutavat tulu hinnatakse ebaproportsionaalselt kõrgemalt kui suuremat tulu kaugemas tulevikus. Veelgi enam, investeerimisotsuste tegemisel kipume olema lühinägelikud. Lähema tuleviku vajadusi ja võimalusi näeme täpselt, kaugema tuleviku rahaasjad on märksa udusemad. Lisaks tulu ajas erinevale tajumisele, ei taju me ka ennast kaugemas tulevikus adekvaatselt. Teadlased Hal Hersfield1 ja Dan Goldstein2 kirjeldavad seda kui vastuolu oleviku ja tuleviku mina vahel. Täna, siin ja praegu tean täpselt, kui suurt rahulolu saab „oleviku mina“ saja euro kulutamisest. Märksa keerulisem on ette kujutada, milline on kahekümne aasta pärast „tuleviku mina“ tajutav rahulolu kahesaja euro kulutamisest. Seepärast soovitavad nad visualiseerida oma „tuleviku mina“. Rahatarkuse koolitustel oleme palunud osalejatel kirjeldada või joonistada, milline näeb välja nende tavaline päev 75 aasta vanusena. Mida vanem on osaleja, seda realistlikum on pilt. Nooremad kipuvad hätta jääma, lähemate eluetappide kujutamisega saavad nad hästi hakkama, aga kaugem tulevik tundub kujuteldamatu. Samal eesmärgil on loodud digitaalseid abivahendeid, mis inimese foto vanemaks muudavad. Kui suudame näha ennast vanana, on ka kergem kujutleda oma vajadusi selles eluetapis. See omakorda muudab tulevikuks rahaasjade planeerimise konkreetsemaks ja selgemini hoomatavaks.

Vähima vastupanu tee

Tuleviku rahaline kindlustamine eeldab teadlike valikute tegemist. Paraku näitavad Saar Polli 2015. aastal kogutud andmed,3 et vaid viiendik Eesti elanikest planeerib oma rahaasju aastaks või kauemaks ette. Rahalisi eesmärke on endale seadnud pool vastanuist ja vaid 7% on täiesti kindlad, et on oma rahaasjad pensionipõlveks hästi planeerinud. Veelgi enam, vaid 9% kohustusliku pensionifondi ehk teise sambaga liitunuist on enda sõnul enne valiku tegemist mitme fondi tingimusi võrrelnud. Enamik on vastu võtnud pakkumise kas kodupangalt või mõnelt muult finants­asutuselt. Harvardi ülikooli professor Brigitte Madrian nimetab sellist pensionipõlveks teadlike ja kaalutletud otsuste tegemata jätmist vähima vastupanu tee valimiseks.4 Uurisin, mille poolest need vähesed, kes Eestis teadliku valiku olid teinud, ülejäänutest erinevad. Ei saa öelda, et nad oleksid teistest targemad või jõukamad. Ainus eristav tegur oli investeerimisriskide hajutamise vajalikkuse mõistmine. Kas see aga oli valimise ja võrdluse põhjuseks või, vastupidi, õpiti valima ja võrdlema, ei ole kogutud andmete põhjal võimalik otsustada. Muna ja kana küsimus: kumb oli enne, teadmised või arukas käitumine?

Vähima vastupanu tee valimine ja valikute tegemata jätmine võib tuleneda ebakindlusest. Tahame oma otsustele kiiret, selget ja mõõdetavat tagasisidet. Kui seda ei saa, tunneme end ebakindlana. Vanema ea rahalise heaolu planeerimisega seotud otsused aga ei anna kohe käegakatsutavat tagasisidet. Olgu meie valitud investeerimisviisiks haridustee ja karjääri planeerimine, tervislik eluviis või väärtpaberite ostmine, valikute õigsuse üle saame otsustada alles vanemas eas. Veelgi enam, nende pikaajaliste otsuste tegemisel on raske õppida varasematest kogemustest – meil ei pruugi neid lihtsalt olla. Seepärast on mugavam otsida põhjendusi, miks on parem valik praegu tegemata jätta. Rahatarkuse koolitustel osalejad on maininud kahtlusi riigi, pensionisüsteemi ja eurosüsteemi tulevikus ja ohtu, et inflatsioon sööb säästud. Kahtlemata on arukas kõigi võimalike riskidega arvestada, aga tasub korra ka kriitiliselt mõelda, ega ratsionaalse põhjendamise asemel iseendale õigustusi ei otsita.

Rahaasjade arukaks korraldamiseks on vaja võtta vastutus. Palgapäevast palgapäevani elamine ja kogu sissetuleku ärakulutamine ei ole halb, kui see on teadlikult tehtud valik. Sel juhul on inimene valmis riskiks, et vanemas eas tema rahaline heaolu märkimisväärselt väheneb. Kui tegu on pigem vähima vastupanu teel kulgemisega, kiputakse süüdistama riiki, pensionisüsteemi, pankasid ja kurja saatust. Mugavam on neid pikaajalise rahalise heaolu eest vastutavana näha kui ise keerukaid valikuid aegsasti teha ning nende eest ka vastutada. See on kummaline paradoks – tahame olla oma valikutes vabad, aga pikaajaliste keerukamate otsuste puhul oleks parem lasta kellelgi teisel vastutada. Teadlane Sheena Iyengar on näidanud, et eelistame küll valikuvabadust, aga suurema arvu valikuvariantide korral ei suudagi otsust teha.5 Ta nimetab seda valikute ülekülluseks. Nii tundub meilegi Eestis pakutava paarikümne kohustusliku pensionifondi vahel valimine liiga keeruline.

Valikuvabadus ja üleküllus

Käitumusliku majandusteaduse ja aruka käitumise suunas „nügimise“ teooriate tuntuim autor Richard Thaler on uurinud Rootsis pakutavaid pensionifonde ja nende valimist.6 Koos kaasautori Henrik Cronqvistiga leidis ta, et kõige arukamalt olid käitunud need, kes sadade fondide võrdlemise asemel vaikimisi seatud fondiga liitusid. Rootsis oli võimalik valida üle neljasaja fondi vahel, riik soovitas rahval kasutada valikuvabadust ja valida oma soovidele ja võimalustele kõige paremini vastav fond. Kui mingil põhjusel see siiski tegemata oli jäetud, liideti nad vaikimisi valitud fondiga. Hoolimata reklaamikampaaniatest, mis kutsusid kõiki üles oma valikuvabadust kasutama, jättis ligi kolmandik Rootsi elanikest teadliku valiku tegemata. See viib meid tagasi paradoksini, et valikuvabadus on küll meeldiv, aga keerukamaid valikuid on parem ise mitte teha. Thaleri ja Cronqvisti uuring sedastas, et vähima vastupanu tee valinud ja vaikimisi seatud fondiga liidetute pensionisäästudel oli esimestel aastastel isegi paremini läinud kui teadliku valiku teinutel keskmiselt. Siiski ei saa lühiajaliste tulemuste põhjal hinnata, kellel tegelikult pensionipõlves rohkem raha on. Autorid soovitasid, et ohtrate valikute pakkumise asemel võiksid pensionisüsteemide kujundajad arvestada inimloomuse olemusega ja valiku tegemata jätjatele võimalikult ohutu vaikimisi seatud lahenduse määrata. Aga kas on arukas vastutus oma rahalise heaolu eest kellegi teise hooleks usaldada?

Rahalise heaolu suurendamiseks vanemas eas tasub teha üks mõtteharjutus. Esmalt kujutlegem oma vajadusi ja soove nii 20 aasta pärast. Seejärel mõelgem, mis teeb meid siis õnnelikuks. Mida selleks vajame? Selgelt mõõdetavatele saavutuseesmärkidele on lihtsam motivatsiooni leida ja nende nimel tegutseda kui tegelda kahjude ärahoidmisega. Nüüd on jäänud veel vaid kokku lüüa, kui palju raha nende eesmärkide jaoks vajame. See summa tuleks jäänud 20 aasta kuude peale ära jagada ja otsustada, mil moel seda koguma hakata. Kui saavutamine aga otseselt raha kogumisega seotud ei ole, tuleks nüüd elukestva õppe, karjäärivalikute või tervise eest hoolitsemise võimalusi uurida. Igal valikul on omad riskid, aga tsiteerides üht rahatarkuse koolitusel osalenut: „Kõige suurem risk on riske mitte võtta.“

Leonore Riitsalu on Tartu ülikooli ja EBSi õppejõud, MTÜ Rahatarkus juhatuse liige.

1 H. E. Hershfield, Mt. T. Garton, K. Ballard, G. R. Samanez-Larkin et al., Don’t stop thinking about tomorrow: Individual differences in future self-continuity account for saving. Judgment and Decision Making. 2009, 4 (4), 280.

2 Daniel Goldstein, The battle between your present and future šelf, 2001. www.ted.com/talks/daniel_goldstein_the_battle_between_your_present_and_future_self

3 Uuringu aruanne „Finantsalase kirjaoskuse uuring Eesti elanike seas“, Saar Poll 2015.

4 J. J. Choi, D. Laibson, B. C. Madrian & A. Metrick, Defined contribution pensions: Plan rules, participant choices, and the path of least resistance. In: Tax Policy and the Economy, (2002) Volume 16, 67–114.

5 S. S. Iyengar, G. Huberman, & W. Jiang, W. (2004) How much choice is too much? Contributions to 401 (k) retirement plans. Pension design and structure: New lessons from behavioral finance. 83–95.

6 H. Cronqvist & R. H. Thaler, Design Choices in Privatized Social-Security Systems: Learning from the Swedish Experience. American Economic Review, (2004), 94 (2), 424–428.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming