Vapustatud puuduvast meediapoliitikast

Meedia sõltumatu regulaatorasutus sõltub suuresti poliitiliselt määratud ministrist.

URMAS LOIT

Hiljutine raadio tegevuslubade väljaandmine osutas taas, et riigil puudub meediapoliitika. See on puudunud pikka aega. Sellest on lausa hoidutud. Nüüd on käes olukord, kus see ohustab pluralismi ning loob korruptsiooniohtlikke olukordi.

Meedia tegevuslubade väljaandmise mõte on riigi piiratud ressursi puhul kohustada loasaajat programmile looma sisu, mis arvestab auditooriumi vajadust olla informeeritud. Uudiste, eriti lokaalsete, tootmine on ressursimahukas ja vähekasumlik. Ilma motivatsioonita enamik ettevõtjaid seda ei tee, vaid pakub pigem lihtsat meelelahutust.

Motiveerivate väärtuste ja võimalike lahendusteede otsimiseks vajab Eesti selgesõnalist meediapoliitikat, nagu on mitmesugused ametlikud aruanded ja uuringud korduvalt esile toonud. Neist mõne juures olen ka osaline olnud. Näiteks ELi 7. raamprogrammi projekti Mediadem käigus (2012) andis töörühm poliitikasoovituse, et meediapoliitika kujundajatel on vaja ajakohaseid ja mitmekülgseid andmeid meediaprotsesside kohta ning andmete saamiseks tuleb korraldada püsiseire. Meediapoliitika ei ole vaid riigi pärusmaa – selles on palju toimetegelasi (ingl actor), kelle kõigi panus on ühtviisi oluline ja möödapääsmatu.

Meediaturu kohta on riigi otsustajatel andmed tihtilugu meelevaldsed, ometi andmete valdajaid ja tõlgendajaid ekspertidena pigem ei kaasata. Seetõttu oleme selles meediasektoris, kus meediapoliitika kujundamine on ka õiguslikus mõttes vältimatu – audiovisuaalsektoris, k.a raadio –, jõudnud olukorda, kus meediapoliitiliste valikute tegemine on kujunenud läbipaistmatuks, sõna otseses mõttes korruptsiooniohtlikuks.

Absurdne olukord

Ilmekas on siin hiljutine kahe raadiotegevusloa väljaandmine, mille puhul on mul senini arusaamatu, mille põhjal ja mismoodi kujundati loatingimused, kuigi olin kutsutud eksperdina (Tartu ülikooli ajakirjandusõppejõud) lubade väljaandmise komisjoni liikmeks.

Tallinnas ja Sillamäel anti välja regionaalsed load, mis sisuliselt on kohalikud (seadus „kohalikku“ luba ei tunnista). Mõlemal puhul oli tahtjaid rohkem kui üks. Seetõttu tuli taotlusi võrrelda ja see vajab väärtuspõhiseid kriteeriume.

Euroopa Liit on nõudnud tungivalt, et meedialube väljastaks ja järelevalvet teostaks sõltumatu regulaator ja mitte poliitiliselt angažeeritud ministeerium. Nii otsustati 2013. aastal tegevus kultuuriministeeriumist (KM) välja viia ning muuta tehnilise järelevalve amet (TJA) sõltumatuks regulaatoriks. Et aga majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei soostunud oma haldusalasse võtma üldisemat meediapoliitika kujundamist, siis on lubade väljaandmine ebamääraselt jagunenud kahe asutuse vahel. KM kujundab loatingimused, nende põhjal korraldab väljaandmist TJA.

Seaduse järgi tuleb TJA-l väljaandmiskomisjoni kutsuda eksperte, kuid KMi loatingimuste kujundamise protseduur on täiesti läbipaistmatu. KMi esindaja ei nõustunud avaldama ei komisjoni koosolekul ega ka hiljem kirja teel, missuguseid eksperditeadmisi kaasati, määratlemaks, kui suur peab programmis olema sõnaline osa, Eesti autorite osakaal ja levipiirkonna elu kajastavate saadete hulk. KM on salastanud isikud, kes neid on selles osas nõustanud, soovides sellega kaitsta nõuandjate „eraelu puutumatust“ olulise kahjustamise eest. KM märkis samas, et suhtlus ekspertidega toimus vabas vormis ega ole protokollitud. Siin peitubki korruptsioonioht – pole ju välistatud, et loatingimuste kujundamises osalenud hiljem ise taotlust ei esitanud.

Üldse on veider, et eksperdid kutsutakse lubade väljaandmise kõige viimasesse etappi, kus enamik sisu puudutavaid otsuseid on juba tehtud. Oleks loogiline, kui samad eksperdid oleksid kaasas kogu protsessi kestel (nii KMis kui ka TJAs), nagu tegelikult oli ka siis, kui kogu väljaandmise protseduur toimus KMis.

Sellisel juhul saaks ehk juba algstaadiumis sõnastada avalikust huvist tulenevad väärtused ja vajadused ning ka võimalused nende kvalitatiivseks mõõtmiseks loataotluste menetlemisel. Äsjasel lubade väljaandmisel TJAs anti komisjonile ette töökord, mis kvalitatiivset lähenemist ei võimaldanud.

Taotluste puhul sai hinnata ainult neis esitatud kvantitatiivseid näitajaid, olgu need kui tahes ebamõistlikud või isegi utoopilised. Seega oli komisjoni liikmetele ette määratud üks ainuvõimalik hääletusviis – eelistada mingi näitaja (sõnasaadete, Eesti autorite ja levipiirkonnaelu saadete) suurimat osakaalu pakkumises. See, kas taotluses kirjeldatud äriplaan vm asjaolu üldse võimaldab lubatut selliselt teostada või kuivõrd lubatu rahuldab auditooriumi vajadusi, ei kuulunud hindamisprotseduuri järgi üleüldse arutamisele.

See sundis mind ka komisjonist koosoleku ajal lahkuma, sest ainus hääletusviis oli ette määratud, hääletamata jätta ei tohtinud ja eksperditeadmisi ei vajatud.

TJA väidab, et nemad ei saa midagi teha – nemad peavad lähtuma KMi seatud tingimustest. Tekib küsimus, kuidas saab „sõltumatu regulaatorasutus“ sel määral sõltuda poliitiliselt määratud ministrist. TJA kasutatud hindamismeetod ei võtnud aga arvesse isegi mitte seda tähtsuse järjekorda, millesse KM seadis oma tingimused. Seadus võimaldab hindamismeetodit paindlikult sõnastada ning väidetavalt tegid TJA ja KM konkursi väljakuulutamise eel koostööd.

Protsendimaagia, millele toetudes taotlusi hinnati, viis ka absurdse olukorrani. Nimelt lubas Tallinna piirkonnas parimaks tunnistatud loataotleja oma programmis anda 40% sõnasaateid. Samas lubas ta „levipiirkonna elu kajastavate saadete“ osakaaluks programmis 80%. Sisuliselt tähendab see, et pool levipiirkonna­elu saadetest on muusika. TJA märkis oma selgitustes ja vaidemenetluses, et muusika võibki olla selliste saadete sisuks. Žanriteooria tähenduses on selline väide üsna küsitav. Kuidas saab programmides eeskätt täitefunktsiooniline muusika kajastada levipiirkonna elu? Lisaks ei mahu see hästi koos reklaamiga 100% sisse ära.

Kuigi lubade väljaandmise komisjonis said kõik ühtviisi aru, mida taotluse esitaja pakub, selgitas tekkiva raadio juht Õhtulehele,¹ et nad mõtlesid midagi muud (80% sõnalistest saadetest, mis on kogumahust 32%), hõlmates muu hulgas reklaami mahtu, mida seni pole kunagi programmi sisukategooriate hulka arvatud.

Meediateenuste seaduses on see kategooria, nagu ka Eesti autorite osakaalu mõiste, jäänud täpsemalt defineerimata. Järelikult tuleks seda teha iga kord kõrvaltingimuste sõnastamisel, mis tagab oludele vastava paindlikkuse. KM aga kirjutas mulle, et kuna seadus täpsemalt ei ütle, siis ei saagi määratleda. Kõlab kui juriidiline nihilism.

Distantsilt tehtud „kohalik“

Samamoodi kummaline on minu jaoks KMi väide, et kohaliku raadio kohalikku sisu võib toota ka eemalt, omamata kohapeal stuudiot või isegi korrespondenti. KM kinnitab, et nii maailmas tehakse. Tõesti, Venemaa telekanal PBK teeb Eesti uudiste saadet Riiast. Meediapoliitiline diskussioonikoht on, kas ja mis kujul me vajame kohalikku raadiot. Raadiolubade väljaandmisel 2013. aastal oli oht, et Valgas ja Põlvas juba paar aastakümmet tegutsenud kohalike raadiote load antakse hoopis üleriigilisele kettraadiole, kes lubas ka teha kohalike uudiste aknaid – äriplaani järgi hinnates kas Tallinnast või paremal juhul Tartust.

Distantsilt tehtava „kohaliku sisu“ olemuse näiteks on, kuidas seda tegi Russkoje Radio,² kes 2009. aastal sai endale senise kohaliku raadioloa kohustusega teha samuti kohalikku sisu. Tegelikult lisati Tallinnast koostatavasse programmi paariminutised lupsud selle kohta, et Tartus on ülikool, Emajõgi ja raekoda ning et siin elas ja töötas Juri Lotman. See ei ole ju uudissisu, mida kohalik elanik kohalikult raadiolt ootab!

Riigi meediapoliitika peaks arvesse võtma ka infosõja aspekte. Missugust meediapoliitilist sõnumit või väärtust kannab TJA otsus anda Ida-Virumaa kohalik raadioluba Jumor FMile? Kokku esitati kuus taotlust, millest küll kõik ei kvalifitseerunud. Jumor FM edestas uudistemahu osas järgmist pakkumist 0,3 protsendi võrra (+11 s/h), sõnasaade mahu osas 7 (+4m12s/h) ja kohaliku sisu osas 3,6 protsendi võrra. (+2m10s/h).  Matemaatika, mis ei arvesta asjaoluga, et Jumor FM reprodutseerib valmissisu Venemaalt. Keegi pole teadaolevalt analüüsinud, kuivõrd on seda „huumorit“ vaja peljata infosõja tähenduses. Igal juhul tutvustas raadio taotluses esinejana ka humoristi, kellel on šovinistlike ütluste pärast keelatud sissesõit USAsse ja Ukrainasse.

TJA-l polnud komisjonile anda ka ühegi Ida-Virumaa pakkuja kohta programmiseire andmeid – kuigi kõik taotlejad olid juba tegutsevad raadiod –, et konkursile esitatud taotlusi hinnata tegeliku eetritegevuse järgi. Jõuamegi tagasi alguse juurde, et meediapoliitika teostamiseks on vaja püsiandmeid meedia tegevuse kohta.

Intervjuus ERRi raadiouudistele (5. V 2017) möönis KMi audiovisuaalnõunik, et järgmisel suurel lubade väljaandmisel võiks olla mõistlik ekspertide formaliseeritud kaasamine juba KMis, kuigi seadus seda ei nõua. Samuti viskas ta õhku mõtte, et meediategevuslubade kõrvaltingimustest võiks üldse loobuda. Mõte vajab laiapõhjalist arutelu ekspertide osavõtul, eriti kontekstis, et raadiosagedustele on endiselt tahtjaid rohkem kui saajaid. Paradoksaalselt kipub meediapoliitika puudumine kaasa tooma nii ala- kui ka üleregulatsiooni. Sestap –väärtused esmalt paika! Meedia sõltumatu regulaatorasutuse kõik funktsioonid tuleb koondada ühte kohta. Kuuldavasti sellega kuigipalju ka tegeldakse. Praegu on aga kaotajad mõlemad välja antud load vaidlustanud.

1 Asso Ladva, Raadiolubade jagamine Eesti moodi: sisu asemel loevad ainult protsendid – Õhtuleht, 11. IV 2017.

2 Seire tegi Tartu ülikool Mediademi programmi käigus.