Võitlus maa pärast

Territoriaalsete konfliktide evolutsiooniline taust

TUUL SEPP

Territooriumi omamine ja selle kaitsmine teiste eest on inimesele erilise tähendusega. Ajaloos leidub rohkelt näiteid veristest võitlusest isegi selliste territooriumide pärast, millel suurt objektiivset väärtust ei ole. 1982. aastal läks Suurbritannia sõtta Argentinaga Falklandi saarte pärast – need väiksed tühjad, maismaast sadade kilomeetrite kaugusel asuvad tundrakliimaga saared sobivad peamiselt lambakasvatuseks. Aafrika sarve Badme piirkonnal ei ole erilist strateegilist väärtust ja seal ei leidu ka märkimisväärselt looduslikke ressursse. Ometi on see ala Eritrea ja Etioopia vahelise sõjalise konflikti peatähelepanu all. Ka need 45 000 ruutkilomeetrit, mis moodustavad Eesti Vabariigi territooriumi, ei ole võrreldes viljakamate või maavararohkete aladega kuigi hinnaline maalapp. See ei takista meid aga seda maad ihu ja hingega kaitsmast. Värske uuringu kohaselt on eestlaste kaitsetahe – valmisolek oma kodumaa eest sõtta minna – erakordselt suur. Koguni 90 protsenti 15–60aastastest meessoost kodanikest on meie riigi territoriaalse terviklikkuse eest valmis välja astuma.

Ma ei ütle, et eestlaste suur kaitsetahe poleks igati tervitatav või et Eesti poleks kaitsmist väärt. Mida ma tahan välja tuua, on see, et territooriumi kaitsmise soov ei ole alati proportsioonis territooriumi väärtusega. Jah, sageli tekivad konfliktid loodusressurssidelt rikka maa või strateegiliselt tähtsa territooriumi pärast, kuid mitte alati. Paljudel juhtudel tundub soov võidelda maa-ala omamise õiguse eest põhimõtte küsimus. Vägivaldsete kokkupõrgeteni viivad jagelused maalappide pärast on üldlevinud, kuid selle fenomeni esinemise laialdaselt aktsepteeritud põhjust pole leitud. Miks on maa ja selle omamine inimesele niivõrd olulise sümboolse tähendusega?

Territooriumi väärtus

Territoriaalne käitumine, maa-ala kaitsmine konkurentide eest vähemalt teatud ajaperioodi jooksul elutsüklist on loomariigis (kuhu kuulub ka inimene) kahtlemata laialt levinud. See esineb väga erinevates taksonoomilistes rühmades ning ökoloogilistes kooslustes alates ookeanipõhjast kuni Arktika tundrateni.¹ Territoriaalsuse lai levik näitab, et looduslik valik on selle strateegia läbi katsunud ja leidnud hästi töötavat. See peab suurendama organismide kohasust – tõenäosust saada järglasi ja nii territoriaalset käitumist soodustavaid geene järgmistesse põlvkondadesse edasi anda.

Mis kasu saab loom territooriumi kaitsmisest? See annab maalapi omanikule parema ligipääsu sellel olevatele ressurssidele. Territooriume saab jagada vastavalt sellele, millist ressurssi seal kaitstakse – toiduallikat, sigimispartnereid, varjualust, pesitsemispaika, kaitsevõimalusi kiskjate eest. Territooriumil endal – maalapil, mis ressursse kannab – iseenesest väärtust pole, väärtus on ressurssidel, mida see pakub. Maad ennast süüa ei saa, süüa saab toitu, mis sellel kasvab. Territoorium on vaid sümbol kõige hea kohta, mida see pakkuda võib. Nii loomariigis laiemalt kui ka varajastes inimühiskondades on ligipääs ressurssidele ja nende kontrollimine olnud hädavajalik ellujäämiseks ja paljunemiseks, ning kohastumused, mis soodustavad territoriaalsust, on evolutsioonis olnud tugeva valikusurve all.

Kuigi inimene kahtlemata erineb teistest loomadest, on ka meie käitumist ja füsioloogiat kujundanud looduslik valik. Inimese intelligents ja kultuurilised mõjud ei võimalda tema käitumist taandada vaid evolutsioonilistele põhjustele, samal ajal aitab evolutsiooniteooria siiski selgitada meie käitumist paratamatult mõjutavaid füsioloogilisi ja psühholoogilisi mehhanisme ning majandusteadus, politoloogia ja teised sotsiaalteaduste valdkonnad on hakanud (väga vähehaaval) sellest arusaamast lähtuvalt oma teooriaid kohandama.² Agressiivse territoriaalse käitumise vaatlemine evolutsiooniteooria nurga alt võib aidata mõnikord, aga mitte alati, seda mõista ja seletada.

Kui vaadata (seisuga 6. V 2015) maailma konfliktide kaarti,³ võime näha, et kokkupõrked on koondunud kõik ekvaatori lähistele, ümbritsedes Maad veripunase vööna. Pooluste lähedal ja parasvöötmes on päris vaikne. On loogiline, et konfliktid tekivad seal, kus loomi (inimesi) on koos palju ja territoorium ressursirohke. Seda loogikat kirjeldab käitumisökoloogias optimaalse jahipidamise teooria (optimal foraging theory).⁴ Ressursside (toidu) hankimine annab loomadele energiat, kuid samal ajal ka kulutab energiat ja aega. Loom tahab saada võimalikult palju kasu võimalikult vähese vaevaga, et maksimeerida oma kohasust.

Optimaalse jahipidamise teooria ennustab parimat strateegiat, mida loom selle eesmärgi saavutamiseks kasutada saab. Teoorial on rohkelt rakendusi, kuid selle peamine sõnum – mis on välja toodud teatava sarkasmiga selle teooriaga ja seda kirjeldava statistikaga rohkelt vaeva näinud teadlaste aadressil – on see, et loomad eelistavad jahti pidada seal, kus toitu on palju. Huvitav on aga ka see, et territoriaalse käitumise puhul on näidatud, et seda saab „sisse ja välja lülitada“ vastavalt sellele, kas see on „majanduslikult kasulik“. Nektariinlindude peal korraldatud uuring⁵ näitas, et territooriumi kaitsti siis, kui ressursid olid napid või ennustamatud, ning siis, kui populatsiooni tihedus ei olnud liiga suur (liiga paljude konkurentidega võitlemisel kaalub kahju kasu üle).

Ressursirohkusest sõltub ka kaitstava territooriumi suurus. Näiteks on ühe mägraklanni kodupiirkonna suurus heas, ressursirohkes elupaigas umbes 30 hektarit, ressursivaeses elupaigas aga kümme korda suurem.⁶ Ka tänapäeva küttide-korilaste ühiskonnas (neid esineb küll vähe, kuid see­-eest on etnograafid need põhjalikult läbi uurinud ning kasutatakse mudelina eelajalooliste inimeste eluolu kirjeldamisel) väheneb territooriumi suurus pöördvõrdeliselt territooriumil oleva biomassiga.⁷ Tähelepanuväärne on aga see, et kui primaarne biomass tõuseb umbes 10 kg/m², territoorium enam väiksemaks ei muutu. See näitab ühelt poolt, et territoriaalsus on loomadel küll „kaasa sündinud“, kuid mõneti plastiline tunnus, mis sõltub keskkonnatingimustest. Teiselt poolt näitab see, et territooriumi tegelikul väärtusel (ressursirohkusel) on oma osa ainult kindla piirini. Sellest piirist teisel pool on territooriumi subjektiivne väärtus, mida mõõta ja optimaalsusmudelitega kirjeldada on raske ülesanne. Kuidas selgitada näiteks Jeruusalemma objektiivset, ressursirohkusest lähtuvat, ratsionaalset väärtust? Ometi on tänapäeva maailmas just see kõrbemaalapike üks olulisemaid konfliktiallikaid.

Territooriumi subjektiivset väärtust tajusin hiljuti siis, kui külastasin Matsalus laiukest, kus asub nii kalakajakate kui ka randtiirude pesitsuskoloonia. Mõlemal koloonial on laiul oma maa-ala, kus linnud on pesapaigad ära jaotanud. Koloonia sees on nii paremaid kui ka halvemaid pesapaiku. Loomulikult saavad paremad paigad endale tugevamad, kogenumad, paremas konditsioonis linnud. Millised paigad on kõige paremad? Kalakajakatele on hea pesapaik koloonia servaalal, küllaldases kauguses üleujutatavast rannaalast. Esmaspesitsejad ja nõrgukesed jäetakse koloonia keskele. Tiirude head pesitsuskohad on aga vastupidi koloonia keskel, kuhu koonduvad kõige tugevamad ja targemad linnud. Miks see nii on? Kalakajakas on tugevalt territoriaalne lind – pesitsuskoloonias on pesakoht tema territoorium, kuhu keegi teine astuda ei tohi. Kui pojad kooruvad, kasvavad ja esimest korda merre lähevad, peavad keskmiste pesapaikade kasvandikud läbima randa jõudmiseks võõraste territooriumide ja neid kaitsevate lindude kadalipu, mis võib olla hukatuslik. Koloonia äärealalt pääseb aga vette kerge vaevaga. Tiirud oma pesapaika kaaslaste eest nii raevukalt ei kaitse. Teised võivad sealt läbi jalutada, kartmata nokahoope saada. Tiirudele on koloonia keskosa seetõttu hoopis turvaline ja kaitstud pesitsuskoht.

Eelnevas näites sõltub territooriumi väärtus selle omaniku loomusest, tema omadustest ja käitumisest. Territooriumi väärtus sõltub huvitaval kombel ka sellest, kas seda omatakse või mitte, ja see on samuti subjektiivne hinnang ega sõltu territooriumi tegelikust väärtusest. Maalapp on väärtuslikum sellele, kes seda omab, kui sellele, kes seda ei oma. Igaüks tajub, et kodus ja kodumaas on midagi erilist – see on läbi imbunud ajaloost, rahvuslikust identiteedist ja omakultuurist. See tähendab, et rahvas ja riigid käituvad teistmoodi, kui küsimus on kodumaa kaitsmises. Näiteks viivad kodumaasse puutuvad konfliktid suurema tõenäosusega vägivallani kui koloniaalmaadega seotud konfliktid. (1) Teisalt on pärast Teist maailmasõda loodud rahvusriigid toonud kaasa varasemast suurema stabiilsuse, milles põhiliseks hoitavaks väärtuseks on territoriaalne terviklikkus. Konflikte küll esineb, kuid enamasti ei lõpe need territooriumi omaniku vahetumisega. Rahva kodumaa küljest on tükke tunduvalt raskem lahti murda kui suurte koloniaalvalduste küljest.

Koduväljaku eelis ja ökolõks

Suurem motivatsioon võidelda oma koduterritooriumi kaitsel kui võõra territooriumi hõivamisel on loomade käitumise uurijatele ammu tuntud fenomen. Territooriumi omanikel on suurem tõenäosus konfliktis peale jääda isegi neist tugevamate vastaste puhul. Evolutsioonilises mänguteoorias nimetatakse seda pursui strateegiaks (bourgeois strategy): ründa sissetungijat alati, kui oled territooriumi omanik, kuid sissetungijana piirdu ähvardamisega ja konflikti eskaleerumise korral tõmbu tagasi.⁸ Selle strateegia rakendamist on täheldatud väga erinevates taksonoomilistes rühmades, muu hulgas liblikatel, kiilidel, ämblikel, vähkidel ja lindudel.

Millega põhjendatakse pursui strateegia laia levikut? Emotsionaalne põhjus – koduarmastus ei tagaks sellise käitumise püsima jäämist evolutsioonis. Territoorium ongi omanikule väärtuslikum kui sissetungijale – omanikel on rohkem kaotada. Nad on selle kohaga tuttavad ning see muudab paiga omanikule väärtuslikumaks kui sissetungijale, kes võib selle asemel valida mõne muu samaväärse territooriumi. Seda nähtust kirjeldatakse terminiga ebasümmeetriline väärtus (value asymmetry). See ühelt poolt suurendab omaniku motivatsiooni võidelda, teiselt poolt aga muudab omanikule võitluse lihtsamaks, kuna tuttav maastik, rajad, põgenemisteed annavad „koduväljaku eelise“. Ebasümmeetrilise väärtuse loogika tulemusena võib looduslik valik seega soodustada käitumisjoonte kujunemist, mis panevad loomad koduterritooriumi eest kauem ja vihasemalt võitlema.

Evolutsiooniline vaatenurk territoriaalsele käitumisele aitab selgitada ammu tuntud nn tajuvigu inimeste ratsionaalsetes otsustusprotsessides (vastumeelsus kaotada, omandi üleväärtustamine, status quo säilitamine). Evolutsioonibioloogilist lähenemist on uuemates sotsiaalteaduslikes uurimustes vähehaaval hakatud ka rakendama. (2) Majanduslikust vaatenurgast võib selline käitumine tõepoolest tunduda arusaamatu, kuid evolutsioonilisest vaatepunktist on omandi tähtsustamine igati loogiline. Tuleb meeles pidada, et kohastumus kujuneb enamasti väga aeglaselt, tuhandete aastate ja sadade põlvkondade jooksul. Inimliik ei ole ideaalselt kohastunud eluks praeguses keskkonnas: paljudel kohastumustel on mõtet alles siis, kui me asetame need kümne tuhande aasta tagusesse konteksti. Kiindumus koduterritooriumi võib samuti olla selline ajale jalgu jäänud kohastumus, mis oli kasulik meie evolutsioonilises minevikus, kuid tänapäeva maailmas, kus kodumaa moodustavad suured rahvusriigid ning konflikti kaasatakse modernne relvastus, võivad viia hävitavate kaotuste või samavõrra hävitavate võitudeni. (1)

On teinegi viis, kuidas muutuv maailm võib raskendada territooriumi väärtuse ratsionaalset hindamist. Signaalid, mis minevikus või teistsuguses keskkonnas on võimaldanud valida hea elupaiga, võivad muutunud oludes viia selleni, et loom valib sihilikult kehvema kvaliteediga elupaiga, kus tal endal või ta järglastel on raske ellu jääda. Seda nähtust tuntakse ökoloogilise lõksu nime all.⁹ Ökoloogilise lõksu näiteks on merikilpkonnad, kes koorudes liiguvad tähtede või kuuvalgust peegeldava merevee asemel kunstlike valgusallikate poole, või linnud, kellele on ebasobivasse asupaika üles pandud pesakast. Ka inimesed võivad kukkuda samalaadsesse ökoloogilisse lõksu. Omapäraseks näiteks on prantslaste taandumine Ameerikast XIX sajandi alguses. Neil ei olnud enam võimalik neid viljakaid maid oma käes hoida, kuna sinna saadetud sõdurid (nende hulgas ka Napoleoni õemees, kindral Charles Leclerc) surid hulgi kollapalavikku – haigusesse, millega eurooplased ei olnud kohastunud. Ilus viljakas maa oli selles olukorras valesignaal, mis prantslased lõksu, ebasobivasse elupaika meelitas. Kokkuvõttes ei pruukinudki Napoleon teha halba tehingut, kui ta Prantsusmaale kuulunud osa Ameerikast, maa-ala, mis tänapäeval moodustab 15 USA osariiki, pealtnäha naeruväärse summa (tänapäeva vääringus 246 miljoni dollari) eest USA-le müüs. Linnud ja merikilpkonnad võivad sellistest tehingutest vaid unistada.

Aususe tagab signaali kulukus

Liigume edasi küsimuse juurest „miks territooriume kaitstakse“ küsimuse juurde „kuidas territooriume kaitstakse“. Looduses on võitlemine viimane võimalus, millest enamasti hoiduda püütakse. See on kodu kaitsmisel alles viimane etapp. Esimeseks etapiks võib nimetada territooriumi tähistamist. See ei tähenda tingimata lõhnasignaale, mis loomade ja territooriumi märgistamisega ilmselt esimesena pähe tulevad. Territooriumitähised võivad olla ka visuaalsed (inimeste puhul ongi) või kuuldavad. Eriti levinud on kuuldavad piirimärgised muidugi lindude hulgas. Meie kliimavöötmes laulavad pea eranditult vaid isased linnud ja peamiselt ajal, mil on vaja märgistada oma territooriumi ehk siis pesitsushooaja alguses.¹⁰

See, et teised isased laulja territooriumile ei tiku, pole sugugi mitte viisakus. Pigem on see hirm. Kujutage ette, et keegi täristab metsatukas automaati. Väga sinna ei tiku. Automaaditärin on aus signaal selle kohta, et metsas olijal on vahendid sissetungija eemale tõrjumiseks. Samamoodi peegeldab ka linnulaul laulja kvaliteeti ning sellest lähtuvalt on laulul kaks peamist ülesannet: avaldada muljet emaslindudele ning tõrjuda eemale konkureerivaid isaseid. Et laul seda informatsiooni edasi annaks, peab laulmine olema isaslindudele raske. Sellel peab olema hind, mida suudavad maksta vaid kõige tublimad. Muidu suudaksid kõik sama hästi laulda ning emased ei saaks aru, kes neist kõige tublim on. Vaadake näiteks oksal istuvat must-kärbsenäppi ning mõelge, mida tema rütmiline, üles-alla hüplev laul talle maksma läheb. Esiteks kulutab ta lauldes energiat. Teiseks kulutab ta aega, mida võiks kasutada toidu otsimiseks. Kolmandaks võib ta lauluga ligi meelitada kiskjaid, kelle eest pakku pääsemine nõuab kiirust ja tiivaosavust. Jah, sellesarnast laulu toovad kuuldavale kõik isased must-kärbsenäpid. Aga kõige tublimad neist laulavad kõige kõvemini, kõige kauem, silpe kõige kiiremini üksteise otsa lükkides.

Selliseid keerulisi ja väljasaatjale kahjulikke signaale seletab kuluka signaliseerimise teooria. Kulukate signaalide alla kuuluvad ka näiteks paabulinnu uhke saba, isase sinikaelpardi silmatorkav sulestik või põdrapulli hiiglaslik sarvepaar. Selgituse looduses laialt levinud kulukate signaalide kohta pakkus juba 1970. aastatel välja iisraeli teadlane Amotz Zahavi.¹¹ Kulukad signaalid ei anna signaliseerijale otseselt mingit kasu, neil on vaid hind (nt paabulinnu saba puhul raskendatud liikumine ning peitumine kiskjate eest), ning näidates välja oma valmidust seda hinda maksta, saadab signaliseerija välja info oma võimete, omaduste ja kavatsuste kohta. Signaali vastuvõtjaks võib olla paarilist otsiv emasloom, söömaaega jahtiv kiskja või konkurent. Et signaal töötaks, peab see olema aus. Signaali aususe tagab signaali kulukus (nt kärbsenäpi laulu hind). Signaali ausus on seega nii signaali väljasaatja kui ka vastuvõtja huvides.

Kulukaid signaale kasutatakse mitte ainult territooriumi tähistamisel, vaid ka selle kaitsmisel. Kui vaid oma tugevuse välise demonstreerimisega on võimalik jõudude vahekord paika panna, võidavad sellest mõlemad konflikti osapooled. Muidugi on oluline, et ähvardusena välja saadetud signaalid oleksid ausad, s.t peegeldaksid vastaste tugevust. Kui signaalid ei ole ausad, saaksid nõrgemad neid kergesti bluffida ning ähvardussignaalidel põhinev jõuvahekorra paikapanek ei töötaks. Bluff on aga sellistes konfliktides looduses kasutusel vaid äärmusliku strateegiana, kuna kui konflikt peaks siiski arenema jõukatsumiseks, jääb bluffija väga täbarasse olukorda. Ähvardusmängu on uuritud näiteks lõugjalaliste, troopilistes madalmeredes elavate omapärase välimusega röövvähkide peal.¹² Mänguteooria ennustab, et territooriumi kaitsjad võtavad ähvarduspoosi sisse siis, kui nad on väga tugevad – ja tõenäosus kokkupõrget kaotada on väike – või siis, kui nad on väga nõrgad – nagunii ei ole midagi kaotada, äkki läheb bluff läbi. Keskmise tugevusega territooriumihoidjad ei ähvarda, kuna kaotamise hind kaalub üle sissetungija ärritamisest saadava kasu. Kuidas käitub aga sissetungija? Ta võib kas põgeneda või rünnata. Otsus sõltub sissetungija tugevusest. Kui kaitsja võtab sisse ähvarduspoosi, tõuseb ka sissetungija tugevuse piir, millest alates otsustatakse rünnaku kasuks.

Niisuguseid ähvardussignaale kasutavad oma territooriumi kaitsmiseks ka riigid, tõstes nii sissetungijate tugevuse piiri, millest alates rünnaku kasuks otsustatakse. Põhitingimus on siin jällegi see, et signaal oleks aus. Aususe aga tagab signaali kulukus. Võib tunduda raiskamisena määrata kaitsekulutusteks märkimisväärse osa riigieelarvest, kui sõda ei toimugi. Aga miks sõda ei ole? Võib-olla on põhjuseks just signaal, mille saadame välja riigikaitsesse investeerides. Meil on see raha. Meil on need relvad ja selline kaitsevõimekus. Me oleme valmis need käiku laskma. See mõjub kui territooriumi kaitsva röövvähi ähvardussignaal, mille tulemusena peab sissetungija oma ründamisotsuse ümber hindama. Rahvusvahelistes suhetes on sellise signaali tähiseks sõna „heidutus“. See kehtib üsna ühtmoodi nii riikidevahelistes konfliktides kui ka röövvähkide kokkupõrgetes troopilises merepõhjas.

Signaali aususe põhimõttest tuleneb ka see, et kui riik üritab välja näidata rohkem jõudu, kui tal on, lõpeb see varem või hiljem katastroofiga. Siim Kallas kirjutab Eesti Ekspressis sõjast ja rahast ning kirjeldab külma sõja ajal toimunut:¹³ „Ühes kõnes ütles Mihhail Gorbatšov, et 80% Nõukogude masinaehitusest on sõjatööstus. Lõpuks ei pidanud majandus enam vastu, kuigi üks Venemaa presidendi lähikondlane väitis alles hiljuti, et Nõukogude majandus oli heal järjel.“ Külm sõda, vastastikune signaalide saatmine Nõukogude Liidu ja USA vahel lõppes ühe poole kokkuvarisemisega. Üle oma võimete tugevust signaliseerida ei saa. Nõrk paabulind langeb peagi kiskjate saagiks, kui endale liiga uhke saba kasvatab.

Hiljuti Tel Avivi ülikooli teadlaste avaldatud artiklis rakendatakse kuluka signaliseerimise teooriat tuumakatsetusi korraldavate riikide tegevuse põhjendamiseks.¹⁴ Miks tuumariigid korraldavad rahvusvahelisi reegleid rikkudes tuumakatsetusi, kui nendega kaasnevad poliitiline hukkamõist, sanktsioonid ja karistused? Just see kõrge hind muudabki tuumakatsetused usaldusväärseks signaaliks, mis ületab ilmselt katsetusest endast saadava tehnoloogilise kasugi. On isegi küsitav, kas tuumarelvastuse väljatöötamiseks üldse on vaja katsetusi läbi viia või on tuumakatsetuste väärtuseks ainult nendega väljasaadetav signaal.

Autorid toovad oma hüpoteesi näiteks tuumakatsetused Indias, Pakistanis ja Põhja-Koreas. Need riigid on tuumakatsetusi teinud pärast 1996. aastal ÜROs vastu võetud keeldu. Indias toimusid tuumakatsetused 1998. aastal. Sellele järgnesid rahvusvahelise üldsuse (eesotsas USAga) hukkamõist ja sanktsioonid. Juba paari aasta pärast hakati sanktsioonide osas aga järele andma ning 2001. aastal nimetas USA Indiat juba oma peamiseks liitlaseks Aasias. 2006. aastal alustasid India ja USA koostööd rahumeelse tuumaarenduse alal. India tuumakatsetused signaliseerisid Washingtonile, et uus valitsus New Delhis tahab ise otsustada rahvusliku julgeoleku küsimuste üle, sõltumata võimalikust kahjust rahvusvahelistele suhetele. Valmisolek taluda sanktsioone oli kulukas, aga tõhus signaal, mis sundis USAd tunnustama Indiat võrdväärsema partnerina. Kuluka signaliseerimise vaatenurk aitab mõista, miks riigid, hoolimata rahvusvahelistest pingutustest neid takistada, tuumakatsetusi siiski teevad. Mõistmine on aga esimene samm olukorra lahendamise poole. Võib järeldada, et leebed sanktsioonid on vaid vesi normirikkuja veskile ning võivad olla üks provotseerija eesmärke. Kui sanktsioone üldse rakendada, peavad need olema nii kurnavad, et toovad välja sihtmärgi tegeliku nõrkuse.

Kuigi inimeste evolutsioonilise pärandi tõttu tekivad agressiivsed territoriaalsed konfliktid kergesti, ei olda kaasnevate tulude ja kulude hindamises siiski pime. Nagu nägime, on paindlikkus territoriaalses käitumises loomariigis laialt levinud ning see paindlikkus iseenesest on juba loodusliku valiku soositud tunnus. Optimistlik järeldus sellest on, et sõda ei ole inimloomusega paratamatult kaasaskäiv nähtus. Darwinistlik, evolutsioonibioloogiline lähenemine on osutunud äärmiselt edukaks kõikide teiste liikide kohastumuste selgitamisel. Kui nihutada inimkond oma mitte-looma privilegeeritud positsioonilt tagasi looduslikku raamistikku, saavad seletuse paljud sotsiaalteadustele vastuolulisena ja arusaamatuna tundunud nähtused. Sotsiaal- ja bioteadused on oma uurimisobjekti tõttu omavahel nii tihedalt põimunud, et üks ilma teiseta annab inimese käitumisele parimal juhul puuduliku, halvimal juhul aga eksliku seletuse. Ja sellise eksimuse hind võib olla väga kõrge: mida paremini me inimese territooriumikontrolli vajadust mõistame, seda rohkem on lootust hoida ära inimelude mõttetu raiskamine.

1 Vogel, K. M. 2014. Grounds for War: The Evolution of Territorial Conflict. International Security 38: 39–71.

2 Barkow, J. H. 2006. Missing the Revolution: Darwinism for Social Scientists. Oxford: Oxford University Press.

3 http://www.cfr.org/global/global-conflict-tracker/p32137#!/

4 Krebs, J. R. 1978. Optimal foraging: decision rules for predators. Ed. Krebs, J. R.; Davies, N. B. Behavioural ecology an evolutionary approach. Lk 23–63.

5 Gill, F. B., Wolf, L. L. 1975. Economics of feeding territoriality in the Golden-winged Sunbird. Ecology 56:333–345.

6 Kruuk, H., Paris, T. 1981. Factors affecting population density, group size and territory size of the European badger, Meles meles. Journal of Zoology 196: 31–39.

7 Marlowe, F. W. 2005. Hunter-gatherers and human evolution. Evolutionary Anthropology 14: 54–58.

8 Maynard Smith, J. 1982. Evolution and the Theory of Games. Cambridge University Press, New York.

9 Gilroy, J. J., Sutherland, W. J. 2007. Beyond ecological traps: perceptual errors and undervalued resources. Trends in Ecology and Evolution 22: 351–356.

10 Catchpole, C. K., Slater, P. J. B. 2008. Bird Song: Biological Themes and Variations. Cambridge University Press, New York.

11 Zahavi, A. 1975. Mate selection – a selection for a handicap. Journal of Theoretical Biology. 53: 205–215.

12 Mesterton-Gibbons, M., Adams, E. S. 1998. Animal Contests as Evolutionary Games. American Scientist 86: 334–341.

13 Kallas, S. Sõda ja raha. Eesti Ekspress. 6. V 2015.

14 Rabinowitz, O. 2010. Deterrence and the Handicap Principle. How nuclear tests have evolved into effective costly signals. Tel Aviv University, Tel Aviv, Israel.